Töö miis.

Esmaspäevast asun siis Rakverre tööle. Täpsemalt ma eriti midagi ei tea. Kindel on see, et ma hakkan võibolla haljastusega tegelema. Nüüd on mul igatahes Vladimiriga räägitud, et asi on kindel. Ma pole kindel, kas Rakveres internet on, seega võib mul see töö kirjeldamine ja Rakvere mõnitamine järgmisesse nädalasese jääda.

Reis teispoolsusesse.

Nagu ma siin juba varem mainisin, toimus reis Venemaale. Proovige ette kujutada kõike seda, mida te Venemaast kuulnud olete ja siis korrutage see kolmega. Koht oli täiesti omalaadne. Arvasin, et need "only in Russia" naljad on vähe liialdatud, aga nagu selgus, siis selline ongi seale argipäev. 

Kõik algas ühe pika bussisõiduga. Buss lahkus 5:30 mis tähendas, et äratus oli umbes 4 ajal.  Plaanisin küll ennast enne korralikult välja magada, aga kuna sain und alles nii 2 ajal, siis läks ka see plaan vähe lappama. Bussis olin alguses täielik inimvare ja ega see ei muutunud terve reisi vältel. 4 öö jooksul oli mul keskmine uneaeg oma 3 tundi. Nii pikalt magamata olek jätab ikka oma jälje. Oli küll plaan bussis magada, aga ega ka sellest midagi välja ei tulnud. 

Piiri ääres vaadati ainult passid läbi ja selgus, et isegi mina olin Venemaa kõlbulik. Edasi jätkus pikk bussisõit, aga sedapuhku vähe kehvemate teeoludega. Esimene peatus oli Petergof, mis tundus küllaltki jura, aga eks seda tundusid kõik need turistilõksud. Peterofis olid purskkaevud, mis minu arvates ei olnud eriti atraktiivsed ja seetõttu ma nendel pikemalt ei peatu. Edasi liikusime oma hotelli, mis asus üsnagi Peterburi kesklinnas. Kesklinn erines meie kesklinnast ikka suuresti. Seal olid kõrvuti Paleed ja totaalsed slummid. Meie ümber olid siiski slummid ja nagu oodata oligi, oli ka hotell selline kergelt kopitanud. 

Esimesel õhtul tarbisime ohtralt limonaadi. Mõni läks sellega kohe nii liiale, et limonaad tuli samast otsas juba välja tagasi. Ja ega see sama jama jätkus ka kõigil järgnevatel õhtutel. Kohati käisid ka teised hotellikülalised meid vaigistamas, aga kuna me ei saanud nende imelikust kõnepruugist midagi aru, siis lasime samamoodi edasi ja järgmisel õhtul lihtsalt vahetasime oma asukohti.

Hommikusöögiks pakuti meile valikuna kas putru, helbeid või pelmeene. Esimene kord võtsin pudru, aga kuna see kohalik "kokk" ei saanud aru sõnast "kaša", siis andis ta mulle ikkagi helbeid. Järgnevatel kordadel tellisin pelmeene, mida sain taldrikul umbes 10 tükki. Nagu võite ette kujutada, ei saanud ma sellest eriti kõhtu täis ja pidin sageli omaltpoolt lisama mõne nuudli.

Käisime ka kohalikes poodides, mis olid täidetud kõikmõeldavate feik asjadega. Need russid ilmselt impordivad neid kuskilt Türgist või Rumeeniast, kus peamine ekspordiartikkel on alaealised türukud. Veel käisime mingil turul, kus oli suur oht röövitud või nuga saada. Kohalikud tajusid kohe ära, et me oleme turistid ja tulid pakkuma teksasid või muud kraami, mis nad ilmselt kuskilt varastanud olid. Vastasin enamusele, et nje panimaju ja läksime edasi. On keeruline kirjeldada seda tunnet, et on reaalne oht, et keegi lihtsalt tuleb ja pussitab sind, aga õnneks pääsesime terve nahaga.

Liiklus oli omamoodi huvitav. Fooridest ja märkidest rahvas väga ei hoolinud ja kohati istusime ligi 2 tundi lihtsalt ummikus. Korra jäi buss seisma otse ristmiku keskel, mis muidugi kohalikes rahutust tekitas, aga nad leidsid väga osavalt tee ümber meie ja peagi jätkasid oma teekonda järjekordsele mõrvakatsele.

Autod olid enamuses mõlgitud. Peaaegu igal teisel autol oli ukse sees selline suurem mõlk ja oli vähe autosid, mis olid veel sama värvi, mis nad olid tehasest väljudes. Mind üllatas sealne suur Ladade arv. Neid oli ikka tõesti väga palju. Enamus seisid siiski tee ääres üles tõstetud kapotiga, aga venelased ilmselt ikka arvavad, et tegu on erakordselt usaldusväärse autoga ja ilmselt see on ka põhjus, miks nad neid nii järjekindlalt ostavad.

Mingil õhtul käisime vaatamas ka mingi silla ülestõstmist. Nimelt igal õhtul tõstvad Ruslanid sillad üles, et suuremad laevad ka liikuma pääseks ja igal hommikul lasevad nad sillad jälle alla. See kõlab täpselt sama igavalt kui ta tegelikkuses oligi. Lihtsalt matkad kuskile jõe äärde, et vaadata, kuidas sild pooldub. Ometigi, tegemist on seal igaõhtuse suursündmusega ja minule tundus, et nii 2/3 Peterburi oli kokku tulnud, et seda jura vaadata. Nagu, kas neil midagi paremat pole õhtuti teha, kui minna ja vaadata kuidas sild üles tõuseb?

Viimasel päeval külastasime Ermitaazi, mis on Venemaa suurim kunstimuuseum. Aga kuna tegemist oli viimase õhtuga, oli ka eelneval õhtul vähe limonaadiga liialdatud ja kõik see gaas pani kõhu keerama. Veel oli seal palavam kui põrgus ja ega see kunst ka eriti huvitavam polnud. Kõige rohkem ärritas mind pilusilmade rohkus. Ma ei hakka siin spekuleerima, et kust nad päris on, aga neid olid lihtsalt kõik kohad täis. See ärritas mind rohkem kui kõik muu selle reisi ajal kokku. Ma lausa lootsin, et mõni neist prooviks minu rahakotti pihta panna, et mul oleks põhjus ühele neist kätega kallale minna. Siiski, seda ei juhutnud, aga nüüdsest peale olen mina selle poolt, et peaks nende pilusilmade rahvaarvu piirama. Just piirama nende arvelt, kes on üle piiri lipsanud. Mind ei häiri see, kui nad oma kodus riisi näost sisse ajavad, aga kui ma pean nii 100 000 pooleteisemeetrise piluka vahele endale teed rajama, siis üsnagi varsti ajab see küll kopsu üle maksa.

Kõige parem osa reisist oli mingi kohalik teater. Eesti keeles oli nimeks "Värvilised unenäod valgel ööl" vms. See oli täiesti kindlalt kõige parem asi, mida ma teatris näinud olin. Tegemist polnud niivõrd teatriga, vaid rohkem niisama shõu. Seal olid akrobaadid ja erakordselt paindlikud naised. Ja nad tantsisid seal ligi 2 tundi jutti. Etenduse poindile ma pihta ei saanud, aga ega seda polnudko vaja, sest seda oli lausa lust vaadata. Ma peaaegu nutsin, kui see lõppes. Kui nad peaksid veel kunagi kuskile minu lähemasse ümbrusesse esinema tulema, siis mina oleksin kindel vaataja. Ma ei suuda siin eriti täpselt seda etendust kirjeldada, sest ma ei saanud sellest midagi aru, aga kui keegi on huvitatud, siis lükake googlesse "ветные сны белой ночи" ja vaadake, mis te sealt leiate.

Hotellist veel niipalju, et kõik oli lausa nii heas korras, et klassivend jäi dušširuumi kinni ja administraator pidi peitliga ukse maha murdma, et teda sealt kätte saada.
Huvitav juhus oli ka siis, kui keegi noormees väljutas suure osa õhtu jooksul joodud limonaadist keset koridori ja klassiõde joostes seal libastus. Maha kukkus ta suure kõmakaga ja kohe tuli giid uurima, et mis toimus. Katsu talle siis selgeks teha, et sinuga on kõik korras, kui sa lebad okseloigus.... Mina ei jäänud seda dialoogi kahjuks kuulama, sest lähenevad sammud teatasid mulle, et on õige aeg vehkat teha.

Üldiselt võib öelda, et oli väga vinge reis. Lausa nii vinge, et ega ma enam sinna Venemaale minna ei taha, kui ma pean veel vaatamisväärsustega tutvuma. Kui minna niisama sõpradega, siis on ok, aga niimoodi muuseumidesse piinlema.... Ei aitäh.

Aga ma tänan kõiki reisikaaslasi väga meeldiva ja meeldejääva reisi eest ja loodan, et kunagi kordame veel midagi sellist. 

Homme Venemaale.

Arvestused on nüüdseks juba läbi ja võib alata see suvine jõudeaeg. Pole midagi paremat, kui alustada seda vaheaega väikese reisiga soojale maale. Istuda rannas, lasta mingil neiul endale päevituskreemi määrida, rüübata mingit koksi jms.

See-eest me läheme kuskile maale, kus asub ka Siber. Sõidaks me sinna rongiga, oleks veel eriti tore, aga ega siis elus kõike halba ka ei saa. Reisime Peterburi, kus on väga sõbralik elanikkond. Ljubof rääkis, et venelased on sind alati valmis aitama ja teed näitama and shit. Sellest hoolimata elatub 90% kohalikest ainult varastamisest. Varitsevad turiste ja võimalusel lasevad neilt midagi tuuri. Klassijuhatajagi rääkis, et neil on olnud juhtumeid, kus bussi on sisse murtud.

Aga mul on kiire, sest on vaja ka jalkat vaatama minna - ega see jalka ennast ise ei vaata.

Kahetsen, et see kirjutis sutsu lühikene on, aga tundub, et peate sellega leppima. Kui (ja juhul kui) ma tagasi tulen, siis kirjutan oma traagilistest seiklustest CCCP-is.

Da Zvidanija.

Kuidas öelda kõva häälega Arantxa?

Kõigepealt vabandan ette selle tulevase postituse eest. See võib tunduda solvav, kui sa oled:

Kaia Kanepi

Eestlane

Rumeenia vasaraheitja

Spordikommentaator

Tartu Vangla asunik

Neeger

Triin

Vaatan siin seda Kanepi - Rusi mängu ja peab tunnistama, et vaatepilt on üsna kurb. Ma ei hakka rääkima siin otseselt mängust, aga sellest, mis mängu tegelikult eriti ei puuduta.

Sattusin vaatama RolandGarros.com-ilt mängu skoori ja avastasin mängijate pildid. Ja kui ma nüüd päris aus olen, siis Arantxa Rusi poolt vaatas vastu selline väike päike. Vaade oli kohe väga meeldiv. Samas, kui ma vaatasin sinna Kanepi poole peale, siis esimesed mõtted, mis pähe tulid, olid seotud Tartu Vanglaga. Nagu tõesti, sealt pildilt vaatas vastu mingi Rumeenia vasaraheitja. Kui ma ei teaks, et ta on eeslane, siis mina teda ei tunnistaks. On natukene kurb olla eestlane, kui teda niimoodi avalikult telekas näidatakse - nime taga "EST" ja puha.
Veel kurdan ma kommentaatorite üle. Nad väga ei viitsinud oma tööd teha ja kui nad ka suu lahti tegid, tuli sealt sellist Captain Obvious-i jura. Nagu, ma ei taha kuulda seda, mida ma näen ka ise väga hästi. Selline informatsioon ei aita mind mitte vähimalgi määral. Rääkigu parem mingitest varasematest matšidest või vähemalt millestki huvitavast, aga mitte nii, nagu nad seda tegid.

Ja nüüd edasi rõõmsamatel teemadel. On alanud arvestused. Esimene - matemaatika on möödas ja tunne on päris hea. Homme ootab ees bioloogia, aga kuna mul on juba "õrn aimdus", mida ta küsib, siis am üleliia ei muretse. Kõik selle mure, mis mul vähegi on, jätan ma kunsti arvestuseks. Olen juba kokku oma 2 tundi õppinud ja peab tunnistama, et ma olen aru saanud niipalju, et ma ei ole võimeline seda kõike ära õppima. On valida, kas ma õpin ainult osad teemad, või hoopis igast teemast natuke. Ise kaldun vist selle viimase kasuks. Tuleb loota, et ma ikka tsutike meeldin beierile ja ta halastab mulle. Rahvas räägib, et ta on tegelikult väga kaastundlik isiksus, aga eelmine aasta ta demonstreeris seda, pannes mulle 3+, et ma selle peale väga lootma jääda vist ei saa.

Kui sa tunned ennast sellest postitusest kuidagi puudutatuna, siis tea, et ma ei mõelnud seda kirjutades absoluutselt sinule(kui sa pole Kanepi või Arantxa). Kui on kaebusi, siis tehke nendega ikka sama, mis alati ja jätke endateada.

Kuradi kanad....

Ma kujutan ette, et rahvas mõtleb, et mida huvitavat ma tegin, kui mind koolis polnud. Üldiselt ma vähkresin niisama voodis ennast aegajalt liigutades, et tatt ninast padja peale ei voolaks. Tundub, et ma olen haigestunud. Seda ei juhtu eriti tihti, aga nüüd tundub, et mind on tabanud surmatõbi, mida tuntakse vahel ka "nohu" nime all.

See kujutab endast olukorda, kus miljonid väikesed kanad leiavad tee sinu ninasõõrmete sügavaimatesse soppidesse ja teevad sinna pesa. Kui on kanad, siis on kindel see, et nad ka kakavad. See kollane limane löga mida nad eritavad, tekitabki suuri ebameeldivusi ja on tuntud meditsiinimaailmas sõnana "tatt". Seda olen ma eritanud juba 20-30 salvrätiku jagu, mis on võrdne umbes 14 tati ühikuga.

Ühtlasi vaevab mind ka kurguvalu, mida ma proovin erinevate nõiajookideg ohjes hoida. Saan vaevu rääkida ja kui ma peaksin vahel harva köhima(nii 2-3 korda minutis), on mul tunne, et üks minu kops proovib uuristada endale, läbi minu hingetoru, teed ülespoole. Olen joonud juba 5-6 tassi teed, mis on korralik saavutus, sest minu tass on ligi pooleliitrine. Ühtlasi joodab ema mulle sisse suuremates kogustes Vana Tallinnat ja mul jääb üle ainult loota, et see on mõeldud minu tervisliku olukorra parandamiseks.

Palavikku mul küll pole, aga selline tunne on küll, et ma vist ei jõua isegi ühte kätekõverdust teha. Ja see on halb märk. Käed värisevad ja vahel tabavad mind ootamatud külmavärinad, mis lõppedes jätavad mind lootma, et nad ei kordu. Ma ei suuda eriti sirgelt mõelda(käimisest rääkimata) ja ma isegi ei tea, kas see tuleneb haigusest või "ravimitest". 

Kõike seda kokku võttes tuleb öelda, et ma ilmselt jõuan homme kooli. Tegemist pole eriti rõõmustava mõttega, aga vahel asjad lihtsalt väljuvad minu kontrolli alt. Võin ju proovida homseks tsuti rohkem haigestuda, aga ma pole kindel, kas ma olen selleks suuteline.

Eurovisioonist niipalju, et mina seda ei vaadanud. Ma nüüd ei taha öelda, et ma seda jubedalt vihkaksin, aga ma ütlen seda ikkagi. Aastatega olen ma aretanud endas julma viha Eurovisiooni(edaspidi EV) vastu. Mäletan, kuidas ma seda väiksena vaatasin, aga nüüd olen ma targem. Olen iseenda valusatest kogemustest õppinud, et enamus seal esitatavatest lauludest on minu kõrvadele sama meeldivad kui näiteks tolmuimeja. Kui ma pean valime kahe eurolaulu vahel, on see nagu valik, et kas ma tahan amputeerida oma vasaku või parema jala. Ja kui mulle teatatakse, et mingi laul neist on võinud, ehk kõige parem, siis minu mõtetes sarnaneb see sellega, et arst tuleb ja ütleb, et sul on süüfilis - kõige parem suguhaigus. On väga raske kirjeldada täpselt kui väga ma ei taha EV-d vaadata. Tunnistan, et ma olen osasid laule kuuland(mitte kuulnud, aga lausa kuuland). Venemaa oligi läinud välja ainult huumorile. Kui kuulata laulu ilma teadmiseta, et lauljate keskmine vanus on 220, siis ei ole see mitte midagi erilist. Võidulugu oli tsuti parem(aga ainult tsuti, mis on ühikuna väiksem kui "vähe"). Võidulugu võib isegi nii 2 nädalat meie raadiojaamades vastu pidada. Mina isiklikult loodan, et vähem, aga eks kõigil on õigus omale arvamusele. Ja kui teie arvamus erineb minu omast, siis kirjutage mulle ja ma hakkan teid siin samas blogis mõnitama.

Ja nüüd ma viskan jälle pikali, sest see kirjutamine pani mul pea ringi käima ja ma kardan, et ma varsti poleks enam suuteline voodini roomamagi.

BUSSIJUHIIIIID !!!!

Tegemist pole mingi suvalise pildiga. Näitan siinkohal täpselt ära, kuidas bussijuht mind väga osavalt trollis.

Olles koduukse avanud, nägin kui buss nr 18 minu nina alt minema sõitis. Siiski, ma ei lasnud sellel ennast morjendada ja vaatasin kiirelt, et mis kell 1 tuleb. Selgus, et ma täpselt jõuan ja asusingi kohe teele. Liikusin mööda punast joont, mis tuleb alt paremalt nurgast. Jõudes Soinaste-Riia ristile, nägin, et buss number 1 seisab punktis tähistatud 1-ga. Olin rõõmus ja asusin peatuses rõõmsalt teda ootama. Ristil (punktis number 2) jäi ta foori taha. Ootasin siis agaralt edasi, aga kui tal tuli roheliseks läks, otsustas ta, et ta ei võta mind peale ja keeras lihtsalt paremale liikudes nüüd mööda rohelist joont. Esimene reaktsioon oli selline "dafuq ta teeb tüüpi?". Siis jõudis mulle kohale, et ilmselt ta mind siiski peale ei võta ja vb oli tegemist hoopis number 5 bussiga, mis tõesti läheb sealt kaudu. Asusin siis teele mööda punast joont punkti 3 suunas. Teel sinna nägin, kuidas buss tuli sealt pisikesest tänavast ja jätkas oma tavalist sõitu. Vot siis olin ma küll vihane. Ma polnud bussiga eksinud. Ta lihtsalt oli otsustanud, et teeb väikese kõrvalekalde, et mind mitte peale võtta.

Selline suhtumine mulle ei meeldi. Eriti mingilt "klienditeenindajalt", kes peaks ikke veenduma, et täidab oma kohust ja et kõik osapooled jääksid tema tööga rahule. Igatahes, tegemist oli bussijuhi poolt väga alatu teoga ja ma loodan, et see ei lase tal vähemalt täna öösel magada.

Ühtlasi on ka käes see hetk, kus ma saan jälle doonordama minna. Kui keegi värsketest täisealistest, kes tunnevad, et on vähemalt 50kg, soovivad minuga ühineda, siis tehke seda kiiremas korras, sest minu plaan on minna lähiajal, sest eelmised tassid hakkavad vaikselt juba ära kuluma.

Pannkookidega ei saa põrandat ära katta, sest kammil on paar piid puudu.

Hoiatan ette, et sellest jutust mingit suuremat mõtet otsida ei ole eriti mõtet. Mina seda igatahes ei leidnud. Lugeja võtab ette selle julge ja raske missiooni täitsa omal vastutusel. Kui meeldib, siis andke teada ja ma ei tee sellist asja enam mitte kunagi.

Tahtsid kord kolm põrsakest kuullaagreid osta. Selleks aga oli neil vaja rosinaid, et maksta naabrimehele, kes neid laagreid põllul kasvatas. Selgus, et kõiga kavalam on neid saada hobuste käest, sest tulnukad ei kanna mütse. Kaugel põhjas tegeles Gandalf Frodo uputamisega, sest frodo oli peitnud ära Gandalfi lemmik käpikud ja ühtlasi varastanud ka ta telekapuldi. Telekapuldis olid Gandalfil värsked Duracell patareid, mida oli Joosepil vaja, et roller tööle saada. Joosep oli juba pikemat aega sõpradega liimi ja tuhksuhkrut nuusutanud, mille tõttu olid ta silmad juba vaikselt hallikaks tõmbuma hakanud. 

Notre Dame ehitasid päkapikud, kellele olid Pariisi ehitusbossid selle töö tasuks nätsu lubanud. Nätsu ju ka päkapikkudel vaja, sest mida nad muidu talvel lastele soki sisse toovad. Kui sokid haisevad, siis võib juhtuda, et päkapikud hukkuvad hoolimata gaasimaskidest, sest vahel valvavad sokke vintpüssidega soomlased, kellele meeldib seda tehes riietuda Darth Vaderi moodi. Aegajalt juhtub, et mõni rohukonn sureb kreatiinimürgitusse, sest on ju teada fakt, et konnad ei suuda autoga sõita. Olen ka ise ükskord tuvi alla ajanud ja tean, et see mõjub pealt vaatavatele konnadele väga rängalt. Nad võtavad iga tuvi surma isikliku solvanguna ja kättemaksuks võivad nad välja mõelda midagi väga ilget. On näiteks juhtunud, et mõni võtab kätte ja varastab ära su pinksireketi. Palle nad ei puutu, sest mida ikka konnal palliga teha oleks? - No mõelge peaga!

Kui Kalevipoeg tsikli ostis, ei mõelnud ta ilmselt sellele, et kütusehinnad tõusevad ja et ta on sunnitud seda järgmised kolm aastat käekõrval lükkama. Sellest sai ta ääretult tugevad säärelihased, mida ta kasutas väiksemate kivide purustamiseks. Kõrvaklappe ei panda ju pesumasinasse, sest see võib ju pesupulbri tükki ajada ja vee liigse kareduse tõttu on ka juhtunud, et pesumasin saadab elektrilöögi lähedalasuvasse ülikooli, mille õpilased saavad seetõttu vaba päeva. Ei tohi ju juhtuda seda, et õpilased saaksid kasvõi natukene puhata. Puhkav õpilane ju hilineb tööturule ja kes niimoodi meil praegusesse põlevkivi kaevandusse maisi hakkab istutama?

Joomasõbrad proovisid tarbida liigses koguses rotimürki, et näha kellel esimesena käed otsast kukuvad. Tulnukad hiilisid kurjale Saurusele, keskmaa valitsejale, selja tagant ligi ja tegid talle sellise peapesu, et seepi lendas Jaapanissegi. Seetõttu said väikesed pilusilmad ka oma pead ära pesta ja selgus, et Aasia mustad juuksed on tingitud hoopis pesemise puudulikkusest. Tegelikult on nende juuksed täitsa sarnased meie omadega, aga meil elavad peas väikesed smurfid, kelle laisklemine paneb meil vahel pea valutama. Smurfid tegeliult polegi nii laisad, aga nad on kohutavalt lohakad. Mõned arvavad, et nende suur lohakus on tingitud haigusest, mis paneb nende põlved viltu kasvama.

Kui sa olid nii tubli ja lugesid kõik selle jutu läbi, siis anna mulle sellest teada lihtsalt öeldes, mis värvi sokid sa reedel jalga paned.