Hakkab jälle pihta.

Viimasel ajal olen kohe eriti laisk olnud. Olen olnud isegi nii laisk, et kui mul oleks südametunnistus, siis annaks see ennast praeguseks hetkeks juba kindlasti tunda. Ainus põhjus, miks ma siia midagi kirjutanud ei ole on see, et ma lihtsalt pole viitsinud. Ja fakt on see, et ma ei viitsi eriti midagi ka praegu kirjutada, aga lihtsalt väikesest viisakusest otsustasin, et peaks siia veel enne kooli mingi märgi maha jätma.

Ma ei viitsi praegu kirjutada siia ei Norrast, ei praktikast ja kohe kindlasti ei viitsi ma praegu teha siia lühikokkuvõtet oma suvest. Seega teen ma ainsat asja, mis tunduks praegu loogiline ja kirjutan siia koolist.

Kui vanasti olid mul asjad juba ammu enne kooli valmis ja minu tuppa vaadates oli kohe näha, et laps läheb kooli, siis praegu olen ma ennast juba sama lõdvaks lasnud kui keskmine õpilane õppeaasta lõpus. See tähendab, et ainus koolile viitav asi minu toas on üksik laual lebav pastakas, mille ma hommikul kotti pistan. See aasta ei korraldanud mitte mingisugust koolieelset shoppingut, vaid lootsin lihtsalt, et mul on eelnevatest aastatest kõik vajalik kraam veel alles.

Ees ootab mind viimane tavaline kooliaasta. Tõenäoliselt on see ka viimane aasta Tartus, sest kohalikes ülikoolides ei õpetata mitte midagi, mis minu jaoks kasvõi natukene intrigeeriv tunduks. Seega tuleb sellest aastast viimast võtta ja elada piiri peal (live on the edge). Mingeid kindlaid plaane pole, aga kui mingi üritus timub, siis ma annan endast parima, et kohal olla. Seda isegi siis, kui toimub mingisugune mõttetu loeng. Üritan veel võtta viimast kohalikest sõpradest ja klassikaaslastest, sest mine sa tea, kas me veel kunagi kohtume. Seega paluks ka kõigilt teistelt, et see viimane aasta oleks vinge ja meeldejääv.

Suvi on juba kergelt üle visanud, sest kaua sa ikka viitsid kõik hommikud maha magada ja edaspidi aknast seda koledat ilma vaadata. Hiljuti vaatasin facebookis, kus rahvas kirjutab, kuidas nad näevad hotelliaknast välja vaadates delfiine and shit, samas kui mina näen aknast vaadates ainutl seda, kuidas mööduv rekka minu aknale vihmavett pritsib.

Ei taha kindlasti öelda, et suvi oleks olnud mõttetu, sest sain ka ise palju käidud ja nähtud. Sellest kirjutamine aga jääb kuskile tulevikku, sest praegu ei ole te veel valmis kuulama (lugema) minu tegudest. 

On väga meeldiv teid kõiki jälle näha ja ma loodan, et sellest viimasest aastast võtame me kõik ikka päris viimase välja.

!!!!

Elekterrr!!

Ma tõesti ei viitsi siia midagi praegu kirjutada, aga siiski tunnen kohustust seda teha. Ma ei viitsi praegu kirjutada Norrast, sest mul pole praegu pilte. Seega kirjutan ma oma praktikast Tallinnas.

Neile kes ei tea, ma olen biorobootika praktikal TTÜs. Praeguseks on mul olnud juba kaks päeva praktikat ja ma ei ole teinud absoluutselt mitte midagi, mis oleks kuidagi seotud kas bioloogia või robootikaga. Küll aga olen saanud palju kogemusi elektroonika vallas ja pean mainima, et mulle see asi täitsa istub. Olen juba koostanud kaks circuit boardi (need rohelised plaadid, mis on igas elektroonilises asjas ja mille nime ma eesti keelde tõlkida ei oska).

Olen siin koos Andreasega ja meid juhendab üks kohalik biorobootik, kes näeb välja nagu biorobootik välja nägema peab. Kergelt ülekaaluline, pikk pats, habe, pisikesed prillid ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Ei taha teda nüüd küll laita, sest tõenäoliselt on tegemist mingisuguse geeniusega elektroonika vallas. 

Praktika on minu arvates vähemalt vägagi huvitav. Kohalikud robootikud ehitavad seal mingisugust kunstilist kala, kes peaks liikuma nagu päris kala. Seda katsetatakse mingis veetunnelis, kus üks kutt juba teist päeva vahib selle kala liikumist vees. Minu jaoks oleks selline asi üsnagi raske, sest see meenutab natukene kella tiksumise kuulamist, mida ma eriti kaua taluda ei suuda. 

Kuna kell on palju ja mu tahtmine on üsnagi otsakorral lõpetan selle postituse soovides õnne Joonasele (loe "Roland").

Läksin kalale.

Nii umbes 4 tunni pärast asun teele Norra poole. Ees ootab mind umbes 2 nädalat kalapüüki. Korra olen juba seal käinud ja Norra jättis ikka väga võimsa mulje. Tagasi jõudes luban siia ka paar pilti panna, et saaksite vähegi aimu sealsest loodusest.

Kell 4 hakkan liikuma vaikselt Soome. Sõidame peaaegu läbi terve Soome, kuni jõuame Põhja-Norra. Sõit ise kestab ligi 15 tundi ja on üks osa sellest reisist, mida ma väga entusiastlikult ei oota.

Ilmselgelt mul seal metsade vahel netti (ega arvutit) ei ole, seega pole erilist mõtet järgmist postitust enne 10ndat kuupäeva oodata.

Võtke aga teadmiseks, et ma olin tubli ja käisin vahepeal jälle verd andmas ja olen nüüd kokku juba 2 liitrit ennast teiste hüvanguks loovutanud.

Soovin teile küike kõige paremat ja loodan, et jõuan eluga tagasi sealt trollide maalt, et saaksin siia vähe pikemalt kirjutada.

Praegu aga soovin teile ilusat und, kuna minule jääb seda nii kolme tunni jagu, ja loodan, et andestate mulle minu suvise vähese kirjutamise.

*norrakeelne hüvastijätt*

Undiin.

Nädalavahetus möödus väga kultuuriliselt. Harisin ennast nii kino kui ka teatri vallas. Alustan just selle teatrist. 

Nimelt käisin vaatamas Emajõe suveteatri suurlavastust (raadios öeldi nii) Undiini. Kõik edasine jutt võib sisaldada spoilereid, aga ma proovin neid vältida (eriti TDKR-i osas).

Nagu selgus, oli Undiin näkk vms. Kahjuks jäin vist korra tukkuma ja mingi vahepealne osa läks kaduma, aga see on andestatav, sest etendus oli ju ikkagi 3 tundi pikk (koos vaheaegadega). Tükk rääkis igatahes undiini armastusest inimese vastu, mis oli teiste undiinilaste jaoks üsnagi sama, mis kristlastele saatanaga vennastumine. Point on selles, et varsti läks asi käest ära (nagu teatris ikka juhtub) ja teistel undiinidel polnud loo peategelase undiini vastu enam eriti sõbralikud tunded. Need vaenulikud tunded olid vist tingitud mingist kokkuleppest, mida murti (sel ajal tukkusin ja ei tea, mis kokkuleppest neil lõpus jutt käis).

Aga üldiselt võin öelda, et tegemist oli üsnagi huvitava etendusega ja mina, kui inimene, kes on palju teatrit näinud, võin seda julgelt ka teistele soovitada. Kohalik ajastu oli seal umbes keskaeg, millele vihjasid rüütlid oma mõõkade ja asjadega, aga see ei takistanud teises vaatluses kuningal musta Renualt'iga saabumast. Ilmselt oli tegemist mõne väiksema/vaesema maa kuningaga, sest vastasel juhul oleks ta endale vähemalt parema auto saanud lubada.

Head huumorit tegi ka Raivo E. Tamm, kelle puhul mul pole õrna aimugi, et mida see "E" seal sümboliseerib, sest Wiki ütles mulle, et ta tegelik nimi on Raivo Tamm... Kui keegi teab, mida see E sael teeb, siis palun andke mulle ka teada. Igatahes ta tegi head huumorit ja sellist huumorit, mida on mul siin raske kirjeldada. Hääl oli tal igatahes täpselt sama, mis mu eelmise aasta bossil, keda oli ka lausa lust kõnelemas kuulda.

Ja Tume Rüütel Tõusiski. Tubli! Vedas tal. 

Ja ma käisin tema tõusmist ka kinos esilinastusel vaatamas. 25 tundi tagasi (praeguse aja järgi) sain veel öelda, et ma olin 300 inimese seas, kes on seda filmi näinud ja vot see oli uhke tunne. 

Mul olid selle filmi suhtes väga kõrged ootused ja pean ütlema, et ma ei pettunud karvavõrdki. Film oli täpselt nii hea, nagu ma olin lootnud (kui mitte parem). Hoolimata sellest, et film kestis 165 minutit, ei tekkinud seal kordagi sellist igavuse momenti. Filmiks sai varutud kõik vajalik söögikraam: suur (liitrine) Fanta, suur popcorn (korralikult maitsestatuna), 2 mahlast juustuburgerit (veel ahjusoojad) ja piisaval kogusel tubakalisi tooteid. Seega võib öelda, et selleks filmiks olin ikka väga korralikult valmistunud.

Filmi nimi oleks ka võinud olla The Dark Knight Rises Again vms, sest egas ta alles esimest korda ei tõusnud. Tõsi, see oli küll esimene kord kui ta tõusis peale seda, kui ta murti, aga samas oli see ka esimene kord, kui ta murti. Aga ärgem narrigem mehe mütsi, sest ega mehel midagi viga polnud. Igatahes, soovitan seda filmi kõigile, kes on vähemalt Batman Begins-i näinud, sest neil oli omavahel kerge seos. Aga oleks kena, kui oleks ka teine osa vaadatud. 

Tegemist oli ühe selle aasta oodatuima filmiga. Sinna nimekirja kuuluvad ka Avengers, Expendables 2 ja The Hobbit. Muud filmid, mida ma kinno vaatama lähen, on lihtsalt boonuseks, aga need on sellised "Must See" filmid.

Ei mäleta, kas olen siin kirjutanud, aga minu tuppa on mingid hiired tekkinud. Ja seda kõige otsesemas mõttes. Üks reede Rakverest tagasi tulles avastasin oma laualt puuris kolm hiirt. Ma ei tea, mis tõugu nad on, kust nad tulid ja mis nende nimed on, aga ma tean, et minust tulevikus eriline hiiresõber ei saa. Nad on küll väliselt armsad ja karvased, aga natukene tüütab ära küll, kui nad igal ööl otsustavad endale läbi puuri põranda põgenemistunnelit kaevama hakata. Ja nad lihtsalt ei anna alla. Lõpuks ma saan nende peale kurjaks ja viskan nad füüsiliselt toast välja (tegelikult asetan nad õrnalt koos puuriga koridori ja siis sulgen ruttu ukse). Lisaks pole nad midagi kuulnud vanasõnast "Ära hammusta kätt, mis sind toidab", sest minul on igatahes sõrmed juba armistunud. 

Loodan, et nad otsustavad siit varsti lahkuda samamoodi, nagu nad siia ka tekkisid, sest mul on tunne, et kui ma varsti korralikult magada ei saa, siis võivad need hiired tänaval kohtuda mõne näljase kassiga (juhuslikult muidugi).

Mina neile nimesid pole andnud, sest nad nagunii nendele ei reageeri ja seega kutsun ma neid kollektiivselt Hiirteks. Ma usun, et ka nemad on selle korraldusega rohkem rahul, kui see, et ma nimetaksin nad Tupsudeks vms (mitte et ma nad nii nimetaksin. Ma nimetaksin nad ilmselt Kreeka jumalate järgi nt. Ares, Hades, Zeus vms).

Aga kui keegi soovib neid endale, siis võite julgelt ühendust võtta. Puuri saab kaasa ainult siis kui võtad kõik kolm korraga või lihtsalt viimase hiire.

Tume rüütel tõuseb.

Tundub üsnagi totakas nimi filmile, aga eks peab möönma, et sellised kipuvad nad ikka enamasti olema. Kui esimene osa oli Batman alustab, teine oli Tume rüütel ja nüüd siis lõpuks Tume rüütel tõuseb. Minu arvates oleks ta võinud juba varem tõusta, aga kes mind ikka kuulab. Kui me aga suudame pealkirjast mööda vaadata, leiame, et tegemist on suurepäraste filmidega. Kui esimene osa on lihtsalt äge (aus olla, siis ma ei mäleta praegu, millest seal juttu oli), siis teine osa oli mitte ainult äge, aga ka väga hea stooriga. Kuna ma neid koomukseid lugenud ei ole, siis pole ma ka veel kõike endale ära spoilinud. Kõik kohad ei ole etteaimatavad ja sageli juhtub seda, et tegelased ei pääse mingi ime läbi. Vaataks nagu peaaegu Game of Thronesi, kus härra George Martin hukkab oma tegelasi täiesti suvalt.

Teises osas oli kujutatud väga huvitavalt seda hea inimese kurjaks muutumist ja ka näitlemise kohta pole mitte midagi halba öelda, sest isegi pisitillukestesse rollidesse olid palgatud tuntud näitlejad.  Aga see võis ka lihtsalt tulla sellest, et eelarve oli natukene liiga suur ja kuhugi oli ju see raha panna vaja.

Jõudes pointini mainin nüüd, et lähen laupäeval uue osa esilinastusele. Ma ootan, et see film mind lihtsalt jalust rabaks. Mul peaks seal puhas awesome juba juuksed krussi ajama (kui nad seda juba eelnevalt pole). Film oli vist 164 minutit pikk, mis on ju ikkagi väga pikk aeg. Neile, kes on matemaatikas nõrgemad või töötavad ehitusel, siis see on 2 TUNDI ja 44 MINUTIT. Tegemist oleks juba nagu Sõrmuste isandaga, aga natukene jääb ikka puudu. 

Rakveres ma enam ei tööta, mis tähendab, et õhtuti on mul jälle aega võimalus tegeleda millegi huvitavaga. Ei pea enam lihtsalt lakke vahtima ja pöidlaid keerutama. Sain lahti oma venekeelsest kolleegist ja aus olla, siis ma tunnen tema "huumorist" natukene puudust. Mitte kunagi ei saanud kindel olla, mida ta järgmiseks plaanib. Minu jaoks on raske ette kujutada kellegi mõttemaailma, kelle IQ on ainult natukene väiksem kui ta jalanumber. Tunnen ka puudust tundes, et ma olen kõige targem elusorganism 10km raadiuses. Ehitusel tundsin ennast tõesti nagu Stephen Hawking loomade varjupaigas (IQ poolest, mitte ratastooli).

Ja aus olla, siis ega see ongi kõik. Mul on juba uni silmas, sest eelmine öö jäi üsnagi vahele. Mul oleks veel oi kui paljust kirjutada, aga lihtne tõde on see, et ma olen laisk ja lohakas ja mind väga ei huvita mu lugejaskonna lõõbustamine. Võibolla (jah, selle sõna võib nüüd kokku kirjutada) järgmise postituse kirjutan täiesti ilma igasuguse huumorita. Eks siis näeb, kuidas minu mõttemaailm välja näeb ilma tähelepanu hajutavate faktoriteta.

Bljät, kala tegi sohki.

Kust tulevad need jutud, et ehitajad pole intelligentsed?

Kes oli see inimene, kes lasi liikvele jutud, et ehitajad on inimesed, kes tegelevad selle alaga ainult selle pärast, et nad mitte midagi muud ei oska?

Igatahes oli tal õigus. Kõik inimesed, kes minuga koos töötavad, on seal selle pärast, et nad ei pööranud koolis õpetaja sõnadele piisavalt tähelepanu. Võin võtta näiteks kasvõi oma töödejuhataja. Tal on küll selline positsioon, et peaks olema vähe haritum, aga võta näpust. Tal on raskusi ka kõige lihtsama matemaatikaga. Töötunde pean ise kokku liitma, sest kui on vaja umbes 10 arvu kokku liita, siis tema mõistus seda enam ei jaga. Ühtlasi proovis ta korduvalt toa pindala arvutada mõõtes ära pikkuse ja laiuse ja siis need liites. Võite ette kujutada, kui raske oli mul sellises olukorras naeru kinni hoida. Lõpuks ma siiski halastasin ja mainisin, et ta peab need kaks arvu omavahel korrutama, mitte liitma.

Ja tema on seal veel üks helgemaid päid.

Ma ei väsi korrutamast, et Rakvere on maakoht. Mind tohutult häirib, et mitte ühelgi minuvanusel poisil pole juukseid peas. Kuna minul siin "omasid jopesid" pole, on neil siin arvuline ülekaal, mis teeb mul nende näost näkku mõnitamise võrdlemisi raskeks. Töökaaslasi olen küll proovinud vähe mõnitada, aga kuna nad ei ole nii intelligentsed, et minu varjatud naljadele pihta saada, pole ka sellel tegevusel enam minu jaoks oma tavalist võlu.

Selle nädalavahetuse otsustasin veeta töiselt ja seda ma ka tegin. Praeguseks olen omadega täiesti läbi ja ma saan ennast lohutada ainult selle mõttega, et viie päeva pärast on jälle nädalavahetus.

Õhtuti pole mul eriti midagi teha ja seetõttu olen vahel olnud sunnitud vaatama telekat. Kes ei tea, siis ma jälestan televiisorit. Sealt tuleb pidevalt üks ja seesama jama, mis on vürtsitatud reklaamipausidega, mis tekitavad minus soovi kellelegi nuga südamesse lüüa. Reklaamipausid on asjad, mis võiksid olla siin riigis keelatud. On palju asju, mida ma väga väga vihkan, aga seal tipus on kindlasti reklaamipausid koos sääskede ja mõttetute vestlustega.

Olen siis käinud vahel lihtsalt naabruskonda uurimas ja leidnud, et läheduses on kõik vajalik olemas. Maxima (mida ma ka vihkan), Reformierakonna hoone, IRLi hoone ja Jehoova tunnistajate koosolekusaal. Seega on kõik tsiviliseeritud eluks vajalik olemas.

Vabandan selle natukene segase ja arusaamatu postituse pärast ja toon ettekäändeks selle, et mul on minu tubakas otsas. Olen terve nädala siin ilma olnud ja kuna ma see nädalavahetus Tartusse ei saanud, ei kujuta ma ette, kuidas ma järgneva nädala üle elan. Mul pole isegi softe, mis aitaksid mind psüühilise sõltuvuse vastu ja seega kestab mul vägagi äkiline võõrutus. Keha õpib vaikselt jälle NADH2-te(vms) tootma ja mina ei saa sinna mitte kui midagi parata.

Soovin teile kõike kõige paremat ja jäägem nägemiseni.

Rakvere

Pole pikka aega juba siia midagi viitsinud kirjutada. Üheks põhjuseks on see, et Rakveres mul erilist ühendust välismaailmaga pole ja seega lihtsalt pole seda võimalust. Teiseks põhjuseks võin tuua selle, et ma lihtsalt ei ole viitsinud ja kolmandana toon ära selle, et ma lihtsalt pole viitisnud.
Tänan kõiki, kes siin iga päev usinalt uurivad, et kas juba on midagi uut lugeda. Teie huvi on kergelt öeldes liigutav.

See lihttöölise elu pole kerge. Hommikuti tuleb ärgata vara ja ega erilisi puhkepause ka pole, mistõttu õhtuks olen ikka omadega üsna läbi. Kõige raskemad on esmaspäevad, sest siis tuleb ärgata lausa kell 5 ja alustada teekonda Rakvere poole. Teistel päevadel saab vähe rohkem und, aga minu jaoks on isegi kell 7 ärkamine ligi 3 tundi liiga vara. Kuna mul seal õhtuti midagi teha pole, olen ma kohati sunnitud üsnagi vara magama minema. Kõige varem oli umbes 22:30, mis on tõenäoliselt kõige varajasem magamaminek alates sellest, kui ma sain teada, et maailm ei lõppe iga õhtu kell 21.

Rakvere on, nagu oligi oodata, on võrdlemisi väike koht. Seal elutsevad sellised väikelinnale omased kohalikud gangsterid, kellel on kõigil mingil põhjusel juuksed peast eemaldatud ja kes kannavad plätusid. Noored, kes ei tea, et igal ühel võib olla oma stiil ja see ei pea olema võetud sarjast Jersey Shore. 

Ise elan kuskil linnaosas (jah, selgub, et ka Rakveres on linnaosad), kus põhiliselt elutsevad venelased. Seda mainisid mulle kohalikud kolleegid ja tundub, et neil oli õigus. Mulle on juba proovitud transporti oodates telefoni müüa. Tegemist oli mingi algelise Nokia mudeliga ja "omanik" küsis mul selle eest 10 krooni. Jah, KROONI, aga kahjuks olin ma sunnitud keelduma, sest tal polnud mulle kaasa pakkuda laadijat ega muud lisavarustust.

Elan korteris. Nüüdsest tunnen kaasa kõigile, kes on sunnitud seda ütlema. Korteris elamine on ääretult piinarikas. Peale selle, et (minul) tuleb alati kõndida teisele korrusele, tuleb arvestada ka naabritega. Seinad on justkui papist ja nüüdseks on mul juba selge, et kõrvalkorteris on mingi väiksemat sorti koer, korteris minu oma kohal on väike laps ja kuskil läheduses harrastatakse igapäevaselt perevägivalda. On raske uinuda, kui keegi järjekindlalt vastu seina kopsib ja vastu kopsimisel pole ka mõtet, sest see ainult innustab neid. Lisaks pean ma võtmeid kaasas kandma isegi siis, kui mul korteris keegi on, sest muidu ma ei saa alumisest uksest sisse.

Positiivne sellise elustiili juures on see, et süüa saab korralikult. Kuna ma ise ei pea selle eest omast taskust maksma, siis söön ma väga korralikult. Lõunal käin kuskil kohalikus pubis (sõltuvalt sellest, kus parasjagu "kohalik" on) söömas ja õhtuks ostan tavaliselt Rimist mingit sooja sööki. Hommikuti keeran ise midagi kokku. Olen proovinud juba oma viit erinevat söögikohta ja minu arvates parim on Anne Juures. Muidu mingi väike kohalik äri, aga praed on seal odavad, üüratult suured ja väga maitsvad.

Töö ei ole otseselt raske, aga on üüratult igav. On tunne, nagu tegeleks päev läbi aiatöödega ja nendega mul pole kõige sõbralikumad suhted. Töövahenditeks on mul tavaliselt reha, labidas ja aiakäru. Tegelen nimelt haljastusega, mis tähendab, et kui kuskile on maasse mingid trassid pandud, siis mina töötan firmas, mille ülesanne on taastada maastiku algne kuju. See tähendab, et kõigepealt tuleb ära täita erinevad ebatasasused maas, rehaga läbi lasta, muru seeme laiali visata(külvata/seemendada) ja siis muru rulliga üle veereda. Muru rulli kasutamine on nagu muruniiduki kasutamine, aga kujutage ette, et niiduk kaalub 50kg. 

Ja ega seal muud keerulist polegi. Tean, et jätsin mõned huvitavad seigad mainimata, aga egas kõike head ka siin elus ei saa.

Pole tänu väärt pika postituse eest.