2012 ja muud loomad.

Nii, lõpuks võtan ennast kokku ja proovin siia jätta mingi jälje. Alustan sellest, et lõpuks ostsin ma endale läpaka ära. Tegemist on korraliku HP pilliga, mis on piisavalt võimekas, et saada hakkama kõigega, mis ma talt nõuan, mis tähendab, et ta on ümmarguselt 10 korda võimsam kui mu vana lauaarvuti. Olen oma ostuga rahul ja arvan, et sama raha eest oleks olnud raske leida paremat masinat.

Sünnipäev oli awesome. Oli ta küll juba tükk aega tagasi, aga see ei vähenda selle epicnessi. Tänan kõiki, kes kohale ilmusid. Olite suurepärased külalised (peale mõne üksiku vahejuhtumi). Järgmine kord võiks siiski oksendamise vetsu või kaussi jätta ja magamise peaks ka trepi pealt ära kolima, aga muud pole küll kurta.

Lapsed mängisid väga kenasti nii päris kitarri kui ka selle elektroonilist varianti. Laulmine läks samuti rahvale väga kenasti peale ja on tunne, et seda peab ka järgmisel peal rakendama.

Igatahes suured tänud kõigile, kes õnne soovisid, aga väike nõuanne, et kui kingite kaarti, siis oleks ka kena vähemalt oma nimi sinna sisse kirjutada, et ma saaksin ka hiljem lugeda, kes mulle õnne soovis. Aga kaatidel olid ka ilusad pildid, et vast saame hakkama.

Maailmalõpu elasime samuti üle... Tundub, et mul oli õigus ja kalender ei olnudki surmav. Nüüd sooviks näha saadet, kus oleksid peategelasteks need inimesed, kes kõik oma vara invessteerisid mingi punkri ehitamiseks. Oleks nii kena näha pettumust nende näos, kui nad on juba aru saanud, et nad tegid kõik need ettevalmistused kasutult.

Aastavahetus oli norm. Väike tsill sõpradega ja siis teekond kesklinna, kus sai vaadata lendavaid rakette ja pudeleid. Oli ka kena vaadata, kuidas purjus inimesed olid segaduses ilmastikunähtusest nimega vihm. Endid me sellest väga segada ei lasknud. Korra tuli mingi pomps mulle head uut ja paremat soovima ja ma soovisin seda talle ka vastu, aga kui ta käe minu sampuse järgi sirutas, siis oli küll gg, sest seda temaga jagada mul küll plaanis polnud. Edasi läks õhtu üllatavalt hästi. Asjad laabusid iseenesest ja õhtu oli täis meeldivaid üllatusi.

Lots of backlog...

Mul ütles suts enne sünnipäeva arvuti üles ja kuna ma pole veel viitsinud endale uut osta, siis on minu eetriaeg üsnagi piiratud ja ma ei viitsi seda kulutada siin. Lähipäevil saan aga oma isikliku arvuti ja siis luban kirjutada sünnipäevast, aastavahetusest ja teie poolt vabalt valitud teemal ka. See muidugi tähendab, et mõni lugeja peab mulle mainima, mis teema ta mulle valib.

Et varuge kannatust ja teadke, et ma pole teid unustanud.

Luuletus

Kauaoodatud ood kunstile. Lõpp on suts puudu. Kuna youtube ei tunnistanud minu video formaati, siis ma pakun teile praegu sellist versiooni.

Rape the Beier week continues.

Alustasime selle projektiga juba ammu. Pikemat aega oli plaan vahetada tahvli ees vastajad ära. Neile, kes ei tea, beier kutsub iga tund nii 3-4 inimest vastama. Me olime arvamusel, et tal ei ole näod ja nimed eriti süstematiseeritud, mis tähendaks, et väga vahet pole, kes vastama läheb. Seega, kavandasime masterplaani, et kui ta kutsub mind vastama, läheb klassivend ja vastupidi. Tükk aega olime mõlemad küsimata juba, et asi oli ainult aja küsimus. Plaani oli klassile selgitatud, et nad seal vale vastaja peale protesteerima ei hakkaks ja kõike untsu ei keeraks. Siiski, kui öeldi klassivenna nimi ja mina kohe püsti tõusin, ei suutnud osa rahvast ennast talitseda ja näitas üles kahtlast käitumist. Läksin siis tahvli juurde ja hakkasin antud teemal jutustama. Teema oli erakordselt lihtne. Kui ma lõpetasin, ütles Beier, et tubli, Kristen, viis. Ma olin sellest natukene üllatunud ja kuna ma ei oodanud sellist vastust, siis ei olnud mul ka head comebacki. Õnneks ta minu käest ei küsinud, et miks ma kellegi teise eest vastasin, vaid küsis otse selle kuti käest, kelle asemel ma läksin, et miks ta ei vabandanud. Selle küsimusega ei osanud klassivend eriti midagi vastata ja tegi ainsat asja, mis tundus loogiline, ja sattus paanikasse. Vastus oli midagi umbmäärast ja mitte eriti paikapidavat. Siiski, lõppes kõik väga hästi (vähemalt minu jaoks). Mina sain viie ja respekti beierilt, samas kui teine kutt pidi teema järgi vastama ja sattus beieri musta nimekirja.

Projekt number kaks. See juhtus kohe järgneval tunnil, mis oli ühtlasi ka viimane kunsti tund ever. Eelneval õhtul lõime Keviniga aega surnuks ja mingil hetkel otsustasime, et me ei viitsi õppida järgmist kunsti teemat. Seega tegime esimest asja, mis pähe tuli ja tegime luuletuse. Luuletusse kaasasime nimesid õpitavast teemast ja üritasime panna sisse mõtte, et meil on kahju, et kunst lõppeb. Muidugi, mõeldes eesseisva arvestuse peale, mul sellest nii kahju polegi. Aga lõpptulemus sakkis kohutavalt, mis tähendas, et me olime sellega täitsa rahul. Esialgne plaan oli see, et kui kumbagi meist vastama kutsutakse, siis läheb see vastaja ja loeb klassi ees selle luuletuse ette. Beier aga jättis viimase tunni puhul vastamise ära ja oligi meie suurepärasel plaanil kriips peal. Pidime ruttu lagedale tulema uue plaaniga, sest meil oli luuletus ja me ei soovinud seda raisku lasta. Kuna mul polnud soovi tõsta niisama kätt ja öelda, et õpetaja, ma jubedalt tahaks teile luuletust lugeda, siis oli see klassivend, kes tõstis käe ja ütles, et MINA tahan jubedalt luuletust lugeda. Beier oli järjekordselt suts hämmingus ja tahtis minult seda lehte ära rabada, et luuletust ise lugeda, aga ma keeldusin sellest loobumast ja läksin hoopis ise klassi ette (jälle....), et rahvast üllatada. Beier oli vist minuga seal üsna rahul, sest ta isegi naeris rahvaga kaasa, mida ei ole vist keegi varem näinud (rahvas on näinud teda muhelemas, aga naemas ...). Lõpetuseks küsisin, et kas ma pean ikka arvestusele minema, millele ta vastas, et pean küll. Aga ta pani mulle ja kaasautor Kevinile viied. Seda me ei osanud ette näha ja ega see meile midagi head ei teinud ka, aga ikka on tore saada natuke tunnustust. Kuna oli rahvast, kes minu esitust filmisid, siis on oodata siia varsti ka viodeoklippi.

Luuletus:

Ood kunstile

Eesti kunst, kahekümnes sajand,
oli meil seda nüüd siis vaja?
Adamson-Eric, Andrus Johani,
oleme nüüd jõudnud selle traagilise kohani,
kus kunstiajalooga on kogu moos
ja me enam ei pea teadma, kes on Enn Põldroos.
Nagu kunagi tõenäoliselt ütles Viiralt,
mul on tõesti kahju, siiralt,
et me enam eal ei kohtu,
aga ilmselt leiame ka selle vastu rohtu.
Ja kuigi mul seda tunnistada on häbi,
ma ikka ei tea, kes on Konrad Mägi,
aga väike päkapikk akna taga nägi,
et seda ei tea ka Siim-Sander Sägi.

Kuna teisipäeval ootab mind arvestus kunstis, siis võiks kiiremas korras tulla lagedale mõne uue vinge plaaniga, et saada kunstis ikka täie raha eesti. Kui kellelgi on mõningaid häid ideid, siis jagage neid ka minuga ja kui kellelgi on mingit suur ja karvast kostüümi, siis võiks seda ka minuga jagada, sest niisama jälle maikaga minna tunduks viimasel aastal kuidagi lahja.

Ja ma tahaks tänada kõiki, kes tulid ja ballil minu soengut mõnitasid. Te olete super!

Doing shit so you don't have to.

Enne, kui te seda postitust loete veenduge, et olete tutvunud kindlasti eelmisega. Ma mõtlesin, et ei hakka ühte monsterpostitust tegema ja selle asemel lõpetan eelmise ilusti laibaga ära ja jätkan seda vähe värskemate teemadega.

Eile käisin seda kõige viimast Twilighti filmi vaatamas. Ja pange tähele, et see tekst võib sisaldada ka spoilereid, aga kuna mul on tunne, et minu lugejaskond on täies koosseisus kõik raamatud rohkem kui ühel korral läbi lugenud, siis te ilmselt selle pärast ei muretse. Igatahes, nagu oligi oodata, film sakkis täiega. Ja ma ei ütle seda selle pärast, et ma oleksin mingi heiter, vaid selle pärast, et ta tõesti sakkis. Filmi kogu point oligi selline, et kui eelnevas osas said peategelased lapse, siis selles osas mingi a'la peretuttav nägi seda last ja arvas, et nad on lapse vampiiriks muutnud, mis on seadusega keelatud. Seega koguti mingi tunnikesega kokku selline suurem armee (mõlemad osapooled kogusid armee). Seadust tulid ellu viima vist itaallased, kelle suhtumine oli vägagi mõistev. Mingil hetkel läksid läbirääkimised untsu ja pmst kõik said surma. Siis selgus, et tegelikult kaklust polegi veel toimunud ja kõik tegevus, mida meile näidati viimase 15minuti jooksul oli mingi potensiaalne tulevik, mida üks nö "hea vampiir" näitas pahade bossile. Kuna selles tulevikus sai ka see boss surma, siis käitus ta üsnagi mõistlikult ja võttis oma väed kaasa ja läks koju. Siis elasid kõik õnnelikult edasi.

Nagu ma juba mainisin, siis ma ei olnud sellest eriti vaimustunud. Kokkuvõttes ei muutnud see film mitte midagi juba valitsevas olustikus. Tegemist oli lihtsalt väikese arusaamatusega, milles jõuti sõbralikult kokkuleppele. Ootasin, et kuna tegemist on viimase filmiga, tuleb see üsnagi epic, aga selgus, et ma eksisin. Epicuks ei saa seda mitte kuidagi nimetada. Kohati jäid mulle mõned kohad arusaamatuks, sest ma polnud raamatut lugenud, aga õnneks oli minu kaaslane lahkesti nõus mulle need kohad lahti seletama, mistõttu olin ma hiljem suuremas segaduses kui alguses. 

Kui keegi peaks veel kunagi sellist filmi kinos näitama, siis võtke teadmiseks, et ma tulen isiklikult teie juurde ja viskan teile selja tagant külmutatud pitsaga kuklasse. Olen kuulnud, et see on päris valus, aga kui soovite omal nahal teada saada, siis laske käia ja tehke uus sarnane film. I dare you!

Enne, kui ma alustasin eelmist postitust, olid mul suured plaanid siia kirjutamisest, aga tundub, et täna ma rohkem ei viitsi siia kirjutada. Tuleb vaid loota, et ma suudan ennast tulevikus kokku võtta ja siia tihedamini ja paremini kirjutada.

Aa ja lisa eelmisele postitusele, et see kohalik strippar ballil oli natukene liiga vana meie keskmise ballikülastaja jaoks. Seega olgu see õppetunniks, et ei saa põrsast kotis osta ja tuleb ikka kaup üle vaadata enne, kui ta sadade inimeste ette lavale saadetakse.

Laupäeval lähen tõenäoliselt loomaaeda.

Meil on aega veel.

Alustan seekord kirjutamist eelnevast õhtust. Nagu tõenäoliselt siin enamik lugejaid teab, toimus eile Treffneri ball. Mul on tunne, et enamus minu lugejatest olid seal esindatud ja seega saavad loodetavasti kenasti aru, mis ma mõtlen. 

Kõik oli ette planeeritud ja peab vist tunnistama, et suht kõik läks plaanipäraselt. Olime ise ka üllatunud, sest tavaliselt asjad ei kulge nii, nagu nad peaksid. Mina olin igatahes üritusega üsnagi rahul. Olid mõned osad, mis jäid suts kripeldama, aga kokkuvõtlikult mulle meeldis. 

Jõudsin otsusele, et ma siin pigem kirjeldan balli ja räägin vähem oma isiklikust kogemusest.
Kõige suurema elamuse sain ma koogist, mis oli tehtud täpselt nii nagu veneajal - ehk kohutavalt. Maitses see nagu margariin ja ohtralt suhkrut, mistõttu peale esimest kohte ampsu oli tugev soov ülejäänud ports vastu seina visata ja põgeneda vastassuunas.
Nüüd tahaks öelda, et vähemalt oli vinge tantsida, aga iga kuradi kord, kui mina tantsupõrandale selle kavatsusega jõudsin, oli sealt puud muusika, mille järgi oleks olnud reaalne ennast liigutada. Alati oli seal kas mingi kutt kidraga või lihtsalt vaikus. Oleks ikka võinud rohkem standardtantse olla.

Positiivsest nii palju, et kõik oli vähemalt ajakavas. Üllatus oli tõesti suurepärane. Siiski oleks siis võinud vähe volüümi juurde keerata, sest Beierit oma argliku häälega ei olnud kohati kuulda, kui keegi otsustas teme rääkimise ajal näiteks hingata. Aga Beier esines kenasti ja tundus olevat täitsa omas elemendis seal laval. Luuletusi ma kahjuks eriti ei kuulnud, aga teda oli täitsa tore vaadata ka.

Kui ma juba mainisin, et ballina ei olnud see just kõige õnnestunum, siis üritusena mulle see täitsa meeldis. Seal oli meeldiv viibida ja ei saa just öelda, et oleks igav olnud. Jäin oma suurepärase kaaslasega samuti rahule ja lisaksin siia isegi pildi meist, aga ma ei julge, sest ma kardan, et ta kägistaks mind une pealt. Ja sellest oleks tõesti kahju, sest ma arvan, et Beier ei võtaks minu surma piisavalt hea põhjusena arvestuselt puudumiseks.

Suts enne balli käisin ka Biomeedikumis laipa näppimas. Ja täpselt seda see ka endast kujutas. Kevini õde smuugeldas meid sisse (Aitäh!) ja juhatas meid mingisse ruumi, kus oli juttude järgi laip, mida rahvas käib niisama torkimas. Seal oli aga kahjuks juba tund sees ja esimese aasta arstitudengid olid karjaga kogunenud ümber ühe võrdlemisi limase keele. Nägin seal tuttavaid nägusid, sest pooled olid seal endised treffneri õpilased (jou neile). Ega siis meiegi saanud välja näidata, et me laibast midagi ei tea. Seega panime kummikindad kätte ja asusime aktiivselt seda surnukeha suvakatest kohtadest targa näoga torkima. Selgus, et kui olla 1.5 aastat surnud, siis muutud sa üsnagi kuivaks ja kõvaks. Seega ainus pehme osa temas oli kops. see oli selline mõnus, pehme ja vetruv. Suud näiteks ma tal lahti kangutada ei suutnud. Proovisin küll, aga ta võitles visalt vastu ja lõpuks pidin tunnistama lüüasaamist. Kõrvalt lauast vaadati meid üsnagi uskumatute nägudega, sest ma arvan, et meie uurimismeetodid polnud päris standartsed. Lõpuks tulid tudengid meie laiba juurde ja me läksime näppima nende laual asuvaid inimosi. Kõige vingem oli keel. See oli julgelt üle poole kilo ja väga limane. Ilmselt seda hoiti kuskil lahuses, sest ta nägi erakordselt värske välja. Kui te kujutate ette keelt, siis teadke, et teie kujutis ei jõua tegelikkusele lähedalegi. Sain ka tõelist aju näppida. Ka see oli kuivanud, aga see ei ole oluline. Sain selle oma "to do"-listist maha tõmmata.

Voeh!

Viimasest postitusest on möödunud rohkem aega kui mulle meeldiks, aga siin ma nüüd olen. Maailmalõpp on kõigest kuua aja kaugusel ja sünnipäev on kuu + 1 päev. Tuleb loota, et iidsetel maiadel sai lihtsalt kivid otsa ja nad eksisid. Kuna nad ei arvestanud liigaastaid, siis oleks pidanud maailm lõppema juba 7 kuud tagasi, aga me oleme ikka siin. Tegelikult arvestasid maiad aega b'ak'tunides, mis on võrdne 144 000 päevaga ehk umbes 394 aastaga. Täis saab 21. dets. kolmeteistkümnes baktun , mis tähendab, et lihtsalt tuleb neil uus peale. eelmise baktuni vahetusel ei toimunud mitte midagi ja ma isegi uurisin, et tol päeval ei toimunud ajaloos mitte midagi huvitavat. Seega tundub, et meil pole karta midagi.

Käisime mingil ajal klassiga Tallinnas teatris mingit etendust vaatamas. Mulle nimie ei tule meelde, aga võin mainiga, et etendus oli väga pikk. Kestis oma 3.5 tundi ja need olid väga rasked tunnid, sest selgus, et toolid olid seatus mõeldes inimestele, kellel ilmselt polnud jalgu. Tahaks nüüd öelda, et bussisõit oli vähemalt lõõgastav, aga kahjuks ta ei olnud. Ka seal ei olnud eriti mõeldud inimestele, kel pikkust üle meetri ja see tähendas, et taas polnud jalgu kuhugi panna. Kui tavaliselt arutame bussis kõrgemat intelligentsi nõuvaid küsimusi, siis seekord jäi ka see vahele, sest suure ebamugavuse tõttu kulus kõik veri jalgade mitte krampi tõmbumise peale ja keerulisemate ajutegevuste jaoks lihtsalt ei jäänud enam midagi alles. Koju saime  alles suts enne kella kahte ja see tähendas, et järgnev koolipäev oli raske mitte uinuda. Aga samas on see probleem peaaegu iga päev.

Nägin ära ka uue Bondi. Kui vanades bondides oli keskendutud filmi awesomiks muutmisele, siis uuemates on juba rohkem stoorit. Vanal ajal elasid kurikaelad õõnsates vulkaanides ja bondil oli auto, mis muutus vajadusel alleelaevaks, siis seekord erilisi tagaajamisi ei toimunud ja kurikael elas oma saarel, mille ta oli mingi nipiga kohalikust elanikkonnast tühjendanud. Bondil ei olnud ka erilist tehnoloogiat. Kui vanasti sai ta plahvatavaid pastakaid ja nähtamatu auto, siis seekord sai ta ainult relva, mis reageerib üksnes tema käejäljele ja pisikese raadiosaatja, mida ei oldud viitsitud isegi näiteks käekella sisse peita. Seega, tehnoloogilisest küljest jättis see film üsnagi palju soovida, aga kuna stoori arenes kenasti edasi, siis peab tunnistama, et filmilist väärtust oli sel korral rohkem kui tavaliselt. Kokkuvõttes oli üsnagi rahuldav 50 aasta tähtpäeva film. Tuli kohe tuju hakata neid otsast vaatama, aga see jääb ilmselt tulevikku, sest praegu on kiired ajad ja on raske leida nii palju vabu tunde, et neid kõiki näha.

Ja ma arvan, et tänaseks ongi kõik ja loodan, et järgmist postitust ei pea te nii kaua ootama. Ma loodan ka, et ma ise ei pea nii kaua hoogu võtma selle järgmise postituse jaoks ja vabandan viivituse eest. Aga lihtsalt juhtus nii, et ei toimunud eriti midagi, mis oleks väärt siin internetis ruumi raiskamist ja see mis juhtus, ei ole jutt nii laiale avalikkusele.

Olge tublid ja kallistage ennast !