Well, f*ck.

Tegin väikse valearvestuse. Tänaseks oli vaja teha inkas kõne teemal "Leadership". Meile öeldi, et me seda ette kandma ei pea, aga kuna klassikaaslased mind väga tugevalt "toetasid", oleks selle mitte esitamine olnud juba ebaviisakas. Seega korjasin oma julguse ja eneseväärikuse kokku ja lugesin ette eelneval õhtul valmis kirjutatud vihkamiskõne. Seda esitades proovisin hoida silmsidet õpetajaga, et saada teada, kui tekib see hetk, kus ma peaksin klassist välja jooksma. Siiski seda ei toimunud ja Kubi oli väga meelitatud, et ma teda Hitleriga võrdlesin.

Kõne ei ole eriline meistriteos, seega ärge oodake sealt mingit sügavamat mõtet. Peale kirjutamist läksin kohe magama ja seega lugesin seda ka ise esimest korda alles tunnis.  

Enjoy:

They say that in proper countries dictatorship is dead. So how come it still survives in our English class? I believe that if we all put our heads together we can really make a difference.

It seems to me that our english class is being run by a dictator. It’s like we have no control over our lives and actions in the classroom. So what can we do?

Can we really just accept it as part of our lives and step aside and let our lives be controlled by someone who has no care for others?

I believe that we can change how things are run by standing up for ourselves and by not being afraid of our teacher. We must be able to overcome the thought of possible dire consequences and not be afraid to stand up for what we believe in.

We can find comfort in history. Only in very few occasions, dictatorship has prevailed. The most famous case is North Korea. However, in the end even they will be brought to see reason and they will answer for their crimes against humanity. Just like Hitler and Stalin. They too thought that they’d never fall and would live forever, but if we take a look at what has happened to them, we see that they are the monsters parents use to scare children. 

So we come to realise that the way students are treated can’t last forever. Eventually some brave souls will take a chance and will stand up to form a new order. The present may be dark, but in the future I can see a light. A light that indicates that things will change – and for the better. I am one of these brave people who will lead students to victory or will get an X for trying.

I hope I wont stand alone and you all will join me against this evil reign. You are the only people who can make your lives better, so I hope you are with me. Together we are strong, together we are undefeatable and together we will prevail!

Thank you for your attention. :)

2013 begins..

Enne, kui sa seda postitust loed, veendu, et oled eelnevalt lugenud eelmise postituse. Ma tean, et ei ole eriti hoolsalt siia midagi kirjutanud, aga ela oma elu, mis see sinu asi on. Kirjutan siia siis, kui tahan ja ei ole midagi, mis te saaksite teha, et seda muuta. 

2013 aasta algas hästi, nagu ma mainisin eelnevalt. Üldjoones jätkus ta samuti hästi ja ei oskagi kohe leida midagi, mille üle kurta. See harilikult tähendab, et postitus sakib, sest on ju hea lugeda, kui näed, et sinul on läinud paremini ja saad vähemalt ennast seda luges hästi tunda. Siiski, seekord ma loodan, et sinu viimased päeavad on sakkinud ja seda lugedes sa haletsed ennast nagu väike kasutu ussike, kes sa ka oled.

On saanud täis aasta aega BodyPumpi ja selle aja jooksul oli vist 35 BP treeningut. Otsustasime seda Keviniga tähistada ja alustasime sellega UpHillist. Kes ei tea, siis UpHill on trenn, mis koosneb põhiliselt väntamisest selle jalgratta peal, mis edasi ei liigu. Kõik algas ilusti. Tuli vändata hästi kiiresti kergel raskusel ja kuna see oli üsnagi lihtne, siis ma olin endaga rahul. Siis algas see raskuste juurde keeramine. Ja see oli hetk, kus asi läks käest ära. Edasi tuli 10-15 minutit suurel raskusel püsti seistes vändata, nagu sõltuks sellest su elu. Mulle pole kunagi selline väntamine meeldinud ja tuleks vist öelda, et see trenn ainult süvendas seda arvamust. Peale 5t minutit rasket väntamist oli mul tunne, et ma ikka väga väga tahaks koju minna, aga kuna treener utsitas edasi, siis ei saanud ju alla anda. Edasi läks asi väga piinarikkaks, sest ma tundsin, kuidas minu säär sooviks kergelt krampi tõmmata. Siiski seda õnneks ei juhtunud ja ma sain sealt trennist selle lõppedes vähemalt oma eneseväärikuse riismetega põgeneda.

Ühtlasi proovisin ka trenni Interval Toning, mida andis sama treener, kes seda UpHilligi. Ta oli väga üllatunud leides saalist eest kaks isiskut, kes ei olnud naised. Mul oli küll tunne, et "gaoing where no man has gone before" oli saanud tõeks. Siiski, Kevini õde ütles, et sinna vahel (harva) ikka eksib mõni mees, lihtsalt mitte eriti tihti. See trenn oli kohati väga piinlik, sest erinevad tantsuliigutused ei olnud ilmselt välja mõeldud pidades silmas mehi. Aga selles trennis ei saanud kannatada ainult minu ego. Kannatada sai ka kõht, sest nii rasket kõhtu ei ole isegi BodyPumpis. Lõpuks oli tunne, et enam ei jaksa ja surm tunduks üsnagi meeldiv väljavaade. Aga siiski ma nii kergelt ei pääsenud.

Täna ootab ees BodyPump, mille juures on positiivne vähemalt see, et ma vähemalt tean, mida oodata. Ma tean, et see on raske trenn ja ma tean, et ma tahaks ka seal kergelt oma elu lõpetada, aga seda tunnet ma vähemalt oskan oodata. Samas kui eelnevalt kirjeldatud trennides oli saal naisi täis ja ei olnud sellist õhkkonda, et kohe tuleb surm. 

Kooli talendiõhtul osalesid tublid 5 gruppi, kellest 4  tegelesid mingisuguse muusikaga. Olgem ausad, kõik olid päris osavad, aga silma jäi neiu, kes laulis Uninvitedi. See on nüüd laul, mis on mind neljapäevast saati kummitanud. Ma ei saa tast lahti ja ma ei saa ka selle ümisemist vältida, et suur aitäh sulle, rebane... Ülejäänud olid samuti väga head, aga tõesti ei jätnud sellist muljet, et nad oleksid võinud võita. Kuigi võitsid 12b klassi esindajad, oli tegemist ilmselgelt korruptsiooniga, sest pole aus, kui võidab korraldav klass. 

Olen käinud ka palju kinos viimasel ajal, aga ei viitsi tõesti pikemalt nendel visiitidel peatuda. Selleks sai mul juba liiga palju siia trennist kirjutatud. 

Mainin ka ära, et homme on mul olnud load juba tervelt aasta aega ja on lausa üllatav, et ma siiani elus olen.

Sellega ma lõpetangi oma kirjutise. Tea, et sina, kes sa seda loed, oled kohutav inimene ja ma tõesti loodan, et sul läheb tulevikus hästi ja sa seeläbi suudad ennast parandada.

2012 ja muud loomad.

Nii, lõpuks võtan ennast kokku ja proovin siia jätta mingi jälje. Alustan sellest, et lõpuks ostsin ma endale läpaka ära. Tegemist on korraliku HP pilliga, mis on piisavalt võimekas, et saada hakkama kõigega, mis ma talt nõuan, mis tähendab, et ta on ümmarguselt 10 korda võimsam kui mu vana lauaarvuti. Olen oma ostuga rahul ja arvan, et sama raha eest oleks olnud raske leida paremat masinat.

Sünnipäev oli awesome. Oli ta küll juba tükk aega tagasi, aga see ei vähenda selle epicnessi. Tänan kõiki, kes kohale ilmusid. Olite suurepärased külalised (peale mõne üksiku vahejuhtumi). Järgmine kord võiks siiski oksendamise vetsu või kaussi jätta ja magamise peaks ka trepi pealt ära kolima, aga muud pole küll kurta.

Lapsed mängisid väga kenasti nii päris kitarri kui ka selle elektroonilist varianti. Laulmine läks samuti rahvale väga kenasti peale ja on tunne, et seda peab ka järgmisel peal rakendama.

Igatahes suured tänud kõigile, kes õnne soovisid, aga väike nõuanne, et kui kingite kaarti, siis oleks ka kena vähemalt oma nimi sinna sisse kirjutada, et ma saaksin ka hiljem lugeda, kes mulle õnne soovis. Aga kaatidel olid ka ilusad pildid, et vast saame hakkama.

Maailmalõpu elasime samuti üle... Tundub, et mul oli õigus ja kalender ei olnudki surmav. Nüüd sooviks näha saadet, kus oleksid peategelasteks need inimesed, kes kõik oma vara invessteerisid mingi punkri ehitamiseks. Oleks nii kena näha pettumust nende näos, kui nad on juba aru saanud, et nad tegid kõik need ettevalmistused kasutult.

Aastavahetus oli norm. Väike tsill sõpradega ja siis teekond kesklinna, kus sai vaadata lendavaid rakette ja pudeleid. Oli ka kena vaadata, kuidas purjus inimesed olid segaduses ilmastikunähtusest nimega vihm. Endid me sellest väga segada ei lasknud. Korra tuli mingi pomps mulle head uut ja paremat soovima ja ma soovisin seda talle ka vastu, aga kui ta käe minu sampuse järgi sirutas, siis oli küll gg, sest seda temaga jagada mul küll plaanis polnud. Edasi läks õhtu üllatavalt hästi. Asjad laabusid iseenesest ja õhtu oli täis meeldivaid üllatusi.

Lots of backlog...

Mul ütles suts enne sünnipäeva arvuti üles ja kuna ma pole veel viitsinud endale uut osta, siis on minu eetriaeg üsnagi piiratud ja ma ei viitsi seda kulutada siin. Lähipäevil saan aga oma isikliku arvuti ja siis luban kirjutada sünnipäevast, aastavahetusest ja teie poolt vabalt valitud teemal ka. See muidugi tähendab, et mõni lugeja peab mulle mainima, mis teema ta mulle valib.

Et varuge kannatust ja teadke, et ma pole teid unustanud.

Luuletus

Kauaoodatud ood kunstile. Lõpp on suts puudu. Kuna youtube ei tunnistanud minu video formaati, siis ma pakun teile praegu sellist versiooni.

Rape the Beier week continues.

Alustasime selle projektiga juba ammu. Pikemat aega oli plaan vahetada tahvli ees vastajad ära. Neile, kes ei tea, beier kutsub iga tund nii 3-4 inimest vastama. Me olime arvamusel, et tal ei ole näod ja nimed eriti süstematiseeritud, mis tähendaks, et väga vahet pole, kes vastama läheb. Seega, kavandasime masterplaani, et kui ta kutsub mind vastama, läheb klassivend ja vastupidi. Tükk aega olime mõlemad küsimata juba, et asi oli ainult aja küsimus. Plaani oli klassile selgitatud, et nad seal vale vastaja peale protesteerima ei hakkaks ja kõike untsu ei keeraks. Siiski, kui öeldi klassivenna nimi ja mina kohe püsti tõusin, ei suutnud osa rahvast ennast talitseda ja näitas üles kahtlast käitumist. Läksin siis tahvli juurde ja hakkasin antud teemal jutustama. Teema oli erakordselt lihtne. Kui ma lõpetasin, ütles Beier, et tubli, Kristen, viis. Ma olin sellest natukene üllatunud ja kuna ma ei oodanud sellist vastust, siis ei olnud mul ka head comebacki. Õnneks ta minu käest ei küsinud, et miks ma kellegi teise eest vastasin, vaid küsis otse selle kuti käest, kelle asemel ma läksin, et miks ta ei vabandanud. Selle küsimusega ei osanud klassivend eriti midagi vastata ja tegi ainsat asja, mis tundus loogiline, ja sattus paanikasse. Vastus oli midagi umbmäärast ja mitte eriti paikapidavat. Siiski, lõppes kõik väga hästi (vähemalt minu jaoks). Mina sain viie ja respekti beierilt, samas kui teine kutt pidi teema järgi vastama ja sattus beieri musta nimekirja.

Projekt number kaks. See juhtus kohe järgneval tunnil, mis oli ühtlasi ka viimane kunsti tund ever. Eelneval õhtul lõime Keviniga aega surnuks ja mingil hetkel otsustasime, et me ei viitsi õppida järgmist kunsti teemat. Seega tegime esimest asja, mis pähe tuli ja tegime luuletuse. Luuletusse kaasasime nimesid õpitavast teemast ja üritasime panna sisse mõtte, et meil on kahju, et kunst lõppeb. Muidugi, mõeldes eesseisva arvestuse peale, mul sellest nii kahju polegi. Aga lõpptulemus sakkis kohutavalt, mis tähendas, et me olime sellega täitsa rahul. Esialgne plaan oli see, et kui kumbagi meist vastama kutsutakse, siis läheb see vastaja ja loeb klassi ees selle luuletuse ette. Beier aga jättis viimase tunni puhul vastamise ära ja oligi meie suurepärasel plaanil kriips peal. Pidime ruttu lagedale tulema uue plaaniga, sest meil oli luuletus ja me ei soovinud seda raisku lasta. Kuna mul polnud soovi tõsta niisama kätt ja öelda, et õpetaja, ma jubedalt tahaks teile luuletust lugeda, siis oli see klassivend, kes tõstis käe ja ütles, et MINA tahan jubedalt luuletust lugeda. Beier oli järjekordselt suts hämmingus ja tahtis minult seda lehte ära rabada, et luuletust ise lugeda, aga ma keeldusin sellest loobumast ja läksin hoopis ise klassi ette (jälle....), et rahvast üllatada. Beier oli vist minuga seal üsna rahul, sest ta isegi naeris rahvaga kaasa, mida ei ole vist keegi varem näinud (rahvas on näinud teda muhelemas, aga naemas ...). Lõpetuseks küsisin, et kas ma pean ikka arvestusele minema, millele ta vastas, et pean küll. Aga ta pani mulle ja kaasautor Kevinile viied. Seda me ei osanud ette näha ja ega see meile midagi head ei teinud ka, aga ikka on tore saada natuke tunnustust. Kuna oli rahvast, kes minu esitust filmisid, siis on oodata siia varsti ka viodeoklippi.

Luuletus:

Ood kunstile

Eesti kunst, kahekümnes sajand,
oli meil seda nüüd siis vaja?
Adamson-Eric, Andrus Johani,
oleme nüüd jõudnud selle traagilise kohani,
kus kunstiajalooga on kogu moos
ja me enam ei pea teadma, kes on Enn Põldroos.
Nagu kunagi tõenäoliselt ütles Viiralt,
mul on tõesti kahju, siiralt,
et me enam eal ei kohtu,
aga ilmselt leiame ka selle vastu rohtu.
Ja kuigi mul seda tunnistada on häbi,
ma ikka ei tea, kes on Konrad Mägi,
aga väike päkapikk akna taga nägi,
et seda ei tea ka Siim-Sander Sägi.

Kuna teisipäeval ootab mind arvestus kunstis, siis võiks kiiremas korras tulla lagedale mõne uue vinge plaaniga, et saada kunstis ikka täie raha eesti. Kui kellelgi on mõningaid häid ideid, siis jagage neid ka minuga ja kui kellelgi on mingit suur ja karvast kostüümi, siis võiks seda ka minuga jagada, sest niisama jälle maikaga minna tunduks viimasel aastal kuidagi lahja.

Ja ma tahaks tänada kõiki, kes tulid ja ballil minu soengut mõnitasid. Te olete super!

Doing shit so you don't have to.

Enne, kui te seda postitust loete veenduge, et olete tutvunud kindlasti eelmisega. Ma mõtlesin, et ei hakka ühte monsterpostitust tegema ja selle asemel lõpetan eelmise ilusti laibaga ära ja jätkan seda vähe värskemate teemadega.

Eile käisin seda kõige viimast Twilighti filmi vaatamas. Ja pange tähele, et see tekst võib sisaldada ka spoilereid, aga kuna mul on tunne, et minu lugejaskond on täies koosseisus kõik raamatud rohkem kui ühel korral läbi lugenud, siis te ilmselt selle pärast ei muretse. Igatahes, nagu oligi oodata, film sakkis täiega. Ja ma ei ütle seda selle pärast, et ma oleksin mingi heiter, vaid selle pärast, et ta tõesti sakkis. Filmi kogu point oligi selline, et kui eelnevas osas said peategelased lapse, siis selles osas mingi a'la peretuttav nägi seda last ja arvas, et nad on lapse vampiiriks muutnud, mis on seadusega keelatud. Seega koguti mingi tunnikesega kokku selline suurem armee (mõlemad osapooled kogusid armee). Seadust tulid ellu viima vist itaallased, kelle suhtumine oli vägagi mõistev. Mingil hetkel läksid läbirääkimised untsu ja pmst kõik said surma. Siis selgus, et tegelikult kaklust polegi veel toimunud ja kõik tegevus, mida meile näidati viimase 15minuti jooksul oli mingi potensiaalne tulevik, mida üks nö "hea vampiir" näitas pahade bossile. Kuna selles tulevikus sai ka see boss surma, siis käitus ta üsnagi mõistlikult ja võttis oma väed kaasa ja läks koju. Siis elasid kõik õnnelikult edasi.

Nagu ma juba mainisin, siis ma ei olnud sellest eriti vaimustunud. Kokkuvõttes ei muutnud see film mitte midagi juba valitsevas olustikus. Tegemist oli lihtsalt väikese arusaamatusega, milles jõuti sõbralikult kokkuleppele. Ootasin, et kuna tegemist on viimase filmiga, tuleb see üsnagi epic, aga selgus, et ma eksisin. Epicuks ei saa seda mitte kuidagi nimetada. Kohati jäid mulle mõned kohad arusaamatuks, sest ma polnud raamatut lugenud, aga õnneks oli minu kaaslane lahkesti nõus mulle need kohad lahti seletama, mistõttu olin ma hiljem suuremas segaduses kui alguses. 

Kui keegi peaks veel kunagi sellist filmi kinos näitama, siis võtke teadmiseks, et ma tulen isiklikult teie juurde ja viskan teile selja tagant külmutatud pitsaga kuklasse. Olen kuulnud, et see on päris valus, aga kui soovite omal nahal teada saada, siis laske käia ja tehke uus sarnane film. I dare you!

Enne, kui ma alustasin eelmist postitust, olid mul suured plaanid siia kirjutamisest, aga tundub, et täna ma rohkem ei viitsi siia kirjutada. Tuleb vaid loota, et ma suudan ennast tulevikus kokku võtta ja siia tihedamini ja paremini kirjutada.

Aa ja lisa eelmisele postitusele, et see kohalik strippar ballil oli natukene liiga vana meie keskmise ballikülastaja jaoks. Seega olgu see õppetunniks, et ei saa põrsast kotis osta ja tuleb ikka kaup üle vaadata enne, kui ta sadade inimeste ette lavale saadetakse.

Laupäeval lähen tõenäoliselt loomaaeda.