Küünelakk ja juuksed...

Tundub, et mul tuleb siis siia midagi ka vahelduseks kirjutada. Muidu saab veebruar läbi ja ma olengi siia ainult ühe pisikese märgi maha jätnud. Inimesed muutuvad kärsituks ja hakkavad juba kurtma, et ma olen laisaks muutunud. Sellele on muidugi väga raske vastu vaielda, sest laiskus ongi vist ainus põhjus, miks ma siia midagi ei ole kirjutanud. Aga nüüd hoidke oma tooliservadest kinni, sest minu laiskus on üle läinud ja ma võtan jälle aega ühe tillukese pooltunnikese, et jagada teiega midagi (ma veel ei tea mida, aga küll ka see kohe selgub).

Alustan näiteks sellest, et möödas on arvestused (juba ammu tegelikult) ja isegi hinded olen kätte saanud. Saak oli selline tavaline, mis tähendas, et keskmine hinne ületas 4.0-i, aga seda üsnagi napilt. Vähemalt on ema rahul ja see tähendab, et ka mina olen rahul. Eks elus kipub tavaliselt nii olema, et kui miski emale sobib, siis eks peab ta ka mulle sobima... Keegi kavalpea oli otsustanud, et meie kolmapäevad on liiga lühikesed ja seega lisati meile sinna lõppu veel üks matemaatika tund. Aitäh.....

See nädal on möödunud üsnagi tõbiselt. Esmaspäeval oli kurk valus ja kuna pühapäev venis pikale ja hommikul oli seega suur uni, tundus ainuõige valik jääda koju. Nii ta ka läks. Jäin koju ja tegin tasa need paar nädalat, kus ma ei jõudnud Breaking Badi vaadata. Nüüd olen jälle sellega graafikus ja tuleb tunnistada, et seekord rahvasuu ei valetanud ja tegemist on tõesti huvitava sarjaga. Teisipäev olin koolis ainult natkunene. Ei saa ju üle pingutada selle kooliga. Kolmapäeval olin teisipäevasest poolikust koolipäevast nii väsinud, et otsustasin jälle koju jääda. Täna (neljapäeval) otsustasin siiski kooliga proovi teha. Kannatasin ära kõik tunnid ja selle kõige peale läks ainult kaks tervet pakki salvrätte. 

Erisoov: küünelakk....

Minu kokkupuude küünelakiga on üsnagi põgus. Leidis see aset perioodil, mil mu õde selle avastas ja mina olin veel nii väike, et ei osanud seda väga karta. Seega saan rääkida ka isiklikust kogemusest. Muidu võin mainida, et mul pole küünelaki vastu midagi, aga seda seni, kuni sel pole otest kokkupuudet minu küüntega. Kohati on täitsa huvitav vaadata, et mida naised on oma küüntele joonistanud. Kes hoolitseb nende eest, kes on nad käest ära lasnud.... Sellised pikad ja teravad küüned mulle eriti ei meeldi, sest nende vastu on väga raske võidelda, kui nad peaksid soovima minu ihusse tungida. Aga küüned peaksid tüdrukul olema ikka nii pikad, et ta saaks mul korralikult selga sügada. 

Hiljuti sain teada, et see värvimise protsess on märgatvalt pikem ja keerulisem, kui ma arvasin. Ma eeldasin, et sellega läheb maksimaalselt 15 minutit. Mis see siis ära ei ole? Võtad selle pisikese pintsli ja võõpad kiirelt värske värvikihi küünele peale.... Aga ei... Selleks on vaja ikka eelnevalt küüned ära puhastada, kuivatada, lihvida jne. Kui see osa on tehtud, võib hakata värvima. Värvitakse nagu autot. Kõigepealt kruntvärvi paar kihti, siis põhivärvi mitu kihti. Ja seda kõike MILLEKS? Miks ei piisa lihtsalt ühest kihist värvist? 

Õiendus: Selle värvimise protsessi mõtlesin ma enamuses ise välja ja seega võib esineda reaalsusega väikseid erinevusi. Sellegipoolest olen ma arvamusel, et umbes nii see peaks käima ja ei ole midagi, mida te saaksite teha, et minu arvamust muuta. Mina olen mees ja seega ma tean, milline üks tavaline värvimine peaks välja nägema...

Erisoov2: juuksed...

Kokkupuude juustega on mul vähe suurem kui küünelakiga. Juuksed on mul olnud nii kaua, kui ma suudan meenutada. Tahaks nüüd uhkusega mainida, et ma pole kunagi oma juukseid värvinud, aga need, kes on minuga rohkem kokku puutunud, teavad, et seda ma öelda ei saa. Te ei kujuta ette, kui hirmus kogemus võib olla ühe poisi jaoks juuste värvimine. Selline asi jätab armid kogu eluks. Pidin järgnevatel nädalatel lugematul arvul kordadel seletama, miks mul täpselt salgud blondeeritud on ja aus olla, siis see hakkas juba ära tüütama. Seega lasin need maha võtta. 

Tüdrukute puhul on ilusad (ja kindlasti pikad) juuksed sageli hea suhte üheks eelduseks. (sorri, lühikeste juustega tüdrukud, aga te ei meeldi mulle). Värv polegi enamasti eriti oluline. Mõtlesin küll varem, et kui juuksed ikka päris sinised on, siis on asi vähe imelik, aga tuleb tunnistada, et ka see arvamus on nüüd muutunud. Üldiselt meeldivad mulle sirged juuksed, aga ka seda ei saa ma täie veendumusega väita, sest mõnikord on mul hoopis patsi või loki tuju.
Juuksed on väga keeruline teema minu jaoks, aga üldiselt saan vist mainida, et mida pikemad ja sirgemad nad on, seda rohkem nad mulle meeldivad. Aga see muidugi ei tähenda, et te kõik peaksite nüüd asuma juukseid ruttu kasvatama ja sirgendama. Olge ikka edasi nii, nagu teile endale meeldib (eeldusel, et teile ei meeldi kiilakas olla. Kui meeldib, siis palun ärge minu silma alla sattuge).

vot

Ära palun lihtsalt veidi aega unda, eks?

Olen haige. Ikka päris haige kohe. Teisiäpeval oli kirjand ja ma pole sellest alates olnud endine... Kolmapäevast alates ma kooli ei jõudnud. Mind murdis maha haigus, mis on eriti levinud Skandinaavias ja Kanadas. Nimelt on tegemist kurguvaluga. Kolmapäeva hommikul oli kurk nii valus, et lausa kipitas kergelt. Kombineerides selle suure unega selgus, et mina sellest tõvest omal käel võitu ei saa ja seega tegin ainumõeldava teo ja läksin magama. Sellega vabanesin sellest une faktorist ja järgi jäi ainult kerge kurguvalu, mida ei saa tegelikult isegi korralikult valuks nimetada. Kuna ma kolmapäeval magasin väga pikalt, oli mul õhtul keeruline uinuda ja seega otsustasin ma ka neljapäeval "haigusega" kodus olla. Jube hea oli magada ja mitte tunda süümekaid selle üle, et teised peavad parajasti koolis igavlema - PARAS TEILE! 

Eile käisin TTÜs luurel. Pean tunnistama, et nad saavad enda promomisega väga hästi hakkama. Me kõik saime väikse kingikoti, mis sisaldas TTÜ komme (mis on head ja näevad ka väga vinged välja),  pastaka (ka hea, sest mu praegune pastakas hakkab lõppema) ja moblapaela - selle, millega sa teoorias saad mobla kaela riputada, aga mida ei kasuta ükski endast lugupidav inimene. Ei näegi väga nende tootmisel mõtet, sest inimesed, kes vähegi soovivad endast teistele head muljet jätta seda ei kanna. Veel olid meil head kõnelejad, kes nägid kurja vaeva, et meid veenda TTÜsse tulema. Ja pean tunnistama, et ma tahan sinna minna nüüd rohkem, kui varem. Aga esimese aasta õpiks ikkagit veel tartus. Eriala valiks ilmselt mehhatroonika, millest ma väga midai ei tea, aga eks need teadmised tulevad hiljem.

Käisime ka lennusadamas, mis oli üks väga suur maja (angaar), kus elutsesid allveelaevad, niisama laevad ja lennukid. Ei suuda leida sõnud, et kirjeldada pikalt ja laialt erinevaid laevu, sest no kammoon, mida ma peaks suutma kirjutada siia laevadest?? Aga laes olid suured ja vinged propellerid ja mingid pikad rõdud vms olid lainelised ja seega jäin ma nendel kõndimisest merehaigeks ja see laksis.

Aitab, kõik, ärge mind enam segage. See postitus on lühike ja ta sakib, aga see on kõik, mis mul teile praegu pakkuda on, et ärge virisege, ärge toppige oma nina teiste asjadesse ja ärge nokkige minu kallal.

Well, f*ck.

Tegin väikse valearvestuse. Tänaseks oli vaja teha inkas kõne teemal "Leadership". Meile öeldi, et me seda ette kandma ei pea, aga kuna klassikaaslased mind väga tugevalt "toetasid", oleks selle mitte esitamine olnud juba ebaviisakas. Seega korjasin oma julguse ja eneseväärikuse kokku ja lugesin ette eelneval õhtul valmis kirjutatud vihkamiskõne. Seda esitades proovisin hoida silmsidet õpetajaga, et saada teada, kui tekib see hetk, kus ma peaksin klassist välja jooksma. Siiski seda ei toimunud ja Kubi oli väga meelitatud, et ma teda Hitleriga võrdlesin.

Kõne ei ole eriline meistriteos, seega ärge oodake sealt mingit sügavamat mõtet. Peale kirjutamist läksin kohe magama ja seega lugesin seda ka ise esimest korda alles tunnis.  

Enjoy:

They say that in proper countries dictatorship is dead. So how come it still survives in our English class? I believe that if we all put our heads together we can really make a difference.

It seems to me that our english class is being run by a dictator. It’s like we have no control over our lives and actions in the classroom. So what can we do?

Can we really just accept it as part of our lives and step aside and let our lives be controlled by someone who has no care for others?

I believe that we can change how things are run by standing up for ourselves and by not being afraid of our teacher. We must be able to overcome the thought of possible dire consequences and not be afraid to stand up for what we believe in.

We can find comfort in history. Only in very few occasions, dictatorship has prevailed. The most famous case is North Korea. However, in the end even they will be brought to see reason and they will answer for their crimes against humanity. Just like Hitler and Stalin. They too thought that they’d never fall and would live forever, but if we take a look at what has happened to them, we see that they are the monsters parents use to scare children. 

So we come to realise that the way students are treated can’t last forever. Eventually some brave souls will take a chance and will stand up to form a new order. The present may be dark, but in the future I can see a light. A light that indicates that things will change – and for the better. I am one of these brave people who will lead students to victory or will get an X for trying.

I hope I wont stand alone and you all will join me against this evil reign. You are the only people who can make your lives better, so I hope you are with me. Together we are strong, together we are undefeatable and together we will prevail!

Thank you for your attention. :)

2013 begins..

Enne, kui sa seda postitust loed, veendu, et oled eelnevalt lugenud eelmise postituse. Ma tean, et ei ole eriti hoolsalt siia midagi kirjutanud, aga ela oma elu, mis see sinu asi on. Kirjutan siia siis, kui tahan ja ei ole midagi, mis te saaksite teha, et seda muuta. 

2013 aasta algas hästi, nagu ma mainisin eelnevalt. Üldjoones jätkus ta samuti hästi ja ei oskagi kohe leida midagi, mille üle kurta. See harilikult tähendab, et postitus sakib, sest on ju hea lugeda, kui näed, et sinul on läinud paremini ja saad vähemalt ennast seda luges hästi tunda. Siiski, seekord ma loodan, et sinu viimased päeavad on sakkinud ja seda lugedes sa haletsed ennast nagu väike kasutu ussike, kes sa ka oled.

On saanud täis aasta aega BodyPumpi ja selle aja jooksul oli vist 35 BP treeningut. Otsustasime seda Keviniga tähistada ja alustasime sellega UpHillist. Kes ei tea, siis UpHill on trenn, mis koosneb põhiliselt väntamisest selle jalgratta peal, mis edasi ei liigu. Kõik algas ilusti. Tuli vändata hästi kiiresti kergel raskusel ja kuna see oli üsnagi lihtne, siis ma olin endaga rahul. Siis algas see raskuste juurde keeramine. Ja see oli hetk, kus asi läks käest ära. Edasi tuli 10-15 minutit suurel raskusel püsti seistes vändata, nagu sõltuks sellest su elu. Mulle pole kunagi selline väntamine meeldinud ja tuleks vist öelda, et see trenn ainult süvendas seda arvamust. Peale 5t minutit rasket väntamist oli mul tunne, et ma ikka väga väga tahaks koju minna, aga kuna treener utsitas edasi, siis ei saanud ju alla anda. Edasi läks asi väga piinarikkaks, sest ma tundsin, kuidas minu säär sooviks kergelt krampi tõmmata. Siiski seda õnneks ei juhtunud ja ma sain sealt trennist selle lõppedes vähemalt oma eneseväärikuse riismetega põgeneda.

Ühtlasi proovisin ka trenni Interval Toning, mida andis sama treener, kes seda UpHilligi. Ta oli väga üllatunud leides saalist eest kaks isiskut, kes ei olnud naised. Mul oli küll tunne, et "gaoing where no man has gone before" oli saanud tõeks. Siiski, Kevini õde ütles, et sinna vahel (harva) ikka eksib mõni mees, lihtsalt mitte eriti tihti. See trenn oli kohati väga piinlik, sest erinevad tantsuliigutused ei olnud ilmselt välja mõeldud pidades silmas mehi. Aga selles trennis ei saanud kannatada ainult minu ego. Kannatada sai ka kõht, sest nii rasket kõhtu ei ole isegi BodyPumpis. Lõpuks oli tunne, et enam ei jaksa ja surm tunduks üsnagi meeldiv väljavaade. Aga siiski ma nii kergelt ei pääsenud.

Täna ootab ees BodyPump, mille juures on positiivne vähemalt see, et ma vähemalt tean, mida oodata. Ma tean, et see on raske trenn ja ma tean, et ma tahaks ka seal kergelt oma elu lõpetada, aga seda tunnet ma vähemalt oskan oodata. Samas kui eelnevalt kirjeldatud trennides oli saal naisi täis ja ei olnud sellist õhkkonda, et kohe tuleb surm. 

Kooli talendiõhtul osalesid tublid 5 gruppi, kellest 4  tegelesid mingisuguse muusikaga. Olgem ausad, kõik olid päris osavad, aga silma jäi neiu, kes laulis Uninvitedi. See on nüüd laul, mis on mind neljapäevast saati kummitanud. Ma ei saa tast lahti ja ma ei saa ka selle ümisemist vältida, et suur aitäh sulle, rebane... Ülejäänud olid samuti väga head, aga tõesti ei jätnud sellist muljet, et nad oleksid võinud võita. Kuigi võitsid 12b klassi esindajad, oli tegemist ilmselgelt korruptsiooniga, sest pole aus, kui võidab korraldav klass. 

Olen käinud ka palju kinos viimasel ajal, aga ei viitsi tõesti pikemalt nendel visiitidel peatuda. Selleks sai mul juba liiga palju siia trennist kirjutatud. 

Mainin ka ära, et homme on mul olnud load juba tervelt aasta aega ja on lausa üllatav, et ma siiani elus olen.

Sellega ma lõpetangi oma kirjutise. Tea, et sina, kes sa seda loed, oled kohutav inimene ja ma tõesti loodan, et sul läheb tulevikus hästi ja sa seeläbi suudad ennast parandada.

2012 ja muud loomad.

Nii, lõpuks võtan ennast kokku ja proovin siia jätta mingi jälje. Alustan sellest, et lõpuks ostsin ma endale läpaka ära. Tegemist on korraliku HP pilliga, mis on piisavalt võimekas, et saada hakkama kõigega, mis ma talt nõuan, mis tähendab, et ta on ümmarguselt 10 korda võimsam kui mu vana lauaarvuti. Olen oma ostuga rahul ja arvan, et sama raha eest oleks olnud raske leida paremat masinat.

Sünnipäev oli awesome. Oli ta küll juba tükk aega tagasi, aga see ei vähenda selle epicnessi. Tänan kõiki, kes kohale ilmusid. Olite suurepärased külalised (peale mõne üksiku vahejuhtumi). Järgmine kord võiks siiski oksendamise vetsu või kaussi jätta ja magamise peaks ka trepi pealt ära kolima, aga muud pole küll kurta.

Lapsed mängisid väga kenasti nii päris kitarri kui ka selle elektroonilist varianti. Laulmine läks samuti rahvale väga kenasti peale ja on tunne, et seda peab ka järgmisel peal rakendama.

Igatahes suured tänud kõigile, kes õnne soovisid, aga väike nõuanne, et kui kingite kaarti, siis oleks ka kena vähemalt oma nimi sinna sisse kirjutada, et ma saaksin ka hiljem lugeda, kes mulle õnne soovis. Aga kaatidel olid ka ilusad pildid, et vast saame hakkama.

Maailmalõpu elasime samuti üle... Tundub, et mul oli õigus ja kalender ei olnudki surmav. Nüüd sooviks näha saadet, kus oleksid peategelasteks need inimesed, kes kõik oma vara invessteerisid mingi punkri ehitamiseks. Oleks nii kena näha pettumust nende näos, kui nad on juba aru saanud, et nad tegid kõik need ettevalmistused kasutult.

Aastavahetus oli norm. Väike tsill sõpradega ja siis teekond kesklinna, kus sai vaadata lendavaid rakette ja pudeleid. Oli ka kena vaadata, kuidas purjus inimesed olid segaduses ilmastikunähtusest nimega vihm. Endid me sellest väga segada ei lasknud. Korra tuli mingi pomps mulle head uut ja paremat soovima ja ma soovisin seda talle ka vastu, aga kui ta käe minu sampuse järgi sirutas, siis oli küll gg, sest seda temaga jagada mul küll plaanis polnud. Edasi läks õhtu üllatavalt hästi. Asjad laabusid iseenesest ja õhtu oli täis meeldivaid üllatusi.

Lots of backlog...

Mul ütles suts enne sünnipäeva arvuti üles ja kuna ma pole veel viitsinud endale uut osta, siis on minu eetriaeg üsnagi piiratud ja ma ei viitsi seda kulutada siin. Lähipäevil saan aga oma isikliku arvuti ja siis luban kirjutada sünnipäevast, aastavahetusest ja teie poolt vabalt valitud teemal ka. See muidugi tähendab, et mõni lugeja peab mulle mainima, mis teema ta mulle valib.

Et varuge kannatust ja teadke, et ma pole teid unustanud.

Luuletus

Kauaoodatud ood kunstile. Lõpp on suts puudu. Kuna youtube ei tunnistanud minu video formaati, siis ma pakun teile praegu sellist versiooni.