Elu enamvähem Venemaal.

Neile, kes veel ei ole kursis, siis ma olen lõpuks jõudnud Lätti. Asun Daugavpilsi kesklinnas ja veedan siin järgmise kuu. Aga ega ma pole siin niisama lulli löömas. Tulin siia ikka tööle. Ametinimetus on mul "kastipesija", aga kuna ma veel seda tööd teinud pole, siis ma täpselt ei oska öelda, mis mu ametikohustused on, aga ma eeldan, et sellel on midagi pistmist kastide pesemisega. 

Igatahes.. alustan tööga homme varahommikul ja üks vahetus on 12 tundi. Nagu KAKSTEIST. See on üsna pikk aeg. Aga töö on graafiku alusel ja seega on üldiselt 3-4 vahetust nädalas. Ja see tähendab ka nädalavahetusi, sest inimestel on kombeks süüa leiba ka siis.

Teekond siia oli pikk ja kannatusterohke. Sõit kestis google mapsi järgi pea 5 tundi. Oleksime selle läbinud isegi 4 tunniga, aga suuremahuliste teetööde tõttu osutus see liiga raskeks. Auto oli selline mõnus pisike VW Yolo, mis hakkas suurematel kiirustel kohutavast hirmust värisema. Korra tuli ka suurem vihmahoog, mis tõi endaga kaasa mõne eluohtliku olukorra, aga minu 1.5 aastane juhistaaž siiski ei lasknud sellel sündida. Tuleb tunnistada, et kohalikud teed sakivad ja kohati oleks tee kõrval põllul palju mugavam sõita olnud.

Ma tean, et ma pole siia pikka aega midagi kirjutanud, aga teile, mu lugejad, ütlen ma, on see paras. Te olete ära teeninud selle, et iga kord, kui te siia vaatate, näete, et ma pole mitte midagi kirjutanud. Teil ei ole mõtet minult nii palju oodata. See blogi on olnud juba pikka aega üleval ja kas te tõesti ei ole õppinud, et ma ei kirjuta siia eriti tihti? Ma haletsen teid, te elutud ussikesed, kellel pole oma aega millegi paremaga sisustada, kui siin minu mõttetuste lugemisega. Aga ma luban, et kui ma saan rohkem aimu, kuidas mu elu järgneva kuu jooksul hakkab välja nägema, siis ma kirjutan sellest, sest aegajalt mul tõesti ei ole siin midagi paremat teha, kui neid sisutühje ridu siia ekraanile kribada. Ma tunnen isegi endale kaasa, et ma sellega tegelen, aga mul tõesti ei ole mitte midagi paremat teha ja palun ärge mõistke mind hukka nii, nagu mina mõistan teid.

Jou

Ma käisin reisil.

Veel seepi.

Nagu ma lubasin, ei saa ma seda asja niimoodi jätta. Olen juba aru saanud, et kõik rindadega olevused on minu vastu ja ma kardan, et see postitus teid ka ei veena. Siiski olen ma võtnud vaevaks näidata, miks te kõik eksite. Igaks juhuks mainin, et kuna minu arvamused ei põhine faktidel, võivad siin jutus esineda mõned pisemad vead.

On kasulik eelnevalt läbi lugeda vastus minu esmesele postitusele seebist aadressil:
http://lisemaailm.blogspot.com/2013/05/seebisoda-kristeniga-krr.html

Võtsin kogu teksti pulkadeks ja näitasin, miks (vähemalt minu ja enamus teiste poiste) arvates naised eksivad.

Esimesena võtan ette selle nuusutamise. Kui on juba teada, mida sa tahad, siis milleks üldse hakata muid shampoone nuusutama? Ja mainiti veel, et uued seebid lubavad üht-teist ja kolmandat... MIDA NAD LUBAVAD? Teevad juuksed veel puhtamaks? Kas su praegune shampoon ei tee juukseid siis puhtaks?!

Ja siis on veel need kemikaalid... Mina koosnen kemikaalidest, sina koosned kemikaalidest, shampoon koosnabki kemikaalidest ja tänapäeval on väga raske leida midagi, mis ei koosne kemikaalidest. Ja las ma ütlen teile midagi: kemikaalid ei ole kõik halvad!

Orgaanilisus... Keda see huvitab? Enamik meist ei osta orgaanilist toitu lihtsalt selle pärast, et see on orgaaniline... GM toidud on ju maitsvamad ja mahlasemad. Ja ärge tulge väitma, et ei ole... Toitu muudetakse ikka paremuse poole. Ei ole ju mõtet teha seda kehvemaks...

Kemikaalide lõhnad - mina oma treenitud ninaga ei suuda enamasti neid eristada. Kui mina shampooni nuusutan, tunnen ma seal ainult pakil reklaamitut männivaigu või ookeani värskuse lõhna..

Värvid.

Värvid mõjutavad tõesti mu tuju. Aga kui nüüd päris aus olla, ei ole mul sooja ega külma selles, mis värvi mu SEEP on. Mul on maal praegugi seepi, mille on mu mingi vaarisa teinud ja minu jaoks pole mingi probleem ennast sellega pesta. See on helepruun ja mind tõesti ei häiri see värv.

Vaht on valge, sest see on optiline illusioon? KEDA HUVITAB? Kui ma näen, et see on valge, siis on mul tõesti savi, et tegemist on mingi illusiooniga. Kui mu silm tuvastab selle valgena, siis minu jaoks on vaht valge.

Tubli, sa leidsid netist söödava seebi tegemise õpetuse. Aga kas keegi tõsimeeli arvab, et mina, kes ma olen ääretult laisk inimene, hakkan endale ISE seepi keetma ainult selleks, et ma saaksin ta ära süüa?!? Minu seep peab tulema poest. Ma ei pea end piisavalt kompetentseks, et hakata kodus seepi küpsetama. Seebi jaoks on olemas POED.

"Kui nüüd pakendit uurida, siis leiab,et pisaratevaba seep on VÄHEM ärritav ja VÄHEM aluseline, kui tavalised seebid." Andke andeks, aga ainsad sõnad, mida ma oma shampooni pudelilt loen on "Shampoo" ja "For Men" ja selle viimase osas olen ma mõnikord nõus silma kinni pigistama. Ma tahan öelda, et shampoonipudel pole mingi õhuvärskendaja, mille silti saab lugeda siis, kui vetsus igav hakkab...

A bottle of Shampoo is the bottle we deserve, but not the one we need right now. So we'll make him wait, because he can take it. Because he is not our hero. He is a silent guardian... A watchful protector... The Shapoo.

Ja nii ta valvab seal riiulil.. Ootab oma aega, mil keegi ta endale pähe määrib. Ta ei oota midagi vastutasuks selle eest, et ta alati olemas on. Ta on lihtsalt shampoon.... Nagu tõsiselt.....

Kogu tõde seebist.

Kas ma olen ainus, kes satub segadusse, kui on vaja osta seepi või shampooni vms?! Miks on vaja luua seepe, mis (kirjade järgi pakendil) annavad mulle jõudu, ergutavad mind vms? Kõik, mis mina ootan seebist on see, et ta vahutaks ja et ma peale pesu oleksin puhtam, kui ma olin enne.

Ma usun, et vähemalt kõik kutid suudavad minuga samastuda, kui ma kirjeldan tunnet, mis mind valdab, kui ma olen poes naisolevusega, kes peab endale seepi või shampooni valima. Ta teab, millist ta tahab... Ta on ostnud seda juba viimased kaks aastat, aga ikka peab ta vajalikuks nuusutada läbi iga viimne kui shampoonipudel. Ja seda kõike mille nimel? Kamoon, naised, tegemist on seebiga... Vahet pole, kuidas ta lõhnab, puhtaks teeb ta su nagunii. Ja lõpuks võtate nagunii selle sama seebi, milles te saate kindlad olla...

Mina see-eest harilikult ise endale seepi ei osta. Minu seebid-shampoonid tulevad mulle ise koju kätte ja ma võin alati kindel olla, et need on ema poolt üle nuusutatud. Samas, kui ma ise käin seepi ostmas, valin ma harilikult esimese pudeli, millel on selgelt kirjas "for men" ja et tegemist on shampooniga või seebiga.

Ja siis on veel värvilised seebid....

Kellel on vaja, et tema seep oleks värviline?! Sa hõõrud ennast näiteks rohelise lögaga, mis suir hõõrumise peale muutub vahuks. Vaht on tavaliselt ikka valge (kuidas nad seda küll saavutavad), seega ei ole lõppude lõpuks mingit vahet, mis värvi su seep on.

Ma oleksin tõsiselt vaimustunud, kui leitutataks seep, mida annab süüa. Siiani on kõik seebid, mis mulle juhuslikult (või mõnikord vähem juhuslikult) suhu on sattunud väga mõru maitsega olnud. 

Ja mis värk on selle pisaravaba shampooniga, mis on mõeldud beebidele? Ma spetsiaalselt katsetasin, kas on ohutu seda vennale silma kallata ja selgus, et kohe, kui shampoonil tekkis kasvõi väike kontakt minu silmaga, tekkis mul tahtmine silmad peast välja kraapida. Inimesed, ärge seda kodus järele proovige!

Tegemist ei olnud kohe kindlasti pisaravaba shampooniga.

Okei, homme on inka riigieksam ja siin ma olen... Kirjutan seebist... Kuna minu rasvaprotsent on madal, ei ole reaalne, et minust eksami ebaõnnestumise korral isegi seepi saaks teha.

Vastus tuli tund aega hiljem.
http://lisemaailm.blogspot.com/2013/05/seebisoda-kristeniga-krr.html
Kes võitis? Otsustage ise, aga nii ma seda asja ei jäta. IT IS ON!!

Aga loodame parimat. On veel plaan kirjutada paar filmi arvustust ja vb isegi oma kogemusest eksamitega.

Minust läbi teiste silmade.

Minu kõige lihtsam postitus so far... Mida arvavad inimesed minust peale ligi kolme aastast kooselu?

Alati valmis kõigega kaasa tulema, nõus tegema mida iganes. Naljatilk, suudab enda üle naerda.Tore klassivend, laheda jutuga :)"Härra Brüno" Ei karda teistest erineda, kasvõi uue ja uhke soenguga. Alati on valmis kaasalööma erinevates üritustest, kuni nad liiga tema uskumustega vastuollu ei lähe. Hea sõber kes enamasti oma sõna peab. Hea kaaslane kellega pühapäeva õhtust piljardit mängida või niisama vessarit kimuda. Hea huumorimeele ja naljadega. Paljajalu ja lühikeste pükstega kooli? Miks ka mitte. Huberti sünnipäevale Happy Dringiga rebaseid hirmutama? Miks ka mitte. Mees, kellele pohmell on tundmatu sõna. Tüdrukute saamiseks ei pea ta pingutama, ise jooksevad nad tema pikali. Südametunnistus on tema jaoks ainult sõna. Kui miski tundub liiga suur vaev, siis leiab ta kindlasti viisi, kuidas seda lihtsamalt saab teha, olgu selleks õpetaja moosimine või tavapärane spikerdamine. Vahva klassivend, aegumatuks klassikaks on tema "pastakaloopimismängud"ei anna kunagi alla ka siis, kui ta on aru saanud, et ta on kaotanud, sportlik, kiire ei tee väga tunnis kaasa ja on pidevalt lebos -> teeb täpselt nii palju, kui tal vaja onLahe sell, palju läbi elatud, elame veelgi. Brüno.Poiss, kes ei ütle ühelegi peole "ei" ja võtab peaaegu iga kihlveo vastu. Valmis kõike tegema. Nutti ja tehnikaoskusi jagub.huvitavate ideedegaSuur vaidleja, egoist. Ütleb otse välja, mida mõtleb. Hulljulge ja sportlik. Klassi kõige huvitavamate soengutega. Kõige rohkem jäävad meelde kirjanduse ja eesti keele tunnid, kus istun Kristeni ees. Kuna Kristen häälitseb terve tunni, on raske õpetajat kuulata. Lisaks liigutab ta teiste inimeste toole, sikutab tüdrukute juukseid (või üritab neid lõigata), torgib pastakaga või seob inimesi laua külge. Lisaks harrastab ta tunnis mängida pastakatega.Kristen on kõige julgema soenguga ja kõige randomimate kommentaaridega. Mõtted liiguvad uskumatuid teid pidi selleks, et kõiki alati oma ütlustega üllatada. Spordipoiss, aga raamatuid vist lugeda ei viitsiNii, see poiss on siis minu parim sõber meie klassist. Tema parim omadus on, et ta ei löö peaaegu mitte millegi ees risti ette. Olgu plaani nii kahtlase väärtusega kui tahes, kui see sealt tõotab kas või natuke huumorit välja kooruda, siis võib kindel olla, et Kristen on nõus. Ta pakub ka ise igasuguseid hulle asju välja ja see aasta tegi ta mulle näiteks sünnaks purgi, kus on iga päeva jaoks mingi ülesanne. Kõige suurem sündmus oli muidugi "Soeng", mis tekitab klassis jutuainet siiamaani ja kirjutab Kristeni suurte tähtedega klassi ajalukku. See, kas tema julguse põhjuseks on võimetus negatiivseid tagajärgi ette näha või lihtsalt täielik pohhuism, on mulle jäänud selgusetuks. Kristenil on ka kõige naljakam blogi. Viimasel ajal tuleb sinna tekste küll harva, aga neid lugedes saab alati naerda. Samuti on Kristen suur fantaasia- ja audioraamatute fänn. Kui raamat talle meeldib, siis selle paksus ei lähe talle üldse korda. Samas kohustuslikust kirjandusest on ta kokku vast umbes 2 raamatut läbi lugenud. Ta on arvatavasti ka meie klassis suurim filmifanaatik. Raske on leida filmi, mida Kristen pole vähemalt 2 korda näinud. Samas ei ole see tema enda jaoks probleemiks ja kui sa tahad, vaatab ta hea meelega koos sinuga filmi ka kolmandat korda. Talle meeldib ka trikiratas ja Simple Session on tema jaoks üks aasta suursündmusi. Ta on ka olnud juba 2 aastat minu ustav trennikaaslane ja kahjuks tuleb tõdeda, et ta on minust palju tugevam. Kristeni negatiivseimaks omaduseks on laiskus. Ta jätab abslouutselt kõik kooliasjad viimasele minutile ja isegi siis ei võta neid eriti tõsiselt. Sellise suhtumise kohta on tal imekspandavalt head hinded, mis näitab, et tegelikult on kutt ikka sitaks tark. Võib-olla kui mõni asi teda tõsiselt huvitaks, teeks ta rohkem tööd, aga üldselt on tema motoks ikkagi teha nii vähe kui võimalik, nii vähese vaevaga kui võimalik. Kristen on ka suht-koht kohutav small-talkis, kui ta just purjus ei ole. Üldiselt on Kristen inimene, kes muudab ümbritsevate inimeste elu palju lõbusamaks ja sunnib neid oma comfort zone'ist välja tulema. Mõned seigad, mis meenuvad: Kristen maikaga inka suulisel arvestusel; Kristen maikaga klassipildil; Kristen 1. aprillil rannariietega koolis; "Soeng"; Kristen Beierile luuletust lugemas; Kristen tegemas kellegagi (ei mäleta, kes) võidu, et kes suudab biuka töös kasutada rohkem sõna majakas; Kristen paneb mate arvestuse ajal kõlaritest "Eye of the Tigeri mängima".Sõbralik poiss, kes õpetas mulle, et kogu aeg ei saa tegutseda, mõeldes tagajärgedele ning kahetseda tuleb käest lastud võimalusi, mitte tehtud tegusid.

Kevad

Ma tean, et ma pole eriti aktiivne siin viimasel ajal olnud, aga võin uhkusega öelda, et mul pole isegi kahju. Lõpuks on mul tunne, et käes on tõesti kevad. Seega mida ma teen? Muidugi istun läpakaga õues ja valvan oma magavat venda. Ühtlasi näen ma oma päevituse kallal vaeva. Nimelt on mul jalas ainult lühikesed püksid ja mul on ikka kohutavalt palav. Ja see ongi kindel märk, et käes on kevad.

Aga miks ma ikkagi siia kirjutan? Well.. asi on selles, et mul pole tõesti midagi teha. Kuna päike on väga ere, ei ole mul võimalik siin õues mingit filmi vaadata. Seega kirjutan ma siia puhtalt igavusest, ehk ei maksa midagi erilist oodata siit. 

Päike paistab, ilm on soe ja ma vaatan, kuidas erinevad siplegad ja kärbsed proovivad minu maas oleva särgi sisse pesa teha. Aga ma ei hakka neid isegi takistama praegu, sest vastasel juhul peaksin ma pärast uuesti neist lahti saama. Mul jääb üle vaid loota, et nad varsti avastavad, et minu särk ei ole nii põnev, kui nad arvavad ja annavad lihtsalt alla. 

Käisin täna ka esimest korda rattaga sõitmas. Ja tegemist oli väga mõnusa reisiga. Teekond kooli oli kenasti allamäge ja ei valmistanud erilisi raskusi. Teekond tagasi oli märgatavalt raskem, aga siiski talutav. 

Ja ma lihtsalt higistan siia klaviatuuri peale... Palav on.. ja mitte midagi pole siia parata.

Aga viimasel ajal on tõesti märgata, et elu liigub ülesmäge. Mul kohe tõesti ei ole millegi üle nuriseda, seega ma ei hakkagi siin midagi kurtma. Jätan selle järgmiseks korraks, aga ma ei väida täie kindlusega, et see järgmine postitus kunagi lähiajal võib tulla.

Ma kardan, et see postitus võib kohe väga traagilise lõpu leida, sest kohe, kui mu vend ärkab, pean ma temaga tuppa tagasi kolima. Seega hoidke pöialt, et see ei juhtuks veel niipea.

Jäänud veel nädal aega esimese eksamini. Selleks on muidugi kirjand (ja mu vend juba liigutab) ja ma tõesti arva, et minu kirjandist ei saa eriti asja. Siiani pole ma kogu oma elu jooksul kirjutanud ühtegi rahuldavat kirjandit, seega ei ole mul tõesti eriti kõrgeid ootusi. Ja mu vend ärkas.

Tsau!

Küünelakk ja juuksed...

Tundub, et mul tuleb siis siia midagi ka vahelduseks kirjutada. Muidu saab veebruar läbi ja ma olengi siia ainult ühe pisikese märgi maha jätnud. Inimesed muutuvad kärsituks ja hakkavad juba kurtma, et ma olen laisaks muutunud. Sellele on muidugi väga raske vastu vaielda, sest laiskus ongi vist ainus põhjus, miks ma siia midagi ei ole kirjutanud. Aga nüüd hoidke oma tooliservadest kinni, sest minu laiskus on üle läinud ja ma võtan jälle aega ühe tillukese pooltunnikese, et jagada teiega midagi (ma veel ei tea mida, aga küll ka see kohe selgub).

Alustan näiteks sellest, et möödas on arvestused (juba ammu tegelikult) ja isegi hinded olen kätte saanud. Saak oli selline tavaline, mis tähendas, et keskmine hinne ületas 4.0-i, aga seda üsnagi napilt. Vähemalt on ema rahul ja see tähendab, et ka mina olen rahul. Eks elus kipub tavaliselt nii olema, et kui miski emale sobib, siis eks peab ta ka mulle sobima... Keegi kavalpea oli otsustanud, et meie kolmapäevad on liiga lühikesed ja seega lisati meile sinna lõppu veel üks matemaatika tund. Aitäh.....

See nädal on möödunud üsnagi tõbiselt. Esmaspäeval oli kurk valus ja kuna pühapäev venis pikale ja hommikul oli seega suur uni, tundus ainuõige valik jääda koju. Nii ta ka läks. Jäin koju ja tegin tasa need paar nädalat, kus ma ei jõudnud Breaking Badi vaadata. Nüüd olen jälle sellega graafikus ja tuleb tunnistada, et seekord rahvasuu ei valetanud ja tegemist on tõesti huvitava sarjaga. Teisipäev olin koolis ainult natkunene. Ei saa ju üle pingutada selle kooliga. Kolmapäeval olin teisipäevasest poolikust koolipäevast nii väsinud, et otsustasin jälle koju jääda. Täna (neljapäeval) otsustasin siiski kooliga proovi teha. Kannatasin ära kõik tunnid ja selle kõige peale läks ainult kaks tervet pakki salvrätte. 

Erisoov: küünelakk....

Minu kokkupuude küünelakiga on üsnagi põgus. Leidis see aset perioodil, mil mu õde selle avastas ja mina olin veel nii väike, et ei osanud seda väga karta. Seega saan rääkida ka isiklikust kogemusest. Muidu võin mainida, et mul pole küünelaki vastu midagi, aga seda seni, kuni sel pole otest kokkupuudet minu küüntega. Kohati on täitsa huvitav vaadata, et mida naised on oma küüntele joonistanud. Kes hoolitseb nende eest, kes on nad käest ära lasnud.... Sellised pikad ja teravad küüned mulle eriti ei meeldi, sest nende vastu on väga raske võidelda, kui nad peaksid soovima minu ihusse tungida. Aga küüned peaksid tüdrukul olema ikka nii pikad, et ta saaks mul korralikult selga sügada. 

Hiljuti sain teada, et see värvimise protsess on märgatvalt pikem ja keerulisem, kui ma arvasin. Ma eeldasin, et sellega läheb maksimaalselt 15 minutit. Mis see siis ära ei ole? Võtad selle pisikese pintsli ja võõpad kiirelt värske värvikihi küünele peale.... Aga ei... Selleks on vaja ikka eelnevalt küüned ära puhastada, kuivatada, lihvida jne. Kui see osa on tehtud, võib hakata värvima. Värvitakse nagu autot. Kõigepealt kruntvärvi paar kihti, siis põhivärvi mitu kihti. Ja seda kõike MILLEKS? Miks ei piisa lihtsalt ühest kihist värvist? 

Õiendus: Selle värvimise protsessi mõtlesin ma enamuses ise välja ja seega võib esineda reaalsusega väikseid erinevusi. Sellegipoolest olen ma arvamusel, et umbes nii see peaks käima ja ei ole midagi, mida te saaksite teha, et minu arvamust muuta. Mina olen mees ja seega ma tean, milline üks tavaline värvimine peaks välja nägema...

Erisoov2: juuksed...

Kokkupuude juustega on mul vähe suurem kui küünelakiga. Juuksed on mul olnud nii kaua, kui ma suudan meenutada. Tahaks nüüd uhkusega mainida, et ma pole kunagi oma juukseid värvinud, aga need, kes on minuga rohkem kokku puutunud, teavad, et seda ma öelda ei saa. Te ei kujuta ette, kui hirmus kogemus võib olla ühe poisi jaoks juuste värvimine. Selline asi jätab armid kogu eluks. Pidin järgnevatel nädalatel lugematul arvul kordadel seletama, miks mul täpselt salgud blondeeritud on ja aus olla, siis see hakkas juba ära tüütama. Seega lasin need maha võtta. 

Tüdrukute puhul on ilusad (ja kindlasti pikad) juuksed sageli hea suhte üheks eelduseks. (sorri, lühikeste juustega tüdrukud, aga te ei meeldi mulle). Värv polegi enamasti eriti oluline. Mõtlesin küll varem, et kui juuksed ikka päris sinised on, siis on asi vähe imelik, aga tuleb tunnistada, et ka see arvamus on nüüd muutunud. Üldiselt meeldivad mulle sirged juuksed, aga ka seda ei saa ma täie veendumusega väita, sest mõnikord on mul hoopis patsi või loki tuju.
Juuksed on väga keeruline teema minu jaoks, aga üldiselt saan vist mainida, et mida pikemad ja sirgemad nad on, seda rohkem nad mulle meeldivad. Aga see muidugi ei tähenda, et te kõik peaksite nüüd asuma juukseid ruttu kasvatama ja sirgendama. Olge ikka edasi nii, nagu teile endale meeldib (eeldusel, et teile ei meeldi kiilakas olla. Kui meeldib, siis palun ärge minu silma alla sattuge).

vot