Kuum ja märg...

...suurepärased omadused tüdruku puhul. Mitte aga nii meeldiv, kui sa töötad Läti leivavabrikus kastipesijana. Ühes otsas lendab sulle kuuma auru näkku ja teises tulevad veest lausa tilkuvad kastid välja. Töö näeb välja selline:

Kast tuleb masinast, ootan, kuni on kaks kasti väljas, võtan ühe ühte kätte ja teise teise kätte. Siis laon nad aluse peale. Seda kordan umbes 32 korda, kuni alusel on 64 kasti. Selle aluse täitmine võtab aega umbes 6-7 minutit. Edasi viin selle aluse kuskile nurka ja asun uut täitma. Päeva jooksul peaksime täitma vähemalt 80 alust. Siiani oleme täitnud seda normi kaheksa tööpäeva jooksul täpselt 2 korda.

Tööpäevad kestavad 12 tundi. See on umbes 11.5 tundi rohkem, kui ma taluda suudan. Tegemist on kohutavalt nüri tööga ja ma vihkan sellest iga hetke. Samas on mul kohutavalt palju aega, et mõelda oma elu üle järgi. Kastipesemine ei nõua just eriti suurt ajutegevust ja see laseb mu peal tegeleda täiesti oma asjadega, seega olen ma vaaginud oma elu tähtsamaid otsuseid ja mõelnud, mida oleks võinud teisiti teha.

Töögraafik näeb välja selline: kaks päevast vahetus, millele järgnevad 2 öist vahetust. Päevased kestavad kella 6st hommikul kella 6ni õhtul. Öised õhtust hommikuni. Ma pole siiani selgusele jõudnud, kumb on hullem. Hommikul kell pool viis ärgata ja tööle minna, või kaks allnighterit jutti rasket tööd teha. Edasi järgnevad 4 vaba päeva, mille saame täiesti ise sisustada. 

Kolleegide iseloomustamiseks sobib sõna "huvitav". Ei saa just öelda, et nad mõistuse poolest hiilgaks ja ma sügavalt kahtlen, et nende IQ ületab nende jalanumbri. Aga kuna ma pole veel siin linnas McDonaldsit leidnud, siis tundub, et see leivatehas on koht, kuhu lähevad need inimesed, kelle jaoks haridus on ainult sõna.

Linna võin iseloomustada sõnadega kohutav, igav, tühi, jumalast maha jäetud, lagunev, getto. Tegemist on küll Lätiga, aga läti keelt ma pole siiani veel kuulnud. Ei saa muidugi välistada, et ma olen seda kuulnud ja pole aru saanud, aga üldiselt tundub, et levinum on siin vene keel. See on hea, sest kuus aastat vene keele õppimist koolis on piisav, et aru saada, et ma ei saa mitte midagi aru, mis kohalikud räägivad. Kui meil tööl kästakse midagi teha, siis vaatame sõbraga üksteisele otsa ja hakkame mõistatama. Mõnest sõnast saame isegi aru ja nende põhjal paneme kokku mingi tööülesande. Kui meid hakatakse imelikult vaatama, siis proovime midagi muud teha. Kui see ka ei toimi, siis küsime uuesti üle ja kui me mõne minuti möödudes talle ikka nõutult otsa vaatame, siis ta tavaliselt läheb minema. 

Meile öeldi, et kui nad jätavad meist lolli mulje, et meie vene keelt ei oska, siis me peame neile inglise keeles vastu rääkima ja omakorda nendest lolli mulje jätma. Kui siin linnas mõnelt teenindajalt küsida, et kas ta inglise keelt rägib, siis tema sõnavara piirdub fraasiga "a little bit". Minu edasisest jutust nad tavaliselt aru ei saa. Seega tuleb võtta kasutusele oma hiilgavad vene keele teadmised ja rohkete käeviibutustega neile selgeks teha, mida ma soovin. Tavaliselt annab see häid tulemusi, sest enamasti olen ma saanud lõpuks seda, mida ma olen soovinud.

Linn on rahvaaru poolest sama suur kui Tartu, aga kesklinnas ei ole mitte midagi teha. Kohalikud (kes räägivad inglise keelt) räägivad, et siin linnas on ainult üks pubi ja sealgi on ainult metal muusika. Baare on siin rohkelt - oma kolm tükki kokku. Siin on ka kolm korralikku klubi, aga kohalike sõnade järgi käivad ühes ainult keskealised inimesed, teises saad sisse astudes tervituseks kohe molli (lihtsalt selle eest, et sa sinna läksid) ja kolmandast nad isegi ei julgenud meile rääkida. Veel on siin piljard, bowling (mida käisime täna proovimas) ja kino. Kino on täitsa kena, aga siin on ainult üks suur viga. Enamus filmid on vene keeles ja Läti keelsete sutiitritega. See muudab filmi vaatamise meie jaoks natuke raskeks. Siiski, üks õhtu näitasid nad ka Man of Steeli, mis oli inglise keeles. Subtiitird olid küll vene ja läti keeles, aga me ei lasnud nendest ennast häirida. Peale meie oli veel kinos täpselt 6 inimest. Aga mulle tundus, et 8 inimest korraga saalis on seal vist rekord, sest tegu oli laupäeva õhtuga...

Algselt lootsin, et see kuu välismaal parandab minu vene keele oskust, aga nüüdseks olen aru saanud, et ainus, mis ma siin õpin on see, kui vähe ma tegelikult vene keelt mõistan. Siiski, enamus inimesi saab minust aru, kui ma piisavalt kätega lehvitan, aga minul on väga raske nendest aru saada. 

Oleme käinud ka kaks korda ujumas (vabadel päevadel). Esimene kord olime kohaliku karjääri ääres, kus oli küll ilus ja selge vesi, aga rand puudus täielikult. Teine kord käisime Leedus. Seal nägime küll randa, aga seda otsides selgus, et see asub saare peal. Kulutasime ligi tund aega sõites ümbes järve, aga lõpuks leidsime tee, mis viis meid kohale. Järgmises Leedu rannas leidsime ka hüppetorni. Kõige kõrgem tase oli umbes 10 meetrit. Üles ronides oli esimene mõte küll, et tahaks kohe trepist alla tagasi ronida, aga kuna seal kohalikud tüdrukud vaatasid, ei saanud me seda endale lubada. Lisaks oleks natuke narr minna koju ja öelda, et hüppasime kõrguselt teiselt korruselt... Seega tuli hüpata. Võtsimegi julguse kokku ja leap of faith viis mind veele üha lähemale. Poolel teel arvasin küll, et ma suren ära enne, kui isegi veeni jõuan, aga lõpuks läks kõik õnnelikult ja maandusin vees elusana. Mul on isegi reie tagumisel küljel suur sinikas ja õlg, mis oli paar päeva paigast ära, et seda tõendada.

Vabad päeva koosnevad suurest õllejoomisest. Kuna linnas midagi teha pole, siis ostame siin kohalikku odavat õlu... Ja siis joome selle kõik ära. Kui järgmises uuringus Läti Eestist alkotarbimises mööda läheb, siis võite julgelt meid süüdistada.

Kokku võibki võtta meie reisi kahe sõnaga: Õlu ja Kastid.

Ja varsti on mul tunne, et kui ma veel neid kaste näen, siis ma lihtsalt annan neile jalaga.

Elu enamvähem Venemaal.

Neile, kes veel ei ole kursis, siis ma olen lõpuks jõudnud Lätti. Asun Daugavpilsi kesklinnas ja veedan siin järgmise kuu. Aga ega ma pole siin niisama lulli löömas. Tulin siia ikka tööle. Ametinimetus on mul "kastipesija", aga kuna ma veel seda tööd teinud pole, siis ma täpselt ei oska öelda, mis mu ametikohustused on, aga ma eeldan, et sellel on midagi pistmist kastide pesemisega. 

Igatahes.. alustan tööga homme varahommikul ja üks vahetus on 12 tundi. Nagu KAKSTEIST. See on üsna pikk aeg. Aga töö on graafiku alusel ja seega on üldiselt 3-4 vahetust nädalas. Ja see tähendab ka nädalavahetusi, sest inimestel on kombeks süüa leiba ka siis.

Teekond siia oli pikk ja kannatusterohke. Sõit kestis google mapsi järgi pea 5 tundi. Oleksime selle läbinud isegi 4 tunniga, aga suuremahuliste teetööde tõttu osutus see liiga raskeks. Auto oli selline mõnus pisike VW Yolo, mis hakkas suurematel kiirustel kohutavast hirmust värisema. Korra tuli ka suurem vihmahoog, mis tõi endaga kaasa mõne eluohtliku olukorra, aga minu 1.5 aastane juhistaaž siiski ei lasknud sellel sündida. Tuleb tunnistada, et kohalikud teed sakivad ja kohati oleks tee kõrval põllul palju mugavam sõita olnud.

Ma tean, et ma pole siia pikka aega midagi kirjutanud, aga teile, mu lugejad, ütlen ma, on see paras. Te olete ära teeninud selle, et iga kord, kui te siia vaatate, näete, et ma pole mitte midagi kirjutanud. Teil ei ole mõtet minult nii palju oodata. See blogi on olnud juba pikka aega üleval ja kas te tõesti ei ole õppinud, et ma ei kirjuta siia eriti tihti? Ma haletsen teid, te elutud ussikesed, kellel pole oma aega millegi paremaga sisustada, kui siin minu mõttetuste lugemisega. Aga ma luban, et kui ma saan rohkem aimu, kuidas mu elu järgneva kuu jooksul hakkab välja nägema, siis ma kirjutan sellest, sest aegajalt mul tõesti ei ole siin midagi paremat teha, kui neid sisutühje ridu siia ekraanile kribada. Ma tunnen isegi endale kaasa, et ma sellega tegelen, aga mul tõesti ei ole mitte midagi paremat teha ja palun ärge mõistke mind hukka nii, nagu mina mõistan teid.

Jou

Ma käisin reisil.

Veel seepi.

Nagu ma lubasin, ei saa ma seda asja niimoodi jätta. Olen juba aru saanud, et kõik rindadega olevused on minu vastu ja ma kardan, et see postitus teid ka ei veena. Siiski olen ma võtnud vaevaks näidata, miks te kõik eksite. Igaks juhuks mainin, et kuna minu arvamused ei põhine faktidel, võivad siin jutus esineda mõned pisemad vead.

On kasulik eelnevalt läbi lugeda vastus minu esmesele postitusele seebist aadressil:
http://lisemaailm.blogspot.com/2013/05/seebisoda-kristeniga-krr.html

Võtsin kogu teksti pulkadeks ja näitasin, miks (vähemalt minu ja enamus teiste poiste) arvates naised eksivad.

Esimesena võtan ette selle nuusutamise. Kui on juba teada, mida sa tahad, siis milleks üldse hakata muid shampoone nuusutama? Ja mainiti veel, et uued seebid lubavad üht-teist ja kolmandat... MIDA NAD LUBAVAD? Teevad juuksed veel puhtamaks? Kas su praegune shampoon ei tee juukseid siis puhtaks?!

Ja siis on veel need kemikaalid... Mina koosnen kemikaalidest, sina koosned kemikaalidest, shampoon koosnabki kemikaalidest ja tänapäeval on väga raske leida midagi, mis ei koosne kemikaalidest. Ja las ma ütlen teile midagi: kemikaalid ei ole kõik halvad!

Orgaanilisus... Keda see huvitab? Enamik meist ei osta orgaanilist toitu lihtsalt selle pärast, et see on orgaaniline... GM toidud on ju maitsvamad ja mahlasemad. Ja ärge tulge väitma, et ei ole... Toitu muudetakse ikka paremuse poole. Ei ole ju mõtet teha seda kehvemaks...

Kemikaalide lõhnad - mina oma treenitud ninaga ei suuda enamasti neid eristada. Kui mina shampooni nuusutan, tunnen ma seal ainult pakil reklaamitut männivaigu või ookeani värskuse lõhna..

Värvid.

Värvid mõjutavad tõesti mu tuju. Aga kui nüüd päris aus olla, ei ole mul sooja ega külma selles, mis värvi mu SEEP on. Mul on maal praegugi seepi, mille on mu mingi vaarisa teinud ja minu jaoks pole mingi probleem ennast sellega pesta. See on helepruun ja mind tõesti ei häiri see värv.

Vaht on valge, sest see on optiline illusioon? KEDA HUVITAB? Kui ma näen, et see on valge, siis on mul tõesti savi, et tegemist on mingi illusiooniga. Kui mu silm tuvastab selle valgena, siis minu jaoks on vaht valge.

Tubli, sa leidsid netist söödava seebi tegemise õpetuse. Aga kas keegi tõsimeeli arvab, et mina, kes ma olen ääretult laisk inimene, hakkan endale ISE seepi keetma ainult selleks, et ma saaksin ta ära süüa?!? Minu seep peab tulema poest. Ma ei pea end piisavalt kompetentseks, et hakata kodus seepi küpsetama. Seebi jaoks on olemas POED.

"Kui nüüd pakendit uurida, siis leiab,et pisaratevaba seep on VÄHEM ärritav ja VÄHEM aluseline, kui tavalised seebid." Andke andeks, aga ainsad sõnad, mida ma oma shampooni pudelilt loen on "Shampoo" ja "For Men" ja selle viimase osas olen ma mõnikord nõus silma kinni pigistama. Ma tahan öelda, et shampoonipudel pole mingi õhuvärskendaja, mille silti saab lugeda siis, kui vetsus igav hakkab...

A bottle of Shampoo is the bottle we deserve, but not the one we need right now. So we'll make him wait, because he can take it. Because he is not our hero. He is a silent guardian... A watchful protector... The Shapoo.

Ja nii ta valvab seal riiulil.. Ootab oma aega, mil keegi ta endale pähe määrib. Ta ei oota midagi vastutasuks selle eest, et ta alati olemas on. Ta on lihtsalt shampoon.... Nagu tõsiselt.....

Kogu tõde seebist.

Kas ma olen ainus, kes satub segadusse, kui on vaja osta seepi või shampooni vms?! Miks on vaja luua seepe, mis (kirjade järgi pakendil) annavad mulle jõudu, ergutavad mind vms? Kõik, mis mina ootan seebist on see, et ta vahutaks ja et ma peale pesu oleksin puhtam, kui ma olin enne.

Ma usun, et vähemalt kõik kutid suudavad minuga samastuda, kui ma kirjeldan tunnet, mis mind valdab, kui ma olen poes naisolevusega, kes peab endale seepi või shampooni valima. Ta teab, millist ta tahab... Ta on ostnud seda juba viimased kaks aastat, aga ikka peab ta vajalikuks nuusutada läbi iga viimne kui shampoonipudel. Ja seda kõike mille nimel? Kamoon, naised, tegemist on seebiga... Vahet pole, kuidas ta lõhnab, puhtaks teeb ta su nagunii. Ja lõpuks võtate nagunii selle sama seebi, milles te saate kindlad olla...

Mina see-eest harilikult ise endale seepi ei osta. Minu seebid-shampoonid tulevad mulle ise koju kätte ja ma võin alati kindel olla, et need on ema poolt üle nuusutatud. Samas, kui ma ise käin seepi ostmas, valin ma harilikult esimese pudeli, millel on selgelt kirjas "for men" ja et tegemist on shampooniga või seebiga.

Ja siis on veel värvilised seebid....

Kellel on vaja, et tema seep oleks värviline?! Sa hõõrud ennast näiteks rohelise lögaga, mis suir hõõrumise peale muutub vahuks. Vaht on tavaliselt ikka valge (kuidas nad seda küll saavutavad), seega ei ole lõppude lõpuks mingit vahet, mis värvi su seep on.

Ma oleksin tõsiselt vaimustunud, kui leitutataks seep, mida annab süüa. Siiani on kõik seebid, mis mulle juhuslikult (või mõnikord vähem juhuslikult) suhu on sattunud väga mõru maitsega olnud. 

Ja mis värk on selle pisaravaba shampooniga, mis on mõeldud beebidele? Ma spetsiaalselt katsetasin, kas on ohutu seda vennale silma kallata ja selgus, et kohe, kui shampoonil tekkis kasvõi väike kontakt minu silmaga, tekkis mul tahtmine silmad peast välja kraapida. Inimesed, ärge seda kodus järele proovige!

Tegemist ei olnud kohe kindlasti pisaravaba shampooniga.

Okei, homme on inka riigieksam ja siin ma olen... Kirjutan seebist... Kuna minu rasvaprotsent on madal, ei ole reaalne, et minust eksami ebaõnnestumise korral isegi seepi saaks teha.

Vastus tuli tund aega hiljem.
http://lisemaailm.blogspot.com/2013/05/seebisoda-kristeniga-krr.html
Kes võitis? Otsustage ise, aga nii ma seda asja ei jäta. IT IS ON!!

Aga loodame parimat. On veel plaan kirjutada paar filmi arvustust ja vb isegi oma kogemusest eksamitega.

Minust läbi teiste silmade.

Minu kõige lihtsam postitus so far... Mida arvavad inimesed minust peale ligi kolme aastast kooselu?

Alati valmis kõigega kaasa tulema, nõus tegema mida iganes. Naljatilk, suudab enda üle naerda.Tore klassivend, laheda jutuga :)"Härra Brüno" Ei karda teistest erineda, kasvõi uue ja uhke soenguga. Alati on valmis kaasalööma erinevates üritustest, kuni nad liiga tema uskumustega vastuollu ei lähe. Hea sõber kes enamasti oma sõna peab. Hea kaaslane kellega pühapäeva õhtust piljardit mängida või niisama vessarit kimuda. Hea huumorimeele ja naljadega. Paljajalu ja lühikeste pükstega kooli? Miks ka mitte. Huberti sünnipäevale Happy Dringiga rebaseid hirmutama? Miks ka mitte. Mees, kellele pohmell on tundmatu sõna. Tüdrukute saamiseks ei pea ta pingutama, ise jooksevad nad tema pikali. Südametunnistus on tema jaoks ainult sõna. Kui miski tundub liiga suur vaev, siis leiab ta kindlasti viisi, kuidas seda lihtsamalt saab teha, olgu selleks õpetaja moosimine või tavapärane spikerdamine. Vahva klassivend, aegumatuks klassikaks on tema "pastakaloopimismängud"ei anna kunagi alla ka siis, kui ta on aru saanud, et ta on kaotanud, sportlik, kiire ei tee väga tunnis kaasa ja on pidevalt lebos -> teeb täpselt nii palju, kui tal vaja onLahe sell, palju läbi elatud, elame veelgi. Brüno.Poiss, kes ei ütle ühelegi peole "ei" ja võtab peaaegu iga kihlveo vastu. Valmis kõike tegema. Nutti ja tehnikaoskusi jagub.huvitavate ideedegaSuur vaidleja, egoist. Ütleb otse välja, mida mõtleb. Hulljulge ja sportlik. Klassi kõige huvitavamate soengutega. Kõige rohkem jäävad meelde kirjanduse ja eesti keele tunnid, kus istun Kristeni ees. Kuna Kristen häälitseb terve tunni, on raske õpetajat kuulata. Lisaks liigutab ta teiste inimeste toole, sikutab tüdrukute juukseid (või üritab neid lõigata), torgib pastakaga või seob inimesi laua külge. Lisaks harrastab ta tunnis mängida pastakatega.Kristen on kõige julgema soenguga ja kõige randomimate kommentaaridega. Mõtted liiguvad uskumatuid teid pidi selleks, et kõiki alati oma ütlustega üllatada. Spordipoiss, aga raamatuid vist lugeda ei viitsiNii, see poiss on siis minu parim sõber meie klassist. Tema parim omadus on, et ta ei löö peaaegu mitte millegi ees risti ette. Olgu plaani nii kahtlase väärtusega kui tahes, kui see sealt tõotab kas või natuke huumorit välja kooruda, siis võib kindel olla, et Kristen on nõus. Ta pakub ka ise igasuguseid hulle asju välja ja see aasta tegi ta mulle näiteks sünnaks purgi, kus on iga päeva jaoks mingi ülesanne. Kõige suurem sündmus oli muidugi "Soeng", mis tekitab klassis jutuainet siiamaani ja kirjutab Kristeni suurte tähtedega klassi ajalukku. See, kas tema julguse põhjuseks on võimetus negatiivseid tagajärgi ette näha või lihtsalt täielik pohhuism, on mulle jäänud selgusetuks. Kristenil on ka kõige naljakam blogi. Viimasel ajal tuleb sinna tekste küll harva, aga neid lugedes saab alati naerda. Samuti on Kristen suur fantaasia- ja audioraamatute fänn. Kui raamat talle meeldib, siis selle paksus ei lähe talle üldse korda. Samas kohustuslikust kirjandusest on ta kokku vast umbes 2 raamatut läbi lugenud. Ta on arvatavasti ka meie klassis suurim filmifanaatik. Raske on leida filmi, mida Kristen pole vähemalt 2 korda näinud. Samas ei ole see tema enda jaoks probleemiks ja kui sa tahad, vaatab ta hea meelega koos sinuga filmi ka kolmandat korda. Talle meeldib ka trikiratas ja Simple Session on tema jaoks üks aasta suursündmusi. Ta on ka olnud juba 2 aastat minu ustav trennikaaslane ja kahjuks tuleb tõdeda, et ta on minust palju tugevam. Kristeni negatiivseimaks omaduseks on laiskus. Ta jätab abslouutselt kõik kooliasjad viimasele minutile ja isegi siis ei võta neid eriti tõsiselt. Sellise suhtumise kohta on tal imekspandavalt head hinded, mis näitab, et tegelikult on kutt ikka sitaks tark. Võib-olla kui mõni asi teda tõsiselt huvitaks, teeks ta rohkem tööd, aga üldselt on tema motoks ikkagi teha nii vähe kui võimalik, nii vähese vaevaga kui võimalik. Kristen on ka suht-koht kohutav small-talkis, kui ta just purjus ei ole. Üldiselt on Kristen inimene, kes muudab ümbritsevate inimeste elu palju lõbusamaks ja sunnib neid oma comfort zone'ist välja tulema. Mõned seigad, mis meenuvad: Kristen maikaga inka suulisel arvestusel; Kristen maikaga klassipildil; Kristen 1. aprillil rannariietega koolis; "Soeng"; Kristen Beierile luuletust lugemas; Kristen tegemas kellegagi (ei mäleta, kes) võidu, et kes suudab biuka töös kasutada rohkem sõna majakas; Kristen paneb mate arvestuse ajal kõlaritest "Eye of the Tigeri mängima".Sõbralik poiss, kes õpetas mulle, et kogu aeg ei saa tegutseda, mõeldes tagajärgedele ning kahetseda tuleb käest lastud võimalusi, mitte tehtud tegusid.

Kevad

Ma tean, et ma pole eriti aktiivne siin viimasel ajal olnud, aga võin uhkusega öelda, et mul pole isegi kahju. Lõpuks on mul tunne, et käes on tõesti kevad. Seega mida ma teen? Muidugi istun läpakaga õues ja valvan oma magavat venda. Ühtlasi näen ma oma päevituse kallal vaeva. Nimelt on mul jalas ainult lühikesed püksid ja mul on ikka kohutavalt palav. Ja see ongi kindel märk, et käes on kevad.

Aga miks ma ikkagi siia kirjutan? Well.. asi on selles, et mul pole tõesti midagi teha. Kuna päike on väga ere, ei ole mul võimalik siin õues mingit filmi vaadata. Seega kirjutan ma siia puhtalt igavusest, ehk ei maksa midagi erilist oodata siit. 

Päike paistab, ilm on soe ja ma vaatan, kuidas erinevad siplegad ja kärbsed proovivad minu maas oleva särgi sisse pesa teha. Aga ma ei hakka neid isegi takistama praegu, sest vastasel juhul peaksin ma pärast uuesti neist lahti saama. Mul jääb üle vaid loota, et nad varsti avastavad, et minu särk ei ole nii põnev, kui nad arvavad ja annavad lihtsalt alla. 

Käisin täna ka esimest korda rattaga sõitmas. Ja tegemist oli väga mõnusa reisiga. Teekond kooli oli kenasti allamäge ja ei valmistanud erilisi raskusi. Teekond tagasi oli märgatavalt raskem, aga siiski talutav. 

Ja ma lihtsalt higistan siia klaviatuuri peale... Palav on.. ja mitte midagi pole siia parata.

Aga viimasel ajal on tõesti märgata, et elu liigub ülesmäge. Mul kohe tõesti ei ole millegi üle nuriseda, seega ma ei hakkagi siin midagi kurtma. Jätan selle järgmiseks korraks, aga ma ei väida täie kindlusega, et see järgmine postitus kunagi lähiajal võib tulla.

Ma kardan, et see postitus võib kohe väga traagilise lõpu leida, sest kohe, kui mu vend ärkab, pean ma temaga tuppa tagasi kolima. Seega hoidke pöialt, et see ei juhtuks veel niipea.

Jäänud veel nädal aega esimese eksamini. Selleks on muidugi kirjand (ja mu vend juba liigutab) ja ma tõesti arva, et minu kirjandist ei saa eriti asja. Siiani pole ma kogu oma elu jooksul kirjutanud ühtegi rahuldavat kirjandit, seega ei ole mul tõesti eriti kõrgeid ootusi. Ja mu vend ärkas.

Tsau!