SKT

Küllap olete juba mures, et miks ma siia mitte midagi üle pika aja kirjutanud pole. Põhjus on lihtne - ma kruvin pinget. Te juba teate (loodetavasti), et kui ma suudan vähegi mõtteid koguda enne nende siia riputamist, siis on tulemus lausa hämmastav. Kui teile seekord see nii hea ei tundu, siis teadke, et see ainult tundub nii, sest on ju teada, et kui ma end juba käsile võtan, siis saab sellest (küll vahel harva) asja.

Nendel viimastel nädalatel on juhtunud nii paljut, et ma ei teagi kohe kust alustada. Seega teeme parem nii, et ma ei alustagi kuskilt ja kirjeldan asju suvalises järjekorras.

Täna näiteks käisin SKT-s, mis enamikule Seevri poolt haritud inimestele tähendab hoopis midagi muud, kui ta praegu tähendas. Käisin seega tantsimas. Läksime klassivennaga poissmeestena eeldades, et nagunii on kohal naisi rohkem kui inimesi ja meie, kaheteistkümnendikena, oleme "kuum kaup". Võib vist öelda, et meie eeldused läksid seekord täiesti täppi. Noored poisid kartsid meid ja tüdrukutel vajus selle kaheteistkümne peale suu lahti. Paaride vahetuse ajal sai nooremad konkurendid lihtsalt minema lehvitatud ja oli üllatav, kui vaguralt nad kõik reas seina äärde tagasi marssisid. Rebaste tantsuoskused olid väga varieeruvad. Oli neide, kes ei olnud ilmselt elu sees jalga keerutanud (jah, ma mõtlen sind, roosa särgiga tüdruk!) ja neid, kes olid juba piisavalt kogenud, et tunda asjast rõõmu ja mitte vaadata ainult oma jalgu (sedapuhku mõtlen ma neiut, kellega ma viimasena tantsisin.... ja korduvalt enne seda viimast tantsu). Kokku võib võtta nii, et oli täitsa tore üritus ja peab vist kunagi veel minema.

Võin veel kirjutada üsnagi huvitavast kogemusest, kui käisin teise noormehega rebaseid veega pildumas. Tegevus leidis aset sillal, sest see oli nagu kõige parem positsioon selliseks asjaks... Meie erinesime teistest trollijatest selle poolest, et me olime täielikult maskeerunud (keegi kena rebane viitas meile kui ninjadele. Aitäh!). Lisaks veepommidele olime relvastatud erinevate külmrelvadega. Minul oli igaks juhuks vööl kirves ja teleskoopnui. Ja et asi liiga leebe ei oleks, oli minu kirves omakorda relvastatud noaga. Teisel noormehel oli vööl üks kena püstol ja umbes 30-40 cm-ne macheete, mis nägi välja üsnagi hirmuäratav.

Inimesed tävaval vaatasid meie maskis nägu ja relvi üsnagi kartlikult. Enamus manasid ette oma parima poker face ja üritasid näida, nagu näeksid nad sellist värki iga päev. Teised käisid meist ringiga mööda.

Korduvalt tungisid meile kallale õpetajad, kes meid varsti, peale väikest fotosessiooni, vabaks lasid ja väitsid, et maskid polnud lubatud. Relvade kohta ei olnud kellelgi ühtegi kaebust.

Tegelikult oli mul veel plaanis siia mingitest sündmustest kirjutada, aga tundub, et jällegi ma murdun ja lähen tegelen mingi vähe tulusama tegevusega.