Miks naised sõita ei oska?

Juba enne, kui meie teedel sõitsid esimesed autod(isegi enne, kui meil eksisteerisid teed) on kõiki selle planeedi meesasukaid painanud üks küsimus. Küsimus, millele keegi varem vastata pole osanud(mina pole igatahes vastust leidnud, aga samas ma pole ka otsinud).

Miks naised sõita ei oska?

Nüüd ma proovin siin oma tagasihoidlikus blogis leida vastuse ühele inimkonna kõige suuremale müsteeriumile.

Mind motiveerib seda kirjutama üks õnnetus, mis juhtus ühe minu üsnagi lähedase sõbraga. Nimelt kutt sõitis jalgrattaga, kui äkki sööstis kõrvalasuvast parklast välja auto. Sõber lendas(oma kirjelduste kohaselt) oma 5 meetrit, enne, kui asfalt, põlved ja peopesad ta hoo peatasid. Muidugi ta eriti tõsiseid vigastusi ei saanud, aga tema rattal purunes porilaud(millest on väga kahju, sest mulle isiklikult see porilaud väga meeldis). Autol tuli küljest numbrimärk(ja läks kõveraks), mille üle on mul ainult hea meel.

Nüüd, kui mõelda sellele, mis antud õnnetuse põhjustas, võib vist öelda, et kõige üldisem põhjus oli see, et autoroolis oli naine. Kui me aga ei mõtle nüüd nii üldiselt, vaid proovime leida põhjuse sellele, miks naised sõita ei oska.

Esimene ja kõige ilmselgem põhjus on minu arvates selles, et naised lihtsalt ei oma tehnilist taipu ja seega ei kujuta ette, kuidas täpselt see auto juhtimine käib. Nad küll teavad, et rooli pöörates auto pöörab, aga kui vaja küsida täpsemalt, et mida see rool siis pöörab, jäävad nad vastuse võlgu. Neil ei tule mõttessegi see, et rool kontrollib esirattaid, ja pöörates neid, on võimalik autot suunata sinule sobivasse suunda.
Mina arvan, et seda saaks lahendada nii, kui kõik naised, kes soovivad juhilube, peavad oskama auto täiesti seibideks võtta ja ka pärast kokku panna. Ilmselt see natukene suurendaks nende arusaamist auto ehitusest ja seeläbi ka muudaks nad paremateks juhtideks.

Kõige olulisem põhjus on aga minu arvates see, et olles autoroolis, on naiste jaoks juhtimine tähtsuselt alles 4-5 kohal. Esimene on ilmselt enda väljanägemine jms. Sinna lisanduvad ka sõbrannadega vestlemine, teeäärsete lillede imetlemine, vahel ka meikimine, sõnumineerimine ja lihtsalt oma mõtetega üksi olemine. Aga liiklus pole koht, kus rahulikult omi mõtteid mõlgutada(kui sa just bussiga ei sõida). Liikluses peaksid olema juhikohtustused ikka esimesel(või vähemalt teisel) kohal. 

Näitena jälle see sama jutt. Kui see naine oleks pööranud tähelepanu liiklusele, poleks ta vigastanud mu sõpra. Oleks see olnud mees, kes teda oleks ramminud, oleks arusaadav, et ta arvas, et sealt suunast kedagi ei tule ja sõidab, aga naiste puhul seda väita ei saa.

Naised ei mõtle nii, et kas keegi tuleb või mitte. Nad mõtlevad hoopiski sellest, mis kingad nad õhtul üksi kodus veini juues jalga panevad või miks naabrite muru on palju ilusam kui tema hoovis. See näitab, et naised on hoolimatud teiste elude suhtes. 

Seda saaks parandada, tehes paar psühholoogilist testi, et uurida, kaua üks keskmine naine suudab keskenduda liiklusele ja siis anda välja mingi eriluba, mis keelaks tal olla autoroolis kauem, kui tema keskendumisvõime seda lubab.

Seega, pöördudes (peaaegu)kõigi eesti naiste poole, palun ma alandlikult, et te pööraksite autos istudes ka vahel pilgu aknast välja, sest iial ei või teada, äkki läheduses on ka teisi liiklejaid. Selline väikene ettevaatusabinõu võib säästa sadu süütuid inimelusid.

Palun, naised, ärge hakake minuga sel teemal vaidlema. Ma räägin südamest ja kogemusest, seega pole mind sel teemal võimalik ümber veenda.
Loodan, et nautisite minu väikest kirjatükki. Kui tuleb häid ideid on ka piisavalt vaba aega, võin siin veel sellistel elulistel teemadel arutleda.