Voeh!

Viimasest postitusest on möödunud rohkem aega kui mulle meeldiks, aga siin ma nüüd olen. Maailmalõpp on kõigest kuua aja kaugusel ja sünnipäev on kuu + 1 päev. Tuleb loota, et iidsetel maiadel sai lihtsalt kivid otsa ja nad eksisid. Kuna nad ei arvestanud liigaastaid, siis oleks pidanud maailm lõppema juba 7 kuud tagasi, aga me oleme ikka siin. Tegelikult arvestasid maiad aega b'ak'tunides, mis on võrdne 144 000 päevaga ehk umbes 394 aastaga. Täis saab 21. dets. kolmeteistkümnes baktun , mis tähendab, et lihtsalt tuleb neil uus peale. eelmise baktuni vahetusel ei toimunud mitte midagi ja ma isegi uurisin, et tol päeval ei toimunud ajaloos mitte midagi huvitavat. Seega tundub, et meil pole karta midagi.

Käisime mingil ajal klassiga Tallinnas teatris mingit etendust vaatamas. Mulle nimie ei tule meelde, aga võin mainiga, et etendus oli väga pikk. Kestis oma 3.5 tundi ja need olid väga rasked tunnid, sest selgus, et toolid olid seatus mõeldes inimestele, kellel ilmselt polnud jalgu. Tahaks nüüd öelda, et bussisõit oli vähemalt lõõgastav, aga kahjuks ta ei olnud. Ka seal ei olnud eriti mõeldud inimestele, kel pikkust üle meetri ja see tähendas, et taas polnud jalgu kuhugi panna. Kui tavaliselt arutame bussis kõrgemat intelligentsi nõuvaid küsimusi, siis seekord jäi ka see vahele, sest suure ebamugavuse tõttu kulus kõik veri jalgade mitte krampi tõmbumise peale ja keerulisemate ajutegevuste jaoks lihtsalt ei jäänud enam midagi alles. Koju saime  alles suts enne kella kahte ja see tähendas, et järgnev koolipäev oli raske mitte uinuda. Aga samas on see probleem peaaegu iga päev.

Nägin ära ka uue Bondi. Kui vanades bondides oli keskendutud filmi awesomiks muutmisele, siis uuemates on juba rohkem stoorit. Vanal ajal elasid kurikaelad õõnsates vulkaanides ja bondil oli auto, mis muutus vajadusel alleelaevaks, siis seekord erilisi tagaajamisi ei toimunud ja kurikael elas oma saarel, mille ta oli mingi nipiga kohalikust elanikkonnast tühjendanud. Bondil ei olnud ka erilist tehnoloogiat. Kui vanasti sai ta plahvatavaid pastakaid ja nähtamatu auto, siis seekord sai ta ainult relva, mis reageerib üksnes tema käejäljele ja pisikese raadiosaatja, mida ei oldud viitsitud isegi näiteks käekella sisse peita. Seega, tehnoloogilisest küljest jättis see film üsnagi palju soovida, aga kuna stoori arenes kenasti edasi, siis peab tunnistama, et filmilist väärtust oli sel korral rohkem kui tavaliselt. Kokkuvõttes oli üsnagi rahuldav 50 aasta tähtpäeva film. Tuli kohe tuju hakata neid otsast vaatama, aga see jääb ilmselt tulevikku, sest praegu on kiired ajad ja on raske leida nii palju vabu tunde, et neid kõiki näha.

Ja ma arvan, et tänaseks ongi kõik ja loodan, et järgmist postitust ei pea te nii kaua ootama. Ma loodan ka, et ma ise ei pea nii kaua hoogu võtma selle järgmise postituse jaoks ja vabandan viivituse eest. Aga lihtsalt juhtus nii, et ei toimunud eriti midagi, mis oleks väärt siin internetis ruumi raiskamist ja see mis juhtus, ei ole jutt nii laiale avalikkusele.

Olge tublid ja kallistage ennast !