Meil on aega veel.

Alustan seekord kirjutamist eelnevast õhtust. Nagu tõenäoliselt siin enamik lugejaid teab, toimus eile Treffneri ball. Mul on tunne, et enamus minu lugejatest olid seal esindatud ja seega saavad loodetavasti kenasti aru, mis ma mõtlen. 

Kõik oli ette planeeritud ja peab vist tunnistama, et suht kõik läks plaanipäraselt. Olime ise ka üllatunud, sest tavaliselt asjad ei kulge nii, nagu nad peaksid. Mina olin igatahes üritusega üsnagi rahul. Olid mõned osad, mis jäid suts kripeldama, aga kokkuvõtlikult mulle meeldis. 

Jõudsin otsusele, et ma siin pigem kirjeldan balli ja räägin vähem oma isiklikust kogemusest.
Kõige suurema elamuse sain ma koogist, mis oli tehtud täpselt nii nagu veneajal - ehk kohutavalt. Maitses see nagu margariin ja ohtralt suhkrut, mistõttu peale esimest kohte ampsu oli tugev soov ülejäänud ports vastu seina visata ja põgeneda vastassuunas.
Nüüd tahaks öelda, et vähemalt oli vinge tantsida, aga iga kuradi kord, kui mina tantsupõrandale selle kavatsusega jõudsin, oli sealt puud muusika, mille järgi oleks olnud reaalne ennast liigutada. Alati oli seal kas mingi kutt kidraga või lihtsalt vaikus. Oleks ikka võinud rohkem standardtantse olla.

Positiivsest nii palju, et kõik oli vähemalt ajakavas. Üllatus oli tõesti suurepärane. Siiski oleks siis võinud vähe volüümi juurde keerata, sest Beierit oma argliku häälega ei olnud kohati kuulda, kui keegi otsustas teme rääkimise ajal näiteks hingata. Aga Beier esines kenasti ja tundus olevat täitsa omas elemendis seal laval. Luuletusi ma kahjuks eriti ei kuulnud, aga teda oli täitsa tore vaadata ka.

Kui ma juba mainisin, et ballina ei olnud see just kõige õnnestunum, siis üritusena mulle see täitsa meeldis. Seal oli meeldiv viibida ja ei saa just öelda, et oleks igav olnud. Jäin oma suurepärase kaaslasega samuti rahule ja lisaksin siia isegi pildi meist, aga ma ei julge, sest ma kardan, et ta kägistaks mind une pealt. Ja sellest oleks tõesti kahju, sest ma arvan, et Beier ei võtaks minu surma piisavalt hea põhjusena arvestuselt puudumiseks.

Suts enne balli käisin ka Biomeedikumis laipa näppimas. Ja täpselt seda see ka endast kujutas. Kevini õde smuugeldas meid sisse (Aitäh!) ja juhatas meid mingisse ruumi, kus oli juttude järgi laip, mida rahvas käib niisama torkimas. Seal oli aga kahjuks juba tund sees ja esimese aasta arstitudengid olid karjaga kogunenud ümber ühe võrdlemisi limase keele. Nägin seal tuttavaid nägusid, sest pooled olid seal endised treffneri õpilased (jou neile). Ega siis meiegi saanud välja näidata, et me laibast midagi ei tea. Seega panime kummikindad kätte ja asusime aktiivselt seda surnukeha suvakatest kohtadest targa näoga torkima. Selgus, et kui olla 1.5 aastat surnud, siis muutud sa üsnagi kuivaks ja kõvaks. Seega ainus pehme osa temas oli kops. see oli selline mõnus, pehme ja vetruv. Suud näiteks ma tal lahti kangutada ei suutnud. Proovisin küll, aga ta võitles visalt vastu ja lõpuks pidin tunnistama lüüasaamist. Kõrvalt lauast vaadati meid üsnagi uskumatute nägudega, sest ma arvan, et meie uurimismeetodid polnud päris standartsed. Lõpuks tulid tudengid meie laiba juurde ja me läksime näppima nende laual asuvaid inimosi. Kõige vingem oli keel. See oli julgelt üle poole kilo ja väga limane. Ilmselt seda hoiti kuskil lahuses, sest ta nägi erakordselt värske välja. Kui te kujutate ette keelt, siis teadke, et teie kujutis ei jõua tegelikkusele lähedalegi. Sain ka tõelist aju näppida. Ka see oli kuivanud, aga see ei ole oluline. Sain selle oma "to do"-listist maha tõmmata.