neljapäev, 6. detsember 2012

Doing shit so you don't have to.

Enne, kui te seda postitust loete veenduge, et olete tutvunud kindlasti eelmisega. Ma mõtlesin, et ei hakka ühte monsterpostitust tegema ja selle asemel lõpetan eelmise ilusti laibaga ära ja jätkan seda vähe värskemate teemadega.
Eile käisin seda kõige viimast Twilighti filmi vaatamas. Ja pange tähele, et see tekst võib sisaldada ka spoilereid, aga kuna mul on tunne, et minu lugejaskond on täies koosseisus kõik raamatud rohkem kui ühel korral läbi lugenud, siis te ilmselt selle pärast ei muretse. Igatahes, nagu oligi oodata, film sakkis täiega. Ja ma ei ütle seda selle pärast, et ma oleksin mingi heiter, vaid selle pärast, et ta tõesti sakkis. Filmi kogu point oligi selline, et kui eelnevas osas said peategelased lapse, siis selles osas mingi a'la peretuttav nägi seda last ja arvas, et nad on lapse vampiiriks muutnud, mis on seadusega keelatud. Seega koguti mingi tunnikesega kokku selline suurem armee (mõlemad osapooled kogusid armee). Seadust tulid ellu viima vist itaallased, kelle suhtumine oli vägagi mõistev. Mingil hetkel läksid läbirääkimised untsu ja pmst kõik said surma. Siis selgus, et tegelikult kaklust polegi veel toimunud ja kõik tegevus, mida meile näidati viimase 15minuti jooksul oli mingi potensiaalne tulevik, mida üks nö "hea vampiir" näitas pahade bossile. Kuna selles tulevikus sai ka see boss surma, siis käitus ta üsnagi mõistlikult ja võttis oma väed kaasa ja läks koju. Siis elasid kõik õnnelikult edasi.
Nagu ma juba mainisin, siis ma ei olnud sellest eriti vaimustunud. Kokkuvõttes ei muutnud see film mitte midagi juba valitsevas olustikus. Tegemist oli lihtsalt väikese arusaamatusega, milles jõuti sõbralikult kokkuleppele. Ootasin, et kuna tegemist on viimase filmiga, tuleb see üsnagi epic, aga selgus, et ma eksisin. Epicuks ei saa seda mitte kuidagi nimetada. Kohati jäid mulle mõned kohad arusaamatuks, sest ma polnud raamatut lugenud, aga õnneks oli minu kaaslane lahkesti nõus mulle need kohad lahti seletama, mistõttu olin ma hiljem suuremas segaduses kui alguses. 
Kui keegi peaks veel kunagi sellist filmi kinos näitama, siis võtke teadmiseks, et ma tulen isiklikult teie juurde ja viskan teile selja tagant külmutatud pitsaga kuklasse. Olen kuulnud, et see on päris valus, aga kui soovite omal nahal teada saada, siis laske käia ja tehke uus sarnane film. I dare you!

Enne, kui ma alustasin eelmist postitust, olid mul suured plaanid siia kirjutamisest, aga tundub, et täna ma rohkem ei viitsi siia kirjutada. Tuleb vaid loota, et ma suudan ennast tulevikus kokku võtta ja siia tihedamini ja paremini kirjutada.

Aa ja lisa eelmisele postitusele, et see kohalik strippar ballil oli natukene liiga vana meie keskmise ballikülastaja jaoks. Seega olgu see õppetunniks, et ei saa põrsast kotis osta ja tuleb ikka kaup üle vaadata enne, kui ta sadade inimeste ette lavale saadetakse.

Laupäeval lähen tõenäoliselt loomaaeda.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar