Rape the Beier week continues.

Alustasime selle projektiga juba ammu. Pikemat aega oli plaan vahetada tahvli ees vastajad ära. Neile, kes ei tea, beier kutsub iga tund nii 3-4 inimest vastama. Me olime arvamusel, et tal ei ole näod ja nimed eriti süstematiseeritud, mis tähendaks, et väga vahet pole, kes vastama läheb. Seega, kavandasime masterplaani, et kui ta kutsub mind vastama, läheb klassivend ja vastupidi. Tükk aega olime mõlemad küsimata juba, et asi oli ainult aja küsimus. Plaani oli klassile selgitatud, et nad seal vale vastaja peale protesteerima ei hakkaks ja kõike untsu ei keeraks. Siiski, kui öeldi klassivenna nimi ja mina kohe püsti tõusin, ei suutnud osa rahvast ennast talitseda ja näitas üles kahtlast käitumist. Läksin siis tahvli juurde ja hakkasin antud teemal jutustama. Teema oli erakordselt lihtne. Kui ma lõpetasin, ütles Beier, et tubli, Kristen, viis. Ma olin sellest natukene üllatunud ja kuna ma ei oodanud sellist vastust, siis ei olnud mul ka head comebacki. Õnneks ta minu käest ei küsinud, et miks ma kellegi teise eest vastasin, vaid küsis otse selle kuti käest, kelle asemel ma läksin, et miks ta ei vabandanud. Selle küsimusega ei osanud klassivend eriti midagi vastata ja tegi ainsat asja, mis tundus loogiline, ja sattus paanikasse. Vastus oli midagi umbmäärast ja mitte eriti paikapidavat. Siiski, lõppes kõik väga hästi (vähemalt minu jaoks). Mina sain viie ja respekti beierilt, samas kui teine kutt pidi teema järgi vastama ja sattus beieri musta nimekirja.

Projekt number kaks. See juhtus kohe järgneval tunnil, mis oli ühtlasi ka viimane kunsti tund ever. Eelneval õhtul lõime Keviniga aega surnuks ja mingil hetkel otsustasime, et me ei viitsi õppida järgmist kunsti teemat. Seega tegime esimest asja, mis pähe tuli ja tegime luuletuse. Luuletusse kaasasime nimesid õpitavast teemast ja üritasime panna sisse mõtte, et meil on kahju, et kunst lõppeb. Muidugi, mõeldes eesseisva arvestuse peale, mul sellest nii kahju polegi. Aga lõpptulemus sakkis kohutavalt, mis tähendas, et me olime sellega täitsa rahul. Esialgne plaan oli see, et kui kumbagi meist vastama kutsutakse, siis läheb see vastaja ja loeb klassi ees selle luuletuse ette. Beier aga jättis viimase tunni puhul vastamise ära ja oligi meie suurepärasel plaanil kriips peal. Pidime ruttu lagedale tulema uue plaaniga, sest meil oli luuletus ja me ei soovinud seda raisku lasta. Kuna mul polnud soovi tõsta niisama kätt ja öelda, et õpetaja, ma jubedalt tahaks teile luuletust lugeda, siis oli see klassivend, kes tõstis käe ja ütles, et MINA tahan jubedalt luuletust lugeda. Beier oli järjekordselt suts hämmingus ja tahtis minult seda lehte ära rabada, et luuletust ise lugeda, aga ma keeldusin sellest loobumast ja läksin hoopis ise klassi ette (jälle....), et rahvast üllatada. Beier oli vist minuga seal üsna rahul, sest ta isegi naeris rahvaga kaasa, mida ei ole vist keegi varem näinud (rahvas on näinud teda muhelemas, aga naemas ...). Lõpetuseks küsisin, et kas ma pean ikka arvestusele minema, millele ta vastas, et pean küll. Aga ta pani mulle ja kaasautor Kevinile viied. Seda me ei osanud ette näha ja ega see meile midagi head ei teinud ka, aga ikka on tore saada natuke tunnustust. Kuna oli rahvast, kes minu esitust filmisid, siis on oodata siia varsti ka viodeoklippi.

Luuletus:

Ood kunstile

Eesti kunst, kahekümnes sajand,
oli meil seda nüüd siis vaja?
Adamson-Eric, Andrus Johani,
oleme nüüd jõudnud selle traagilise kohani,
kus kunstiajalooga on kogu moos
ja me enam ei pea teadma, kes on Enn Põldroos.
Nagu kunagi tõenäoliselt ütles Viiralt,
mul on tõesti kahju, siiralt,
et me enam eal ei kohtu,
aga ilmselt leiame ka selle vastu rohtu.
Ja kuigi mul seda tunnistada on häbi,
ma ikka ei tea, kes on Konrad Mägi,
aga väike päkapikk akna taga nägi,
et seda ei tea ka Siim-Sander Sägi.

Kuna teisipäeval ootab mind arvestus kunstis, siis võiks kiiremas korras tulla lagedale mõne uue vinge plaaniga, et saada kunstis ikka täie raha eesti. Kui kellelgi on mõningaid häid ideid, siis jagage neid ka minuga ja kui kellelgi on mingit suur ja karvast kostüümi, siis võiks seda ka minuga jagada, sest niisama jälle maikaga minna tunduks viimasel aastal kuidagi lahja.

Ja ma tahaks tänada kõiki, kes tulid ja ballil minu soengut mõnitasid. Te olete super!