Well, f*ck.

Tegin väikse valearvestuse. Tänaseks oli vaja teha inkas kõne teemal "Leadership". Meile öeldi, et me seda ette kandma ei pea, aga kuna klassikaaslased mind väga tugevalt "toetasid", oleks selle mitte esitamine olnud juba ebaviisakas. Seega korjasin oma julguse ja eneseväärikuse kokku ja lugesin ette eelneval õhtul valmis kirjutatud vihkamiskõne. Seda esitades proovisin hoida silmsidet õpetajaga, et saada teada, kui tekib see hetk, kus ma peaksin klassist välja jooksma. Siiski seda ei toimunud ja Kubi oli väga meelitatud, et ma teda Hitleriga võrdlesin.

Kõne ei ole eriline meistriteos, seega ärge oodake sealt mingit sügavamat mõtet. Peale kirjutamist läksin kohe magama ja seega lugesin seda ka ise esimest korda alles tunnis.  

Enjoy:

They say that in proper countries dictatorship is dead. So how come it still survives in our English class? I believe that if we all put our heads together we can really make a difference.

It seems to me that our english class is being run by a dictator. It’s like we have no control over our lives and actions in the classroom. So what can we do?

Can we really just accept it as part of our lives and step aside and let our lives be controlled by someone who has no care for others?

I believe that we can change how things are run by standing up for ourselves and by not being afraid of our teacher. We must be able to overcome the thought of possible dire consequences and not be afraid to stand up for what we believe in.

We can find comfort in history. Only in very few occasions, dictatorship has prevailed. The most famous case is North Korea. However, in the end even they will be brought to see reason and they will answer for their crimes against humanity. Just like Hitler and Stalin. They too thought that they’d never fall and would live forever, but if we take a look at what has happened to them, we see that they are the monsters parents use to scare children. 

So we come to realise that the way students are treated can’t last forever. Eventually some brave souls will take a chance and will stand up to form a new order. The present may be dark, but in the future I can see a light. A light that indicates that things will change – and for the better. I am one of these brave people who will lead students to victory or will get an X for trying.

I hope I wont stand alone and you all will join me against this evil reign. You are the only people who can make your lives better, so I hope you are with me. Together we are strong, together we are undefeatable and together we will prevail!

Thank you for your attention. :)

2013 begins..

Enne, kui sa seda postitust loed, veendu, et oled eelnevalt lugenud eelmise postituse. Ma tean, et ei ole eriti hoolsalt siia midagi kirjutanud, aga ela oma elu, mis see sinu asi on. Kirjutan siia siis, kui tahan ja ei ole midagi, mis te saaksite teha, et seda muuta. 

2013 aasta algas hästi, nagu ma mainisin eelnevalt. Üldjoones jätkus ta samuti hästi ja ei oskagi kohe leida midagi, mille üle kurta. See harilikult tähendab, et postitus sakib, sest on ju hea lugeda, kui näed, et sinul on läinud paremini ja saad vähemalt ennast seda luges hästi tunda. Siiski, seekord ma loodan, et sinu viimased päeavad on sakkinud ja seda lugedes sa haletsed ennast nagu väike kasutu ussike, kes sa ka oled.

On saanud täis aasta aega BodyPumpi ja selle aja jooksul oli vist 35 BP treeningut. Otsustasime seda Keviniga tähistada ja alustasime sellega UpHillist. Kes ei tea, siis UpHill on trenn, mis koosneb põhiliselt väntamisest selle jalgratta peal, mis edasi ei liigu. Kõik algas ilusti. Tuli vändata hästi kiiresti kergel raskusel ja kuna see oli üsnagi lihtne, siis ma olin endaga rahul. Siis algas see raskuste juurde keeramine. Ja see oli hetk, kus asi läks käest ära. Edasi tuli 10-15 minutit suurel raskusel püsti seistes vändata, nagu sõltuks sellest su elu. Mulle pole kunagi selline väntamine meeldinud ja tuleks vist öelda, et see trenn ainult süvendas seda arvamust. Peale 5t minutit rasket väntamist oli mul tunne, et ma ikka väga väga tahaks koju minna, aga kuna treener utsitas edasi, siis ei saanud ju alla anda. Edasi läks asi väga piinarikkaks, sest ma tundsin, kuidas minu säär sooviks kergelt krampi tõmmata. Siiski seda õnneks ei juhtunud ja ma sain sealt trennist selle lõppedes vähemalt oma eneseväärikuse riismetega põgeneda.

Ühtlasi proovisin ka trenni Interval Toning, mida andis sama treener, kes seda UpHilligi. Ta oli väga üllatunud leides saalist eest kaks isiskut, kes ei olnud naised. Mul oli küll tunne, et "gaoing where no man has gone before" oli saanud tõeks. Siiski, Kevini õde ütles, et sinna vahel (harva) ikka eksib mõni mees, lihtsalt mitte eriti tihti. See trenn oli kohati väga piinlik, sest erinevad tantsuliigutused ei olnud ilmselt välja mõeldud pidades silmas mehi. Aga selles trennis ei saanud kannatada ainult minu ego. Kannatada sai ka kõht, sest nii rasket kõhtu ei ole isegi BodyPumpis. Lõpuks oli tunne, et enam ei jaksa ja surm tunduks üsnagi meeldiv väljavaade. Aga siiski ma nii kergelt ei pääsenud.

Täna ootab ees BodyPump, mille juures on positiivne vähemalt see, et ma vähemalt tean, mida oodata. Ma tean, et see on raske trenn ja ma tean, et ma tahaks ka seal kergelt oma elu lõpetada, aga seda tunnet ma vähemalt oskan oodata. Samas kui eelnevalt kirjeldatud trennides oli saal naisi täis ja ei olnud sellist õhkkonda, et kohe tuleb surm. 

Kooli talendiõhtul osalesid tublid 5 gruppi, kellest 4  tegelesid mingisuguse muusikaga. Olgem ausad, kõik olid päris osavad, aga silma jäi neiu, kes laulis Uninvitedi. See on nüüd laul, mis on mind neljapäevast saati kummitanud. Ma ei saa tast lahti ja ma ei saa ka selle ümisemist vältida, et suur aitäh sulle, rebane... Ülejäänud olid samuti väga head, aga tõesti ei jätnud sellist muljet, et nad oleksid võinud võita. Kuigi võitsid 12b klassi esindajad, oli tegemist ilmselgelt korruptsiooniga, sest pole aus, kui võidab korraldav klass. 

Olen käinud ka palju kinos viimasel ajal, aga ei viitsi tõesti pikemalt nendel visiitidel peatuda. Selleks sai mul juba liiga palju siia trennist kirjutatud. 

Mainin ka ära, et homme on mul olnud load juba tervelt aasta aega ja on lausa üllatav, et ma siiani elus olen.

Sellega ma lõpetangi oma kirjutise. Tea, et sina, kes sa seda loed, oled kohutav inimene ja ma tõesti loodan, et sul läheb tulevikus hästi ja sa seeläbi suudad ennast parandada.

2012 ja muud loomad.

Nii, lõpuks võtan ennast kokku ja proovin siia jätta mingi jälje. Alustan sellest, et lõpuks ostsin ma endale läpaka ära. Tegemist on korraliku HP pilliga, mis on piisavalt võimekas, et saada hakkama kõigega, mis ma talt nõuan, mis tähendab, et ta on ümmarguselt 10 korda võimsam kui mu vana lauaarvuti. Olen oma ostuga rahul ja arvan, et sama raha eest oleks olnud raske leida paremat masinat.

Sünnipäev oli awesome. Oli ta küll juba tükk aega tagasi, aga see ei vähenda selle epicnessi. Tänan kõiki, kes kohale ilmusid. Olite suurepärased külalised (peale mõne üksiku vahejuhtumi). Järgmine kord võiks siiski oksendamise vetsu või kaussi jätta ja magamise peaks ka trepi pealt ära kolima, aga muud pole küll kurta.

Lapsed mängisid väga kenasti nii päris kitarri kui ka selle elektroonilist varianti. Laulmine läks samuti rahvale väga kenasti peale ja on tunne, et seda peab ka järgmisel peal rakendama.

Igatahes suured tänud kõigile, kes õnne soovisid, aga väike nõuanne, et kui kingite kaarti, siis oleks ka kena vähemalt oma nimi sinna sisse kirjutada, et ma saaksin ka hiljem lugeda, kes mulle õnne soovis. Aga kaatidel olid ka ilusad pildid, et vast saame hakkama.

Maailmalõpu elasime samuti üle... Tundub, et mul oli õigus ja kalender ei olnudki surmav. Nüüd sooviks näha saadet, kus oleksid peategelasteks need inimesed, kes kõik oma vara invessteerisid mingi punkri ehitamiseks. Oleks nii kena näha pettumust nende näos, kui nad on juba aru saanud, et nad tegid kõik need ettevalmistused kasutult.

Aastavahetus oli norm. Väike tsill sõpradega ja siis teekond kesklinna, kus sai vaadata lendavaid rakette ja pudeleid. Oli ka kena vaadata, kuidas purjus inimesed olid segaduses ilmastikunähtusest nimega vihm. Endid me sellest väga segada ei lasknud. Korra tuli mingi pomps mulle head uut ja paremat soovima ja ma soovisin seda talle ka vastu, aga kui ta käe minu sampuse järgi sirutas, siis oli küll gg, sest seda temaga jagada mul küll plaanis polnud. Edasi läks õhtu üllatavalt hästi. Asjad laabusid iseenesest ja õhtu oli täis meeldivaid üllatusi.

Lots of backlog...

Mul ütles suts enne sünnipäeva arvuti üles ja kuna ma pole veel viitsinud endale uut osta, siis on minu eetriaeg üsnagi piiratud ja ma ei viitsi seda kulutada siin. Lähipäevil saan aga oma isikliku arvuti ja siis luban kirjutada sünnipäevast, aastavahetusest ja teie poolt vabalt valitud teemal ka. See muidugi tähendab, et mõni lugeja peab mulle mainima, mis teema ta mulle valib.

Et varuge kannatust ja teadke, et ma pole teid unustanud.