Enne, kui sa seda postitust loed, veendu, et oled eelnevalt lugenud eelmise postituse. Ma tean, et ei ole eriti hoolsalt siia midagi kirjutanud, aga ela oma elu, mis see sinu asi on. Kirjutan siia siis, kui tahan ja ei ole midagi, mis te saaksite teha, et seda muuta.
2013 aasta algas hästi, nagu ma mainisin eelnevalt. Üldjoones jätkus ta samuti hästi ja ei oskagi kohe leida midagi, mille üle kurta. See harilikult tähendab, et postitus sakib, sest on ju hea lugeda, kui näed, et sinul on läinud paremini ja saad vähemalt ennast seda luges hästi tunda. Siiski, seekord ma loodan, et sinu viimased päeavad on sakkinud ja seda lugedes sa haletsed ennast nagu väike kasutu ussike, kes sa ka oled.
On saanud täis aasta aega BodyPumpi ja selle aja jooksul oli vist 35 BP treeningut. Otsustasime seda Keviniga tähistada ja alustasime sellega UpHillist. Kes ei tea, siis UpHill on trenn, mis koosneb põhiliselt väntamisest selle jalgratta peal, mis edasi ei liigu. Kõik algas ilusti. Tuli vändata hästi kiiresti kergel raskusel ja kuna see oli üsnagi lihtne, siis ma olin endaga rahul. Siis algas see raskuste juurde keeramine. Ja see oli hetk, kus asi läks käest ära. Edasi tuli 10-15 minutit suurel raskusel püsti seistes vändata, nagu sõltuks sellest su elu. Mulle pole kunagi selline väntamine meeldinud ja tuleks vist öelda, et see trenn ainult süvendas seda arvamust. Peale 5t minutit rasket väntamist oli mul tunne, et ma ikka väga väga tahaks koju minna, aga kuna treener utsitas edasi, siis ei saanud ju alla anda. Edasi läks asi väga piinarikkaks, sest ma tundsin, kuidas minu säär sooviks kergelt krampi tõmmata. Siiski seda õnneks ei juhtunud ja ma sain sealt trennist selle lõppedes vähemalt oma eneseväärikuse riismetega põgeneda.
Ühtlasi proovisin ka trenni Interval Toning, mida andis sama treener, kes seda UpHilligi. Ta oli väga üllatunud leides saalist eest kaks isiskut, kes ei olnud naised. Mul oli küll tunne, et "gaoing where no man has gone before" oli saanud tõeks. Siiski, Kevini õde ütles, et sinna vahel (harva) ikka eksib mõni mees, lihtsalt mitte eriti tihti. See trenn oli kohati väga piinlik, sest erinevad tantsuliigutused ei olnud ilmselt välja mõeldud pidades silmas mehi. Aga selles trennis ei saanud kannatada ainult minu ego. Kannatada sai ka kõht, sest nii rasket kõhtu ei ole isegi BodyPumpis. Lõpuks oli tunne, et enam ei jaksa ja surm tunduks üsnagi meeldiv väljavaade. Aga siiski ma nii kergelt ei pääsenud.
Täna ootab ees BodyPump, mille juures on positiivne vähemalt see, et ma vähemalt tean, mida oodata. Ma tean, et see on raske trenn ja ma tean, et ma tahaks ka seal kergelt oma elu lõpetada, aga seda tunnet ma vähemalt oskan oodata. Samas kui eelnevalt kirjeldatud trennides oli saal naisi täis ja ei olnud sellist õhkkonda, et kohe tuleb surm.
Kooli talendiõhtul osalesid tublid 5 gruppi, kellest 4 tegelesid mingisuguse muusikaga. Olgem ausad, kõik olid päris osavad, aga silma jäi neiu, kes laulis Uninvitedi. See on nüüd laul, mis on mind neljapäevast saati kummitanud. Ma ei saa tast lahti ja ma ei saa ka selle ümisemist vältida, et suur aitäh sulle, rebane... Ülejäänud olid samuti väga head, aga tõesti ei jätnud sellist muljet, et nad oleksid võinud võita. Kuigi võitsid 12b klassi esindajad, oli tegemist ilmselgelt korruptsiooniga, sest pole aus, kui võidab korraldav klass.
Olen käinud ka palju kinos viimasel ajal, aga ei viitsi tõesti pikemalt nendel visiitidel peatuda. Selleks sai mul juba liiga palju siia trennist kirjutatud.
Mainin ka ära, et homme on mul olnud load juba tervelt aasta aega ja on lausa üllatav, et ma siiani elus olen.
Sellega ma lõpetangi oma kirjutise. Tea, et sina, kes sa seda loed, oled kohutav inimene ja ma tõesti loodan, et sul läheb tulevikus hästi ja sa seeläbi suudad ennast parandada.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar