Kuum ja märg...

...suurepärased omadused tüdruku puhul. Mitte aga nii meeldiv, kui sa töötad Läti leivavabrikus kastipesijana. Ühes otsas lendab sulle kuuma auru näkku ja teises tulevad veest lausa tilkuvad kastid välja. Töö näeb välja selline:

Kast tuleb masinast, ootan, kuni on kaks kasti väljas, võtan ühe ühte kätte ja teise teise kätte. Siis laon nad aluse peale. Seda kordan umbes 32 korda, kuni alusel on 64 kasti. Selle aluse täitmine võtab aega umbes 6-7 minutit. Edasi viin selle aluse kuskile nurka ja asun uut täitma. Päeva jooksul peaksime täitma vähemalt 80 alust. Siiani oleme täitnud seda normi kaheksa tööpäeva jooksul täpselt 2 korda.

Tööpäevad kestavad 12 tundi. See on umbes 11.5 tundi rohkem, kui ma taluda suudan. Tegemist on kohutavalt nüri tööga ja ma vihkan sellest iga hetke. Samas on mul kohutavalt palju aega, et mõelda oma elu üle järgi. Kastipesemine ei nõua just eriti suurt ajutegevust ja see laseb mu peal tegeleda täiesti oma asjadega, seega olen ma vaaginud oma elu tähtsamaid otsuseid ja mõelnud, mida oleks võinud teisiti teha.

Töögraafik näeb välja selline: kaks päevast vahetus, millele järgnevad 2 öist vahetust. Päevased kestavad kella 6st hommikul kella 6ni õhtul. Öised õhtust hommikuni. Ma pole siiani selgusele jõudnud, kumb on hullem. Hommikul kell pool viis ärgata ja tööle minna, või kaks allnighterit jutti rasket tööd teha. Edasi järgnevad 4 vaba päeva, mille saame täiesti ise sisustada. 

Kolleegide iseloomustamiseks sobib sõna "huvitav". Ei saa just öelda, et nad mõistuse poolest hiilgaks ja ma sügavalt kahtlen, et nende IQ ületab nende jalanumbri. Aga kuna ma pole veel siin linnas McDonaldsit leidnud, siis tundub, et see leivatehas on koht, kuhu lähevad need inimesed, kelle jaoks haridus on ainult sõna.

Linna võin iseloomustada sõnadega kohutav, igav, tühi, jumalast maha jäetud, lagunev, getto. Tegemist on küll Lätiga, aga läti keelt ma pole siiani veel kuulnud. Ei saa muidugi välistada, et ma olen seda kuulnud ja pole aru saanud, aga üldiselt tundub, et levinum on siin vene keel. See on hea, sest kuus aastat vene keele õppimist koolis on piisav, et aru saada, et ma ei saa mitte midagi aru, mis kohalikud räägivad. Kui meil tööl kästakse midagi teha, siis vaatame sõbraga üksteisele otsa ja hakkame mõistatama. Mõnest sõnast saame isegi aru ja nende põhjal paneme kokku mingi tööülesande. Kui meid hakatakse imelikult vaatama, siis proovime midagi muud teha. Kui see ka ei toimi, siis küsime uuesti üle ja kui me mõne minuti möödudes talle ikka nõutult otsa vaatame, siis ta tavaliselt läheb minema. 

Meile öeldi, et kui nad jätavad meist lolli mulje, et meie vene keelt ei oska, siis me peame neile inglise keeles vastu rääkima ja omakorda nendest lolli mulje jätma. Kui siin linnas mõnelt teenindajalt küsida, et kas ta inglise keelt rägib, siis tema sõnavara piirdub fraasiga "a little bit". Minu edasisest jutust nad tavaliselt aru ei saa. Seega tuleb võtta kasutusele oma hiilgavad vene keele teadmised ja rohkete käeviibutustega neile selgeks teha, mida ma soovin. Tavaliselt annab see häid tulemusi, sest enamasti olen ma saanud lõpuks seda, mida ma olen soovinud.

Linn on rahvaaru poolest sama suur kui Tartu, aga kesklinnas ei ole mitte midagi teha. Kohalikud (kes räägivad inglise keelt) räägivad, et siin linnas on ainult üks pubi ja sealgi on ainult metal muusika. Baare on siin rohkelt - oma kolm tükki kokku. Siin on ka kolm korralikku klubi, aga kohalike sõnade järgi käivad ühes ainult keskealised inimesed, teises saad sisse astudes tervituseks kohe molli (lihtsalt selle eest, et sa sinna läksid) ja kolmandast nad isegi ei julgenud meile rääkida. Veel on siin piljard, bowling (mida käisime täna proovimas) ja kino. Kino on täitsa kena, aga siin on ainult üks suur viga. Enamus filmid on vene keeles ja Läti keelsete sutiitritega. See muudab filmi vaatamise meie jaoks natuke raskeks. Siiski, üks õhtu näitasid nad ka Man of Steeli, mis oli inglise keeles. Subtiitird olid küll vene ja läti keeles, aga me ei lasnud nendest ennast häirida. Peale meie oli veel kinos täpselt 6 inimest. Aga mulle tundus, et 8 inimest korraga saalis on seal vist rekord, sest tegu oli laupäeva õhtuga...

Algselt lootsin, et see kuu välismaal parandab minu vene keele oskust, aga nüüdseks olen aru saanud, et ainus, mis ma siin õpin on see, kui vähe ma tegelikult vene keelt mõistan. Siiski, enamus inimesi saab minust aru, kui ma piisavalt kätega lehvitan, aga minul on väga raske nendest aru saada. 

Oleme käinud ka kaks korda ujumas (vabadel päevadel). Esimene kord olime kohaliku karjääri ääres, kus oli küll ilus ja selge vesi, aga rand puudus täielikult. Teine kord käisime Leedus. Seal nägime küll randa, aga seda otsides selgus, et see asub saare peal. Kulutasime ligi tund aega sõites ümbes järve, aga lõpuks leidsime tee, mis viis meid kohale. Järgmises Leedu rannas leidsime ka hüppetorni. Kõige kõrgem tase oli umbes 10 meetrit. Üles ronides oli esimene mõte küll, et tahaks kohe trepist alla tagasi ronida, aga kuna seal kohalikud tüdrukud vaatasid, ei saanud me seda endale lubada. Lisaks oleks natuke narr minna koju ja öelda, et hüppasime kõrguselt teiselt korruselt... Seega tuli hüpata. Võtsimegi julguse kokku ja leap of faith viis mind veele üha lähemale. Poolel teel arvasin küll, et ma suren ära enne, kui isegi veeni jõuan, aga lõpuks läks kõik õnnelikult ja maandusin vees elusana. Mul on isegi reie tagumisel küljel suur sinikas ja õlg, mis oli paar päeva paigast ära, et seda tõendada.

Vabad päeva koosnevad suurest õllejoomisest. Kuna linnas midagi teha pole, siis ostame siin kohalikku odavat õlu... Ja siis joome selle kõik ära. Kui järgmises uuringus Läti Eestist alkotarbimises mööda läheb, siis võite julgelt meid süüdistada.

Kokku võibki võtta meie reisi kahe sõnaga: Õlu ja Kastid.

Ja varsti on mul tunne, et kui ma veel neid kaste näen, siis ma lihtsalt annan neile jalaga.