Ikka juhtub

Juhtus jälle nii, et ma pikka aega siia mitte midagi ei kirjutanud. Aga sellele on väga lihtne selgitus - ma olen laisk. Ma tean, et selle tõttu on enamus teist kaotanud huvi minu blogi vastu ja kas teate mis? Mind isegi ei huvita. Ma ei taha seekord öelda, et te ei ole selle blogi väärilised (mõned teist tegelikult ei ole), aga kui otsisite pimedatel sügisõhtutel siit natuke lugemist, siis tulite küll valesse kohta. See blogi ei lahuta teie meelt siis, kui teil on seda vaja või te seda tõesti soovite. Minu blogi ei võta teid öösiti kaissu ja kui teil on paha tuju, siis ta ei pühi ära teie pisaraid.
See blogi on rohkem selline, kus teie (lugejad) peate taluma minu mõnitusi ja alavääristusi. Siin pole teil mingit võimu ja kui tulite siia, et lugeda selle kohta, kui raske elu mul ikka on, siis seekord peate tõesti pettuma. Kui teil on paha tuju, siis see blogi annab teile rusikaga näkku, saadab teid veritsevana Annelinna tänavatele seiklema ja ütleb veel järgi, et olete selle ära teeninud.

Ühel ilusal pärastlõunal ootasin peatuses bussi ja nagu minu puhul ikka, ei olnud mul mingit muusikat ega muud meelelahutust. Seega uurisin uudishimuliku pilguga maailma. Ja nagu kõrgemalt saadetud, oli äärekivil kaks tuvi. Üks neist pildus saiatükke tänavale ja teine muudkui aga sõi neid. Minu esimene mõte oli, et see tuvi on lihtsalt loll - laseb teisel kõik saia ära süüa. Möödus mõni minut ja ei toimunud mingit muutust. Järsku BÄM, teel olevale tuvile sõitis auto otsa. Temast jäi järele ainult verine sulehunnik. Ja siis ma mõistsin - see saia pilduv tuvi ei olnud loll. Ta oli külmavereline mõrtsukas. Ta meelitas teise tuvi meelega tänavale. Ma lihtsalt seisin seal täielikus šokis. Ja see mõrvar pööras oma pea minu poole. Ta lihtsalt vaatas mind oma pilkumatu silmaga. Ta teab, et ma nägin kõike pealt. Ta teab, et mõrvale ei saa jätta tunnistajaid.

Kui minuti pärast buss saabus, oli see tuvi kadunud. Aga ma tean, et ta jälgis mind. Ma tundsin kuklas kripeldust, mis ütles mulle, et ta on seal. Ma olen kindel, et ta jälitas mind koju. Nüüd ta teab, kus ma elan. Ma tean, et ta ainult ootab, et ma langeksin mõnda ta lõksu ja ta saaks minust lahti. Ja kõige hullem on, et ta teab, et ma tean.

Kui nüüd päris aus olla, siis seda tuvi ma ei karda pooltki nii palju, kui ma kardan Liset. On ta ju selgesõnaliselt lubanud mind mõrvata kõige selle jama eest, mis ma olen korraldanud. Ta on otsusele jõudnud, et kõige targem on seda teha, kuni ta on veel alaealine ja seetõttu ollakse kohtus tema vastu leebemad.
Tundes teda, on mul ka põhjust mures olla, sest mitte mingi nipiga ei saa minu surm tulla kiire ja valutu. Ta paneb mu kannatama iga pisemagi asja eest, mis ma kunagi teinud, öelnud või isegi mõelnud olen.
Minu luureinfo paljastas, et veel pole selgunud minu surma aeg või meetod, aga kogemus on näidanud, et see juhtub enne järgmist septembrit kõige piinarikkamal moel, mis väike preili suudab ette kujutada.

Ja võibolla ma olen sellise saatuse ära teeninud. Juhtus nimelt selline asi, et emt otsustas mulle anda nutitelefoni kuuks ajaks kasutada. Nad küll loodavad, et ma ostan selle kuu lõppedes ära, aga pean vist kohe ütlema, et nende lootused on asjatud. Ei möödu päevagi, mil mul ei teki tunnet, et ma ei tahaks seda telefoni puru visata või niisama vetsupotist alla lasta. Ma kardan, et see telefon on puhas kurjus. Ma oleks justkui reetnud kogu oma olemuse.
Nüüd, kui ma olen sõpradega väljas ja mul tekib tunne, et ma tahaks teada, mis toimub välismaailmas, siis mul on see võimalus ja kõige hullem on see, et ma kasutan seda võimalust. See on täiesti kohutav tunne. Ma ei saa aru, kuidas inimesed sellega elada saavad. Telefon on olnud alati asi, mida kasutan vajadusel, aga nüüd kasutan seda siis, kui laiv seltskond mulle enam huvi ei paku, mida juhtub ehmatavapanevalt palju.
Ehk. Kui keegi näeb mind avalikus kohas ja mul on telefon käes, siis palun saatke mulle FBs sõnum, et ma selle ära paneks ja õhtu jooksul enam välja ei võtaks.

Lisa*(loeb ainult politseinik)
Kui juhuslikult peaks tõesti juhtuma nii, et ma lähipäevil suren, siis ma soovin, et Lise jäetakse uurimisest kõrvale ja otsitakse seda tuvi. Asi pole kindlasti selles, et see väike neiu sellega hakkama ei saaks... Asi on selles pilgus, millega see tuvi mind vaatas... Ma sain kohe aru, et teda ei maksa alahinnata.
Ma annaks erilised tundemärgid ka sellele tuvile, aga no tõesti.... See oli tuvi. Välja võin tuua ainult eriti õela pilgu, aga lähema vaatluseta ei eristaks teda suvalisest tuvist, kes tegeleb kesklinna bussipeatuse täis kakamisega.