Rakvere

Pole pikka aega juba siia midagi viitsinud kirjutada. Üheks põhjuseks on see, et Rakveres mul erilist ühendust välismaailmaga pole ja seega lihtsalt pole seda võimalust. Teiseks põhjuseks võin tuua selle, et ma lihtsalt ei ole viitsinud ja kolmandana toon ära selle, et ma lihtsalt pole viitisnud.
Tänan kõiki, kes siin iga päev usinalt uurivad, et kas juba on midagi uut lugeda. Teie huvi on kergelt öeldes liigutav.

See lihttöölise elu pole kerge. Hommikuti tuleb ärgata vara ja ega erilisi puhkepause ka pole, mistõttu õhtuks olen ikka omadega üsna läbi. Kõige raskemad on esmaspäevad, sest siis tuleb ärgata lausa kell 5 ja alustada teekonda Rakvere poole. Teistel päevadel saab vähe rohkem und, aga minu jaoks on isegi kell 7 ärkamine ligi 3 tundi liiga vara. Kuna mul seal õhtuti midagi teha pole, olen ma kohati sunnitud üsnagi vara magama minema. Kõige varem oli umbes 22:30, mis on tõenäoliselt kõige varajasem magamaminek alates sellest, kui ma sain teada, et maailm ei lõppe iga õhtu kell 21.

Rakvere on, nagu oligi oodata, on võrdlemisi väike koht. Seal elutsevad sellised väikelinnale omased kohalikud gangsterid, kellel on kõigil mingil põhjusel juuksed peast eemaldatud ja kes kannavad plätusid. Noored, kes ei tea, et igal ühel võib olla oma stiil ja see ei pea olema võetud sarjast Jersey Shore. 

Ise elan kuskil linnaosas (jah, selgub, et ka Rakveres on linnaosad), kus põhiliselt elutsevad venelased. Seda mainisid mulle kohalikud kolleegid ja tundub, et neil oli õigus. Mulle on juba proovitud transporti oodates telefoni müüa. Tegemist oli mingi algelise Nokia mudeliga ja "omanik" küsis mul selle eest 10 krooni. Jah, KROONI, aga kahjuks olin ma sunnitud keelduma, sest tal polnud mulle kaasa pakkuda laadijat ega muud lisavarustust.

Elan korteris. Nüüdsest tunnen kaasa kõigile, kes on sunnitud seda ütlema. Korteris elamine on ääretult piinarikas. Peale selle, et (minul) tuleb alati kõndida teisele korrusele, tuleb arvestada ka naabritega. Seinad on justkui papist ja nüüdseks on mul juba selge, et kõrvalkorteris on mingi väiksemat sorti koer, korteris minu oma kohal on väike laps ja kuskil läheduses harrastatakse igapäevaselt perevägivalda. On raske uinuda, kui keegi järjekindlalt vastu seina kopsib ja vastu kopsimisel pole ka mõtet, sest see ainult innustab neid. Lisaks pean ma võtmeid kaasas kandma isegi siis, kui mul korteris keegi on, sest muidu ma ei saa alumisest uksest sisse.

Positiivne sellise elustiili juures on see, et süüa saab korralikult. Kuna ma ise ei pea selle eest omast taskust maksma, siis söön ma väga korralikult. Lõunal käin kuskil kohalikus pubis (sõltuvalt sellest, kus parasjagu "kohalik" on) söömas ja õhtuks ostan tavaliselt Rimist mingit sooja sööki. Hommikuti keeran ise midagi kokku. Olen proovinud juba oma viit erinevat söögikohta ja minu arvates parim on Anne Juures. Muidu mingi väike kohalik äri, aga praed on seal odavad, üüratult suured ja väga maitsvad.

Töö ei ole otseselt raske, aga on üüratult igav. On tunne, nagu tegeleks päev läbi aiatöödega ja nendega mul pole kõige sõbralikumad suhted. Töövahenditeks on mul tavaliselt reha, labidas ja aiakäru. Tegelen nimelt haljastusega, mis tähendab, et kui kuskile on maasse mingid trassid pandud, siis mina töötan firmas, mille ülesanne on taastada maastiku algne kuju. See tähendab, et kõigepealt tuleb ära täita erinevad ebatasasused maas, rehaga läbi lasta, muru seeme laiali visata(külvata/seemendada) ja siis muru rulliga üle veereda. Muru rulli kasutamine on nagu muruniiduki kasutamine, aga kujutage ette, et niiduk kaalub 50kg. 

Ja ega seal muud keerulist polegi. Tean, et jätsin mõned huvitavad seigad mainimata, aga egas kõike head ka siin elus ei saa.

Pole tänu väärt pika postituse eest.

Töö miis.

Esmaspäevast asun siis Rakverre tööle. Täpsemalt ma eriti midagi ei tea. Kindel on see, et ma hakkan võibolla haljastusega tegelema. Nüüd on mul igatahes Vladimiriga räägitud, et asi on kindel. Ma pole kindel, kas Rakveres internet on, seega võib mul see töö kirjeldamine ja Rakvere mõnitamine järgmisesse nädalasese jääda.

Reis teispoolsusesse.

Nagu ma siin juba varem mainisin, toimus reis Venemaale. Proovige ette kujutada kõike seda, mida te Venemaast kuulnud olete ja siis korrutage see kolmega. Koht oli täiesti omalaadne. Arvasin, et need "only in Russia" naljad on vähe liialdatud, aga nagu selgus, siis selline ongi seale argipäev. 

Kõik algas ühe pika bussisõiduga. Buss lahkus 5:30 mis tähendas, et äratus oli umbes 4 ajal.  Plaanisin küll ennast enne korralikult välja magada, aga kuna sain und alles nii 2 ajal, siis läks ka see plaan vähe lappama. Bussis olin alguses täielik inimvare ja ega see ei muutunud terve reisi vältel. 4 öö jooksul oli mul keskmine uneaeg oma 3 tundi. Nii pikalt magamata olek jätab ikka oma jälje. Oli küll plaan bussis magada, aga ega ka sellest midagi välja ei tulnud. 

Piiri ääres vaadati ainult passid läbi ja selgus, et isegi mina olin Venemaa kõlbulik. Edasi jätkus pikk bussisõit, aga sedapuhku vähe kehvemate teeoludega. Esimene peatus oli Petergof, mis tundus küllaltki jura, aga eks seda tundusid kõik need turistilõksud. Peterofis olid purskkaevud, mis minu arvates ei olnud eriti atraktiivsed ja seetõttu ma nendel pikemalt ei peatu. Edasi liikusime oma hotelli, mis asus üsnagi Peterburi kesklinnas. Kesklinn erines meie kesklinnast ikka suuresti. Seal olid kõrvuti Paleed ja totaalsed slummid. Meie ümber olid siiski slummid ja nagu oodata oligi, oli ka hotell selline kergelt kopitanud. 

Esimesel õhtul tarbisime ohtralt limonaadi. Mõni läks sellega kohe nii liiale, et limonaad tuli samast otsas juba välja tagasi. Ja ega see sama jama jätkus ka kõigil järgnevatel õhtutel. Kohati käisid ka teised hotellikülalised meid vaigistamas, aga kuna me ei saanud nende imelikust kõnepruugist midagi aru, siis lasime samamoodi edasi ja järgmisel õhtul lihtsalt vahetasime oma asukohti.

Hommikusöögiks pakuti meile valikuna kas putru, helbeid või pelmeene. Esimene kord võtsin pudru, aga kuna see kohalik "kokk" ei saanud aru sõnast "kaša", siis andis ta mulle ikkagi helbeid. Järgnevatel kordadel tellisin pelmeene, mida sain taldrikul umbes 10 tükki. Nagu võite ette kujutada, ei saanud ma sellest eriti kõhtu täis ja pidin sageli omaltpoolt lisama mõne nuudli.

Käisime ka kohalikes poodides, mis olid täidetud kõikmõeldavate feik asjadega. Need russid ilmselt impordivad neid kuskilt Türgist või Rumeeniast, kus peamine ekspordiartikkel on alaealised türukud. Veel käisime mingil turul, kus oli suur oht röövitud või nuga saada. Kohalikud tajusid kohe ära, et me oleme turistid ja tulid pakkuma teksasid või muud kraami, mis nad ilmselt kuskilt varastanud olid. Vastasin enamusele, et nje panimaju ja läksime edasi. On keeruline kirjeldada seda tunnet, et on reaalne oht, et keegi lihtsalt tuleb ja pussitab sind, aga õnneks pääsesime terve nahaga.

Liiklus oli omamoodi huvitav. Fooridest ja märkidest rahvas väga ei hoolinud ja kohati istusime ligi 2 tundi lihtsalt ummikus. Korra jäi buss seisma otse ristmiku keskel, mis muidugi kohalikes rahutust tekitas, aga nad leidsid väga osavalt tee ümber meie ja peagi jätkasid oma teekonda järjekordsele mõrvakatsele.

Autod olid enamuses mõlgitud. Peaaegu igal teisel autol oli ukse sees selline suurem mõlk ja oli vähe autosid, mis olid veel sama värvi, mis nad olid tehasest väljudes. Mind üllatas sealne suur Ladade arv. Neid oli ikka tõesti väga palju. Enamus seisid siiski tee ääres üles tõstetud kapotiga, aga venelased ilmselt ikka arvavad, et tegu on erakordselt usaldusväärse autoga ja ilmselt see on ka põhjus, miks nad neid nii järjekindlalt ostavad.

Mingil õhtul käisime vaatamas ka mingi silla ülestõstmist. Nimelt igal õhtul tõstvad Ruslanid sillad üles, et suuremad laevad ka liikuma pääseks ja igal hommikul lasevad nad sillad jälle alla. See kõlab täpselt sama igavalt kui ta tegelikkuses oligi. Lihtsalt matkad kuskile jõe äärde, et vaadata, kuidas sild pooldub. Ometigi, tegemist on seal igaõhtuse suursündmusega ja minule tundus, et nii 2/3 Peterburi oli kokku tulnud, et seda jura vaadata. Nagu, kas neil midagi paremat pole õhtuti teha, kui minna ja vaadata kuidas sild üles tõuseb?

Viimasel päeval külastasime Ermitaazi, mis on Venemaa suurim kunstimuuseum. Aga kuna tegemist oli viimase õhtuga, oli ka eelneval õhtul vähe limonaadiga liialdatud ja kõik see gaas pani kõhu keerama. Veel oli seal palavam kui põrgus ja ega see kunst ka eriti huvitavam polnud. Kõige rohkem ärritas mind pilusilmade rohkus. Ma ei hakka siin spekuleerima, et kust nad päris on, aga neid olid lihtsalt kõik kohad täis. See ärritas mind rohkem kui kõik muu selle reisi ajal kokku. Ma lausa lootsin, et mõni neist prooviks minu rahakotti pihta panna, et mul oleks põhjus ühele neist kätega kallale minna. Siiski, seda ei juhutnud, aga nüüdsest peale olen mina selle poolt, et peaks nende pilusilmade rahvaarvu piirama. Just piirama nende arvelt, kes on üle piiri lipsanud. Mind ei häiri see, kui nad oma kodus riisi näost sisse ajavad, aga kui ma pean nii 100 000 pooleteisemeetrise piluka vahele endale teed rajama, siis üsnagi varsti ajab see küll kopsu üle maksa.

Kõige parem osa reisist oli mingi kohalik teater. Eesti keeles oli nimeks "Värvilised unenäod valgel ööl" vms. See oli täiesti kindlalt kõige parem asi, mida ma teatris näinud olin. Tegemist polnud niivõrd teatriga, vaid rohkem niisama shõu. Seal olid akrobaadid ja erakordselt paindlikud naised. Ja nad tantsisid seal ligi 2 tundi jutti. Etenduse poindile ma pihta ei saanud, aga ega seda polnudko vaja, sest seda oli lausa lust vaadata. Ma peaaegu nutsin, kui see lõppes. Kui nad peaksid veel kunagi kuskile minu lähemasse ümbrusesse esinema tulema, siis mina oleksin kindel vaataja. Ma ei suuda siin eriti täpselt seda etendust kirjeldada, sest ma ei saanud sellest midagi aru, aga kui keegi on huvitatud, siis lükake googlesse "ветные сны белой ночи" ja vaadake, mis te sealt leiate.

Hotellist veel niipalju, et kõik oli lausa nii heas korras, et klassivend jäi dušširuumi kinni ja administraator pidi peitliga ukse maha murdma, et teda sealt kätte saada.
Huvitav juhus oli ka siis, kui keegi noormees väljutas suure osa õhtu jooksul joodud limonaadist keset koridori ja klassiõde joostes seal libastus. Maha kukkus ta suure kõmakaga ja kohe tuli giid uurima, et mis toimus. Katsu talle siis selgeks teha, et sinuga on kõik korras, kui sa lebad okseloigus.... Mina ei jäänud seda dialoogi kahjuks kuulama, sest lähenevad sammud teatasid mulle, et on õige aeg vehkat teha.

Üldiselt võib öelda, et oli väga vinge reis. Lausa nii vinge, et ega ma enam sinna Venemaale minna ei taha, kui ma pean veel vaatamisväärsustega tutvuma. Kui minna niisama sõpradega, siis on ok, aga niimoodi muuseumidesse piinlema.... Ei aitäh.

Aga ma tänan kõiki reisikaaslasi väga meeldiva ja meeldejääva reisi eest ja loodan, et kunagi kordame veel midagi sellist. 

Homme Venemaale.

Arvestused on nüüdseks juba läbi ja võib alata see suvine jõudeaeg. Pole midagi paremat, kui alustada seda vaheaega väikese reisiga soojale maale. Istuda rannas, lasta mingil neiul endale päevituskreemi määrida, rüübata mingit koksi jms.

See-eest me läheme kuskile maale, kus asub ka Siber. Sõidaks me sinna rongiga, oleks veel eriti tore, aga ega siis elus kõike halba ka ei saa. Reisime Peterburi, kus on väga sõbralik elanikkond. Ljubof rääkis, et venelased on sind alati valmis aitama ja teed näitama and shit. Sellest hoolimata elatub 90% kohalikest ainult varastamisest. Varitsevad turiste ja võimalusel lasevad neilt midagi tuuri. Klassijuhatajagi rääkis, et neil on olnud juhtumeid, kus bussi on sisse murtud.

Aga mul on kiire, sest on vaja ka jalkat vaatama minna - ega see jalka ennast ise ei vaata.

Kahetsen, et see kirjutis sutsu lühikene on, aga tundub, et peate sellega leppima. Kui (ja juhul kui) ma tagasi tulen, siis kirjutan oma traagilistest seiklustest CCCP-is.

Da Zvidanija.

Kuidas öelda kõva häälega Arantxa?

Kõigepealt vabandan ette selle tulevase postituse eest. See võib tunduda solvav, kui sa oled:

Kaia Kanepi

Eestlane

Rumeenia vasaraheitja

Spordikommentaator

Tartu Vangla asunik

Neeger

Triin

Vaatan siin seda Kanepi - Rusi mängu ja peab tunnistama, et vaatepilt on üsna kurb. Ma ei hakka rääkima siin otseselt mängust, aga sellest, mis mängu tegelikult eriti ei puuduta.

Sattusin vaatama RolandGarros.com-ilt mängu skoori ja avastasin mängijate pildid. Ja kui ma nüüd päris aus olen, siis Arantxa Rusi poolt vaatas vastu selline väike päike. Vaade oli kohe väga meeldiv. Samas, kui ma vaatasin sinna Kanepi poole peale, siis esimesed mõtted, mis pähe tulid, olid seotud Tartu Vanglaga. Nagu tõesti, sealt pildilt vaatas vastu mingi Rumeenia vasaraheitja. Kui ma ei teaks, et ta on eeslane, siis mina teda ei tunnistaks. On natukene kurb olla eestlane, kui teda niimoodi avalikult telekas näidatakse - nime taga "EST" ja puha.
Veel kurdan ma kommentaatorite üle. Nad väga ei viitsinud oma tööd teha ja kui nad ka suu lahti tegid, tuli sealt sellist Captain Obvious-i jura. Nagu, ma ei taha kuulda seda, mida ma näen ka ise väga hästi. Selline informatsioon ei aita mind mitte vähimalgi määral. Rääkigu parem mingitest varasematest matšidest või vähemalt millestki huvitavast, aga mitte nii, nagu nad seda tegid.

Ja nüüd edasi rõõmsamatel teemadel. On alanud arvestused. Esimene - matemaatika on möödas ja tunne on päris hea. Homme ootab ees bioloogia, aga kuna mul on juba "õrn aimdus", mida ta küsib, siis am üleliia ei muretse. Kõik selle mure, mis mul vähegi on, jätan ma kunsti arvestuseks. Olen juba kokku oma 2 tundi õppinud ja peab tunnistama, et ma olen aru saanud niipalju, et ma ei ole võimeline seda kõike ära õppima. On valida, kas ma õpin ainult osad teemad, või hoopis igast teemast natuke. Ise kaldun vist selle viimase kasuks. Tuleb loota, et ma ikka tsutike meeldin beierile ja ta halastab mulle. Rahvas räägib, et ta on tegelikult väga kaastundlik isiksus, aga eelmine aasta ta demonstreeris seda, pannes mulle 3+, et ma selle peale väga lootma jääda vist ei saa.

Kui sa tunned ennast sellest postitusest kuidagi puudutatuna, siis tea, et ma ei mõelnud seda kirjutades absoluutselt sinule(kui sa pole Kanepi või Arantxa). Kui on kaebusi, siis tehke nendega ikka sama, mis alati ja jätke endateada.