Rakvere

Pole pikka aega juba siia midagi viitsinud kirjutada. Üheks põhjuseks on see, et Rakveres mul erilist ühendust välismaailmaga pole ja seega lihtsalt pole seda võimalust. Teiseks põhjuseks võin tuua selle, et ma lihtsalt ei ole viitsinud ja kolmandana toon ära selle, et ma lihtsalt pole viitisnud.
Tänan kõiki, kes siin iga päev usinalt uurivad, et kas juba on midagi uut lugeda. Teie huvi on kergelt öeldes liigutav.

See lihttöölise elu pole kerge. Hommikuti tuleb ärgata vara ja ega erilisi puhkepause ka pole, mistõttu õhtuks olen ikka omadega üsna läbi. Kõige raskemad on esmaspäevad, sest siis tuleb ärgata lausa kell 5 ja alustada teekonda Rakvere poole. Teistel päevadel saab vähe rohkem und, aga minu jaoks on isegi kell 7 ärkamine ligi 3 tundi liiga vara. Kuna mul seal õhtuti midagi teha pole, olen ma kohati sunnitud üsnagi vara magama minema. Kõige varem oli umbes 22:30, mis on tõenäoliselt kõige varajasem magamaminek alates sellest, kui ma sain teada, et maailm ei lõppe iga õhtu kell 21.

Rakvere on, nagu oligi oodata, on võrdlemisi väike koht. Seal elutsevad sellised väikelinnale omased kohalikud gangsterid, kellel on kõigil mingil põhjusel juuksed peast eemaldatud ja kes kannavad plätusid. Noored, kes ei tea, et igal ühel võib olla oma stiil ja see ei pea olema võetud sarjast Jersey Shore. 

Ise elan kuskil linnaosas (jah, selgub, et ka Rakveres on linnaosad), kus põhiliselt elutsevad venelased. Seda mainisid mulle kohalikud kolleegid ja tundub, et neil oli õigus. Mulle on juba proovitud transporti oodates telefoni müüa. Tegemist oli mingi algelise Nokia mudeliga ja "omanik" küsis mul selle eest 10 krooni. Jah, KROONI, aga kahjuks olin ma sunnitud keelduma, sest tal polnud mulle kaasa pakkuda laadijat ega muud lisavarustust.

Elan korteris. Nüüdsest tunnen kaasa kõigile, kes on sunnitud seda ütlema. Korteris elamine on ääretult piinarikas. Peale selle, et (minul) tuleb alati kõndida teisele korrusele, tuleb arvestada ka naabritega. Seinad on justkui papist ja nüüdseks on mul juba selge, et kõrvalkorteris on mingi väiksemat sorti koer, korteris minu oma kohal on väike laps ja kuskil läheduses harrastatakse igapäevaselt perevägivalda. On raske uinuda, kui keegi järjekindlalt vastu seina kopsib ja vastu kopsimisel pole ka mõtet, sest see ainult innustab neid. Lisaks pean ma võtmeid kaasas kandma isegi siis, kui mul korteris keegi on, sest muidu ma ei saa alumisest uksest sisse.

Positiivne sellise elustiili juures on see, et süüa saab korralikult. Kuna ma ise ei pea selle eest omast taskust maksma, siis söön ma väga korralikult. Lõunal käin kuskil kohalikus pubis (sõltuvalt sellest, kus parasjagu "kohalik" on) söömas ja õhtuks ostan tavaliselt Rimist mingit sooja sööki. Hommikuti keeran ise midagi kokku. Olen proovinud juba oma viit erinevat söögikohta ja minu arvates parim on Anne Juures. Muidu mingi väike kohalik äri, aga praed on seal odavad, üüratult suured ja väga maitsvad.

Töö ei ole otseselt raske, aga on üüratult igav. On tunne, nagu tegeleks päev läbi aiatöödega ja nendega mul pole kõige sõbralikumad suhted. Töövahenditeks on mul tavaliselt reha, labidas ja aiakäru. Tegelen nimelt haljastusega, mis tähendab, et kui kuskile on maasse mingid trassid pandud, siis mina töötan firmas, mille ülesanne on taastada maastiku algne kuju. See tähendab, et kõigepealt tuleb ära täita erinevad ebatasasused maas, rehaga läbi lasta, muru seeme laiali visata(külvata/seemendada) ja siis muru rulliga üle veereda. Muru rulli kasutamine on nagu muruniiduki kasutamine, aga kujutage ette, et niiduk kaalub 50kg. 

Ja ega seal muud keerulist polegi. Tean, et jätsin mõned huvitavad seigad mainimata, aga egas kõike head ka siin elus ei saa.

Pole tänu väärt pika postituse eest.