Reis teispoolsusesse.

Nagu ma siin juba varem mainisin, toimus reis Venemaale. Proovige ette kujutada kõike seda, mida te Venemaast kuulnud olete ja siis korrutage see kolmega. Koht oli täiesti omalaadne. Arvasin, et need "only in Russia" naljad on vähe liialdatud, aga nagu selgus, siis selline ongi seale argipäev. 

Kõik algas ühe pika bussisõiduga. Buss lahkus 5:30 mis tähendas, et äratus oli umbes 4 ajal.  Plaanisin küll ennast enne korralikult välja magada, aga kuna sain und alles nii 2 ajal, siis läks ka see plaan vähe lappama. Bussis olin alguses täielik inimvare ja ega see ei muutunud terve reisi vältel. 4 öö jooksul oli mul keskmine uneaeg oma 3 tundi. Nii pikalt magamata olek jätab ikka oma jälje. Oli küll plaan bussis magada, aga ega ka sellest midagi välja ei tulnud. 

Piiri ääres vaadati ainult passid läbi ja selgus, et isegi mina olin Venemaa kõlbulik. Edasi jätkus pikk bussisõit, aga sedapuhku vähe kehvemate teeoludega. Esimene peatus oli Petergof, mis tundus küllaltki jura, aga eks seda tundusid kõik need turistilõksud. Peterofis olid purskkaevud, mis minu arvates ei olnud eriti atraktiivsed ja seetõttu ma nendel pikemalt ei peatu. Edasi liikusime oma hotelli, mis asus üsnagi Peterburi kesklinnas. Kesklinn erines meie kesklinnast ikka suuresti. Seal olid kõrvuti Paleed ja totaalsed slummid. Meie ümber olid siiski slummid ja nagu oodata oligi, oli ka hotell selline kergelt kopitanud. 

Esimesel õhtul tarbisime ohtralt limonaadi. Mõni läks sellega kohe nii liiale, et limonaad tuli samast otsas juba välja tagasi. Ja ega see sama jama jätkus ka kõigil järgnevatel õhtutel. Kohati käisid ka teised hotellikülalised meid vaigistamas, aga kuna me ei saanud nende imelikust kõnepruugist midagi aru, siis lasime samamoodi edasi ja järgmisel õhtul lihtsalt vahetasime oma asukohti.

Hommikusöögiks pakuti meile valikuna kas putru, helbeid või pelmeene. Esimene kord võtsin pudru, aga kuna see kohalik "kokk" ei saanud aru sõnast "kaša", siis andis ta mulle ikkagi helbeid. Järgnevatel kordadel tellisin pelmeene, mida sain taldrikul umbes 10 tükki. Nagu võite ette kujutada, ei saanud ma sellest eriti kõhtu täis ja pidin sageli omaltpoolt lisama mõne nuudli.

Käisime ka kohalikes poodides, mis olid täidetud kõikmõeldavate feik asjadega. Need russid ilmselt impordivad neid kuskilt Türgist või Rumeeniast, kus peamine ekspordiartikkel on alaealised türukud. Veel käisime mingil turul, kus oli suur oht röövitud või nuga saada. Kohalikud tajusid kohe ära, et me oleme turistid ja tulid pakkuma teksasid või muud kraami, mis nad ilmselt kuskilt varastanud olid. Vastasin enamusele, et nje panimaju ja läksime edasi. On keeruline kirjeldada seda tunnet, et on reaalne oht, et keegi lihtsalt tuleb ja pussitab sind, aga õnneks pääsesime terve nahaga.

Liiklus oli omamoodi huvitav. Fooridest ja märkidest rahvas väga ei hoolinud ja kohati istusime ligi 2 tundi lihtsalt ummikus. Korra jäi buss seisma otse ristmiku keskel, mis muidugi kohalikes rahutust tekitas, aga nad leidsid väga osavalt tee ümber meie ja peagi jätkasid oma teekonda järjekordsele mõrvakatsele.

Autod olid enamuses mõlgitud. Peaaegu igal teisel autol oli ukse sees selline suurem mõlk ja oli vähe autosid, mis olid veel sama värvi, mis nad olid tehasest väljudes. Mind üllatas sealne suur Ladade arv. Neid oli ikka tõesti väga palju. Enamus seisid siiski tee ääres üles tõstetud kapotiga, aga venelased ilmselt ikka arvavad, et tegu on erakordselt usaldusväärse autoga ja ilmselt see on ka põhjus, miks nad neid nii järjekindlalt ostavad.

Mingil õhtul käisime vaatamas ka mingi silla ülestõstmist. Nimelt igal õhtul tõstvad Ruslanid sillad üles, et suuremad laevad ka liikuma pääseks ja igal hommikul lasevad nad sillad jälle alla. See kõlab täpselt sama igavalt kui ta tegelikkuses oligi. Lihtsalt matkad kuskile jõe äärde, et vaadata, kuidas sild pooldub. Ometigi, tegemist on seal igaõhtuse suursündmusega ja minule tundus, et nii 2/3 Peterburi oli kokku tulnud, et seda jura vaadata. Nagu, kas neil midagi paremat pole õhtuti teha, kui minna ja vaadata kuidas sild üles tõuseb?

Viimasel päeval külastasime Ermitaazi, mis on Venemaa suurim kunstimuuseum. Aga kuna tegemist oli viimase õhtuga, oli ka eelneval õhtul vähe limonaadiga liialdatud ja kõik see gaas pani kõhu keerama. Veel oli seal palavam kui põrgus ja ega see kunst ka eriti huvitavam polnud. Kõige rohkem ärritas mind pilusilmade rohkus. Ma ei hakka siin spekuleerima, et kust nad päris on, aga neid olid lihtsalt kõik kohad täis. See ärritas mind rohkem kui kõik muu selle reisi ajal kokku. Ma lausa lootsin, et mõni neist prooviks minu rahakotti pihta panna, et mul oleks põhjus ühele neist kätega kallale minna. Siiski, seda ei juhutnud, aga nüüdsest peale olen mina selle poolt, et peaks nende pilusilmade rahvaarvu piirama. Just piirama nende arvelt, kes on üle piiri lipsanud. Mind ei häiri see, kui nad oma kodus riisi näost sisse ajavad, aga kui ma pean nii 100 000 pooleteisemeetrise piluka vahele endale teed rajama, siis üsnagi varsti ajab see küll kopsu üle maksa.

Kõige parem osa reisist oli mingi kohalik teater. Eesti keeles oli nimeks "Värvilised unenäod valgel ööl" vms. See oli täiesti kindlalt kõige parem asi, mida ma teatris näinud olin. Tegemist polnud niivõrd teatriga, vaid rohkem niisama shõu. Seal olid akrobaadid ja erakordselt paindlikud naised. Ja nad tantsisid seal ligi 2 tundi jutti. Etenduse poindile ma pihta ei saanud, aga ega seda polnudko vaja, sest seda oli lausa lust vaadata. Ma peaaegu nutsin, kui see lõppes. Kui nad peaksid veel kunagi kuskile minu lähemasse ümbrusesse esinema tulema, siis mina oleksin kindel vaataja. Ma ei suuda siin eriti täpselt seda etendust kirjeldada, sest ma ei saanud sellest midagi aru, aga kui keegi on huvitatud, siis lükake googlesse "ветные сны белой ночи" ja vaadake, mis te sealt leiate.

Hotellist veel niipalju, et kõik oli lausa nii heas korras, et klassivend jäi dušširuumi kinni ja administraator pidi peitliga ukse maha murdma, et teda sealt kätte saada.
Huvitav juhus oli ka siis, kui keegi noormees väljutas suure osa õhtu jooksul joodud limonaadist keset koridori ja klassiõde joostes seal libastus. Maha kukkus ta suure kõmakaga ja kohe tuli giid uurima, et mis toimus. Katsu talle siis selgeks teha, et sinuga on kõik korras, kui sa lebad okseloigus.... Mina ei jäänud seda dialoogi kahjuks kuulama, sest lähenevad sammud teatasid mulle, et on õige aeg vehkat teha.

Üldiselt võib öelda, et oli väga vinge reis. Lausa nii vinge, et ega ma enam sinna Venemaale minna ei taha, kui ma pean veel vaatamisväärsustega tutvuma. Kui minna niisama sõpradega, siis on ok, aga niimoodi muuseumidesse piinlema.... Ei aitäh.

Aga ma tänan kõiki reisikaaslasi väga meeldiva ja meeldejääva reisi eest ja loodan, et kunagi kordame veel midagi sellist.