7 Põhjust, miks on hea omada tüdrukut.

Ma tean, et ma alles nädal tagasi kirjutasin siia ja ee on erakordselt ebaharilik, et ma juba uue kirjatüki kallale olen asunud, aga kui tuleb tuju kirjutada, siis kes olen mina, et sellele tundele vastu vaielda? Mõtlesin täna anda põhjuseid, miks paraneb minu elukvaliteet, kui mul on tüdruk. Lisaks tavalistele põhjustele, nagu hoolimine, ja lähedus ja intiimsus, on minu arvates palju olulisemad järgnevad põhjused.

Tüdruk on sulle alati toeks.

Ja ma mõtlen nagu füüsilises mõttes. Kui sa oled väsinud on väga hea toetada oma küünarnukk tüdruku õlale ja niiviisi kanda osa oma raskusest üle temale. Kui on eriti väike tüdruk, siis pole midagi hullu, kui toetad käe tema pea peale. Kui oled selline inimene, kes käib koos oma tüdrukuga väljas, siis on see suurepärane võimalus end täiesti täis juua. Sest tüdruk (kui ta sinust hoolib) toimetab su iga hinna eest koju, olles sulle toeks nii emotsionaalselt, mida on vaja, kui sa väga purjus oled, kui ka toetab sind, kui sul on vaja ronida üles trepist, mille astmed hakkavad järsku sinu jalge all liikuma.

Käekotid.

Minul on taskud. Seal on alati olemas telefon, rahakott, võtmed ja huulepulk. Kui aga peaks juhtuma, et mul on vaja toimetada näiteks mõni limonaadi(õlle)pudel kuskile, siis on mul valida, kas ma võtan seljakoti ja näen välja nagu tubli väike nohik, kes liigub kooli poole või kilekott, mis tähendab, et kõik teised inimesed näevad, mida ma täpselt transpordin. Appi tuleb jällegi tüdruk. Kui sa ilusti küsid, siis lubab ta kindlasti sul oma pudeli või mõne muu asja, mille proportsioonid ei luba tal taskus paikneda, oma kotti pista. Selle plaani negatiivsed küljed on, et kui sa tahad seda kätte saada sealt, siis peab sellele tüdruk ka järgi minema, sest kui miski sinna kotti kaob, on ainus inimene, kes selle sealt suudab ära tuua, tüdruk, kelle kotiga on tegemist.

Patuoinas.

Kui sa oled poiss, siis sa tead, et mitte ükski su sõber ei taha su tüdrukuga tülli minna. See tähendab, et on väga mugav kasutada oma tüdrukut ettekäändena, kui sa midagi teha ei viitsi. Sõber kutsub baari? - "Tüdrukul on juba plaanid.", "Kuttidega kluppi vaja minna? - "Tüdruk on haige, pean temaga olema.", Ei viitsi peol olla enam? - "Tüdruk ei tunne end hästi."

Ma tahan sellega öelda, et alati on võimalus mängida seda "tüdruku kaarti" ja sõbrad võivad sind küll kutsuda tallaaluseks, aga kuna keegi ei taha olla see, kes su keelamise eest su tüdruku raevu endale tõmbab, siis ei hakka sind keegi takistama.

Lisaportsjonid.

Minnes tüdrukuga välja sööma on alati super kuulda fraasi "ma enam ei jõua". See tähendab, et sa saad kõik ülejäänu ju ise ära süüa. Ja olgem ausad, nagunii oled sina see, kes peab söögi eest maksma. See söök on nagunii kõik sinu oma ja tüdruk peas olema õnnelik, et sa üldse lubasid tal pool ära süüa.

Looduse nautimine.

Kui on soov minna näiteks tähti vaatama või parki tuvisid söötma, siis mina näiteks küll ei julgeks seda üksi ette võtta. Inimesed vaataksid mind imelikult, kui ma üksi õhtul suurel muruplatsil laman ja taevasse vaatan. Ilmselt leiduks ka selliseid, kes tuleksid mind kividega pilduma. Aga kui ma olen seal tüdrukuga, arvavad inimesed, et ma olen romantiline ja hooliv poiss-sõber. Lisaks sellele, et sa saad nautida loodust, on sul ka ilus ja eraldatud koht, kus nautida oma tüdruku ilu.

Eputamine.

Minu jaoks võib olla see parim kasutus tüdrukule. Tüdruku omamine mõjutab sinu sotsiaalset staatust. Sinu üksikud ja õnnetud sõbrad vaatavad sulle alt üles ja peavad sind endast paremaks, sest sa oled suutnud midagi, millest nemad ainult unistavad. See austus, mida sa saad on otseselt sõltuv sellest, kui ilus tüdruk sul on, mis selgitab ka minu kõrget sotsiaalset staatust. ;)

Head lõhnad.

Vahel ikka juhtub, et jään tüdruku juurde ööseks. Kuna ma olen üsnagi puhtustarmastav, on väga kena käia seal ka pesus. See annab suurepärase võimaluse kasutada erinevaid puuvilja ja jäätise ja igasuguste muude erinevate maitsete ja lõhnadega pesuvahendeid. 

Kuna ma olen poiss, olen ma kohustatud valima endale seepi ja shampooni nii, nagu olen ma seda kirjeldanud oma postituses "Seebisõda". See aga tähendab, et enamasti minu seebid lõhnavad lihtsalt "värskuse" järgi, mis on kaudne termin sellele, et tootjad isegi ei tea, mida see endast kujutab. Tüdruku juures pesemine annab mulle võimaluse pesta end asjadega, mida on valitud seebiletis poolteist tundi ja konsulteeritud sõbrannade ja internetiga. Seega ma tean, et need tooted on üsna safe bet.

Ja häbiga pean tunnistama, et mulle meeldib lõhnata virsiku ja mango järgi.

Selle vastuolulise ülestunnistusega leian, et on õige aeg lõpetada see postitus. Kui tuleb veel häid mõtteid, siis olen nõus seda kirjutist natuke muutma, et pakkuda teile suuremat lugemisrõõmu.

Mind pole enam kauaks

Mõned teist on justkui kuulnud jutte, et ma olen suremas. Ilmselt osalt selle pärast, et mina olen selliseid jutte levitanud. Nimelt lähenes mul ajateenistuse arstliku komisjoni aeg ja sellega seoses pidi perearst mind väheke uurima. Kõige selle käigus selgus, et minu vererõhk on natuke üle normi. Egas midagi, pandi külge masin, mis iga 15 minuti tagant mõõtis mu vererõhku..... Polnud lõbus.. Inimesed vaatasid mind nagu terroristi, kui miski bussipeatuses või loengus või autokooli teooriatunnis minu küljes vibreerima ja piiksuma hakkas. Lisaks sellele kadus mul peale 12ndat tundi igasugune tunne vasakus käes ja ta rippus niisama kasutult mu kõrval.

Hommikul viisin masina arstile tagasi ja selgus, et sellist vererõhku pole ta noorel inimesel veel näinud. Kui minusuguse maksimaalne kõrgem piir on 140, siis minu ööpäevane keskmine oli 178... Kõige kõrgem tulemus oli lausa 220. Kuna tean inimest, kes viidi 200ga haiglasse, olin ma täitsa üllatunud sellest tulemusest. Arst tegi suured silmad ja uuris, kas ma tunnen end ikka hästi. Üritasin teda veenda, et enesetunne küll ei ütle, et ma oleksin kohe suremas - ta ei uskunud. Seega lasin teha ultraheli neerudest ja südamest. Mõlemad on korras - arst on segaduses.

Käisin ära ka siis arstlikus komisjonis, kus otsustati, et veel nad minuga tegemist teha ei taha. Seega anti mulle 10€ ja paluti kuue kuu pärast tagasi tulla. Success :)

Nüüd aga palun ma siinkohal teie kõigi abi. Nagu mõned teist juba teavad, plaanin ma kirjutada põhjaliku review raamatust, mille teie, kallid lugejad, mulle valite. Valimise meetod pole veel kindel, aga kui juhtub, et ma mingit polli ei tee, siis võite hakata igaks juhuks juba vaikselt soovitama raamatuid. On ka plaan teha seda sama ühe filmi kohta, seega võite ka seda hakata pakkuma. Ütlen aga ära, et ei mingit Fifty Shadesi.... Palun.

Okei, tegelikult ma ei plaani veel surra ja kavatsen olla teile kõigile tülinaks veel pikka aega. Andke andeks, kui segadust tekitasin.

Ikka juhtub

Juhtus jälle nii, et ma pikka aega siia mitte midagi ei kirjutanud. Aga sellele on väga lihtne selgitus - ma olen laisk. Ma tean, et selle tõttu on enamus teist kaotanud huvi minu blogi vastu ja kas teate mis? Mind isegi ei huvita. Ma ei taha seekord öelda, et te ei ole selle blogi väärilised (mõned teist tegelikult ei ole), aga kui otsisite pimedatel sügisõhtutel siit natuke lugemist, siis tulite küll valesse kohta. See blogi ei lahuta teie meelt siis, kui teil on seda vaja või te seda tõesti soovite. Minu blogi ei võta teid öösiti kaissu ja kui teil on paha tuju, siis ta ei pühi ära teie pisaraid.
See blogi on rohkem selline, kus teie (lugejad) peate taluma minu mõnitusi ja alavääristusi. Siin pole teil mingit võimu ja kui tulite siia, et lugeda selle kohta, kui raske elu mul ikka on, siis seekord peate tõesti pettuma. Kui teil on paha tuju, siis see blogi annab teile rusikaga näkku, saadab teid veritsevana Annelinna tänavatele seiklema ja ütleb veel järgi, et olete selle ära teeninud.

Ühel ilusal pärastlõunal ootasin peatuses bussi ja nagu minu puhul ikka, ei olnud mul mingit muusikat ega muud meelelahutust. Seega uurisin uudishimuliku pilguga maailma. Ja nagu kõrgemalt saadetud, oli äärekivil kaks tuvi. Üks neist pildus saiatükke tänavale ja teine muudkui aga sõi neid. Minu esimene mõte oli, et see tuvi on lihtsalt loll - laseb teisel kõik saia ära süüa. Möödus mõni minut ja ei toimunud mingit muutust. Järsku BÄM, teel olevale tuvile sõitis auto otsa. Temast jäi järele ainult verine sulehunnik. Ja siis ma mõistsin - see saia pilduv tuvi ei olnud loll. Ta oli külmavereline mõrtsukas. Ta meelitas teise tuvi meelega tänavale. Ma lihtsalt seisin seal täielikus šokis. Ja see mõrvar pööras oma pea minu poole. Ta lihtsalt vaatas mind oma pilkumatu silmaga. Ta teab, et ma nägin kõike pealt. Ta teab, et mõrvale ei saa jätta tunnistajaid.

Kui minuti pärast buss saabus, oli see tuvi kadunud. Aga ma tean, et ta jälgis mind. Ma tundsin kuklas kripeldust, mis ütles mulle, et ta on seal. Ma olen kindel, et ta jälitas mind koju. Nüüd ta teab, kus ma elan. Ma tean, et ta ainult ootab, et ma langeksin mõnda ta lõksu ja ta saaks minust lahti. Ja kõige hullem on, et ta teab, et ma tean.

Kui nüüd päris aus olla, siis seda tuvi ma ei karda pooltki nii palju, kui ma kardan Liset. On ta ju selgesõnaliselt lubanud mind mõrvata kõige selle jama eest, mis ma olen korraldanud. Ta on otsusele jõudnud, et kõige targem on seda teha, kuni ta on veel alaealine ja seetõttu ollakse kohtus tema vastu leebemad.
Tundes teda, on mul ka põhjust mures olla, sest mitte mingi nipiga ei saa minu surm tulla kiire ja valutu. Ta paneb mu kannatama iga pisemagi asja eest, mis ma kunagi teinud, öelnud või isegi mõelnud olen.
Minu luureinfo paljastas, et veel pole selgunud minu surma aeg või meetod, aga kogemus on näidanud, et see juhtub enne järgmist septembrit kõige piinarikkamal moel, mis väike preili suudab ette kujutada.

Ja võibolla ma olen sellise saatuse ära teeninud. Juhtus nimelt selline asi, et emt otsustas mulle anda nutitelefoni kuuks ajaks kasutada. Nad küll loodavad, et ma ostan selle kuu lõppedes ära, aga pean vist kohe ütlema, et nende lootused on asjatud. Ei möödu päevagi, mil mul ei teki tunnet, et ma ei tahaks seda telefoni puru visata või niisama vetsupotist alla lasta. Ma kardan, et see telefon on puhas kurjus. Ma oleks justkui reetnud kogu oma olemuse.
Nüüd, kui ma olen sõpradega väljas ja mul tekib tunne, et ma tahaks teada, mis toimub välismaailmas, siis mul on see võimalus ja kõige hullem on see, et ma kasutan seda võimalust. See on täiesti kohutav tunne. Ma ei saa aru, kuidas inimesed sellega elada saavad. Telefon on olnud alati asi, mida kasutan vajadusel, aga nüüd kasutan seda siis, kui laiv seltskond mulle enam huvi ei paku, mida juhtub ehmatavapanevalt palju.
Ehk. Kui keegi näeb mind avalikus kohas ja mul on telefon käes, siis palun saatke mulle FBs sõnum, et ma selle ära paneks ja õhtu jooksul enam välja ei võtaks.

Lisa*(loeb ainult politseinik)
Kui juhuslikult peaks tõesti juhtuma nii, et ma lähipäevil suren, siis ma soovin, et Lise jäetakse uurimisest kõrvale ja otsitakse seda tuvi. Asi pole kindlasti selles, et see väike neiu sellega hakkama ei saaks... Asi on selles pilgus, millega see tuvi mind vaatas... Ma sain kohe aru, et teda ei maksa alahinnata.
Ma annaks erilised tundemärgid ka sellele tuvile, aga no tõesti.... See oli tuvi. Välja võin tuua ainult eriti õela pilgu, aga lähema vaatluseta ei eristaks teda suvalisest tuvist, kes tegeleb kesklinna bussipeatuse täis kakamisega.

Kuum ja märg...

...suurepärased omadused tüdruku puhul. Mitte aga nii meeldiv, kui sa töötad Läti leivavabrikus kastipesijana. Ühes otsas lendab sulle kuuma auru näkku ja teises tulevad veest lausa tilkuvad kastid välja. Töö näeb välja selline:

Kast tuleb masinast, ootan, kuni on kaks kasti väljas, võtan ühe ühte kätte ja teise teise kätte. Siis laon nad aluse peale. Seda kordan umbes 32 korda, kuni alusel on 64 kasti. Selle aluse täitmine võtab aega umbes 6-7 minutit. Edasi viin selle aluse kuskile nurka ja asun uut täitma. Päeva jooksul peaksime täitma vähemalt 80 alust. Siiani oleme täitnud seda normi kaheksa tööpäeva jooksul täpselt 2 korda.

Tööpäevad kestavad 12 tundi. See on umbes 11.5 tundi rohkem, kui ma taluda suudan. Tegemist on kohutavalt nüri tööga ja ma vihkan sellest iga hetke. Samas on mul kohutavalt palju aega, et mõelda oma elu üle järgi. Kastipesemine ei nõua just eriti suurt ajutegevust ja see laseb mu peal tegeleda täiesti oma asjadega, seega olen ma vaaginud oma elu tähtsamaid otsuseid ja mõelnud, mida oleks võinud teisiti teha.

Töögraafik näeb välja selline: kaks päevast vahetus, millele järgnevad 2 öist vahetust. Päevased kestavad kella 6st hommikul kella 6ni õhtul. Öised õhtust hommikuni. Ma pole siiani selgusele jõudnud, kumb on hullem. Hommikul kell pool viis ärgata ja tööle minna, või kaks allnighterit jutti rasket tööd teha. Edasi järgnevad 4 vaba päeva, mille saame täiesti ise sisustada. 

Kolleegide iseloomustamiseks sobib sõna "huvitav". Ei saa just öelda, et nad mõistuse poolest hiilgaks ja ma sügavalt kahtlen, et nende IQ ületab nende jalanumbri. Aga kuna ma pole veel siin linnas McDonaldsit leidnud, siis tundub, et see leivatehas on koht, kuhu lähevad need inimesed, kelle jaoks haridus on ainult sõna.

Linna võin iseloomustada sõnadega kohutav, igav, tühi, jumalast maha jäetud, lagunev, getto. Tegemist on küll Lätiga, aga läti keelt ma pole siiani veel kuulnud. Ei saa muidugi välistada, et ma olen seda kuulnud ja pole aru saanud, aga üldiselt tundub, et levinum on siin vene keel. See on hea, sest kuus aastat vene keele õppimist koolis on piisav, et aru saada, et ma ei saa mitte midagi aru, mis kohalikud räägivad. Kui meil tööl kästakse midagi teha, siis vaatame sõbraga üksteisele otsa ja hakkame mõistatama. Mõnest sõnast saame isegi aru ja nende põhjal paneme kokku mingi tööülesande. Kui meid hakatakse imelikult vaatama, siis proovime midagi muud teha. Kui see ka ei toimi, siis küsime uuesti üle ja kui me mõne minuti möödudes talle ikka nõutult otsa vaatame, siis ta tavaliselt läheb minema. 

Meile öeldi, et kui nad jätavad meist lolli mulje, et meie vene keelt ei oska, siis me peame neile inglise keeles vastu rääkima ja omakorda nendest lolli mulje jätma. Kui siin linnas mõnelt teenindajalt küsida, et kas ta inglise keelt rägib, siis tema sõnavara piirdub fraasiga "a little bit". Minu edasisest jutust nad tavaliselt aru ei saa. Seega tuleb võtta kasutusele oma hiilgavad vene keele teadmised ja rohkete käeviibutustega neile selgeks teha, mida ma soovin. Tavaliselt annab see häid tulemusi, sest enamasti olen ma saanud lõpuks seda, mida ma olen soovinud.

Linn on rahvaaru poolest sama suur kui Tartu, aga kesklinnas ei ole mitte midagi teha. Kohalikud (kes räägivad inglise keelt) räägivad, et siin linnas on ainult üks pubi ja sealgi on ainult metal muusika. Baare on siin rohkelt - oma kolm tükki kokku. Siin on ka kolm korralikku klubi, aga kohalike sõnade järgi käivad ühes ainult keskealised inimesed, teises saad sisse astudes tervituseks kohe molli (lihtsalt selle eest, et sa sinna läksid) ja kolmandast nad isegi ei julgenud meile rääkida. Veel on siin piljard, bowling (mida käisime täna proovimas) ja kino. Kino on täitsa kena, aga siin on ainult üks suur viga. Enamus filmid on vene keeles ja Läti keelsete sutiitritega. See muudab filmi vaatamise meie jaoks natuke raskeks. Siiski, üks õhtu näitasid nad ka Man of Steeli, mis oli inglise keeles. Subtiitird olid küll vene ja läti keeles, aga me ei lasnud nendest ennast häirida. Peale meie oli veel kinos täpselt 6 inimest. Aga mulle tundus, et 8 inimest korraga saalis on seal vist rekord, sest tegu oli laupäeva õhtuga...

Algselt lootsin, et see kuu välismaal parandab minu vene keele oskust, aga nüüdseks olen aru saanud, et ainus, mis ma siin õpin on see, kui vähe ma tegelikult vene keelt mõistan. Siiski, enamus inimesi saab minust aru, kui ma piisavalt kätega lehvitan, aga minul on väga raske nendest aru saada. 

Oleme käinud ka kaks korda ujumas (vabadel päevadel). Esimene kord olime kohaliku karjääri ääres, kus oli küll ilus ja selge vesi, aga rand puudus täielikult. Teine kord käisime Leedus. Seal nägime küll randa, aga seda otsides selgus, et see asub saare peal. Kulutasime ligi tund aega sõites ümbes järve, aga lõpuks leidsime tee, mis viis meid kohale. Järgmises Leedu rannas leidsime ka hüppetorni. Kõige kõrgem tase oli umbes 10 meetrit. Üles ronides oli esimene mõte küll, et tahaks kohe trepist alla tagasi ronida, aga kuna seal kohalikud tüdrukud vaatasid, ei saanud me seda endale lubada. Lisaks oleks natuke narr minna koju ja öelda, et hüppasime kõrguselt teiselt korruselt... Seega tuli hüpata. Võtsimegi julguse kokku ja leap of faith viis mind veele üha lähemale. Poolel teel arvasin küll, et ma suren ära enne, kui isegi veeni jõuan, aga lõpuks läks kõik õnnelikult ja maandusin vees elusana. Mul on isegi reie tagumisel küljel suur sinikas ja õlg, mis oli paar päeva paigast ära, et seda tõendada.

Vabad päeva koosnevad suurest õllejoomisest. Kuna linnas midagi teha pole, siis ostame siin kohalikku odavat õlu... Ja siis joome selle kõik ära. Kui järgmises uuringus Läti Eestist alkotarbimises mööda läheb, siis võite julgelt meid süüdistada.

Kokku võibki võtta meie reisi kahe sõnaga: Õlu ja Kastid.

Ja varsti on mul tunne, et kui ma veel neid kaste näen, siis ma lihtsalt annan neile jalaga.

Elu enamvähem Venemaal.

Neile, kes veel ei ole kursis, siis ma olen lõpuks jõudnud Lätti. Asun Daugavpilsi kesklinnas ja veedan siin järgmise kuu. Aga ega ma pole siin niisama lulli löömas. Tulin siia ikka tööle. Ametinimetus on mul "kastipesija", aga kuna ma veel seda tööd teinud pole, siis ma täpselt ei oska öelda, mis mu ametikohustused on, aga ma eeldan, et sellel on midagi pistmist kastide pesemisega. 

Igatahes.. alustan tööga homme varahommikul ja üks vahetus on 12 tundi. Nagu KAKSTEIST. See on üsna pikk aeg. Aga töö on graafiku alusel ja seega on üldiselt 3-4 vahetust nädalas. Ja see tähendab ka nädalavahetusi, sest inimestel on kombeks süüa leiba ka siis.

Teekond siia oli pikk ja kannatusterohke. Sõit kestis google mapsi järgi pea 5 tundi. Oleksime selle läbinud isegi 4 tunniga, aga suuremahuliste teetööde tõttu osutus see liiga raskeks. Auto oli selline mõnus pisike VW Yolo, mis hakkas suurematel kiirustel kohutavast hirmust värisema. Korra tuli ka suurem vihmahoog, mis tõi endaga kaasa mõne eluohtliku olukorra, aga minu 1.5 aastane juhistaaž siiski ei lasknud sellel sündida. Tuleb tunnistada, et kohalikud teed sakivad ja kohati oleks tee kõrval põllul palju mugavam sõita olnud.

Ma tean, et ma pole siia pikka aega midagi kirjutanud, aga teile, mu lugejad, ütlen ma, on see paras. Te olete ära teeninud selle, et iga kord, kui te siia vaatate, näete, et ma pole mitte midagi kirjutanud. Teil ei ole mõtet minult nii palju oodata. See blogi on olnud juba pikka aega üleval ja kas te tõesti ei ole õppinud, et ma ei kirjuta siia eriti tihti? Ma haletsen teid, te elutud ussikesed, kellel pole oma aega millegi paremaga sisustada, kui siin minu mõttetuste lugemisega. Aga ma luban, et kui ma saan rohkem aimu, kuidas mu elu järgneva kuu jooksul hakkab välja nägema, siis ma kirjutan sellest, sest aegajalt mul tõesti ei ole siin midagi paremat teha, kui neid sisutühje ridu siia ekraanile kribada. Ma tunnen isegi endale kaasa, et ma sellega tegelen, aga mul tõesti ei ole mitte midagi paremat teha ja palun ärge mõistke mind hukka nii, nagu mina mõistan teid.

Jou

Ma käisin reisil.

Veel seepi.

Nagu ma lubasin, ei saa ma seda asja niimoodi jätta. Olen juba aru saanud, et kõik rindadega olevused on minu vastu ja ma kardan, et see postitus teid ka ei veena. Siiski olen ma võtnud vaevaks näidata, miks te kõik eksite. Igaks juhuks mainin, et kuna minu arvamused ei põhine faktidel, võivad siin jutus esineda mõned pisemad vead.

On kasulik eelnevalt läbi lugeda vastus minu esmesele postitusele seebist aadressil:
http://lisemaailm.blogspot.com/2013/05/seebisoda-kristeniga-krr.html

Võtsin kogu teksti pulkadeks ja näitasin, miks (vähemalt minu ja enamus teiste poiste) arvates naised eksivad.

Esimesena võtan ette selle nuusutamise. Kui on juba teada, mida sa tahad, siis milleks üldse hakata muid shampoone nuusutama? Ja mainiti veel, et uued seebid lubavad üht-teist ja kolmandat... MIDA NAD LUBAVAD? Teevad juuksed veel puhtamaks? Kas su praegune shampoon ei tee juukseid siis puhtaks?!

Ja siis on veel need kemikaalid... Mina koosnen kemikaalidest, sina koosned kemikaalidest, shampoon koosnabki kemikaalidest ja tänapäeval on väga raske leida midagi, mis ei koosne kemikaalidest. Ja las ma ütlen teile midagi: kemikaalid ei ole kõik halvad!

Orgaanilisus... Keda see huvitab? Enamik meist ei osta orgaanilist toitu lihtsalt selle pärast, et see on orgaaniline... GM toidud on ju maitsvamad ja mahlasemad. Ja ärge tulge väitma, et ei ole... Toitu muudetakse ikka paremuse poole. Ei ole ju mõtet teha seda kehvemaks...

Kemikaalide lõhnad - mina oma treenitud ninaga ei suuda enamasti neid eristada. Kui mina shampooni nuusutan, tunnen ma seal ainult pakil reklaamitut männivaigu või ookeani värskuse lõhna..

Värvid.

Värvid mõjutavad tõesti mu tuju. Aga kui nüüd päris aus olla, ei ole mul sooja ega külma selles, mis värvi mu SEEP on. Mul on maal praegugi seepi, mille on mu mingi vaarisa teinud ja minu jaoks pole mingi probleem ennast sellega pesta. See on helepruun ja mind tõesti ei häiri see värv.

Vaht on valge, sest see on optiline illusioon? KEDA HUVITAB? Kui ma näen, et see on valge, siis on mul tõesti savi, et tegemist on mingi illusiooniga. Kui mu silm tuvastab selle valgena, siis minu jaoks on vaht valge.

Tubli, sa leidsid netist söödava seebi tegemise õpetuse. Aga kas keegi tõsimeeli arvab, et mina, kes ma olen ääretult laisk inimene, hakkan endale ISE seepi keetma ainult selleks, et ma saaksin ta ära süüa?!? Minu seep peab tulema poest. Ma ei pea end piisavalt kompetentseks, et hakata kodus seepi küpsetama. Seebi jaoks on olemas POED.

"Kui nüüd pakendit uurida, siis leiab,et pisaratevaba seep on VÄHEM ärritav ja VÄHEM aluseline, kui tavalised seebid." Andke andeks, aga ainsad sõnad, mida ma oma shampooni pudelilt loen on "Shampoo" ja "For Men" ja selle viimase osas olen ma mõnikord nõus silma kinni pigistama. Ma tahan öelda, et shampoonipudel pole mingi õhuvärskendaja, mille silti saab lugeda siis, kui vetsus igav hakkab...

A bottle of Shampoo is the bottle we deserve, but not the one we need right now. So we'll make him wait, because he can take it. Because he is not our hero. He is a silent guardian... A watchful protector... The Shapoo.

Ja nii ta valvab seal riiulil.. Ootab oma aega, mil keegi ta endale pähe määrib. Ta ei oota midagi vastutasuks selle eest, et ta alati olemas on. Ta on lihtsalt shampoon.... Nagu tõsiselt.....