Tume rüütel tõuseb.

Tundub üsnagi totakas nimi filmile, aga eks peab möönma, et sellised kipuvad nad ikka enamasti olema. Kui esimene osa oli Batman alustab, teine oli Tume rüütel ja nüüd siis lõpuks Tume rüütel tõuseb. Minu arvates oleks ta võinud juba varem tõusta, aga kes mind ikka kuulab. Kui me aga suudame pealkirjast mööda vaadata, leiame, et tegemist on suurepäraste filmidega. Kui esimene osa on lihtsalt äge (aus olla, siis ma ei mäleta praegu, millest seal juttu oli), siis teine osa oli mitte ainult äge, aga ka väga hea stooriga. Kuna ma neid koomukseid lugenud ei ole, siis pole ma ka veel kõike endale ära spoilinud. Kõik kohad ei ole etteaimatavad ja sageli juhtub seda, et tegelased ei pääse mingi ime läbi. Vaataks nagu peaaegu Game of Thronesi, kus härra George Martin hukkab oma tegelasi täiesti suvalt.

Teises osas oli kujutatud väga huvitavalt seda hea inimese kurjaks muutumist ja ka näitlemise kohta pole mitte midagi halba öelda, sest isegi pisitillukestesse rollidesse olid palgatud tuntud näitlejad.  Aga see võis ka lihtsalt tulla sellest, et eelarve oli natukene liiga suur ja kuhugi oli ju see raha panna vaja.

Jõudes pointini mainin nüüd, et lähen laupäeval uue osa esilinastusele. Ma ootan, et see film mind lihtsalt jalust rabaks. Mul peaks seal puhas awesome juba juuksed krussi ajama (kui nad seda juba eelnevalt pole). Film oli vist 164 minutit pikk, mis on ju ikkagi väga pikk aeg. Neile, kes on matemaatikas nõrgemad või töötavad ehitusel, siis see on 2 TUNDI ja 44 MINUTIT. Tegemist oleks juba nagu Sõrmuste isandaga, aga natukene jääb ikka puudu. 

Rakveres ma enam ei tööta, mis tähendab, et õhtuti on mul jälle aega võimalus tegeleda millegi huvitavaga. Ei pea enam lihtsalt lakke vahtima ja pöidlaid keerutama. Sain lahti oma venekeelsest kolleegist ja aus olla, siis ma tunnen tema "huumorist" natukene puudust. Mitte kunagi ei saanud kindel olla, mida ta järgmiseks plaanib. Minu jaoks on raske ette kujutada kellegi mõttemaailma, kelle IQ on ainult natukene väiksem kui ta jalanumber. Tunnen ka puudust tundes, et ma olen kõige targem elusorganism 10km raadiuses. Ehitusel tundsin ennast tõesti nagu Stephen Hawking loomade varjupaigas (IQ poolest, mitte ratastooli).

Ja aus olla, siis ega see ongi kõik. Mul on juba uni silmas, sest eelmine öö jäi üsnagi vahele. Mul oleks veel oi kui paljust kirjutada, aga lihtne tõde on see, et ma olen laisk ja lohakas ja mind väga ei huvita mu lugejaskonna lõõbustamine. Võibolla (jah, selle sõna võib nüüd kokku kirjutada) järgmise postituse kirjutan täiesti ilma igasuguse huumorita. Eks siis näeb, kuidas minu mõttemaailm välja näeb ilma tähelepanu hajutavate faktoriteta.

Bljät, kala tegi sohki.