Ma olen segaduses.

On möödunud jälle üks tegus nädal(siin blogis võrdub nädal kümne päevaga). Enne, kui ma lähen edasi muu jutuga mainin, et alustasin 365 day challengiga. Pole plaanis seda just aasta aega järgida, aga mõtlesin, et alustaks õige nädalaga. Proovin nüüd järgmised 7 päeva siia iga päev kirjutada ja rääkida, et kuidas täpselt ma oma ülesande täitsin. Mul on küll tunne, et feilin juba homsega, aga eks näeb. 

Käisin kinos vaatamas Battleshipi, mida on väga raske kommenteerida. Ei saa kohe kindalasti öelda, et film oleks igav olnud, aga minu jaoks jäi sealt midagi puudu. Esindatud olid kõik elemendid, mis teevad filmi huvitavaks: plahvatused, laevad, tulnukad, tehnoloogia, Rihanna, pensionärid jms. Võib-olla oli asi selles, et kuna filmi tegid samad kutid, kes tegid Transformerid, siis ootasin ma neilt vähe rohkemat, aga üldiselt minagi neile ette heita küll pole.

Ühtlasi toimus öölaulupidu. Juba teist aastat järjest käisin seal oma häält ära karjumas. Minu laulmine oli sama, mis eelmine aasta - kõvasti ja valesti. Siiski nautisin ma seda kohalikku melu ja ka laulude valik oli see aasta erakordselt hea(parem kui eelmine aasta). Peale laulude oli korraldajatel kujutlusvõime otsa saanud. Kõik muu; pildistamine ühel ajal, trampimine jms oli täpselt sama, mis eelmine aastagi, et selles mõttes oli üritus suht sama, mis eelmine kordki.

Minu elus oli vist mingisugune jumalik sekkumine. Ma ei soovi sellest üksikust juhtumist eriti rääkida, seega räägin ma selle mõjust minu tulevasele elule. Ma ei tea, kas oli tegu ääretult õnneliku juhusega, või mängis rolli lihtsalt pime õnn, aga miski hoidis ära juhumi, mis oleks minu elu igaveseks muutnud. Ärge mult küsige, et mis sündmusega tegu oli, sest mul pole plaanis teile vastata. 

Ma olen sellest nii vaimustuses, kuna tegemist oli ikka väga paljude erinevate asjade väga täpse kokkulangemisega. See kõik tundub nii ebareaalne, et mul pole muud valikut, kui kahtlustada jumalikku sekkumist.

See aga ei tähenda, et ma oleksin nüüd kristlane vms. Ma leian ikka veel, et ei ole eriti mõtet elada oma elu reegleid järgides lihtsalt igaks juhuks, et äkki satun ma taevasse, mida ei pruugi olemaski olla. Ei taha nüüd ühtegi religiooni solvata, aga ma kardan, et ma teen seda sellegi poolest.

Elada terve elu järgides kindlaid reegleid, millest vähimgi kõrvalekaldumine toob kaasa igavese põlemise põrgus lihtsalt selleks, et sul oleks parem järgmine elu. Kui nüüd mõelda selle peale, et mingid hindud usuvad, et kõik, kes surevad, sünnivad koheselt uues kehas ja see keha ei pruugi olla tingimata inimese oma. Kui nad on oma elu halvasti elanud, sünnivad nad lihtsalt järgmine kord mingi eriti limase elukana ja olgu see neile paras.
Eeldusel, et ma valiksin omale mingi religiooni, oleks minu valik ilmselt kristlus. Seda selle pärast, et minu arvates on see kõige kindlam tee. Maailmas on palju erinevaid religioone ja ega nad kõik ei saagi õiged olla. Saab olla ainult üks lugu sellest, et kuidas maailm loodi. Kui(ja ainult siis kui) tegemist oli ikkagi mingi jumalusega, on maailma loomise kohta ainult üks teooria, mis tähendab, et ainult üks religioon võis selle ära arvata. Ma valiksin kristluse selleks, et kui see osutuks selleks "õigeks" ja ma oleksin valinud midagi muud, oleksid karistused kõige karmimad. Olles näiteks juut, ja surres selgub, et sa oled kogu aeg valet jumalat kummardanud, põled sa igavesti põrgus. Samas kui kristlane surres avastab, et Mooses oli see õige siis suht No big deal.
Ma siiski kardan, et ma ikka pole sellest puust, et suudaksin uskuda, et keegi üks isik on selline, kes kontrollib kõigi elu. See lihtsalt tundub kuidagi liiga keeruline ülesanne ühele isikule.
Ma ilmselt lähen selle peale välja, et usun, et võib-olla on mingisugune kõrgem võim, mis vahel üht-teist maailmas timmib, aga muidu ma oma elustiili väga ei muuda. Tuleb lihtsalt loota, et kui ma eksin, siis see eksisteeriv jumal on minu hingele armuline ja ei saada mind selle kirjutise eest otse põrgusse.

Ja järjekordne üleskutse. Kõik poisid ja tüdrukud, Teisipäeval kell 10:30 BodyPumpi. MyFitnessis. Eelnevalt tuleks kodulehel registreerida proovitreeningule ka kaasa võtta 3.2€. Kohti peaks praeguse seisuga jätkuma kõigile soovijatele, et ma loodan, et vähemalt keegi näitab üles ääretut vaprust ja tuleb sinna trenni.

Ja nii ma blogin.

Vahepeal olid suured mõtted, et millest siin kirjutada, aga nüüd, kus on jälle käes see moment, kus tuleb need mõtted siia panna, tuleb kahetsusega mainida, et need pole mul enam meeles.

Arvestused on nüüd möödas. Kui esimene pool oli üsnagi edukas, siis teine oli natuke vähem edukas. Inglise keele sain 4-, mis on tsuti kehva, aga arvestades seda, et töö oli peamiselt orienteeritud sõnadele, siis ei olnud asi just kõige hullem. Mata oli selline tavaline, et enamus oli käkitegu, aga mõni asi läks ikka vähe lappama. Eesti keelt ma väga kommenteerida ei oska. Sai jälle tehtud üsnagi kõhutunde järgi, mis tähendab, et see võib kalduda igale poole.

Positiivsematest uudistest niipalju, et VENE KEEL ON LÄBI!! Nagu forever(vähemalt gümnaasiumis). Ma ei pea enam kunagi muretsema selle pärast, et kas sõna lõppu tuleb e või ja. Nüüd on mul üsnagi savi, kui ma kohtun mõne vene keelse tekstiga, sest nüüd on mul võimalus sellega lihtsalt mitte tegeleda. Viimane periood tuli 4-, mis oli täitsa aktsepteeritav arvestades seda, et ma ei teadnud ühtegi enda hinnet enne seda, kui õpetaja hinde välja pani. Kokku tuleb minu vene keele hinne 4, mis tähendab "hea". Pole just see sõna, millega ma ise seda oskust iseloomustaksin, aga kui Ljubof nii väidab, siis kes olen mina, et vaielda.

Olen nüüd nädal aega iga päev rasket trenni teinud. Viimase 7 päeva jooksul on olnud 2 Bodypumpi, 1 eratreener, 1 hoki ja 3 tavalist jõusaali, mis tähendab, et ma olen suurepärases vormis, kui mitte arvestada seda, et ma olen väsinud.

Oli väga meelidiv käia üle mitme nädala(kui mitte kuu) hokit mängimas. Tundus, et ma pole oma endist skilli kaotanud ja olen veel täitsa mängukõlbulik. Tulid sellised väravad, mida oli endalgi raske uskuda. Hoki oli üsnagi pöörfit. Kitsas särk tasus ennast samuti ära - selgus, et ei pannudki seda ilma asjata selga.

Uuesti hakkas peale kunstiajalugu, mis tähendab, et võib-olla tuleb isegi hakata perioodi keskel õppima vahel. Plaan on seda isegi õppida muidu, kui ainult enne arvestust, aga mul on tunne, et selles kukun läbi. Ma lihtsalt pole selline õppija tüüp.

Esimene tund oli (esimeses pooles) täpselt selline, nagu oligi oodata. Teisel poolel ütles Beier, et nüüd, kus teema on ennast ammendanud, võima pakkida asjad kokku ja minna riidesse panema. Kahjuks lisas ta ka seda, et me läheme kusntigaleriisse. Seega tuli veeta pool tundi vaadates pilte, mis oli keegi teinud kanalisatsiooni kaevudest ja tulistavatest tüdrukutest. Homme pidi ta ka küsima neid, aga näidates üles seda mitte viitsimist, lähen ma selle peale välja, et ta mind ei küsi.

Nüüd, kus ma olen juba kaks korda kõnelenud klassi ees hobustest, on mul tunne, et mingil ajal peaksin tõesti võtma ennast kätte ja midagigi nendest siia kirjutama. Siiski, praegu pole tõesti sellist tuju, et võtaks ja kirjutaks siia midagi, mis tõesti nõuaks vähe keskendumist ja mõttetööd.

Sellega lõpetan järjekordse kirjutise, mis tuli välja mõttetum ja igavam kui ma lootsin, aga see-eest saan nüüd jälle tahus paar päeva lulli lasta nii, et pole vajadust siia kirjutamise peale mõelda.

Mees sõnast...

Lubasin kirjutada, aga varem polnud sellist aega, mida siia pühendada. Siiski, kuupäev pole oluline. Homme ei alga enne, kui ma üles ärkan, seega olen ma veel täpselt graafikus.

Kogemata kombel lülitusin FBs timelinele. Mul pole ikka õrna aimugi kuidas see juhtus, aga nüüd tundub, et mul tuleb sellega elada. Lisandub veel kohustus endale mingisugune huvitav Cover disainida. Plaanis on teha sarnane pilt, nagu siin blog üleval ääres on. Ainult, et teine tsitaat ja hobuse pilt. Ilmselt lisandub blogi link ka ja kui tuleb mõni hea idee, siis eks ma lisan sinna. tõmbasin spetsiaalselt Photoshopi ka, et ei peaks alati Paintiga jändama, aga praegu tundub ikkagi, et paint on kasulikum, sest seal ma isegi tean, mis ma teen. Photoshopis vehin niisma mingi pintsliga ringi.

Jõmmis sai vähe kava kohendatud ja seega on jälle suures osas  kehas tunne, nagu oleks peksa saanud. See on suurepärane tunne, kuna see näitab, et asi mõjub.

Arvestustenädala esimene pool on läinud üsnagi hästi. Bioloogias oli meil täpselt sama töö, mis B-klassil, mis tähendas, et mul vedas, kuna töös olid juhuslikult täpselt need asjad, mida ma õppinud olin. 

Muusika oli nagu.... muusika. Ristsõna ja siis lahendus. Minu koostatud ristsõna oli ääretult lihtne. Ma tõesti ei osanud seda enam lihtsamalt teha(ma ei osanud seda ka raskemalt teha, aga see pole oluline). Ntx 4-täheline sõna, teine täht on Ö ja küsimus : koht, kus olid kõik naisheliloojad? ja ega teised oluliselt sellest ei erinenud.

Brandon, suur tänu selle lihtsal ristsõna eest, mida ma lahendama pidin. Sinu küsimused olid küll sõnastatud mulle kohati tundmatute sõnadega, aga tundus, et ma sain enamusest jagu.

Aga praegu on mul jube uni ja seetõttu ei ole ma suutelin rääkima kõigest muust huvitavast. Ühtlasi ei tule mulle ka muud meelde, mis tähendab, et on sobilik aeg soovida kõigile head dööd jms.

Asi on halb.

Sirvisin vähe ajakirja "Imeline teadus" ja avastasin, et ma olen vist psühhopaat. Ajakirjas kirjeldati psühhopaadi olemust ja mõtlemist päris kenasti ja mul oli kuidagi tuttav tunne.

Psühhopaat on inimene, kes kannatab antisotsiaalse isiksusehäire all, mis avaldub sügavas empaatia, südametunnistuse ja kaastunde puudumises. Puuduvad ka muud tunded näiteks hirm, mis tähendab, et eesmärgini jõudmiseks on psühhopaat valmis riskima või kasutama vägivaldseid meetodeid.

Minust niipalju, et ma teen väga hästi vahet õigel ja valel, aga mul on enamasti sellest lihtsalt ükskõik. Ühtlasi, kui keegi kannatab, siis ma lähen hea meelega appi, aga üldiselt on mul teiste kannatustest samuti suht savi.

Ma ei ole ka võimeline ennast kellegi teise olukorda panema. Kui ma olin Sessionil, tekkis mul mõte, et kõik need inimesed minu ümber - ei ole võimalik, et neil kõigil on oma väikesed unistused, mis ilmselt täide ei lähe ja nad kõik on suutelised mõtlema. Asi on minu jaoks rohkem nii, et need inimesed, kellega ma suhtlen ja kes on minu nägemisväljas - need on minu jaoks olemas. Need, keda ma näen telekast, on täpselt sellised, kellena ma neid näen ja eraelu on neil täitsa puudu.

Andke andeks, aga tea, et isegi sina, kes sa seda loed, oled üsnagi mõttetu. Ma pole suuteline uskuma, et sul on omad ideed ja unistused. Ma võin aru saada, mida sa tahad, aga ma ei suuda uskuda, et sa võid olla sama intelligentne kui mina. See aga tähendab, et minu arvates sind tegelikult polegi olemas, mis tähendab, et ma ei pea sinuga absoluutselt arvestama.

Ajakiri kirjutab, et psühhopaadid rikuvad kõiki sotsiaalseid reegleid ja nende teod on moraalselt taunitavad, aga see ei mõjuta neid(või peaksin edaspidi ütlema "meid"?)sama palju kui teisi inimesi ega põhjusta neile süümepiinu.

Ma pole päris kindel kõiges selles tekstis, aga pean tõdema, et ma võin täitsa vabalt olla psühhopaat. Uuringud on näidanud, et kuni 1% rahvastikust võib olla selliste kalduvustega, mis tähendab, et see võimalus on suurem, kui ma esialgu arvasin.

Samas on ka võimalus, et ma olen lihtsalt suts imelik ja vähene südametunnistus ja empaatia puudumine on tingitud sellest, et ma leian, et mul pole neid vaja ja ma otsustan neid ignoreerida.

Eks te otsustage ise. Kui avastate ka endas sarnaseid kalduvusi, siis konsulteerige psühholoogiga või laske ennast lihtsalt maha.

Los juegos del hambre.

Sessionil käidud!!!!!

Väga awesome oli. Mul on rake sõnadesse panna seda, kui väga see mulle meeldis. Teadke siis vähemalt seda, et see oli kindlalt aasta tippsündmus. Mitte miski ei saa sinna isegi lähedale. See oli mul viies külastus sinna ja pean tõdema, et üritus läheb iga aastaga aina paremaks. Kui varem pidi kleepsude jaoks ise vaeva nägema, siis seekord toodi ka need lausa kätte. Sain 5 A4 täit kleepse ja ajakirju jms asju, mida ma mitte kunagi ei kasuta ja absoluutselt ei vaja.

Ühtlasi pakkus ka Nescafe seal tasuta kohvi, mis kulus hommikuti marjaks ära - Suur tänu ! Lionil oli selline kena foam pit, kuhu väikesed lapsed hüppasid, püüdes krabada šokolaadi, mis tavaliselt täpselt nende haardeulatusest välja paigutati. See oli igati meeldiv meelelahutus kohvi kõrvale.

Nagu ma juba varem mainisin, siis olen arvamusel, et rula on mõttetu ja jura. Session mind ümber ei veennud. Ikkagi tekib okserefleks nähes mõnda rulatajat. Selle sõidu vaatamine on lihtsalt nii igav, et ma parema meelega vaataks seda, kuidas käbi puu otsas vananeb. Nagu tõsiselt, juuste kasvamine on ka palju huvitavam. 

Olulisi kiidusõnu pole öelda ka Sister's sessioni kohta. 11-st sõitjast ilmus kohale täpselt 8. Seega võib öelda, et ainus hea asi selle juures oli see, et ta oli lühike. Trikke need naised seal väga ei teinud. Enamuse ajast koperdasid niisama seal väljal ringi ja arvasid, et kui nad korra publikule lehvitavad, on see väga vinge trikk. Tundus, et isegi Catfishil(kommentaator) oli raske neid kiita. Ta korrutas pidevalt seda, et box jump on liiga suur jms. Siiski, minu arvates polnud see eriline vabandus ja seega olen ma jõudnud otsusele, et ma jälestan neid edasi.

Majutus oli minu tädi juures, kes tundus olevat arvamusel, et kui ma ühe einega vähemalt 3 kilo juurde ei võta, siis ma ei söönud kõhtu täis. Ma pole elus pidanud nii palju nii tihti sööma. Jõulud olid ka parajaks katsumuseks, aga see oli juba üle mõistuse. Aga söök oli lausa vapustav. Tema õde, minu vanaema oli ju Eesti parim kokk(aastal 1970 vms). 

Sessioni tulemused mind siiski väga ei rahuldanud. Ootasin eelmise aasta teiselt kohalt natukene võimsamat esinemist, aga kutt lasi ikka väga lõdvaks. Seega lootsin, et ta jääb esikolmikust üldse välja, aga juhtus nii, et ta sai jälle teiseks. Võitja oli jällegi härra Bezanson, kes tegi seal ikka väga julgeid liigutusi. Tal õnnestus isegi viimasena rajale minnes leida jooni, mida mitte keegi polnud varem kasutanud. Ntx Sõitis liftiga üles ja hüppas sealt rattaga alla(kirjeldasin seda üsnagi kehvasti, aga kui vaatate mõnda SS-i videot, siis mõistate).

Minu selle aasta lemmik Harry Main tuli kolmandaks. Ma olen veendunud, et ta oleks pidanud vähemalt teiseks tulema, aga seda ei juhtunud. Ta tegi trikke, mida teeb terves maailmas ainult tema ja tema sõitu oli lausa lust vaadata.

Enne sessionit nägin ära ka The Hunger Games'i. Ma ei taha selle filmi kohta midagi halvasti öelda, aga mulle tundus, et midagi jäi ikkagi puudu. Stoori oli selline, nagu raamatus, mis tähendas, et üsnagi hea, aga liiga õnneliku lõpuga. Terve filmi peale oli ainult üks kurb koht ja ka see rikuti ära, kui katniss sai kohe võimaluse kõttemaksuks. Aga noh, see pole filmi, vaid raamatu süü. Filmis oleks võinud olla natukene rohkem verd ja võitlust. Põhirõhk oli siiski stooril ja kui tuli mõni taplustseen, siis kaamera värises suurest hirmust nii, et mitte midagi aru ei saanud. Muidu teostus ja filmi välimus olid suurepärased. Kõike oli kujutatud nii, nagu ta mulle raamatut lugedes tundus, mis on ainult hea, sest kui ma juba midagi ette kujutan, siis ma teen seda hästi.

Aitasin siin vähe keemia ülesandeid lahendada ja pean tõdema, et isegi nüüd, kus ma peaksin olema omandanud koga keskkooli keemiaalased teadmised, ei saa ma ikkagi mitte midagi aru. See lihtsalt pole minu ala. Ülesanded tundusid kõik olevat vormis "Maril oli 3 õuna, ta andis 2tk Jürile, arvuta päikese mass". Ehk teisisõnu - lahendamatud.

Üle pika aja üks korralik postitus. Vähemalt midagigi millega rahul olla. Ja tundub selline mõnus moment, millega see pikk kirjutis lõpetada.

ENJOY!