Vahepeal olid suured mõtted, et millest siin kirjutada, aga nüüd, kus on jälle käes see moment, kus tuleb need mõtted siia panna, tuleb kahetsusega mainida, et need pole mul enam meeles.
Arvestused on nüüd möödas. Kui esimene pool oli üsnagi edukas, siis teine oli natuke vähem edukas. Inglise keele sain 4-, mis on tsuti kehva, aga arvestades seda, et töö oli peamiselt orienteeritud sõnadele, siis ei olnud asi just kõige hullem. Mata oli selline tavaline, et enamus oli käkitegu, aga mõni asi läks ikka vähe lappama. Eesti keelt ma väga kommenteerida ei oska. Sai jälle tehtud üsnagi kõhutunde järgi, mis tähendab, et see võib kalduda igale poole.
Positiivsematest uudistest niipalju, et VENE KEEL ON LÄBI!! Nagu forever(vähemalt gümnaasiumis). Ma ei pea enam kunagi muretsema selle pärast, et kas sõna lõppu tuleb e või ja. Nüüd on mul üsnagi savi, kui ma kohtun mõne vene keelse tekstiga, sest nüüd on mul võimalus sellega lihtsalt mitte tegeleda. Viimane periood tuli 4-, mis oli täitsa aktsepteeritav arvestades seda, et ma ei teadnud ühtegi enda hinnet enne seda, kui õpetaja hinde välja pani. Kokku tuleb minu vene keele hinne 4, mis tähendab "hea". Pole just see sõna, millega ma ise seda oskust iseloomustaksin, aga kui Ljubof nii väidab, siis kes olen mina, et vaielda.
Olen nüüd nädal aega iga päev rasket trenni teinud. Viimase 7 päeva jooksul on olnud 2 Bodypumpi, 1 eratreener, 1 hoki ja 3 tavalist jõusaali, mis tähendab, et ma olen suurepärases vormis, kui mitte arvestada seda, et ma olen väsinud.
Oli väga meelidiv käia üle mitme nädala(kui mitte kuu) hokit mängimas. Tundus, et ma pole oma endist skilli kaotanud ja olen veel täitsa mängukõlbulik. Tulid sellised väravad, mida oli endalgi raske uskuda. Hoki oli üsnagi pöörfit. Kitsas särk tasus ennast samuti ära - selgus, et ei pannudki seda ilma asjata selga.
Uuesti hakkas peale kunstiajalugu, mis tähendab, et võib-olla tuleb isegi hakata perioodi keskel õppima vahel. Plaan on seda isegi õppida muidu, kui ainult enne arvestust, aga mul on tunne, et selles kukun läbi. Ma lihtsalt pole selline õppija tüüp.
Esimene tund oli (esimeses pooles) täpselt selline, nagu oligi oodata. Teisel poolel ütles Beier, et nüüd, kus teema on ennast ammendanud, võima pakkida asjad kokku ja minna riidesse panema. Kahjuks lisas ta ka seda, et me läheme kusntigaleriisse. Seega tuli veeta pool tundi vaadates pilte, mis oli keegi teinud kanalisatsiooni kaevudest ja tulistavatest tüdrukutest. Homme pidi ta ka küsima neid, aga näidates üles seda mitte viitsimist, lähen ma selle peale välja, et ta mind ei küsi.
Nüüd, kus ma olen juba kaks korda kõnelenud klassi ees hobustest, on mul tunne, et mingil ajal peaksin tõesti võtma ennast kätte ja midagigi nendest siia kirjutama. Siiski, praegu pole tõesti sellist tuju, et võtaks ja kirjutaks siia midagi, mis tõesti nõuaks vähe keskendumist ja mõttetööd.
Sellega lõpetan järjekordse kirjutise, mis tuli välja mõttetum ja igavam kui ma lootsin, aga see-eest saan nüüd jälle tahus paar päeva lulli lasta nii, et pole vajadust siia kirjutamise peale mõelda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar