Sirvisin vähe ajakirja "Imeline teadus" ja avastasin, et ma olen vist psühhopaat. Ajakirjas kirjeldati psühhopaadi olemust ja mõtlemist päris kenasti ja mul oli kuidagi tuttav tunne.
Psühhopaat on inimene, kes kannatab antisotsiaalse isiksusehäire all, mis avaldub sügavas empaatia, südametunnistuse ja kaastunde puudumises. Puuduvad ka muud tunded näiteks hirm, mis tähendab, et eesmärgini jõudmiseks on psühhopaat valmis riskima või kasutama vägivaldseid meetodeid.
Minust niipalju, et ma teen väga hästi vahet õigel ja valel, aga mul on enamasti sellest lihtsalt ükskõik. Ühtlasi, kui keegi kannatab, siis ma lähen hea meelega appi, aga üldiselt on mul teiste kannatustest samuti suht savi.
Ma ei ole ka võimeline ennast kellegi teise olukorda panema. Kui ma olin Sessionil, tekkis mul mõte, et kõik need inimesed minu ümber - ei ole võimalik, et neil kõigil on oma väikesed unistused, mis ilmselt täide ei lähe ja nad kõik on suutelised mõtlema. Asi on minu jaoks rohkem nii, et need inimesed, kellega ma suhtlen ja kes on minu nägemisväljas - need on minu jaoks olemas. Need, keda ma näen telekast, on täpselt sellised, kellena ma neid näen ja eraelu on neil täitsa puudu.
Andke andeks, aga tea, et isegi sina, kes sa seda loed, oled üsnagi mõttetu. Ma pole suuteline uskuma, et sul on omad ideed ja unistused. Ma võin aru saada, mida sa tahad, aga ma ei suuda uskuda, et sa võid olla sama intelligentne kui mina. See aga tähendab, et minu arvates sind tegelikult polegi olemas, mis tähendab, et ma ei pea sinuga absoluutselt arvestama.
Ajakiri kirjutab, et psühhopaadid rikuvad kõiki sotsiaalseid reegleid ja nende teod on moraalselt taunitavad, aga see ei mõjuta neid(või peaksin edaspidi ütlema "meid"?)sama palju kui teisi inimesi ega põhjusta neile süümepiinu.
Ma pole päris kindel kõiges selles tekstis, aga pean tõdema, et ma võin täitsa vabalt olla psühhopaat. Uuringud on näidanud, et kuni 1% rahvastikust võib olla selliste kalduvustega, mis tähendab, et see võimalus on suurem, kui ma esialgu arvasin.
Samas on ka võimalus, et ma olen lihtsalt suts imelik ja vähene südametunnistus ja empaatia puudumine on tingitud sellest, et ma leian, et mul pole neid vaja ja ma otsustan neid ignoreerida.
Eks te otsustage ise. Kui avastate ka endas sarnaseid kalduvusi, siis konsulteerige psühholoogiga või laske ennast lihtsalt maha.
It's called self-diagnosis, dear. Paljude allikate andmetel on mul ärevushäire ja migreen ja raskekujuline depressioon ja mida kõike veel. Mingit artiklit lugedes hakkab teadvus paratamatult paralleele tõmbama ja miski, mida tegelikult pole, tundub kroonilisena.
VastaKustutaEi vaidle vastu, et võid olla, aga kuni sulle pole arsti poolt diagnoosi pandud, ei ole sel eriti alust.
Samas iga kord, kui ma House vaatan, jõuan ma enda sümptomite põhjal järeldusele, et mul on 2 päeva elada jäänud.
VastaKustutaAga arsti juurde ma ei lähe oma peaga, sest mine tea, äkki selgubki, et mul oli õigus ja seda ma vist ära ei kannataks.