Kuradi kanad....

Ma kujutan ette, et rahvas mõtleb, et mida huvitavat ma tegin, kui mind koolis polnud. Üldiselt ma vähkresin niisama voodis ennast aegajalt liigutades, et tatt ninast padja peale ei voolaks. Tundub, et ma olen haigestunud. Seda ei juhtu eriti tihti, aga nüüd tundub, et mind on tabanud surmatõbi, mida tuntakse vahel ka "nohu" nime all.

See kujutab endast olukorda, kus miljonid väikesed kanad leiavad tee sinu ninasõõrmete sügavaimatesse soppidesse ja teevad sinna pesa. Kui on kanad, siis on kindel see, et nad ka kakavad. See kollane limane löga mida nad eritavad, tekitabki suuri ebameeldivusi ja on tuntud meditsiinimaailmas sõnana "tatt". Seda olen ma eritanud juba 20-30 salvrätiku jagu, mis on võrdne umbes 14 tati ühikuga.

Ühtlasi vaevab mind ka kurguvalu, mida ma proovin erinevate nõiajookideg ohjes hoida. Saan vaevu rääkida ja kui ma peaksin vahel harva köhima(nii 2-3 korda minutis), on mul tunne, et üks minu kops proovib uuristada endale, läbi minu hingetoru, teed ülespoole. Olen joonud juba 5-6 tassi teed, mis on korralik saavutus, sest minu tass on ligi pooleliitrine. Ühtlasi joodab ema mulle sisse suuremates kogustes Vana Tallinnat ja mul jääb üle ainult loota, et see on mõeldud minu tervisliku olukorra parandamiseks.

Palavikku mul küll pole, aga selline tunne on küll, et ma vist ei jõua isegi ühte kätekõverdust teha. Ja see on halb märk. Käed värisevad ja vahel tabavad mind ootamatud külmavärinad, mis lõppedes jätavad mind lootma, et nad ei kordu. Ma ei suuda eriti sirgelt mõelda(käimisest rääkimata) ja ma isegi ei tea, kas see tuleneb haigusest või "ravimitest". 

Kõike seda kokku võttes tuleb öelda, et ma ilmselt jõuan homme kooli. Tegemist pole eriti rõõmustava mõttega, aga vahel asjad lihtsalt väljuvad minu kontrolli alt. Võin ju proovida homseks tsuti rohkem haigestuda, aga ma pole kindel, kas ma olen selleks suuteline.

Eurovisioonist niipalju, et mina seda ei vaadanud. Ma nüüd ei taha öelda, et ma seda jubedalt vihkaksin, aga ma ütlen seda ikkagi. Aastatega olen ma aretanud endas julma viha Eurovisiooni(edaspidi EV) vastu. Mäletan, kuidas ma seda väiksena vaatasin, aga nüüd olen ma targem. Olen iseenda valusatest kogemustest õppinud, et enamus seal esitatavatest lauludest on minu kõrvadele sama meeldivad kui näiteks tolmuimeja. Kui ma pean valime kahe eurolaulu vahel, on see nagu valik, et kas ma tahan amputeerida oma vasaku või parema jala. Ja kui mulle teatatakse, et mingi laul neist on võinud, ehk kõige parem, siis minu mõtetes sarnaneb see sellega, et arst tuleb ja ütleb, et sul on süüfilis - kõige parem suguhaigus. On väga raske kirjeldada täpselt kui väga ma ei taha EV-d vaadata. Tunnistan, et ma olen osasid laule kuuland(mitte kuulnud, aga lausa kuuland). Venemaa oligi läinud välja ainult huumorile. Kui kuulata laulu ilma teadmiseta, et lauljate keskmine vanus on 220, siis ei ole see mitte midagi erilist. Võidulugu oli tsuti parem(aga ainult tsuti, mis on ühikuna väiksem kui "vähe"). Võidulugu võib isegi nii 2 nädalat meie raadiojaamades vastu pidada. Mina isiklikult loodan, et vähem, aga eks kõigil on õigus omale arvamusele. Ja kui teie arvamus erineb minu omast, siis kirjutage mulle ja ma hakkan teid siin samas blogis mõnitama.

Ja nüüd ma viskan jälle pikali, sest see kirjutamine pani mul pea ringi käima ja ma kardan, et ma varsti poleks enam suuteline voodini roomamagi.

BUSSIJUHIIIIID !!!!

Tegemist pole mingi suvalise pildiga. Näitan siinkohal täpselt ära, kuidas bussijuht mind väga osavalt trollis.

Olles koduukse avanud, nägin kui buss nr 18 minu nina alt minema sõitis. Siiski, ma ei lasnud sellel ennast morjendada ja vaatasin kiirelt, et mis kell 1 tuleb. Selgus, et ma täpselt jõuan ja asusingi kohe teele. Liikusin mööda punast joont, mis tuleb alt paremalt nurgast. Jõudes Soinaste-Riia ristile, nägin, et buss number 1 seisab punktis tähistatud 1-ga. Olin rõõmus ja asusin peatuses rõõmsalt teda ootama. Ristil (punktis number 2) jäi ta foori taha. Ootasin siis agaralt edasi, aga kui tal tuli roheliseks läks, otsustas ta, et ta ei võta mind peale ja keeras lihtsalt paremale liikudes nüüd mööda rohelist joont. Esimene reaktsioon oli selline "dafuq ta teeb tüüpi?". Siis jõudis mulle kohale, et ilmselt ta mind siiski peale ei võta ja vb oli tegemist hoopis number 5 bussiga, mis tõesti läheb sealt kaudu. Asusin siis teele mööda punast joont punkti 3 suunas. Teel sinna nägin, kuidas buss tuli sealt pisikesest tänavast ja jätkas oma tavalist sõitu. Vot siis olin ma küll vihane. Ma polnud bussiga eksinud. Ta lihtsalt oli otsustanud, et teeb väikese kõrvalekalde, et mind mitte peale võtta.

Selline suhtumine mulle ei meeldi. Eriti mingilt "klienditeenindajalt", kes peaks ikke veenduma, et täidab oma kohust ja et kõik osapooled jääksid tema tööga rahule. Igatahes, tegemist oli bussijuhi poolt väga alatu teoga ja ma loodan, et see ei lase tal vähemalt täna öösel magada.

Ühtlasi on ka käes see hetk, kus ma saan jälle doonordama minna. Kui keegi värsketest täisealistest, kes tunnevad, et on vähemalt 50kg, soovivad minuga ühineda, siis tehke seda kiiremas korras, sest minu plaan on minna lähiajal, sest eelmised tassid hakkavad vaikselt juba ära kuluma.

Pannkookidega ei saa põrandat ära katta, sest kammil on paar piid puudu.

Hoiatan ette, et sellest jutust mingit suuremat mõtet otsida ei ole eriti mõtet. Mina seda igatahes ei leidnud. Lugeja võtab ette selle julge ja raske missiooni täitsa omal vastutusel. Kui meeldib, siis andke teada ja ma ei tee sellist asja enam mitte kunagi.

Tahtsid kord kolm põrsakest kuullaagreid osta. Selleks aga oli neil vaja rosinaid, et maksta naabrimehele, kes neid laagreid põllul kasvatas. Selgus, et kõiga kavalam on neid saada hobuste käest, sest tulnukad ei kanna mütse. Kaugel põhjas tegeles Gandalf Frodo uputamisega, sest frodo oli peitnud ära Gandalfi lemmik käpikud ja ühtlasi varastanud ka ta telekapuldi. Telekapuldis olid Gandalfil värsked Duracell patareid, mida oli Joosepil vaja, et roller tööle saada. Joosep oli juba pikemat aega sõpradega liimi ja tuhksuhkrut nuusutanud, mille tõttu olid ta silmad juba vaikselt hallikaks tõmbuma hakanud. 

Notre Dame ehitasid päkapikud, kellele olid Pariisi ehitusbossid selle töö tasuks nätsu lubanud. Nätsu ju ka päkapikkudel vaja, sest mida nad muidu talvel lastele soki sisse toovad. Kui sokid haisevad, siis võib juhtuda, et päkapikud hukkuvad hoolimata gaasimaskidest, sest vahel valvavad sokke vintpüssidega soomlased, kellele meeldib seda tehes riietuda Darth Vaderi moodi. Aegajalt juhtub, et mõni rohukonn sureb kreatiinimürgitusse, sest on ju teada fakt, et konnad ei suuda autoga sõita. Olen ka ise ükskord tuvi alla ajanud ja tean, et see mõjub pealt vaatavatele konnadele väga rängalt. Nad võtavad iga tuvi surma isikliku solvanguna ja kättemaksuks võivad nad välja mõelda midagi väga ilget. On näiteks juhtunud, et mõni võtab kätte ja varastab ära su pinksireketi. Palle nad ei puutu, sest mida ikka konnal palliga teha oleks? - No mõelge peaga!

Kui Kalevipoeg tsikli ostis, ei mõelnud ta ilmselt sellele, et kütusehinnad tõusevad ja et ta on sunnitud seda järgmised kolm aastat käekõrval lükkama. Sellest sai ta ääretult tugevad säärelihased, mida ta kasutas väiksemate kivide purustamiseks. Kõrvaklappe ei panda ju pesumasinasse, sest see võib ju pesupulbri tükki ajada ja vee liigse kareduse tõttu on ka juhtunud, et pesumasin saadab elektrilöögi lähedalasuvasse ülikooli, mille õpilased saavad seetõttu vaba päeva. Ei tohi ju juhtuda seda, et õpilased saaksid kasvõi natukene puhata. Puhkav õpilane ju hilineb tööturule ja kes niimoodi meil praegusesse põlevkivi kaevandusse maisi hakkab istutama?

Joomasõbrad proovisid tarbida liigses koguses rotimürki, et näha kellel esimesena käed otsast kukuvad. Tulnukad hiilisid kurjale Saurusele, keskmaa valitsejale, selja tagant ligi ja tegid talle sellise peapesu, et seepi lendas Jaapanissegi. Seetõttu said väikesed pilusilmad ka oma pead ära pesta ja selgus, et Aasia mustad juuksed on tingitud hoopis pesemise puudulikkusest. Tegelikult on nende juuksed täitsa sarnased meie omadega, aga meil elavad peas väikesed smurfid, kelle laisklemine paneb meil vahel pea valutama. Smurfid tegeliult polegi nii laisad, aga nad on kohutavalt lohakad. Mõned arvavad, et nende suur lohakus on tingitud haigusest, mis paneb nende põlved viltu kasvama.

Kui sa olid nii tubli ja lugesid kõik selle jutu läbi, siis anna mulle sellest teada lihtsalt öeldes, mis värvi sokid sa reedel jalga paned.

Kui ma su kätte saan, võid ühes oma sitase päiksega loodeheinamaal lupsu lüüa.

Ei ole enam seda suur kirjutamistuhinat. Siiski, tahtsin isegi vähe pilte siia riputada, aga kuna mu arvuti polnud minuga nõus, jääb ka see praegu katki.

Käisin kinos Avengersit vaatamas ja pean tõdema, et niisama meelelahutuseks oli see film vägagi hea. Seda oli põnev vaadata ja alguses ei koosnenudki terve film ainult plahvatustest. Ma isegi vaatasin kella, et näha, kuna esimene auto plahvatab, aga praeguseks on see kellaaeg juba meelest pühitud. Stoori oli täitsa jälgitav, aga kahjuks oli filmi ülesehitus üsnagi sarnane paljude omasuguste filmidega. See film nii väga ei üllatanud, kui lihtsalt kinnitas minu filmieelset arvamust, et see tuleb awesome.

Aga palun-palun likvideerige see uus 3D maania. Sellele filmile ei andnud ta eriti palju juurde. Täpsem olles, siis ainus asi, mis see 3D tegi, oli see, et ajas mul nina sügelema oma suurte prillidega.

Klassireis rappa oli samuti üsna selline, nagu oodata oligi. Tammsaare muuseum oli lihtsalt mingisugune vanade palkmajade kogum, kus kunagi elas keegi kuulus mees - üsnagi mõtetu imo. Ainus inimene, kes seda ekskursiooni nautis, oli giid. Teised enam-vähem lihtsalt olid ja kannatasid.

Uus ja huvitav oli väikene näitlemisosa. Kõik said tekstikillukese ja pidid selle klassile esitama. Mina olin Andres ja minu osaks oli Pearul nägu täis sõimata. Pearu osa mängis Brandon ja mainin, et meie esitus oli lausa suurepärane. Tuleb kohe tahtmine näitlejaks hakata.

Raba oli võrdlemisi niiske, mis tähendas, et lauad olid seal märjad ja libedad. Samas pole ka imestada, sest eks sa ise oleksid ka suts libe, kui asetseksid 10cm veekihi all. See aga tähendas, et tuli manööverdada paljajalu 1-2km mööda rada, mida sa ei näinud. Ja et asi liiga lihtne poleks, olid loomad sinna jätnud oma väikesi "üllatusi" - nagu wtf?! terve mets/raba on neile valla ja nemad käivad laudteel sital... Ühtlasi polnud ka see laudade seisukord eriti hea. Pea pooled lauad olid murdunud ja neist turritasid naelad välja. See polekski probleem olnud, aga kuna seal oli märg, ei olnud rahval susse jalas, mis tähendas, et kohale jõuti ikkagi veritsevate jalgadega.

Mulle isiklikult meeldis see. Ainult üks väike pind jäi painama. Ja see oli pind sõna kõige otsesemas mõttes. Pind kaevus sügavale minu tallanahka ja selle eemaldamiseks tuli kasutada erinevaid kirurgilisi vahendeid, nagu kööginuga, nõel ja kahvel. 

Mul oleks veel mitmeid ja mitmeid teemasid, millel siin juurelda, aga mingil põhjusel ma lihtsalt ei viitsi. Hakkan vist muutuma vanaks ja väsinuks. Igatahes, olgu põhjus see, mis ta on, aga mina selle postituse lõpetan.

Ciao !

Failiure.

Läks ja laulis see 365 day challenge. Tundub, et ma pole ikkagi suuteline ennast nii plaju kätte võtma, et siia iga päev mingi märk maha jätta. Polnud eile kodus ja seega ei saanud ma ka teada seda, et mis minu päevane challenge oli. Õhtul muidugi sain, aga siis oli juba tsuti hilja seda järgima hakata. Tänast kirja ma pole isegi veel kätte saanud, seega  ei ole ma ka kindel, et kas ma olen tänase päevaga selle ülesande sooritanud.

Igatahes ma foldin selle ära. Otsustasin, et ma saan ka ilma selleta, et mingi kutt mulle meilile korraldusi saadab, väga hästi ise hakkama. Selle tõestuseks koristasin täitsa omal algatusel toa ära.

Ja ega ma muud ei tahtnudki öelda. Teadke, et ma pole suuteline siia liiga tihti mingit sodi kirjutama, et palun käige vahel ka väljas, mitte ärge reipige seda refresh nuppu.