Ei ole enam seda suur kirjutamistuhinat. Siiski, tahtsin isegi vähe pilte siia riputada, aga kuna mu arvuti polnud minuga nõus, jääb ka see praegu katki.
Käisin kinos Avengersit vaatamas ja pean tõdema, et niisama meelelahutuseks oli see film vägagi hea. Seda oli põnev vaadata ja alguses ei koosnenudki terve film ainult plahvatustest. Ma isegi vaatasin kella, et näha, kuna esimene auto plahvatab, aga praeguseks on see kellaaeg juba meelest pühitud. Stoori oli täitsa jälgitav, aga kahjuks oli filmi ülesehitus üsnagi sarnane paljude omasuguste filmidega. See film nii väga ei üllatanud, kui lihtsalt kinnitas minu filmieelset arvamust, et see tuleb awesome.
Aga palun-palun likvideerige see uus 3D maania. Sellele filmile ei andnud ta eriti palju juurde. Täpsem olles, siis ainus asi, mis see 3D tegi, oli see, et ajas mul nina sügelema oma suurte prillidega.
Klassireis rappa oli samuti üsna selline, nagu oodata oligi. Tammsaare muuseum oli lihtsalt mingisugune vanade palkmajade kogum, kus kunagi elas keegi kuulus mees - üsnagi mõtetu imo. Ainus inimene, kes seda ekskursiooni nautis, oli giid. Teised enam-vähem lihtsalt olid ja kannatasid.
Uus ja huvitav oli väikene näitlemisosa. Kõik said tekstikillukese ja pidid selle klassile esitama. Mina olin Andres ja minu osaks oli Pearul nägu täis sõimata. Pearu osa mängis Brandon ja mainin, et meie esitus oli lausa suurepärane. Tuleb kohe tahtmine näitlejaks hakata.
Raba oli võrdlemisi niiske, mis tähendas, et lauad olid seal märjad ja libedad. Samas pole ka imestada, sest eks sa ise oleksid ka suts libe, kui asetseksid 10cm veekihi all. See aga tähendas, et tuli manööverdada paljajalu 1-2km mööda rada, mida sa ei näinud. Ja et asi liiga lihtne poleks, olid loomad sinna jätnud oma väikesi "üllatusi" - nagu wtf?! terve mets/raba on neile valla ja nemad käivad laudteel sital... Ühtlasi polnud ka see laudade seisukord eriti hea. Pea pooled lauad olid murdunud ja neist turritasid naelad välja. See polekski probleem olnud, aga kuna seal oli märg, ei olnud rahval susse jalas, mis tähendas, et kohale jõuti ikkagi veritsevate jalgadega.
Mulle isiklikult meeldis see. Ainult üks väike pind jäi painama. Ja see oli pind sõna kõige otsesemas mõttes. Pind kaevus sügavale minu tallanahka ja selle eemaldamiseks tuli kasutada erinevaid kirurgilisi vahendeid, nagu kööginuga, nõel ja kahvel.
Mul oleks veel mitmeid ja mitmeid teemasid, millel siin juurelda, aga mingil põhjusel ma lihtsalt ei viitsi. Hakkan vist muutuma vanaks ja väsinuks. Igatahes, olgu põhjus see, mis ta on, aga mina selle postituse lõpetan.
Ciao !
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar