Ma kujutan ette, et rahvas mõtleb, et mida huvitavat ma tegin, kui mind koolis polnud. Üldiselt ma vähkresin niisama voodis ennast aegajalt liigutades, et tatt ninast padja peale ei voolaks. Tundub, et ma olen haigestunud. Seda ei juhtu eriti tihti, aga nüüd tundub, et mind on tabanud surmatõbi, mida tuntakse vahel ka "nohu" nime all.
See kujutab endast olukorda, kus miljonid väikesed kanad leiavad tee sinu ninasõõrmete sügavaimatesse soppidesse ja teevad sinna pesa. Kui on kanad, siis on kindel see, et nad ka kakavad. See kollane limane löga mida nad eritavad, tekitabki suuri ebameeldivusi ja on tuntud meditsiinimaailmas sõnana "tatt". Seda olen ma eritanud juba 20-30 salvrätiku jagu, mis on võrdne umbes 14 tati ühikuga.
Ühtlasi vaevab mind ka kurguvalu, mida ma proovin erinevate nõiajookideg ohjes hoida. Saan vaevu rääkida ja kui ma peaksin vahel harva köhima(nii 2-3 korda minutis), on mul tunne, et üks minu kops proovib uuristada endale, läbi minu hingetoru, teed ülespoole. Olen joonud juba 5-6 tassi teed, mis on korralik saavutus, sest minu tass on ligi pooleliitrine. Ühtlasi joodab ema mulle sisse suuremates kogustes Vana Tallinnat ja mul jääb üle ainult loota, et see on mõeldud minu tervisliku olukorra parandamiseks.
Palavikku mul küll pole, aga selline tunne on küll, et ma vist ei jõua isegi ühte kätekõverdust teha. Ja see on halb märk. Käed värisevad ja vahel tabavad mind ootamatud külmavärinad, mis lõppedes jätavad mind lootma, et nad ei kordu. Ma ei suuda eriti sirgelt mõelda(käimisest rääkimata) ja ma isegi ei tea, kas see tuleneb haigusest või "ravimitest".
Kõike seda kokku võttes tuleb öelda, et ma ilmselt jõuan homme kooli. Tegemist pole eriti rõõmustava mõttega, aga vahel asjad lihtsalt väljuvad minu kontrolli alt. Võin ju proovida homseks tsuti rohkem haigestuda, aga ma pole kindel, kas ma olen selleks suuteline.
Eurovisioonist niipalju, et mina seda ei vaadanud. Ma nüüd ei taha öelda, et ma seda jubedalt vihkaksin, aga ma ütlen seda ikkagi. Aastatega olen ma aretanud endas julma viha Eurovisiooni(edaspidi EV) vastu. Mäletan, kuidas ma seda väiksena vaatasin, aga nüüd olen ma targem. Olen iseenda valusatest kogemustest õppinud, et enamus seal esitatavatest lauludest on minu kõrvadele sama meeldivad kui näiteks tolmuimeja. Kui ma pean valime kahe eurolaulu vahel, on see nagu valik, et kas ma tahan amputeerida oma vasaku või parema jala. Ja kui mulle teatatakse, et mingi laul neist on võinud, ehk kõige parem, siis minu mõtetes sarnaneb see sellega, et arst tuleb ja ütleb, et sul on süüfilis - kõige parem suguhaigus. On väga raske kirjeldada täpselt kui väga ma ei taha EV-d vaadata. Tunnistan, et ma olen osasid laule kuuland(mitte kuulnud, aga lausa kuuland). Venemaa oligi läinud välja ainult huumorile. Kui kuulata laulu ilma teadmiseta, et lauljate keskmine vanus on 220, siis ei ole see mitte midagi erilist. Võidulugu oli tsuti parem(aga ainult tsuti, mis on ühikuna väiksem kui "vähe"). Võidulugu võib isegi nii 2 nädalat meie raadiojaamades vastu pidada. Mina isiklikult loodan, et vähem, aga eks kõigil on õigus omale arvamusele. Ja kui teie arvamus erineb minu omast, siis kirjutage mulle ja ma hakkan teid siin samas blogis mõnitama.
Ja nüüd ma viskan jälle pikali, sest see kirjutamine pani mul pea ringi käima ja ma kardan, et ma varsti poleks enam suuteline voodini roomamagi.
Avasulu ette käivad endiselt tühikud, aga haige peaga läheb see ikka meelest ära. ;)
VastaKustutaInglise keele õpetaja igatses sind täna - Brandon tegi ettekannet, Keidi jäi hiljaks ja õpetaja keeras ukse lukku. Pärast tegi lahti, rääkis midagi ja lasi Karoliine klassi, naerdes: "Ma arvasin, et Kristen tuleb."
Ma tänan selle ilusa kokkuvõtte eest. Kohe tõesti ja ausalt tänan. On ka tore teada, et minu mõju on inka klassis lausa silmaga nähtav.
VastaKustuta