Viimasel ajal olen kohe eriti laisk olnud. Olen olnud isegi nii laisk, et kui mul oleks südametunnistus, siis annaks see ennast praeguseks hetkeks juba kindlasti tunda. Ainus põhjus, miks ma siia midagi kirjutanud ei ole on see, et ma lihtsalt pole viitsinud. Ja fakt on see, et ma ei viitsi eriti midagi ka praegu kirjutada, aga lihtsalt väikesest viisakusest otsustasin, et peaks siia veel enne kooli mingi märgi maha jätma.
Ma ei viitsi praegu kirjutada siia ei Norrast, ei praktikast ja kohe kindlasti ei viitsi ma praegu teha siia lühikokkuvõtet oma suvest. Seega teen ma ainsat asja, mis tunduks praegu loogiline ja kirjutan siia koolist.
Kui vanasti olid mul asjad juba ammu enne kooli valmis ja minu tuppa vaadates oli kohe näha, et laps läheb kooli, siis praegu olen ma ennast juba sama lõdvaks lasnud kui keskmine õpilane õppeaasta lõpus. See tähendab, et ainus koolile viitav asi minu toas on üksik laual lebav pastakas, mille ma hommikul kotti pistan. See aasta ei korraldanud mitte mingisugust koolieelset shoppingut, vaid lootsin lihtsalt, et mul on eelnevatest aastatest kõik vajalik kraam veel alles.
Ees ootab mind viimane tavaline kooliaasta. Tõenäoliselt on see ka viimane aasta Tartus, sest kohalikes ülikoolides ei õpetata mitte midagi, mis minu jaoks kasvõi natukene intrigeeriv tunduks. Seega tuleb sellest aastast viimast võtta ja elada piiri peal (live on the edge). Mingeid kindlaid plaane pole, aga kui mingi üritus timub, siis ma annan endast parima, et kohal olla. Seda isegi siis, kui toimub mingisugune mõttetu loeng. Üritan veel võtta viimast kohalikest sõpradest ja klassikaaslastest, sest mine sa tea, kas me veel kunagi kohtume. Seega paluks ka kõigilt teistelt, et see viimane aasta oleks vinge ja meeldejääv.
Suvi on juba kergelt üle visanud, sest kaua sa ikka viitsid kõik hommikud maha magada ja edaspidi aknast seda koledat ilma vaadata. Hiljuti vaatasin facebookis, kus rahvas kirjutab, kuidas nad näevad hotelliaknast välja vaadates delfiine and shit, samas kui mina näen aknast vaadates ainutl seda, kuidas mööduv rekka minu aknale vihmavett pritsib.
Ei taha kindlasti öelda, et suvi oleks olnud mõttetu, sest sain ka ise palju käidud ja nähtud. Sellest kirjutamine aga jääb kuskile tulevikku, sest praegu ei ole te veel valmis kuulama (lugema) minu tegudest.
On väga meeldiv teid kõiki jälle näha ja ma loodan, et sellest viimasest aastast võtame me kõik ikka päris viimase välja.
!!!!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar