Head vana lõppu ja uue algust !!!

Et ei lõppeks jook ja ei kimbutaks ment. Soovin (peaaegu)kõigile kõike ja kõige paremat ja loodan, et uus aasta tuleks vähe parem kui eelmine. Aus olla, siis mina arvan, et see aasta oli minu jaoks üks paras pettumus. Ei oskagi kohe öelda miks, aga lihtsalt on selline tunne, et ma ei saavutanud päris seda, mida ma soovisin.

Liiga kaua olen viibinud eemal oma armastatud blogist, aga nüüd olen tagasi, et pole vaja muretseda.

Vahepeal on möödunud ligi nädal aega. Ja peab mainima, et tegemist oli ühe ääretult tegusa nädalaga.

Alustan sellest, et tänan kõiki, kes mulle sünnipäeval(või hiljem/varem) õnne soovisid. Teie õnnitlused läksid mulle hinde ja südamesse ja igasse muude kehaõnarusse. Igatahes, teadke, et ma olen teile tänulik ja loodetavasti pean ka teie sünnipäevi meeles.

Poes veel dokumenti küsitud pole, mis on natukene pettumust valmistav. Oleks vaja kedagi, kes lihtsalt küsiks korra seda, et ma saaksin selle talle nina alla lükata ja näkku naerda, et ma pole nii noor nagu sa arvad.

Jõulud möödusid rahulikult ja nendest polegi midagi erilist rääkida. Tänan jällegi kõiki kingitegijaid ja õnnesoovijaid. Soovin siinkohal ka HÄID JÕULE inimestele, kellele mul pole olnud võimalust soovida.

Täna hommikul käisin ma verd andmas. Oli väga huvitav kogemus ja ma tunnen südamest kaasa inimestele, kellel seda võimalust pole. Tahaks öelda, et käisin seal, et olla mingisugune elupäästja, aga tegelikult olin ma lihtsalt uudishimulik. Mind absoluutselt ei huvita see, mis nad minu verega teha tahavad. Küll huvitas mind see, et missugune see doonorlus välja näeb. Seega seda ma sinna välja uurima läksingi.

Esimese asjana pidin ära täitma mingi küsimustiku, kus tuli vastata ntx küsimusele, et kas oled viibinud Suurbritannias aastatel 1980-1990. Seega mõtlesin, et see mind  väga ei puuduta. Edasi võeti mult vereproov, mis oli ka ühtlasi kogu preotseduuri kõige valusam osa. Selgus, et minu veretüüp on 0- Nendele, kes ei tea, võin öelda, et see on kõige haruldasem veri Eestis. See tähendab, et ma olen eriline. Ootasin siis ka vähe erilisemat kohtlemist, aga seda ei tulnud.

Edasi viidi mind mingisse teise ruumi, kus küsiti veel mõned küsimused ja serveeriti Limpa kõrremahla. Teinud mahlale otsa peale, läksin oma teekonnal viimsesse punkti, kus ma siis loovutasin ligi pool liitrit endast. Nõel, mille nad mulle käsivarde torkasid tundus masendavalt suur, kuid oli õnneks hästi teravaks ihutud, et erilist valu tunda ei olnud.

Seal ma siis lebasin ja veritsesin oma 5-10 minutit kuni sai mulle määratud kilekott täis. Nõel võeti veenist välja ja mind saadeti minema. Järgmises ruumis pakuti mulle veel teed(mille pidin ise valmis keetma) ja küpsiseid. Lõpuks sain oma kleepsu välja vahetada mingi maiustuse vms vastu. Valisin ühe kena tassi. Erinevaid tasse oli seal 3tk, mis tähendab, et mul läheb veel pool aastat, enne, kui mul õnnestub kokku koguda kõik erinevad. 

Oli küll pikk vahe eelneva postitusega, aga ma olen väsinud ja vähe uimane, mis tähendab, et ma tõesti ei viitsi siia praegu pikemalt midagi kirjutada. 

Head vaheaega ja (igaks juhuks) Head uut aastat !!!

Loetud sekundid.

Minu suurpäevani on jäänud arvuti kella põhjal(selle postituse kirjutamise algusest) 76 minutit. Ma plaanin nautida sellest iga viimset kui hetke, sest need on minu viimased minutid selles ilmas lapsena. 

Kui ma nüüd sellele mõtlen, on mul juba tunne, et ma olen saanud vanaks. Varem arvasin, et ma saan lihtsalt vanemaks, aga nüüd ja praegu on tunne, et ma saan vanaks.

Tean, et lubasin kooli ilmuda ülikonnaga, aga praktilistel eesmärkidel olen pidanud sellest üritusest loobuma. Valge särk läheb siiski loosi. Nagu lubasin, jagan ka koolis kommi, et tulge ja otsige mind üles ja kui veab, jagan teiegagi saaki. Praeguseks on jäänud sünnipäevani alla 5000 sekundi ja neist iga viimne kui üks on arvel. 

Egas ma praegu ei oskagi midagi väga rohkemat rääkida, sest mul on uni ja ma plaanin enamuse jutust jätta hetkeks, kui patch 1.8 on juba olemas. 

On ka plaan minna lähiajal verd andma, et kui keegi täisealistest soovib minuga ühineda, siis andke julgesti teada.

Aga aitab praeguseks. Selline tillukene postitus jääbki minu viimaseks kirjutiseks lapsena. Alates homsest võib siin(teoreetiliselt) juba palju küpsemaid teoseid oodata.

Väike värdjas päkapikk.

Üleskutse kõigile treffneristidele. See nädal nüüd kõik päkapikumütsidega kooli! Loome koos koolis vähe seda jõulumeeleolu. Kui minu aktiivsed lugejad ei järgi minu eeskuju, on nad minu silmis surnud. Ainus vabandus oleks siis mõne lähedase inimese surm või tõsine kurguhaigus. Muud inimesed on kohustatud kandma seda mütsi.

Jällegi vabandan, et ei ole viitsinud siia juba pikemat aega kirjutada. Näen, et inimesed usinalt uurivad minu blogi ja mul on kahju neile pettumust valmistada siia mitte sõnagi kirjutades. 

Tutvusin täna lähemalt ühe toreda jänesega. Täpsemalt jänese anatoomiaga.... Šokolaadi- ja tšillikastmes. Oli väga maitsev. Limpsisin isegi kondid puhtaks. Aga ärge pidagi mind julmaks inimeseks. Mina polnud see, kes selle loomekese piinad lõpetas(ja neid piinu alustas). Mina olin ju süütu kõrvalseisja, kes lihtsalt otsustas sellel jänesel ühe jala ära süüa....

Homsest algab minu sünnipäevanädal. Neljapäeval on plaan tulla ülikonnaga(ja mütsiga), mis teeks minust tõsise isapäkapiku. Olen seda neljapäeva juba väga pikalt oodanud. Umbes sellest ajast saadik, kui ma sain teada, mis asi see alkohol täpsemalt on.

Nädalalõpp ei kulgenud päris nii, nagu ta oli algselt plaanitud. Nimelt rikkusid minu plaanid ära mingid patsillid, mis tekitasid mulle eluohtliku palaviku 37.0 Arvestades seda, et minu normaalne kehatemperatuur on umbes 25, siis oli mul ääretult kehva olla. Seisin surmaga silmitsi ja sülitasin talle näkku, karjudes: "SA EI VÕTA MIND ENNE MU SÜNNIPÄEVA!" Tundub, et see mõjus. Praegu olen jälle enam-vähem elu ja tervise juures ja tundub, et olen ka sunnitud kooli peale mõtlema.

Midagi hirmast see nädal ees ei oota. Tunniplaan on ka üsnagi konkreetne ja lubab palju aega lihtsalt lõõgastumiseks. KESSE KURAT OLI, KES ÜTLES, ET 11KLASS ON RASKE?! Siiani on olnud üks suur pidu ja pillerkaar. Ei kujutaks ettegi seda, kui tunniplaanis oleks kirjas kunst, muuskia, keemia, vene keel and stuff. Siis peaks vist külle vaikselt eneka peale mõtlema hakkama.

Sain raamatukogust kirja, et minu kauaoodatud raamat(A Feast for Crows) on saabunud. Olin järjekorras nii kaua juba olnud, et mul oli see lausa meelest läinud. Siiski, korjasin ta sealt ära ja plaanin lähiajal ka sellega lähemalt tutvust teha.

Ühtlasi üle pika aja kaklesin ühe kassiga. Õigemini kakles kass minuga. Jalutas mööda ja ilmselt tal tuli selline vähe vihasem tuju peale ja ta otsustas minu kätt vähe pureda. Asi lõppes, nagu oligi oodata, tema võidu ja minu veritsemisega. Siiski, mina arvan, et moraalselt jäin siiski mina peale, sest ma ei karjunud, ega andnud alla, ega palunud tal lõpetada.

Siia kirjutamine muutub üha raskemaks. See on minu 105-s või 106-s postitus ja ma hakkan vaikselt paanikasse sattuma, sest mul saavad naljad otsa. See on üsnagi tõsine probleem. Proovige mind ilma naljata ette kujutada... Tulemus on üsnagi võigas.. Pean kiiremas korras leidma mingi uue ja hea allika, et oma naljatagavara täiendada, sest kui minu postitused hakkavad oma naljakust/naljalisust(ei tea, kumb on õige sõna) kaotama, siis ma ei näe eriti mõtet selle blogiga jätkata.

Igatahes praegu ma veel ei lõpeta, sest minul(ja mõnel teisel inimesel) on veel minu võimetesse usku. Aga, kui teile tundub, et seda teksti lugedes teil enam suunurgad ei tõuse, siis palun andke mulle teada ja ma proovin ennast parandada või hoopis löön blogile käega(seda viimast ma muidu väga ei eelista).

Beacause F**K you that's why!

Alustan seekord siis arvestusnädala kirjeldamisega. Algus on olnud võrdemisi hea. Inka möödus ilmselt eriti edukalt põhjustel, millest ma siin pikemalt rääkima ei hakka. Vene keelega on selline lugu, et on täitsa võimalik, et ma pigistan sellest arvestusest kolmekese välja. See oli juba piisavalt hull, et ma seda ühe korra tegema pidin, teist korda ma enam seda läbi elada ei taha.

Homme ootab mida ees täiesti vaba päev, mille plaanin kulutada erinevatele füüsist arendavatele tegevustele. Alustades hommikuse uisutamisega ja lõpetades väikese batuudiga. Siinkohal kutsun kõiki üles minuga ühinema. Kui vaja täpsemalt infot, siis võtke minuga ühendust.

Tuli ka kutse Red Hot Chilli Peppersi kontserdile. Peab mainima, et ma pole suur fänn, aga see muusika meeldib mulle sellegipoolest. Asja negatiivne külg on see, et pilet on 50€. Oleks nii 30€, poleks asjas üldse küsimust - oleks kindel minek, aga eks peab uurima, et kui saab suurema seltskonna kokku, võiks ju täitsa minna. Seega, kui on inimesi, kes oleks asjast huvitatud, võiksime hakata vaikselt midagi korraldama.

Jõmm edeneb ka jõudsalt ja selle koha pealt pole midagi ette heita. Muskel kasvab ja sellega ühes kasvab ego. Valk ja kreatiin hakkavad ka varsti lõppema, aga praeguseks veel piisab.

Sünnipäevani on jäänud vaid ühekohaline arv päevi, mis tähendab, et ma olen juba peaaegu 18. Ootan seda hetke juba suure ärevusega, sest see tähendaks, et ma saan õiguse hääletada. Saan ka muid õigusi, mis pole praegu väga olulised. Varem oli plaan 18 saades magada bussiepeatuses, aga see sai õnnetuse näol juba suvel teoks. Nüüd ei olegi mingit kindlat sihti silme ees.

Kätekõverdused on siiani saanud kõige rohkem hääli, mis tähendab, et ma juba eile alustasin nendega. Plaan on jätkata nendega kuni sünnipäevani. Kuklale kasvatan samuti juukseid üha intensiivsemalt. Lasin ka õel juukseid vähe pügada. See katse oli juba palju edukam ja ma ei pea peeglisse vaadates värisema. Siiski, pean mainima, et on üsnagi jube hetk, kui juuksur, hoides käes lõikusmasinat, järsku hüüatab OIH! See võttis küll südamealt vähe õõnsaks, aga muidu olen lõpptulemusega väga rahul.

Praegu kuulan siis Red Hot Chilli Peppersit, et ennast vähe nende loominguga kurssi jälle viia. Siiani on kõige parema mulje jätnud samad laulud, mis mulle juba varem meeldisid:

Dani California

Californication

Snow(Hey Oh)

Tell Me Baby 

Otherside

Soovitan neid ka teistele.

Tean, et oli plaanis siin täna hoopis teistel teemadel arutleda, aga kuna ma vähe viivitasin selle kirjutamisega, siis läksid need muud teemad mult juba peast minema. Seega peate rahulduma selle praeguse kirjatükiga.

DFTBA

Ei olnud täna plaanis kirjutada,

aga ma lihtsalt ei suuda oma emotsioone kontrollida. 

Käisin korra Facebookis ja avastasin, et mind on jälle mingitele üritustele kutsutud. Inimesed, palun saage aru, et ma tõesti ei soovi neljapäeva õhtul kuskile Põlvasse mingid garaazibändi kuulama minna. Ärge kutsuge mind ka kuhugi, kui te mind ei tea. Mind lisavad inimesed, keda ma isegi näinud pole ja küsimusele "tean ma sind?" vastavad nad umbes "otseselt kohtunud pole, aga olen sind näinud vms". Kui sa ei tea kes ma olen, siis miks sa tahad internetis minu sõber olla? Mind ei huvita see, et sa oled mind näinud. Kui sa pole ennast tutvustanud või ma pole sinust varem midagi kuulnud, sa minu sõber olla ei saa.

Ühtlasi on sellised suvakad just need, kes minu seina oma mõttetute, kuskilt kopeeritud piltide ja anekdootidega koormavad. Raisad kutsuvad mind Farmville jms mängima. Nahhui sa kutsud mind mängima, kui sa ei tea kes ma olen ! Ma põhimõtte pärast juba ei mängi FBs midagi. Üleüldse tegelen selle gaminguga võrdlemisi vähe(väljaspool informaatikatundi). Olen juba nii mõnelegi inimesele mingi väikese maagia peale pannud, et ma ei näe enam seda, mis nad kirjutavad, sest muidu ei jääks minu seinale ruumi asjadele, mis tegelikult ka mind puudutavad.

Seega, kui sa ei tea kes ma olen, ära lisa mind sõbraks, ma ei võta seda kutset vastu. Kui tahad minu sõber olla, soovitan alustada väikesest vestlusest. Nii, kui ma sind juba tean, võin teha mööndusi ja sinu sõber olla.

Mainin ka seda, et kui(te olete aru kaotanud ja) osalete mingil FB loosimisel, siis ärge palun kutsuge ka mind sinna osalema(siis võite, kui tõesti tahate, et ma attendiksin),aga mingil suvaka iPhone loosimisega ärge hakake vaeva nägema. TE EI VÕIDA NAGUNII! Te olete niigi koledad ja rõvedad pubekad, et palun tehke endale teene ja näidake, et te saate aru, et tegemist on pettusega. Sest iga kuradi kord, kui ma näen, et keegi minu "sõpradest" osaleb mingil "100000000 esimses saavad mingit sitta" läheb mul kops üle maksa(nagu suurest vihast tingituna otseses mõttes üle maksa) ja ma tahaks kellegi peale karjuda. Kui te olete idioodid, siis te ei pea seda nii avalikult eksponeerima. Palun hoidke see pigem enda teada(näete targemad välja) ja lihtsalt võib-olla ei hakkagi kogu maailm teid vihkama.

Kui sa seda lugedes ei tunne ennast puudutatuna, siis anna andeks, et tekitasin sinus minu vastu negatiivseid tundeid. Kui aga on sul tunne, et ma kirjeldasin just SIND väga täpselt, siis tea, et ma vihkan sind iga rakukesega oma kehas.

Ja selle rõõmsa mõttega ma lõpetangi selle tänase (võrdlemisi) kurja kirja. Olge ikka tublid edasi ja ärge laske pead norgu jms.

tehtud'

Sain nüüd lõpuks autokooli teooria tehtud. 60-st küsimusest vastasin valesti ühele küsimusele, mis tähendab, et ma tean nüüd liiklusteooriat läbi ja lõhki. Eksamisõidule sain aja 16ndaks. Ainus aeg, mis oli vaba oli 9:15, mis tähendab, et peale sõitu jääb mul aega umbes 15minutit, et leida tee matemaatika arvestusele. Siiski, ma pole mures, sest tänane päev oli üks suur õnnestumiste jada(kui üks eesti keele kolm välja arvata).

Sain vene keele jutustamise 5-. See tuli mulle üllatusena, sest ma polnud selleks eriti midagi õppinud ja seega tuli improvoor. Jutt oli pmst nagu "ood Treffnerile", mis ilmselt läks õpetajale hästi peale. Olin ka sunnitud Ljubofile tunnistama, et ma tegelikult ei soovi saada loomaarstiks. Sellegipoolest, jäi minu vene keskmine hinne 3.9 peale, mille üle ma olen ääretult uhke, sest see tähendab, et ma saan kirjalikus arvestuses juurde 4 punkti, mis on punkti võrra rohkem kui ma oodata julgesin. Kuid siiski pean ma töös teenima vähemalt tubli 41 punkti, mis tähendab, et midagi peab siiski õppima. 

Viimased nädalad on möödunud jube kiirelt ja pole eriti mingit vaba aega olnud, aga nüüd on tulemas arvestuste nädal, vaheaeg ja ka minu supersweet 18 on 15 päeva kaugusel. Kätekõverdused ikka eriti ei edene, aga rööbaspuud eilses kehalises õnnestusid, mis tähendab, et minu Treffeneri ajaloo esimene perioodi 5+ on tulekul. Ise arvan muidugi seda, et olen väärt kuut miinust, aga ega sinna midagi parata ei ole.

Keemia arvestusest plaanin ära saada, hoolimata sellest, et homme ootab mind ees tunnikontroll, milles mul pole õrna aimugi kuidas homofoobseid propeeniseid ja etanaale omavahel reageerima panna. Siiski lähen selle peale välja, et eks kuidagi kobistab ära.

Polegi viimasel ajal olnud palju, millest kirjutada, sest keegi pole minu peale urisenud, mind pole varitsetud ja rünnatud, ega isegi kergelt ähvardatud.seega on kätte jõudnud need rahulikumad ajad, mis tähendavad, et ka minu siinseid postitusi jääb vähemaks. Mulle see küll ei meeldi, aga ma ei viitsi siia ka mingit suvalist sitta ka kirjutada. Ma ikka kirjutan siia sellist erilist ja korralikult läbi mõeldud sitta.

Koolis oli ka mingi karjääri test vms, mis pidi näitama, et kelleks on sul mõtet saada. Minu tulemused näitasid, et minust saab kunstiliste kalduvustega teadlasest BOSS. Minule see amet täitsa istuks. Avaldati ka arvamust, et ma peaksin pühenduma rohkem kirjutamisele ja vb looma mingi raamatu, aga ma arvan, et tulemus oleks nii kohutav, et keegi ei julgeks selle raamatu pealkirja isegi sosistada. Üldiselt ma olen ka ise seda kirjaniku karjääri kaalunud, aga kuna mul pole õrna aimugi kuidas ja millest kirjutada, jään ma ilmselt oma liistude juurde ja libistan oma teksti siia tagasihoidlikule veebilehele.

Pole vaja muretseda, et ma kuhugi ära kaon, isegi siis, kui minust siin pikemat aega midagi kuulda pole(minu jaoks on juba 3 päeva üüratult pikk aeg), sest nagu ma olen siin juba korduvalt maininud, ma jätkan oma lugudega.

Vahepeal mainin ära ka selle, et olen sügavalt pettunud Rimis. Pood, mida ma pidasin suurepäraseks, on mind nüüd alt vedanud. Tahtsin ükspäev piima osta ja SEAL POLNUD TILKAGI PIIMA!!! Tõsi, seal oli mingit kollase pakiga piimamoodi vedelikku, aga seda ma ei julgenud isegi vaadata kartuses, et saan sealt mingi pisiku külge. Veel oli seal 1 liiter(ainult 1 ja viimane pakk) 0.05%-list piima, mis on nagu vesi, aga valge. Seega inimesed, kui teil on vaja piima, ärge jumala pärast minge rimisse ja olgu see meie suur ja kuri salaplaan Rimi piimatööstus põhja lasta.

Homme on tänane juba eile.

Pealkirja mõtles välja Kevin. Minu arvates on tegemist lausega, mis on ajatu ja millest võib saada suur hitt. Igatahes, kui keegi soovib seda kasutada, siis pöörduge Kevini juurde ja ma olen kindel, et,väikese tasu eest, on ta nõus teile loa andma.

Neljapäeval toimus balli peremehe ja -naise konkurss, mida ma attendisin. Ei saa jätta oma kommentaare selle kohta endale. Kallis e-klass, palun andke mulle andeks, kui ma nüüd kellegi ideed maha teen, aga ma räägin nii, nagu mina ja inimesed minu ümber asju  nägid.

Algatuseks mainin ära, et oli suur viga võtta igast klassist 2 paari ja lasta neil kõigil mingi etendus teha. Arvestades seda, et peaaegu igal paaril oli võetud teemaks Titanicu sisukokkuvõte, EI OLNUD eriti huvitav ühte ja sama asja korduvalt üle vaadata. Korraldajad oleksid võinud anda klassidele alguses teemad kätte, et ei tekiks seda jama, et me peaksime vaatama ühte asja mitu, mitu, mitu, mitu korda. Suur aplaus muidugi nendele, kes otsustasid teha midagi, mis erines teistest. Muidugi mängib siin ka rolli see, kui hästi nad sellega hakkama said, sest isegi siis, kui on ääretult hea idee, ei tule asjast midagi välja, kui näitlejad on kehvad. 

Aga muidu oli üritus üsnagi hästi korraldatud, seega suur aplaus e-klassile. Siiski pean ütlema, et balli teema "Titanic" oli minu arvates täiesti vale valik. Tõsi, et Titanic oli suur ja uhke laev, aga peab mõtlema ka sellele, et seal sai surma mitmeid sadu inimesi. Pole eriti viisakas(kasutan seda sõna parema puudumisel) teha näidendeid, kus näidatakse inimeste uppumist selleks, et inimesed selle üle naeraksid. Samahästi võiks järgmise balli teemaks olla 9/11, sest need olid ju väga kenad tornid, hoolimata sellest, et nendes hukkus hulgaliselt inimesi.

Loodan, et tegin oma seisukoha selgeks.

Nüüd jätkame vähe rõõmsamatel teemadel ja alustuseks mainin, et 

"Ei noo jep pärast MSNNIS sain Mannuga asja ühele poole (Y) Ei noo ajasin juttu siis tema ja Keiriga. Ega noo Happy teemat vist eriti ei olnud. :D Ei noo korra isegi Kristinaga rääkisin. :D"

on tagasi. Selgus, et kutt oli lihtsalt oma blogi aadressi ära muutnud ja seega meid kõiki üle kavaldanud, aga kasutades oma uurijaoskusi, õnnestus mul, kasutades ääretult keerulisi spioonivõtteid(ma küsisin tema enda käest, et mis ta blogi uus aadress on), saada ligipääs ta blogisse. Et kui keegi soovib aadressi, siis olge lahked ja küsige, aga nagu enne, ma seda siia üles ei pane.

Eile avastasin ühe ääretult jubeda jutu. Tegemist on mingi hiina/jaapani vms autoriga. Ma ei soovita seda neile, kes võivad suurest hirmust saada südameataki vms ja neile, kes on allergilised sitaseente vastu. Muidu aga nautige:

http://comic.naver.com/webtoon/detail.nhn?titleId=350217&no=31&weekday=tue

Hääletus on otsustanud, et ma peaksin tegema kätekõverdusi. No ma proovisin ja tegin kokku neid umbes kuus. Rohkem ma ei kannatanud, sest minu vasakusse õlga lõi sisse üüratu valu, mis mind mõnevõrra tagasi hoidis.

Seega liikusin edasi järgmise ülesande juure, milleks oli juuste kasvatamine. Võin käsi südamel öelda, et olen sellega igal vabal hetkel tegelenud ja vahel olen isegi korraks tunnist lahkunud, et oma juukseid kasvatada. Luban, et tegelen soengu taastamisega päevad ja ööd ja ei lõpeta enne, kui sellest on järel vaid halb mälestus.

DFTBA