Minu suurpäevani on jäänud arvuti kella põhjal(selle postituse kirjutamise algusest) 76 minutit. Ma plaanin nautida sellest iga viimset kui hetke, sest need on minu viimased minutid selles ilmas lapsena.
Kui ma nüüd sellele mõtlen, on mul juba tunne, et ma olen saanud vanaks. Varem arvasin, et ma saan lihtsalt vanemaks, aga nüüd ja praegu on tunne, et ma saan vanaks.
Tean, et lubasin kooli ilmuda ülikonnaga, aga praktilistel eesmärkidel olen pidanud sellest üritusest loobuma. Valge särk läheb siiski loosi. Nagu lubasin, jagan ka koolis kommi, et tulge ja otsige mind üles ja kui veab, jagan teiegagi saaki. Praeguseks on jäänud sünnipäevani alla 5000 sekundi ja neist iga viimne kui üks on arvel.
Egas ma praegu ei oskagi midagi väga rohkemat rääkida, sest mul on uni ja ma plaanin enamuse jutust jätta hetkeks, kui patch 1.8 on juba olemas.
On ka plaan minna lähiajal verd andma, et kui keegi täisealistest soovib minuga ühineda, siis andke julgesti teada.
Aga aitab praeguseks. Selline tillukene postitus jääbki minu viimaseks kirjutiseks lapsena. Alates homsest võib siin(teoreetiliselt) juba palju küpsemaid teoseid oodata.
Aga su päkapikumüts jättis vägagi erilise mulje :)
VastaKustutaJa need karvad, mis seal ääres olid, kõditasid mu kõrvu ja ajasid pea jubedalt sügelema.
VastaKustuta