sojndgösjng

Kõigepealt vabandan erinevate trükivigade pärast, sest kuna minu enda arvuti keeldus käivitumast, olen ma praegusel hetkel sunnitud kasutama läpakat. Olen üks väheseid inimesi, kellele absoluutselt ei meeldi läpaka klaviatuur. Minu meelest on see liiga pisike ja klahve tuleb vajutada hoopis vähema jõuga.

Igatahes on mul olnud juhtimisõigus juba üle nädala ja peab tõdema, et see on väga võimas tunne. Alguses oli vähe imelik sõita nii, kui ei olnud sõiduinstruktorit kõrval, aga nüüd tuleb see juba üsnagi loomulikult. Load tulid täpselt õigel ajal, sest muidu mul poleks erilist tahtmist käia trennis vms, kui ma oleks sunnitud sõitma bussiga. 

--Kiire söögipaus--

Mis osutus pikemaks, kui ma arvasin, sest olukord nõudis minu käest seda, et ma oma venda vähe lõbustaksin. Muidu sõin mingeid sokolaadi helbeid piimaga, mis minu arvates on kohutav toit, eriti praegu, kui õues on külm, ei taha külma piima tarbida. Oleksin lisanud menüüsse ka mõne pasteedileiva, aga otsustasin need siiski pärastiseks jätta, et oleks hea nautida.

Neljapäeval käisin klassiga (jälle)teatris. Seekord vaatasime filmi nimega Karin ja Indrek, mis minu arvates osutus peaaegu ainult Karini šõuks. imo oligi tegemist rohkem etendusega Karin ja Sõbrad. Siiski, etenduse kohta võib öelda nii palju, et ta oli pikk....väga pikk... Kõigepealt tuli istuda väikestel rohelise kattega puittoolidel, mis olid mõõtude poolest peaaegu parajad minu vennale, aga milles inimestel jääb kitsaks. Ja nendes tuli istuda KAKS TUNDI. Ja kui need kaks pikka ja rasket tundi said istutud, tuli seal istuda VEEL KAKS TUNDI. Asja muutis veel paremaks see, et seal oli soojem kui põrgus. Ma arvan, et keskmine temperatuur oli seal kõrgemal kui tavalises saunas. 

Siiski pidasin vapralt lõpuni vastu ja hingasin koos kõigi teistega kergendatult, kui lõpuks aplaus lakkas ja meil koju lubati sõita. Mainin ära veel nii palju, et etendus ise oli täitsa tore. See oli nagu seebiooper, kus Kergelt paranoiline naisolevus kõiki kahtlustab ja üritab nende saladusi välja pinnida. Kohati sai isegi naerda, mida ma ei oleks osanud isegi unes näha, aga võib-olla oli asi lihtsalt selles, et ma naersin tsipa valedes kohtades.

Täna oli keemia töö. Ja vastupidiselt üldisele arvamusele, läks mul see töö isegi võrdlemisi hästi. Võib-olla... Kui ma töö kätte sain tundus mulle kõik väga lihtne ja lehendades edasi, ei läinud see kõik oluliselt raskemaks. See oligi siis kas esimene töö, mida ma keemias oskasin natukene, või on tegemist sellega, et ma olin nii loll, et ei saanud aru isegi seda, et ma midagi ei oskanud. Eile kulus mul oma pool tundi intensiivset keemia õppimist, et endale selgeks teha, et ma ei saa sellest aru. 

Homme ootab mind ees kirjanduse töö, milleks ma veel õppima pole hakanud. 3-st raamatust on mul 1 läbi, mis tähendab, et asjaga on samahästi kui ühelpool. Otsisin ka teistele raamatutele sisukokkuvõtted välja, et oleks siis hea vaadata, kui ma lõpuks otsustan neid lugeda. Ei tea, kas see hetk ka täna tekib, aga elame - näeme.

Reklaam

Pakun siis erinevaid juuksehooldus ja -viimistlustooteid.

Pakun neid pmst maaletooja hinnaga, et kui kellelgi on vaja, siis võtke julgelt ühendust.

Ise ma väga seda teemat ei jaga, aga see polegi peamine. Loeb see, et kui on vaja juuksed korda sättida, siis mina olen see inimene, kelle kaudu te saate seda ilmselt vähe odavamalt teha.

Ükskord me võidame niikuinii...

Ja võitsimegi.

Võitsime vist oma esimese saalihoki mängu, mis on osa suuremast võistlusest. Mäng oli üsnagi pingeline, aga võib vist julgelt öelda, et suurema osa mängust me siiski domineerisime. Tüdrukute mäng toimus põhiliselt vastaste väljakupoolel ja samamoodi ka meie oma. See tasuski lõpuks ära - nii tüdrukud kui meie lõime ühe värava. Selle värava, mis meid juhtima viis lõin siiski mina ja võib vist öelda, et ma olin endaga täitsa rahul. Selline adrenaliinilaks oli, et peale löömist tuli kohe tahtmine minna ja seinast üks wallflip visata. Siiski suutsin ma ennast veenda, et kuna ma seda varem pole teinud, siis ilmselt oleks see tähendanud minu mängu lõppu... igaveseks..

Põhiline ongi see, et me ei saanud lastelt(10ndikelt) pähe. Neile tuleb juba varakult õpetada, et neil pole mõtet vanematele vastu hakata. Lõpuks nad lihtsalt annavad alla ja teevad kõik vaguralt kaasa, mis me käseme.

Mainin ära ka selle, et olen nüüd näinud ka Paranormal Activity 3ndat osa. Kui esimene osa oli üks jubedamaid asju, mis ma näinud olen, siis see-eest teine osa oli puhtalt naljakas. Polnud lihtsalt võimalik seda vaadata ilma naermata. Samas vb tegi esimese osa tsipa hirmsamaks ka fakt, et ma pidin peale seda filmi öösel/pimedas tükk maad üksi koju jalutama. Sellises olukorras tundub, et iga väiksemgi krõbin tähendab mu surma. 

Kolmas osa oli jubeduselt minu arvates üsnagi okei, aga mitte just lausa hirmuäratav. Tõsi, olid mõned kohad, mis tekitasid judinaid, aga muidu ei olnud midagi väga hirmsat.

Hakkasin ka seda mõtlema, et miks just nendes jubedates filmides on alati väike mustapealine tüdruk. Kas võib tegemist olla faktiga, et väikesed tüdrukud ongi hirmsad? Või on asi lihtsalt minus... Igatahes kui ma kuskil pimedas peaksin nägema mõnda umbes 6-10 aastast tumedajuukselist tüdrukut, siis mina pööran jalamaid ümber ja lahkun sealt nii kiiresti, kui jalad võtavad. Isegi siis, kui ta paluks minu abi, kahtlustaksin ma seal mingit tumedate jõudude poolt seatud lõksu ja ei jääks appi.

Loodan, et ma pole ainus inimene, kes nii mõtleb, sest tunduks muidu kuidagi kahtlane, et mina üksi kardan väikseid tüdrukuid.

Vabadus !

Ma väga vabandan, et pole jõudnud siia juba nädal aega sõnagi kirjutada. Tõsi, on olnud kiired ajad ja seda vaba hetke on olnud raske leida, siiski oleksin ma võinud, suure tahtmise korral, siia juba varem kirjutada. Asi on selles, et kõik inimesed järsku soovivad tükikest minu ajast ja on väga raske seda kõike ära jaotada nii, et ma kõiki rahuldaks. Seega, inimesed, kes jäid rahuldamata olid minu lugejad. Ja ma vabandan.

Alustan sellest kõige paremast uudisest ja mainin ära, et MA SAIN LOAD KÄTTE. Tegelikult ma veel päris lube ei saanud - need tulevad umbes 2 nädala pärast, aga ma sain õiguse autot juhtida. Olen juba mõned ringid teinud ja peab tunnistama, et ilma mingi õpetajata on oma sõidule palju lihtsam keskenduda, sest siis saab ise planeerida oma teekonna ja ei pea vahepeal peatusi tegema, et auto kuskile lumevalli parkida. Sellest ka see tänane pealkiri - Vabadus. Sellega on selline asi, et enam pole mulle ükski koht kaugel ja alati, kui mul on tahtmine(ja saan kelleltki autot laenata) on mul võimalus minna kuhu tahan ja teha, mis süda lustib.

Paljud inimesed, kes seda loevad on samuti oma lubadele lähedal ja seetõttu jagan nendega oma kogemust sõidueksamil. Minu instruktor oli Elmo. Perekonnanime ma täpselt ei mäleta(ja ausalt see mind väga ei huvita ka), aga mainin ära, et ta oli väga Ansipi näoga. Polnud just minu esimene valik, sest ta tundus kuidagi tusane, aga käis kah. Alguses tuli vigu nagu oavarrest. Mitte sellised suured vead, aga piisavad, et ta need ära mainiks. Nimelt polnud minu pikivahed piisavalt pikad, mistõttu võisin ma teisi juhte närvi ja segadusse ajada, veel ei näidanud ma suunda piisavalt vara, mis tähendas, et kõik need mind ümbritsevad inimesed jooksid ringi nagu peata kanad ja maailm jäi seisma. Hoolimata sellest, et selle märkuse tegemise ajal ei olnud minuga samal tänaval ühtegi teist autot... Lõpuks igatahes jõudsin tagasi ARKi juurde, kus oli mul pikk vestlus selle eksamineerijaga teemal, et ma pean elu lõpuni meeles õigel ajal suunda näidata(minu täpsed sõnad). Lõpuks teatas ta mulle, et ma sõidan väga hästi, märkan liiklusmärke ka hästi, aga liiklusohutus jätab kõvasti soovida. - Jutt, mida mulle räägiti juba peale esimest sõidutundi, kuigi siis oli see sõnastatud nii, et ma sõidan nagu kaskadöör ja liiklusohutus on minu jaoks ainult sõna.

Siiski, loeb see, et ma sain läbi ja nüüd veeren ringi Eestimaa tänavatel. Mis tähendab seda, et kui te näete mind tulemas, pöörake ümber ja jooksge teises suunas.

Eile toimus väikene kogunemine vana klassiga. Oli ääretult tore näha kõiki neid vanu nägusid taas. Muidugi oli ka neid, kes kohale ei ilmunud. Inimesed, keda seal eriti keegi näha ei tahetud, inimesed, kes lihtsalt ei julgenud tulla ja isegi üks, kellega ei saanud mitte keegi kontakti. Keegi pole teda peale 9nda klassi lõpetamist näinud.

Igatahes, pidu oli raju....(tegelikult oli asi "rajust" kaugel) Midagi sellist seal ei toimunud, mis tahaks ära mainimist. Ja asi läks ainult hullemaks. Peale lõõgastavat tünnisauna, pillasin ma oma Vana Tallinna pudeli maha ja nagu oodata, ta purunes. Mul oli seal veel üle poole alles, aga kuna see "üle poole" oli põrandal, ei olnud mul tast suuremat kasu. Ülejäänud õhtu tarbisin ma ainult küpsiseid ja Kellukest, mis pole iseenesest paha kombinatsioon, aga antud olukorras jättis vähe soovida...

Ainus huvitav juhtumine oli see, kui klassivend otsustas oma bemmi kraavi parkida(see ei toimunud otseselt peol, mistõttu see pidu huvitavamaks ei muuda). Igatahes nägime kurja vaeva, et seda sealt kätte saada ja ainus tulemus oli see, et ta vajus sügavamale kraavi. Lõpuks meil vedas ka klassivend sai ühendust oma onuga, kes vägagi lahkelt tuli traktoriga appi ja tõmbas selle sõiduki välja. Nähtavaid vigastusi autol polnud, aga teel Tartusse tagasi tekitas üks esiratas kahtlast vibratsiooni. Ei teagi, mis täpselt viga oli, sest mina olin tagumises autos. Kulgesime siis Tartusse tagasi rahulikus tempos 60-70km/h ja olime rahul, et vähemalt midagigi oli meenutada.

Täna sain jällegi julguse kokku ja osalesin üritusel Bodypump. Nendele, kes on minu varasemaid kirjutisi lugenud on asi selge. Lubasin, et ma lähen sinna tagasi ainult surma ähvardusel, aga juhtus nii, et sai ka ilma. Kui eelmine kord oli see täielik piin, siis täna oli asi suht samamoodi. Võib-olla tsutike parem. Oli teine treener ja ta ei tundunud nii elujõuline ja rõõmus kui eelmine. Siiski oli sama muusika, kuid kava oli vähe erinev. Positiivne on see, et ma olin suuteline peale jala trenni veel seisma. See annab lootust, et ma võin homme kõndida. 

Ülehomme ootab ees hokivõistlus. Kui teised meeskonnad on eelnevatel nädalatel korralikult treeninud, proovin mina teistsugust lähenemist. Lähen selle peale välja, et kuna kõik on trennist väsinud ja mina puhanud, annab see mulle selge eelise, kuna ma pole juba paar nädalat trenni jõudnud(hokitrenni pole jõudnud, aga jõmmis olen käinud nagu kellavärk).

Eelmine nädal tegin põhjalikku uurimustööd hobuste kohta(ja see oli PÕHJALIK, ma ei maini seda niisama). Asi, mis mind aga tegelikult huvitas oli see, et kuidas hobusest liimi teha. Ka sellele leidsin lahenduse abiga internetist ja keemia õpetajalt. Selgus, et ei olegi vaja tervet hobust - piisab ainult kapjadest. Ma praegu lähemalt ei hakka sellest kirjutama, sest mul on veel unistus kirjutada siia üks pikem teos hobustest ja minu arvamustest nende suhtes.

Aga praeguseks lõpetan selle pika ja väsitava kirjutise. Ma ütleksin meeleldi kui palju aega mul selle kirjutamiseks läks, et te mõistaksite, kui raske on mul leida seda aega. Ma arvan, et kokku läks sellega üle poole tunni kindlasti(aja sees olid ka muud tegevused, näiteks söögiraha maksmine, mida ma tegin vist esimest korda õigeks ajaks).

Pasapirukas

Nädalalõpp oli sisustatud suuresti lubadele lähemale jõudmisega. Reedesel ARKi teooriaeksamil skoorisin 30st punktist vapustavad 30. Ja seda veel vaimustava ajaga - natukene üle 7 minuti, mis tähendas, et ma sain olla esimene inimene, kes saalist lahkus :)

Veel sooritasin reedel pimedasõidu. Online teooria oli nii kerge, et seal pole midagi mainidagi. Sõiduaega pakuti mulle esialgu 24ndaks, aga küsimusele, et kas varem saab, anti mulle number, mille omanik tegi mulle selle sõidu sama päeva õhtul ära. Käisin taga korra kuskil Luunia kandis, kust korjasn peale tema poja vms, kelle transportisin annelinna. Kuna me otsisime seda õiget maja sealt labürendist oma 15min, siis ei jäänudki väga muuks aega ja ma sain lihtsalt selle sõidu sooritatud.

Täna käisin ja tegelesin libedasõiduga. Hommikul oli teooria, milles küsiti palju autode ja füüsikaga seotud küsimusi. See oli hea, sest peale minu oli kursusel veel ainult 3 tüdrukut ja on teadlaste poolt tõestatud, et tüdrukud ei tea midagi autodest ega füüsikast. Seega sain ma seal hiilata ja vaadata, kuidas teised mind jõllitasid sellise WTF-pilguga.

Sõiduosa oli minu arvates kogu autokooli kõige lõbusam osa. Oli väga põnev sõita seal jää ja lume peal ja testida, et kuidas auto pidurid tõõtavad erinevatel kiirustel. Veel oli vaja jäärajal erinevate kiiruste juures takistustest ümber põigata. Kuni umbes 45 km/h suutsin auto oma kontrolli all hoida, aga üle selle käis see juba üle minu võimete ja ma sattusin kontrollimatusse pöörlemisse, mis oli samuti väga huvitav ja nauditav. Sõiduõpetaja oli suurepärane ja ei kurtnud kordagi, kui ma seal vähe ülemeelikum olin kui linnatänavatel.

Siiski, jälle üks Riiamäe autokooli viga.... Kuna ma tegin selle libedasõidu OÜ Autosõidus ja neil pole Riiamäe autokooliga mingit lepet, tuleb seal neil mingi jube jama. Homme pidi olema Autosõidu bossidel kogunemine, kus nad pidid lahendama ka minu küsimuse ja mulle selle tulemusest teada andma. Halvimal juhul tuleb mind üle kanda teise autokooli, kus ma pean uuesti sooritama teooria ja sõidueksami - variant, mis pole mulle väga südamelähedane. Aga no eks näeb.

Homme ootab mind ees teater klassiga. Ma ei te mida ja kuhu me vaatama lähme, aga ega see polegi oluline. Loeb see, et me lähme klassiga koos (kooli ajast) reisile. Loodan, et meie vestlused bussis on sama segadusttekitavad kui eelmine kord, kus me arutasime ajas rändamist ja elu mõtet jms

(loe lähemalt http://ploomk.blogspot.com/p/motete-nurk.html).

See osa nädalavahetusest, mis ei möödunud autos oli täis laulu ja kitarrimängu. Ei ole ka selles osas midagi kurta(peale minu kohutava laluhääle, mis promilli suurenedes üha paranes - seda näitasid ka tulemused). 

Seega võib öelda, et tegemist oli väga kena nv-ga ja tuleb loota, et järgmine on vähemalt sama produktiivne.

Vabastatud

Alustan sellega, et ütlen Paras teile!  

Käisin lõpuks ARKis ja täitsa vastu ootusi sain teooriaeksami homseks. Oli valida kella 9:15 ja 10:15 vahel, seega valisin ma loomulikult selle kella 10se variandi, et oleks ikka kindel, et ma peale seda ei peaks kooli tagasi pöörduma. Lisaks lubab see mul ka kauem magada. Vot see ongi see "Paras". Te olete isegi nõmedad ja nüüd peate minema homme kooli teadmisega, et mina magan. Ja kui te ei jõua enam silmi lahti hoida, ärkan mina (loodetavasti)täielikult puhanuna oma voodis, olles valmis sooritama eksamit. Andke mulle andeks, kui ma ei suuda endas äratada kaastunnet, sest mina olen see õppeaasta vähe puudunud ja vaadanud, kuidas klassikaaslased vahelduva eduga ennast kooli veavad. Nüüd on minu kord puududa ilma näilise põhjuseta ja kui kellelgi on sellega probleem, siis palun hoidke oma suu kinni!

Ma arvan, et see tuleb üsnagi lihtne, sest kokku 30-st küsimusest võib valesti vastata 5.  See on ju tervelt 1/6 või, nagu minu kodus öeldakse, 16.66666%. See tähendab, et mul tuleks nagu saada võrdlemisi kergel tööl üks tubli 4+. Ei tundu väga raske, aga alati on võimalus, et ma feilin. Siiski, ma arvan, et seda ei juhtu, sest see test on disainitud nii, et isegi 123-aastased inimesed saaksid küsimustest aru ja oskaksid neile vastata muu variandiga, kui järjekordse looga "kui mina veel noor olin...." . Igatahes, pöidlad pihku ja loodame kõige paremat.

Selgus, et ma pean ka sooritama pimedasõidu, mille teooriaks ma sain aja homseks. Tegemist on E-õppega, mis lubab mul selle sooritada vabalt valitud ajal ja oma kodu mugavustes. Selleks, et seda sooritada, tuli mul läbi helistada mitmeid autokoole, kuni leidsin lõpuks Selge, mis mind avasüli vastu võttis (kõigepealt uurides, kas nad saavad mind õpetada, kui ma olen muidu teises autokoolis kirjas).

Mõtlesin, et lisan siia ka oma vana autokooli iseloomustuse/kirjelduse. Pidin sarnase lehe ka peale sõidueksamit ära täitma, aga ei saanud seal päris ausalt ja vabalt vastata, sest sekretär hingas mulle kuklasse ja ma ei soovinud väga ebaviisakas olla.

Igatahes, 

Riiamäe autokool on autokool, mida ma ei soovitaks isegi oma vaenlasele. See on võrdlemisi väike korter, kuhu on paigutatud tilluke klassiruum. Seal oli suvel ääretult palav ja oli väga raske loengus mitte magama jääda. Kokkuvõttes ei saanud ma seal teoorias 26 tunniga mitte teragi targemaks ja pidin autokooli eksamiks õppimist alustama üsnagi nullist.

Kui teooria osa oli kehva, siis seda ei anna võrreldagi praktilise osaga. Alustan kõige hullemast ja ütlen kohe, et sõiduaegu oli seal peaaegu võimatu saada. Oma ühe tunni saamikseks pidid selle tunni ligi 3 aastat ette ära broneerima. Seega venis see õpe väga pikaks. Asja ei teinud ka paremaks see, et nad on avatud kuni kella 16ni, mis tähendas, et kooli kõrvalt sain ma sõitma minna ainult neljapäeviti (vahel näpistasin seda aega ka vene keele tunnist ja sõitsin kolmapäeval).  Mina oleksin saanud käia ka reedeti, aga siis on nad ainult kella 14ni lahti, mis välistas ka selle variandi. See probleem tuleneb sellest, et seal autokoolis töötab ainult 2 õpetajat, kelle märkmikud on praeguseks juba ilmselt märtsini sõiduaegu täis. See on ka põhjus, miks ma võtsin pimedasõidu teises autokoolis. Ma lihtsalt soovin oma lube kätte saada enne, kui mu juuksed halliks muutuvad.

Auto(Toyota Corolla) oli seal ka viisakalt öeldes "saan". Autol polnud absoluutselt võimsust ollagi ja selleks, et kasvõi rida vahetada, pidin ma rooliratast pöörama umbes 6 ringi. Sidur töötas seal vahelduva eduga ja oli isegi korra remondis(mis tähendas, et ma pidin sõitma asendusautoga, milleks oli Nissan Sunny, mis oli veel hullem..), aga see seda viga ei likvideerinud. Samas võis olla ka auto vähene võimsus tingitud sellest, et minu sõiduõpetaja kaalus umbes sama palju kui keskmist kasvu mõrtsukvaal(ja nägi oma suure vuntsiga selline välja ka). Kindel on igatahes see, et kui tema oli autos, oli autol lubatud kandevõime kindlasti ületatud.

Iseenesest mõistetavatel põhjustel ma päris täpselt seda juttu sinna paberile ei kirjutanud. Loodan, et saan enda käed sellest kohast varsti puhtaks pesta ja et ma ei pea sinna enam kunagi tagasi siirduma.

Aga soovige mulle edu ja jumala eest, ärge minge Riiamäe autokooli !

Aastapäev

Üleeile sai minu esimesest jõmmiskäigust aasta. Selle tähistamiseks otsustasime Keviniga proovida sellist huvitavat asja nagu Bodypump. Nendele, kes ei tea millega on tegemist - Bodypump on muusikasse harjutuste tegemine, enamasti kangiga. Üsnagi sarnane mingile aeroobikale vms, aga minu arvates vähem gei.

Igatahes, nüüd on see ränk katsumus seljataga ja peab tunnistama, et see oli nii lõbus, et ma vabatahtlikult seda enam lähiajal ei tee. See aga ei tähenda, et ma seda enam kunagi ei tee.

Nüüd räägin vähe lähemalt sellest surmalähedasest kogemusest.

Esimese asjana tuli võtta omale erinevatest kappidest üsnagi korralik varustus, mis hõlmas matti, steppi, kangi, raskusi ja hantleid. Meil polnud õrna aimugi, kui palju me neid raskusi võtma pidime, seega läksime kindlapeale välja ja võtsime natuke rohkem kui Kevini õde.

Soojendusega väga probleeme ei tekkinud. Aus olla, siis oli tundus soojendus nii kerge, et ma hakkasin arvama, et võtsin liiga vähe raskusi. Seega, kui liikusime edasi jala trenniga. Kuna soojendus oli kerge, otsustasin paigaldada oma kangile kõik raskused, mis ma olin endale varunud. Sain umbes poole minutiga aru, et olin teinud saatusliku vea. Siiski, kuna muusika käis ja see tore tädi näitas seal ees harjutusi ette, ei saanud ma lubada seda, et inimesed näevad, kuidas ma murdun ja raskusi vähendan. Seega surusin hambad risti ja pingutasin lõpuni. Peale jala osa, mis kestis ühe laulu(umbes 4-5minutit), tuli rinna trenn, mis oli tore, sest ma polnud enam suuteline seisma. Sinna ma õnneks liialt suuri raskusi ei valinud, kuid siiski oli see ääretult raske. Ka kõik teised lihasgrupid möödusid raskelt, aga siiski talutavalt. 

Lõpuks muutus asi ikka ääretult kurnavaks ja minu peask täisid läbi erinevad mõtted, mis hõlmasid ka lihtsalt saalist välja jalutamist, aga mind takistasid kaks asja. Esiteks, kohal oli peale minu veel 28 inimest, kellest 25 olid naissoost, seega ei saanud ma lubada seda, et kõik näevad kuidas ma lahkun ja teiseks, ma polnud enam suuteline kõndima seda distantsi ukseni ilma seina toeta.

Aga siis, ilmaselt selleks, et mind veel enam kiusata, tuli lõppu juurde veel üks jala trenn. Seekord olid kavas ka väljaasted mingisuguse karate hüppega vms, mis tähendas, et kui ma juba enne püsisin vaevu jalgadel, siis selle laulu lõpuks oli minust saanud värisev inimvare.

Oli väga üllatav näha ennast nii nõrgana. Võttes alguses selle pisikese kangikese kätte, irvitasin seal omaette ja mõtlesin, et tegemist on kindlasti naljaga, aga kui ma lõpus avastasin, et ei jõua seda tillukest kettakest enam tõsta, võttis olukord hoopis naljakama  pöörde. Ainus mõte minu peas(peale endale koguaeg "ära kuku" korrutamise) oli, et MUL ON JU NII VÄIKESED RASKUSED KÄES, ET MIKS MA EI JÕUA NEID LIIGUTADA NII, NAGU VAJA?! Muutsin selle mõtte vihaks enda vastu ja sünteesisin sellest olukorrast omale adrenaliini. Õnneks sai asi varsti peale seda läbi ja ma lonkasin trepis alla riideruumi, ise terve tee seinast kinni hoides.

Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist oli väga huvitava kogemusega ja ma isegi nautisin seda, aga see nauding tuli alles peale trenni, kui ma juba rahulikult omas kodus olin. 

Vahepeal on ka olnud muid asju, mis vääriksid siin äramainimist, aga kuna see kirjutis sai selline päris mahukas, arvan, et lugege seda ja olge rahul, et ma üldsegi vaevusin siia kirjutama.

Varsti hakkab jälle kool, et hoidke igasugu sitast eemale ja ärge toppige oma nina teiste asjadesse ja kõik saab korda.

2012

Ja ongi käes see aasta, mil teoreetiliselt maailm lõppeb. Minu arvates see polegi nii kole väljavaade. Olen oma elus saavutanud kõik, mida vajalikuks pean. Nüüd on jäänud oodata veel ainult surma. Oleks võrdlemisi masendav surra üksi, aga kui koos minuga hukkub ka terve maailm, siis võib see olla täitsa lõbus üritus. Minu silmis on see isegi parem variant, et hukkuvad kõik, mitte ainult mina. Sest proovige ette kujutada maailma, kus mind ei oleks. Ilmselt te ei tahaks sellisel viisil enam edasi eksisteerida. Seega, kui minna, siis minna kõik koos.

Aastavahetus ei möödunud eriti rahulikult. Kohtusin paljude inimestega, keda polnud ammu näinud jms. Tänan kõiki, kes soovisid head uut ja soovin omakorda seda ka teile. Õhtu jooksul olid küll erinevad mõtted, et millest ma kindlasti pean siia kirjutama, aga praegu sellele mõeldes ma väga ei tahagi oma kogemusi siin jagada. Olge teie omade mälestustega rahul ja jätke palun minu omad rahule. Sest osad neis on minu jaoks võrdlemisi valusad. Näiteks see, kus mul kõndides teksa minu vasaku jala reie sisekülge hõõrus. See pole mälestus, mida ma väga sooviksin, et mulle meelde tuletatakse.

See, et ma otsustan siin oma aastavahetusest mitte kirjutada võib tunduda mõnele sama ebaviisakas, kui ilma mõjuva põhjuseta ema lillepeenrasse oksendamine, aga andke andeks, sest ma tõesti ei tea täpselt miks ma ei pane siia kõike kirja, mis mulle eile (mitte kõige adekvaatsemas olekus) erakordselt head ja vaimukad ideed tundusid. 

Vähemalt ma ei vajanud transporti oma voodisse ja astusin täitsa omal jalal koduuksest sisse(umbes kell 11). Seekord vähemalt ei olnud vanemad pahased, et ma kaua magasin(ärkasin alles vb kell 17). Oleks tegemist olnud mõne muu päevaga aastas, oleks mind ilmselt elusast peast keedetud, nülitud ja lõpuks risti löödud, aga täna pääsesin lihtsalt mõmisemisega küsimuse peale, et kas mul on väga paha olla.

Igatahes ma siinkohal soovin kõigile head ja edukat uut aastat ja loodan tõesti, et see tuleb parem kui eelmine.

Respect.

Tükk aega olen ka plaaninud kirjutada siia hobustest, sest mul on nendega seoses tekkinud palju häid mõtteid, aga eks see peab praegu vähe edasi lükkuma.