Vabadus !

Ma väga vabandan, et pole jõudnud siia juba nädal aega sõnagi kirjutada. Tõsi, on olnud kiired ajad ja seda vaba hetke on olnud raske leida, siiski oleksin ma võinud, suure tahtmise korral, siia juba varem kirjutada. Asi on selles, et kõik inimesed järsku soovivad tükikest minu ajast ja on väga raske seda kõike ära jaotada nii, et ma kõiki rahuldaks. Seega, inimesed, kes jäid rahuldamata olid minu lugejad. Ja ma vabandan.

Alustan sellest kõige paremast uudisest ja mainin ära, et MA SAIN LOAD KÄTTE. Tegelikult ma veel päris lube ei saanud - need tulevad umbes 2 nädala pärast, aga ma sain õiguse autot juhtida. Olen juba mõned ringid teinud ja peab tunnistama, et ilma mingi õpetajata on oma sõidule palju lihtsam keskenduda, sest siis saab ise planeerida oma teekonna ja ei pea vahepeal peatusi tegema, et auto kuskile lumevalli parkida. Sellest ka see tänane pealkiri - Vabadus. Sellega on selline asi, et enam pole mulle ükski koht kaugel ja alati, kui mul on tahtmine(ja saan kelleltki autot laenata) on mul võimalus minna kuhu tahan ja teha, mis süda lustib.

Paljud inimesed, kes seda loevad on samuti oma lubadele lähedal ja seetõttu jagan nendega oma kogemust sõidueksamil. Minu instruktor oli Elmo. Perekonnanime ma täpselt ei mäleta(ja ausalt see mind väga ei huvita ka), aga mainin ära, et ta oli väga Ansipi näoga. Polnud just minu esimene valik, sest ta tundus kuidagi tusane, aga käis kah. Alguses tuli vigu nagu oavarrest. Mitte sellised suured vead, aga piisavad, et ta need ära mainiks. Nimelt polnud minu pikivahed piisavalt pikad, mistõttu võisin ma teisi juhte närvi ja segadusse ajada, veel ei näidanud ma suunda piisavalt vara, mis tähendas, et kõik need mind ümbritsevad inimesed jooksid ringi nagu peata kanad ja maailm jäi seisma. Hoolimata sellest, et selle märkuse tegemise ajal ei olnud minuga samal tänaval ühtegi teist autot... Lõpuks igatahes jõudsin tagasi ARKi juurde, kus oli mul pikk vestlus selle eksamineerijaga teemal, et ma pean elu lõpuni meeles õigel ajal suunda näidata(minu täpsed sõnad). Lõpuks teatas ta mulle, et ma sõidan väga hästi, märkan liiklusmärke ka hästi, aga liiklusohutus jätab kõvasti soovida. - Jutt, mida mulle räägiti juba peale esimest sõidutundi, kuigi siis oli see sõnastatud nii, et ma sõidan nagu kaskadöör ja liiklusohutus on minu jaoks ainult sõna.

Siiski, loeb see, et ma sain läbi ja nüüd veeren ringi Eestimaa tänavatel. Mis tähendab seda, et kui te näete mind tulemas, pöörake ümber ja jooksge teises suunas.

Eile toimus väikene kogunemine vana klassiga. Oli ääretult tore näha kõiki neid vanu nägusid taas. Muidugi oli ka neid, kes kohale ei ilmunud. Inimesed, keda seal eriti keegi näha ei tahetud, inimesed, kes lihtsalt ei julgenud tulla ja isegi üks, kellega ei saanud mitte keegi kontakti. Keegi pole teda peale 9nda klassi lõpetamist näinud.

Igatahes, pidu oli raju....(tegelikult oli asi "rajust" kaugel) Midagi sellist seal ei toimunud, mis tahaks ära mainimist. Ja asi läks ainult hullemaks. Peale lõõgastavat tünnisauna, pillasin ma oma Vana Tallinna pudeli maha ja nagu oodata, ta purunes. Mul oli seal veel üle poole alles, aga kuna see "üle poole" oli põrandal, ei olnud mul tast suuremat kasu. Ülejäänud õhtu tarbisin ma ainult küpsiseid ja Kellukest, mis pole iseenesest paha kombinatsioon, aga antud olukorras jättis vähe soovida...

Ainus huvitav juhtumine oli see, kui klassivend otsustas oma bemmi kraavi parkida(see ei toimunud otseselt peol, mistõttu see pidu huvitavamaks ei muuda). Igatahes nägime kurja vaeva, et seda sealt kätte saada ja ainus tulemus oli see, et ta vajus sügavamale kraavi. Lõpuks meil vedas ka klassivend sai ühendust oma onuga, kes vägagi lahkelt tuli traktoriga appi ja tõmbas selle sõiduki välja. Nähtavaid vigastusi autol polnud, aga teel Tartusse tagasi tekitas üks esiratas kahtlast vibratsiooni. Ei teagi, mis täpselt viga oli, sest mina olin tagumises autos. Kulgesime siis Tartusse tagasi rahulikus tempos 60-70km/h ja olime rahul, et vähemalt midagigi oli meenutada.

Täna sain jällegi julguse kokku ja osalesin üritusel Bodypump. Nendele, kes on minu varasemaid kirjutisi lugenud on asi selge. Lubasin, et ma lähen sinna tagasi ainult surma ähvardusel, aga juhtus nii, et sai ka ilma. Kui eelmine kord oli see täielik piin, siis täna oli asi suht samamoodi. Võib-olla tsutike parem. Oli teine treener ja ta ei tundunud nii elujõuline ja rõõmus kui eelmine. Siiski oli sama muusika, kuid kava oli vähe erinev. Positiivne on see, et ma olin suuteline peale jala trenni veel seisma. See annab lootust, et ma võin homme kõndida. 

Ülehomme ootab ees hokivõistlus. Kui teised meeskonnad on eelnevatel nädalatel korralikult treeninud, proovin mina teistsugust lähenemist. Lähen selle peale välja, et kuna kõik on trennist väsinud ja mina puhanud, annab see mulle selge eelise, kuna ma pole juba paar nädalat trenni jõudnud(hokitrenni pole jõudnud, aga jõmmis olen käinud nagu kellavärk).

Eelmine nädal tegin põhjalikku uurimustööd hobuste kohta(ja see oli PÕHJALIK, ma ei maini seda niisama). Asi, mis mind aga tegelikult huvitas oli see, et kuidas hobusest liimi teha. Ka sellele leidsin lahenduse abiga internetist ja keemia õpetajalt. Selgus, et ei olegi vaja tervet hobust - piisab ainult kapjadest. Ma praegu lähemalt ei hakka sellest kirjutama, sest mul on veel unistus kirjutada siia üks pikem teos hobustest ja minu arvamustest nende suhtes.

Aga praeguseks lõpetan selle pika ja väsitava kirjutise. Ma ütleksin meeleldi kui palju aega mul selle kirjutamiseks läks, et te mõistaksite, kui raske on mul leida seda aega. Ma arvan, et kokku läks sellega üle poole tunni kindlasti(aja sees olid ka muud tegevused, näiteks söögiraha maksmine, mida ma tegin vist esimest korda õigeks ajaks).