Üleeile sai minu esimesest jõmmiskäigust aasta. Selle tähistamiseks otsustasime Keviniga proovida sellist huvitavat asja nagu Bodypump. Nendele, kes ei tea millega on tegemist - Bodypump on muusikasse harjutuste tegemine, enamasti kangiga. Üsnagi sarnane mingile aeroobikale vms, aga minu arvates vähem gei.
Igatahes, nüüd on see ränk katsumus seljataga ja peab tunnistama, et see oli nii lõbus, et ma vabatahtlikult seda enam lähiajal ei tee. See aga ei tähenda, et ma seda enam kunagi ei tee.
Nüüd räägin vähe lähemalt sellest surmalähedasest kogemusest.
Esimese asjana tuli võtta omale erinevatest kappidest üsnagi korralik varustus, mis hõlmas matti, steppi, kangi, raskusi ja hantleid. Meil polnud õrna aimugi, kui palju me neid raskusi võtma pidime, seega läksime kindlapeale välja ja võtsime natuke rohkem kui Kevini õde.
Soojendusega väga probleeme ei tekkinud. Aus olla, siis oli tundus soojendus nii kerge, et ma hakkasin arvama, et võtsin liiga vähe raskusi. Seega, kui liikusime edasi jala trenniga. Kuna soojendus oli kerge, otsustasin paigaldada oma kangile kõik raskused, mis ma olin endale varunud. Sain umbes poole minutiga aru, et olin teinud saatusliku vea. Siiski, kuna muusika käis ja see tore tädi näitas seal ees harjutusi ette, ei saanud ma lubada seda, et inimesed näevad, kuidas ma murdun ja raskusi vähendan. Seega surusin hambad risti ja pingutasin lõpuni. Peale jala osa, mis kestis ühe laulu(umbes 4-5minutit), tuli rinna trenn, mis oli tore, sest ma polnud enam suuteline seisma. Sinna ma õnneks liialt suuri raskusi ei valinud, kuid siiski oli see ääretult raske. Ka kõik teised lihasgrupid möödusid raskelt, aga siiski talutavalt.
Lõpuks muutus asi ikka ääretult kurnavaks ja minu peask täisid läbi erinevad mõtted, mis hõlmasid ka lihtsalt saalist välja jalutamist, aga mind takistasid kaks asja. Esiteks, kohal oli peale minu veel 28 inimest, kellest 25 olid naissoost, seega ei saanud ma lubada seda, et kõik näevad kuidas ma lahkun ja teiseks, ma polnud enam suuteline kõndima seda distantsi ukseni ilma seina toeta.
Aga siis, ilmaselt selleks, et mind veel enam kiusata, tuli lõppu juurde veel üks jala trenn. Seekord olid kavas ka väljaasted mingisuguse karate hüppega vms, mis tähendas, et kui ma juba enne püsisin vaevu jalgadel, siis selle laulu lõpuks oli minust saanud värisev inimvare.
Oli väga üllatav näha ennast nii nõrgana. Võttes alguses selle pisikese kangikese kätte, irvitasin seal omaette ja mõtlesin, et tegemist on kindlasti naljaga, aga kui ma lõpus avastasin, et ei jõua seda tillukest kettakest enam tõsta, võttis olukord hoopis naljakama pöörde. Ainus mõte minu peas(peale endale koguaeg "ära kuku" korrutamise) oli, et MUL ON JU NII VÄIKESED RASKUSED KÄES, ET MIKS MA EI JÕUA NEID LIIGUTADA NII, NAGU VAJA?! Muutsin selle mõtte vihaks enda vastu ja sünteesisin sellest olukorrast omale adrenaliini. Õnneks sai asi varsti peale seda läbi ja ma lonkasin trepis alla riideruumi, ise terve tee seinast kinni hoides.
Kokkuvõttes võib öelda, et tegemist oli väga huvitava kogemusega ja ma isegi nautisin seda, aga see nauding tuli alles peale trenni, kui ma juba rahulikult omas kodus olin.
Vahepeal on ka olnud muid asju, mis vääriksid siin äramainimist, aga kuna see kirjutis sai selline päris mahukas, arvan, et lugege seda ja olge rahul, et ma üldsegi vaevusin siia kirjutama.
Varsti hakkab jälle kool, et hoidke igasugu sitast eemale ja ärge toppige oma nina teiste asjadesse ja kõik saab korda.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar