Väike hot piff

Üldiselt on nüüd lugu nii, et mina Siimu olemasolu enam ei tunnista. Vähe sellest, et ta täna kooli ei ilmunud, aga ta on mulle ka võlgu. Keegi temaga viimastel päevadel kontakti pole saanud ja seetõttu tuleb loota, et taga on juhtunud mingi jube õnnetus. Isiklikult mina loodan, et ta käis jälle kuskil raadil ja seekord pillas seebi. Ma poleks endast seda uskunud, aga tõesti, sa oled ainus inimene, kellele ma seda soovin: Palun astu LEGO peale!! 

Tänane robootika oli jälle selline tavaline legodega mängimine. Oli üks meeldivamaid tunde, sest oli vaja ainult masin valmis ehitada. Tavaliselt tuleb leiutada sinna juurde ka mingi jube keeruline programm, aga seekord piisas ainult robotile kahest käsust. Esimene, et oota 2 sekundit peale nupuvajutust, ja teine, et tuiska täisgaasil minema. Kuna Siimu(nüüdsest S*tapead) ei olnud, sain ma täitsa ise selle roboti disainida ja valmis ehitada(üks kätepaar oli siiski puudu). 

Minu leiutis töötas väga hästi, kui me ei arvesta seda, et tal oli raskusi kõigi oma hobujõudude maha saamisega ja ta ei olnud võimeline sõitma sirgelt. Siiski, võib vist öelda, et projekt oli edukas ja üldiselt võib tulemusega rahule jääda.

Täna käisin autoga trennis. Muidu pole midagi erilist, aga mainin ära, et tänased ilmastikuolud muutsid teekatte olukorra viisakalt öeldes "huvitavaks". Ei tegelikult mulle meeldis. See tähendas, et sai ka esiveolise autoga tänavatel vähe lustida. Gripi polnud teega üldse ja seega ma rohkem suusatasin seal tee peal ,kui sõitsin. Aga eks see olegi üks neist talvemõnudest.

Väike Hot Piff oli jällegi Kevini vaimusünnitis. Järjekordselt tegutses seal meie juures üks kena näitsik. Tasub mainimist, et tal olid blondid juuksed ja valge maika. Vorm oli suurepärane. Seega ristis Kevin ta VHP-ks. Mulle läks see väga hinge ja seetõttu arvan, et see ületab ka uudise(blogi)künnise. Pilti mul kahjuks lisada pole, aga võite vast ise ette kujutada.

Tean, et te arvasite, et ma täna ei kirjuta siia midagi - eile ju kirjutasin ja eelmine kord jäi ligi 2 nädalat vahele. Aga vot võta näpust. Siin see tekst on. Pole just kõige informatiivsem, aga ajab asja ära. Hoiab teie uudishimu üleval ja näitab, et ma pole oma lugejaid unustanud.

apõofmhõapohm.   :)

Tai pohh, SIIM!

Pole siia jällegi nii kaua kirjutanud, et ei teagi kohe, kust alustada. Vahepeal on paljugi juhtunud ja õnneks ma siin kõigest rääkida ei tahagi, mis teeb seda kirjutamist vähemalt natukenegi kergemaks.

Aga alustan siis jälle sõnaga PARAS. Paras kõigile, kes ei käi HTGs ja pidid tänase päeva koolis veetma. Teadke, et kui te käisite täna koolis, siis te pole inimolendina nii tasemel, kui need, kes ei käinud. Ma ei räägi praegu nendest, kes käivad kutsekas ja täna lihtsalt otsustasid kooli mitte minna ja selle asemel nurga taga suitsu teha.

Kodus oli väga mõnus olla. Sai kaua magada ja õnneks on see nädal ka mõni vene keele ja bioloogia tund vähem. Samas ei saa öelda, et tänane päev oleks kuigi produktiivne olnud. Olen enamuse ajast maganud. Korraks puutusin ka kohustuslikku kirjandust, mis on ligi 15lk, aga see osutus mulle tol hetkel ületamatuks ja ma vahetasin ta vähem kohustusliku kirjanduse vastu.

Seljataga on ka esimesed bioloogia tunnid. Õp Kraana tundub selline päris mõnus, hoolimata sellest, et ta kunagi suud lahti ei ole teinud. Ta räägib küll palju, aga seda alati väga kokkusurutud hammastega. Siiski, õpetaja ei tekitanud minus vastumeelsust bioloogi vastu - selle tekitas aine täitsa ise. Ma pole harjunud sellega, et ma pean hakkama õppima midagi, mida ma pole mitte kunagi õppinud. Põhikoolis sai lihtsalt maha kirjutatud pinginaabrilt, kes kirjutas kõik telefonist maha. Seal oli vähemalt süsteem, mis toimis. Mulle ei meeldi muutused ja seda eriti siis, kui see tähendab seda, et ma jälle kaotan tükikese oma vabast ajast.

See väike vaheaeg algas küll väga kenasti. 3 õhtut - 3 pidu. Neist midagi väga rääkida polegi. Mitte selle pärast, et seal midagi ei toimunud, aga see on pigem see jutt, et ma ei taha sellest rääkida... Siiski, ma tänan Marist selle teki eest, sest ma avastasin mingil hetkel, et mul oli jube külm ja siis tema langes taevast(uksest) inglina ja viskas mulle teki peale. Mainin ka ära, et naabrid kuulasid väga head muusikat, meeldis see neile või mitte.

Teine õhtu olin ma kaine autojuht, mis tähendab, et ega sellest ka midagi erilist jutustada pole. Seega liigun ma edasi kolmanda õhtu juurde.

Toimus Matthiase juures siis väikene pokker. Täpsemalt ei hakka seda pingelist mängu kirjeldama, aga mainin ära, et teenisin päris kenakese summa... mis kulus õhtul mäkis ära. Minu mäng paranes võrdeliselt captain morgani vähenemisega ja tulemus rääkis enda eest. Saan ära mainida ka seda, et proovisin esimest korda absinti. Asi oli küll nii palju lahjendatud, et enam ei põlenud, aga see ei ole point. Maitse oli kohutav, aga kadus sama kiirelt kui tuli, mis tähendas, et ta on siiski parem väljavaade kui näiteks viin.

Hokimängu me kaotasime ja seega oleme nüüd konkurentsist väljas. Kahju küll, aga ega elu läheb edasi. Oleks ju võinud võita, aga samas oleks võinud juhtuda ka palju muudki.

Tänane kirjutamine ei suju kohe üldse. Minu mõtted on mujal ja mind isegi ei huvita see, et kõik, mis ma siia kirjutan on puhas jama.

Mainin ka ära selle, et Siim-Sander Sägi, Kui sind homme robootikas ei ole, siis ma olen sunnitud helistama su emale ja laskma tal sind loomaarsti juures magama panna.

Kõigepealt küsige endalt, et mida te teate TURNIKEEDEST.

Pole siia juba ammu pilte lisanud. Ei tunne eriti süümekaid, aga vahel ju võiks. Sirvisin siis telefoni ja leidsingi midagi, mis on blogikõlbulik. 

Alustab tänasega. Bussis kohtusin ühe huvitava inimesega. Tegemist oli sellise tüsedapoolse mehega, kes riietus nii, nagu on näha allpool olevatel piltidel. Asi tundus vähe imelik ja lähemal vaatlusel selgus, et ta kannab ka kõrvarõngaid. Lisaks olid tal küüned värvitud ja üpriski vapustav sõrmusekollektsioon. Rõhutan jällegi, et siinkohal ON tegemist mehega. Ma tean, et tolerantsus on praegu väga moes, aga kui see tähendaks sellise asjaga sõbrustamist, siis suudan ma tolerantsusele ei öelda.

Siiski, loeb see, et inimene on õnnelik(või ajukahjustusega). Inimesi on erinevaid ja kes olen mina, et neid arvustada. Sellest hoolimata ma arvustan neid. Antud juhul, kui te peaksite seda kutti kunagi tänaval nägema, siis palun tehke mulle teene ja lükake ta järgmise vastutuleva auto alla.

See on teoorias üsnagi kohutav, et ma soovin kaasinimestele halba, aga on tõesti inimesi, kelle puhul ma loodan, et nad kohtuvad õhtul koju minnes karja näljaste huntidega.

Teie arvamused turnikee kohta osutusid (ilmselt) valeks. Tegemist on selle pöörlevate kombitsatega värava moodi seadeldisega. See antud mudel pole vist eriti töökindel, sest enamuse ajast on ta olnud katki ja inimesed on olnud sunnitud "kasutama keelumärki". Pole päris kindel, mida selle keelumärgi kasutamise all mõeldakse, aga ilmselt on tegemist mingisuguse salajase teatega. Kui kellelgi õnnestub see kood murda, siis olge palun nii lahked ja andke ka mulle teada.

Vahepeal võite mõelda, et kust on tulnud selline sõna nagu turnikee. Minul ja Kevinil see ei õnnestunud. Siiski, ma googeldasin seda ja selgus, et see on päris sõna, mitte mõni MyFitnessi väljamõeldis või trükiviga. Siiski, kas on mõtet avalikul sildil kasutada sõna, mida teavad terves Eestis võib-olla 10 inimest?

Arvestuste nädal on möödunud üsnagi etteaimatavalt. Täna oli füüsika arvestus, mis läks peaaegu täpselt plaanipäraselt. Reemann küll üllatas mõne pisikese muudatusega, aga enamus tööst jäi siiski muutmata, mis tähendas, et tuli lihtsalt kogu vajalik tekst "konspektist" paberile panna.

Homme ootab ees matemaatika, mis seekord tähendab jällegi taandamisvalemeid ja trigonomeetriat. Ma ei suuda sõnadesse panna seda vihkamist, mida ma tunnen siinuste ja koosinuste vastu. See inimene, kes need välja mõtles on üks neist, kes võiks auto alla jääda. Kuigi tema ajal ilmselt hobuse alla...

Ja ma pole seda hobuse asja veel unustanud. Ma ootan lihtsalt õiget hetke. Leidsin ka ühe päris huvitava blogi, kus põhiteemaks on just hobused. Pean tunnistama, et ma ei saa mitte millesti aru. Ei ole kindel, et hobusega on üldse võimalik nii paljusid asju teha, nagu seal on kirjeldatud. Samas mina tean, et hobusega(või hobusest) saab ratsutada, teda saab silitada, saab teha burgereid ja liimi.

Pildid on üsnagi suvakad. Omavahel neil mingit seost pole, aga arvasin, et need võivad olla sellised meelt lahutavad. Kui ei meeldi, siis ütle ja ma tulen ja köhin sinu pihta ja loodan, et sa saad mult mõne nakkuse.

asoufbgafngadjfohjp,.ühõ

Ma ei taha, et te siin tühja seda blogi uuriksite.

Praegu vaatasin, et vaatajate arv on väga kõrge sellise rahuliku pühapäeva õhtu kohta. Homme on arvestused, mis ilmselt tähendab, et rahvas on valmis tegelema ükskõik millega, aga mitte õppimisega. Ja sama kehtib ka minu kohta. Täna on jälle selline seis, et mul pole midagi öelda, mis inimestele korda võiks minna. See tähendab, et ma kirjutan selles, mis kedagi ei huvita.

Homme ootab ees ajaloo arvestus. Olen juba konspekti vaadanud - eemalt ja pimedas toas, aga lugemiseni ma veel jõudnud pole. Arvestus toimub auditooriumis, mis tähendab, et hinne sõltub suuresti Punga süsteemist, mille järgi ta meid sinna toolidele istutab.

Kuulan siin vaikselt mussi ja mõtlen, et võiks vaikselt õppima hakata, aga mingil põhjusel on mul tunne, et seda ei juhtu. Ilmselt läheb asi nii, nagu ta on alati läinud - õpin mõned faktid 10min enne arvestust ära ja ongi vsjo.

Nädalavahetusel ei teinud ma mitte midagi. Olin tõbine ja seetõttu pidin suurema osa oma ajast veetma kodus. Eile arvasin, et mul võib isegi palavik olla, aga kraadides selgus, et mine kehatemperatuur oli tagasihoidlikud 35.4 kraadi. See number oli nii madal, et ma ei oskagi kohe selle kohta midagi öelda. 

Nagu ikka, googeldasin oma sümptomeid ja avastasin, et mul on umbes aasta elada jäänud. Internet on mulle varemgi sellist diagnoosi pannud, aga praeguse hetkeni on ta eksinud.

Reedel sain ka esimese kogemuse sõita nii, et ma mitte midagi ei näe. Peale akadeemilist olid autol aknad nii jääs, et sõitmiseks pidin kasutama kõhutunnet ja lihtsalt arvama. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et nägin aknast välja vaadates ainult häguselt mõnda tumedamat laiku. Siiski, kaasreisijate juhatusega pääsesin ohtlikemast olukordadest. Lisan ka, et oli hiline õhtutund, et õnneks eriti teisi liiklejaid polnud.

Praegu mul mõte absoluutselt ei jookse, mis tähendab, et ma lähen ja väljdin õppimist mõne muu tegevusega.

 Apasodngpowirng

Finally maika.

Nüüd on keemia tundidega vsjo. See tähendab, et mul ei ole enam ühtegi keemia tundi. EVER. Mul on raske seda emotsiooni sõnadesse panna. Tahaksin öelda, et mul on kahju, et ma ei saa enam olla Paaboga ühes tunnis, aga fakt on see, et mul ei ole sellest eriti kahju. Ma tean, et see võib enamusele tulla paraja üllatusena, aga mulle keemia eriti ei meeldi ja mul on tunne, et ega vist mina ka sellele keemiale väga ei meeldi. Meil on olnud palju lahkarvamusi erinevate ainete nimetamisel ja reageerimisel. Enamus fakte, mida ma keemiast tean ei ühti päris sellega, mida õpetaja teab. Käivad koguni jutud, et ma tean keemiast ainult kolme kindlat fakti ja et need on tegelikult kõik valed, aga ma kinnitan, et neid fakte, milles ma kindel olen, on palju rohkem. Mis tähendab, et ma tean palju vähem, kui ma arvan, et ma tean. Enamus minu teadmistest, keemia seadustest ja seaduspärasustest olen ma ise välja mõelnud. Seetõttu ongi mul kahju öelda, et mul pole kahju, et ma enam erinevate ribonukleiinhapetega tegelema ei pea.

Tellimustööna paluti mul kirjutada kõikidest eludest, mis ma suudaksin päästa, kui ma sooritaksin enesetapu. Ma kujutan siiski ette, et ilma minuta oleks maailm paljudele üks külm ja kõle koht. Ma olen kui tõrvik, mis särab pimeduses, pakkudes tröösti inimestele, kes minu arvates seda kõige rohkem vajavad. Kui poleks mind, võite samahästi ka oma arvutid lihtsalt Emexisse viia, sest ilma selle saidita pole teil nagunii sellega midagi peale hakata.

Ma arvan, et minu blogi teeb siin inimestele ainult head. Kui sul on olnud eriti sitt päev, siis tule ja loe natukene seda sodi, mis ma siia olen kirjutanud ja sa leiad(võib-olla mitte kohe esimesest postitusest, aga kuskilt kindlasti), et see päev oleks võinud ka palju kehvemini minna. Minu tänane päev ei olnud eriti produktiivne. Ma ei saa öelda, et mul oli kehv päev, aga samas ei olnud tänane üldsegi suurem asi päev. Ainult üks asi oli, mis nagu natukene tegi tänast päeva meeldejäävamaks, aga see on nii tühine, et ma ei hakka seda mainimagi.

Aga mis elusid ma päästaksin siis, kui ma sooritaksin eneka?

Klassis tuli arutluseks see, et kui ma oleksin tol hetkel otsustanud lihtsalt mõrvata kõik oma klassikaaslased, siis oleksin ma päästnud 36 elu(ilmselt 35 sest Mariel ei käi vist enam koolis). Ühtlasi, mine tea, mitu inimelu ma võin tulevikus võtta. Kõik sõltub sellest, mis elukutse ma valin. Kui ma hakkaksin arstiks, oleks päris lihtne neid elusid noppida, hakates ntx advokaadiks, võiksin ma süütuid inimesi vangi saata ja seeläbi erinevaid elusid hävitada, ma võin hakata inseneriks ja disainida mingi silla, mis puruneb ja tapab sadu inimesi jne. Point on selles, et ma ei tea täpselt kuidas ma hakkan tulevikus neid elusid röövima.

Ja isegi kui ma teaks, et minust saab keegi Hitleri sarnane sell, ei kaaluks ma oma elu võtmist, sest ma tean, et kui ma juba hakkan kedagi mõrvama, siis on mul selle jaoks kindlasti väga hea põhjus. Ainus võimalus oleks see, et minust peaks saama mingisugune hull psühhopaat, aga eks ka sellel ametil ole omad võlud.

Praegu igatahes ei ole vaja muretseda selle pärast, et ma kuhugi kaoksin.

Muusikamaitse on mul praegu väga kõikuv. Kuulan läbi vanu laule ja tõmban uusi, aga ometigi ei leia sellist lugu, mis mulle väga meeldiks. Kõige lähemale jõudis vist I don't wanna miss a thing - Aerosmithilt kuna sellega seostusid väga toredad mälestused. Muidu lauluna ta mulle enam väga ei meeldi. Samas laulud, mis mulle kunagi ei istunud, kõlavad antud hetkel väga kenasti.

Liikudes edasi tähtsamatele teemadele....

On raske kirjeldada täpselt, et miks mul on selline tugev tõmme maikaga tüdrukute poole. Seda on raske kirjeldada. Sama hästi võiks proovida kirjeldada, et miks mulle meeldib majonees või kirjeldada rohelist värvi inimesele, kes on värvipime. Muidugi ei ole asi ainult maikas. Kui ikka mõni paks troll tuleb maikaga vastu, on tunda küll, et õhust jääb väheks, aga see on ilmselt tingitud sellest, et söögitorust üles tõusev  hommikusöök ei lase piisaval kogusel hapnikul kopsudesse pääseda. Maika on naistel ideaalne riietusese. Ta näitab kõike vajalikku, jäädes samas ka vähe soliidseks ja ma arvan, et räägin enamuse meessoo eest, kui ma palun, et oleks rohkem maikasid näha. Seda pole ju eriti palju palutud ja tulemused räägiksid juba ise enda eest.

Viimastel päevadel olen näinud paljut, mis tõstavad tuju ja tõstavad muudki, aga kuna see kirjutis on isegi üsna pikaks veninud, olen ma sunnitud selle siinkohal lõpetama.

Soovides teile kõigeile eriti närust reedet ja ka nädalavahetust,

Mina.

Palju õnne Kevini õde(Mari-liis) !!

Vahepeal on toimunud palju erinevaid asju, mis on väärt siin ära mainimist. Alustan siis kõige hilisemast ja kirjeldan oma kogemust autopesulas. See polnud nii traumeeriv ja hirmus, kui ma oleksin oodanud, aga see oli ka minu esimene kord. Selle kohta polegi väga midagi mainida, sest ma usun, et kõik suudavad endale ette kujutada vihaselt pöörlevaid harjaseid, mis lähenevad sulle aeglaselt aga kindlalt. Ära ma siiski seal ei uppunud ja kuigi auto oli pärast üsnagi jääs, ei juhtunud ka sellega midagi erilist.

Vähe huvitavam jutt on see, et eile õhtul kinos käies, läks kino katki. Meile täpselt ei öeldud, et mis selle põhjustas, aga tulemus oli see, et filmi lõpp jäi nägemata. 

Film, mida vaatama läksin oli mingisugune "Video...midagi". Hakkas ta igatahes Cinamonis 22:10 ja pidi kestma 83 minutit. Ära nägime sellest natukene üle tunni, siis kadus pilt ära. Niikaua, kuni oli pilt, oli ka film üsnagi huvitav, aga kui tuli kõigest aru saada ainult kuulates, läks osa selle filmi maagiast kaduma. Varsti viskas see musta ekraani vaatamine inimestel üle ja nad läksid mingit töötajat teavitama. Meile tuldi ja öeldi siis, et tasku keeras ventilatsiooni kinni. Ei mõista täpselt, et kuidas on see ventilatsioon seotud sellega, et meile pilti ei näidatud, aga las ta olla. Meie saal polnud ainus, kes sellega kannatas - kõrvalsaalist evakueeriti samuti kõik inimesed. Positiivne on aga see, et meile anti tasuta pilet ükskõik mis filmile vabalt valitud kellaajal. Tuleb valida mõni 3D film, sest need on kõige kallimad ja niimoodi saame kino kõige paremini üle lasta. 

Koju otsustasime liikuda takso abil, sest oli see eilne öö ju kõige külmem. Taksojuht oli viisakas ja pani taksomeetri alles siis tööle, kui meil oli juba pool teed läbitud. seetõttu tuli ka arve vähe väiksem kui tavaliselt.

Vaikselt tiksub nüüd internetti uusi Top Geari osasid. Väljas on juba koguni terve esimene episood ja lisa on oodata ilmselt esmaspäeval. Kui keegi oskab selle informatsiooniga midagi kasulikku teha, siis pole tänu väärt, kui aga teid see väga ei huvita, siis on see täitsa oma probleem, et selle lõigu läbi lugesid ja seeläbi ligi pool minutit oma armetust elust kaotasid.

Üldiselt tahtsin ma ka täna kirjutada siia vähe lähemalt sellest, et miks mulle meeldivad maikades tüdrukud ja mis suhe on mul hobustega, aga kuna minu arvuti ei ole ikka veel töökorras, olen ma sunnitud kasutama läpakat, mis tähendab, et ma kirjutan seda siin oma vanemate valvsa pilgu all ja ei saa seetõttu olla päris nii avameelne kui mulle meeldiks.

Aga olge ikka mõnusad edasi ja ärge laske külmal ilmal tuju alla viia.

Õues on külm...

...aga ärgem laske endid sellest segada. See, et on külm, pole mingi põhjendus, et jääda koju. Mina näiteks jään koju alles siis, kui õue minek tähendaks kindlat enesetappu(see tähendab, et mina kooli ei ilmu, kui õues on rohkem kui 27 kraadi külma). See on selline optimaalne temperatuur. Alla selle muutub asi juba eluohtlikuks. Muidugi võib olla ohtlik ka juba 0 kraadi, aga seda ainult siis, kui sa oled selline inimene, kes magab pargipingil ja veedab oma päevad Rimi parklas oksendades. Teised inimesed on ohus alles 27 kraadi juures.

Lõpuks sain kätte ka oma load. Tõsi, ma sain juba ligi kaks nädalat tagasi kätte loa sõita, aga nüüd sain ma endale ka juhiloa, mis pole mingi suvaline kokku volditud paberitükk, kuhu on keegi midagi peale joonistanud. Pilt on võrdlemisi kehva, aga seal peal on nii palju turvaelemente, et ega seda eriti näha ei ole ka. See eest on seal üks minu elu parimaid allkirju. Näeb lausa kalligraafiline välja. 

Praegu avastasin enda jaoks nimekirja lauludest, mis on esindatud bodypumpis. On päris tore kuulata neid ka nii, et ei pea pisarsilmil punnitama. Mõned laulud(näiteks soojenduse oma) kõlavad ikka paremine trennis, sest seal on märgatavalt parem bass. Aga muidu pean kiitma seda lauludevalikut. Ei tea täpselt, et kes on see inimene, kes koostab kava ja valib muusika, aga ta saab oma tööga suurepäraselt hakkama.

Lisatud on ka nimekiri:

Warmup: Resuscitate Me – September
Squats: The Edge Of Glory (Glory Mix) – Red Beans & Rice
Chest: Smells Like Teen Spirit – Ninth Immortal
Back: The Tide – Twilight
Triceps: Till The World Ends – Britney Spears
Biceps: Eye Of The Tiger – Altiyan Childs
Lunges: Fading Like A Flower (Club Radio Mix) – Dan Winter
Shoulders: Hands Up! (Sample Ripperz Remix) – Jens O
Abs: Rolling In The Deep – Colourbox
Cooldown: Fade Into Me – David Cook

Mulle isiklikult meeldivad siit peaaegu kõik lood, aga mõned lihtsalt natuke rohkem kui teised. Kõige vähem meeldib ilmselt see Edge of Glory. See tuleneb sellest, et selle looga kaasnevad mõned eriti valusad mälestused. Kõige meeldivam on vist see viimane, sest tegemist on väga hea rahuliku looga, mis paneb lihased juba iseenesest venima seal trenni lõpus

Muidu tahtsingi mainida, et sain load ja et õues on külm. Nüüd, kus see on tehtud, ei pea ma tundma ennast süüdi, et jätan oma lugejad igavusse. Lõbustage ennast kuulates neid laule ja teadke, et kui te olete kodus haiged, siis see on teie enda süü. Ma ei hakka siin nimesid nimetama, aga kui sa oled kodus haige, siis tea, et sa oled selle kuhjaga ära teeninud.

Paras sulle!