Nüüd on keemia tundidega vsjo. See tähendab, et mul ei ole enam ühtegi keemia tundi. EVER. Mul on raske seda emotsiooni sõnadesse panna. Tahaksin öelda, et mul on kahju, et ma ei saa enam olla Paaboga ühes tunnis, aga fakt on see, et mul ei ole sellest eriti kahju. Ma tean, et see võib enamusele tulla paraja üllatusena, aga mulle keemia eriti ei meeldi ja mul on tunne, et ega vist mina ka sellele keemiale väga ei meeldi. Meil on olnud palju lahkarvamusi erinevate ainete nimetamisel ja reageerimisel. Enamus fakte, mida ma keemiast tean ei ühti päris sellega, mida õpetaja teab. Käivad koguni jutud, et ma tean keemiast ainult kolme kindlat fakti ja et need on tegelikult kõik valed, aga ma kinnitan, et neid fakte, milles ma kindel olen, on palju rohkem. Mis tähendab, et ma tean palju vähem, kui ma arvan, et ma tean. Enamus minu teadmistest, keemia seadustest ja seaduspärasustest olen ma ise välja mõelnud. Seetõttu ongi mul kahju öelda, et mul pole kahju, et ma enam erinevate ribonukleiinhapetega tegelema ei pea.
Tellimustööna paluti mul kirjutada kõikidest eludest, mis ma suudaksin päästa, kui ma sooritaksin enesetapu. Ma kujutan siiski ette, et ilma minuta oleks maailm paljudele üks külm ja kõle koht. Ma olen kui tõrvik, mis särab pimeduses, pakkudes tröösti inimestele, kes minu arvates seda kõige rohkem vajavad. Kui poleks mind, võite samahästi ka oma arvutid lihtsalt Emexisse viia, sest ilma selle saidita pole teil nagunii sellega midagi peale hakata.
Ma arvan, et minu blogi teeb siin inimestele ainult head. Kui sul on olnud eriti sitt päev, siis tule ja loe natukene seda sodi, mis ma siia olen kirjutanud ja sa leiad(võib-olla mitte kohe esimesest postitusest, aga kuskilt kindlasti), et see päev oleks võinud ka palju kehvemini minna. Minu tänane päev ei olnud eriti produktiivne. Ma ei saa öelda, et mul oli kehv päev, aga samas ei olnud tänane üldsegi suurem asi päev. Ainult üks asi oli, mis nagu natukene tegi tänast päeva meeldejäävamaks, aga see on nii tühine, et ma ei hakka seda mainimagi.
Aga mis elusid ma päästaksin siis, kui ma sooritaksin eneka?
Klassis tuli arutluseks see, et kui ma oleksin tol hetkel otsustanud lihtsalt mõrvata kõik oma klassikaaslased, siis oleksin ma päästnud 36 elu(ilmselt 35 sest Mariel ei käi vist enam koolis). Ühtlasi, mine tea, mitu inimelu ma võin tulevikus võtta. Kõik sõltub sellest, mis elukutse ma valin. Kui ma hakkaksin arstiks, oleks päris lihtne neid elusid noppida, hakates ntx advokaadiks, võiksin ma süütuid inimesi vangi saata ja seeläbi erinevaid elusid hävitada, ma võin hakata inseneriks ja disainida mingi silla, mis puruneb ja tapab sadu inimesi jne. Point on selles, et ma ei tea täpselt kuidas ma hakkan tulevikus neid elusid röövima.
Ja isegi kui ma teaks, et minust saab keegi Hitleri sarnane sell, ei kaaluks ma oma elu võtmist, sest ma tean, et kui ma juba hakkan kedagi mõrvama, siis on mul selle jaoks kindlasti väga hea põhjus. Ainus võimalus oleks see, et minust peaks saama mingisugune hull psühhopaat, aga eks ka sellel ametil ole omad võlud.
Praegu igatahes ei ole vaja muretseda selle pärast, et ma kuhugi kaoksin.
Muusikamaitse on mul praegu väga kõikuv. Kuulan läbi vanu laule ja tõmban uusi, aga ometigi ei leia sellist lugu, mis mulle väga meeldiks. Kõige lähemale jõudis vist I don't wanna miss a thing - Aerosmithilt kuna sellega seostusid väga toredad mälestused. Muidu lauluna ta mulle enam väga ei meeldi. Samas laulud, mis mulle kunagi ei istunud, kõlavad antud hetkel väga kenasti.
Liikudes edasi tähtsamatele teemadele....
On raske kirjeldada täpselt, et miks mul on selline tugev tõmme maikaga tüdrukute poole. Seda on raske kirjeldada. Sama hästi võiks proovida kirjeldada, et miks mulle meeldib majonees või kirjeldada rohelist värvi inimesele, kes on värvipime. Muidugi ei ole asi ainult maikas. Kui ikka mõni paks troll tuleb maikaga vastu, on tunda küll, et õhust jääb väheks, aga see on ilmselt tingitud sellest, et söögitorust üles tõusev hommikusöök ei lase piisaval kogusel hapnikul kopsudesse pääseda. Maika on naistel ideaalne riietusese. Ta näitab kõike vajalikku, jäädes samas ka vähe soliidseks ja ma arvan, et räägin enamuse meessoo eest, kui ma palun, et oleks rohkem maikasid näha. Seda pole ju eriti palju palutud ja tulemused räägiksid juba ise enda eest.
Viimastel päevadel olen näinud paljut, mis tõstavad tuju ja tõstavad muudki, aga kuna see kirjutis on isegi üsna pikaks veninud, olen ma sunnitud selle siinkohal lõpetama.
Soovides teile kõigeile eriti närust reedet ja ka nädalavahetust,
Mina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar