Praegu vaatasin, et vaatajate arv on väga kõrge sellise rahuliku pühapäeva õhtu kohta. Homme on arvestused, mis ilmselt tähendab, et rahvas on valmis tegelema ükskõik millega, aga mitte õppimisega. Ja sama kehtib ka minu kohta. Täna on jälle selline seis, et mul pole midagi öelda, mis inimestele korda võiks minna. See tähendab, et ma kirjutan selles, mis kedagi ei huvita.
Homme ootab ees ajaloo arvestus. Olen juba konspekti vaadanud - eemalt ja pimedas toas, aga lugemiseni ma veel jõudnud pole. Arvestus toimub auditooriumis, mis tähendab, et hinne sõltub suuresti Punga süsteemist, mille järgi ta meid sinna toolidele istutab.
Kuulan siin vaikselt mussi ja mõtlen, et võiks vaikselt õppima hakata, aga mingil põhjusel on mul tunne, et seda ei juhtu. Ilmselt läheb asi nii, nagu ta on alati läinud - õpin mõned faktid 10min enne arvestust ära ja ongi vsjo.
Nädalavahetusel ei teinud ma mitte midagi. Olin tõbine ja seetõttu pidin suurema osa oma ajast veetma kodus. Eile arvasin, et mul võib isegi palavik olla, aga kraadides selgus, et mine kehatemperatuur oli tagasihoidlikud 35.4 kraadi. See number oli nii madal, et ma ei oskagi kohe selle kohta midagi öelda.
Nagu ikka, googeldasin oma sümptomeid ja avastasin, et mul on umbes aasta elada jäänud. Internet on mulle varemgi sellist diagnoosi pannud, aga praeguse hetkeni on ta eksinud.
Reedel sain ka esimese kogemuse sõita nii, et ma mitte midagi ei näe. Peale akadeemilist olid autol aknad nii jääs, et sõitmiseks pidin kasutama kõhutunnet ja lihtsalt arvama. Ma ei liialda, kui ma ütlen, et nägin aknast välja vaadates ainult häguselt mõnda tumedamat laiku. Siiski, kaasreisijate juhatusega pääsesin ohtlikemast olukordadest. Lisan ka, et oli hiline õhtutund, et õnneks eriti teisi liiklejaid polnud.
Praegu mul mõte absoluutselt ei jookse, mis tähendab, et ma lähen ja väljdin õppimist mõne muu tegevusega.
Apasodngpowirng
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar