Ikka juhtub

Juhtus jälle nii, et ma pikka aega siia mitte midagi ei kirjutanud. Aga sellele on väga lihtne selgitus - ma olen laisk. Ma tean, et selle tõttu on enamus teist kaotanud huvi minu blogi vastu ja kas teate mis? Mind isegi ei huvita. Ma ei taha seekord öelda, et te ei ole selle blogi väärilised (mõned teist tegelikult ei ole), aga kui otsisite pimedatel sügisõhtutel siit natuke lugemist, siis tulite küll valesse kohta. See blogi ei lahuta teie meelt siis, kui teil on seda vaja või te seda tõesti soovite. Minu blogi ei võta teid öösiti kaissu ja kui teil on paha tuju, siis ta ei pühi ära teie pisaraid.
See blogi on rohkem selline, kus teie (lugejad) peate taluma minu mõnitusi ja alavääristusi. Siin pole teil mingit võimu ja kui tulite siia, et lugeda selle kohta, kui raske elu mul ikka on, siis seekord peate tõesti pettuma. Kui teil on paha tuju, siis see blogi annab teile rusikaga näkku, saadab teid veritsevana Annelinna tänavatele seiklema ja ütleb veel järgi, et olete selle ära teeninud.

Ühel ilusal pärastlõunal ootasin peatuses bussi ja nagu minu puhul ikka, ei olnud mul mingit muusikat ega muud meelelahutust. Seega uurisin uudishimuliku pilguga maailma. Ja nagu kõrgemalt saadetud, oli äärekivil kaks tuvi. Üks neist pildus saiatükke tänavale ja teine muudkui aga sõi neid. Minu esimene mõte oli, et see tuvi on lihtsalt loll - laseb teisel kõik saia ära süüa. Möödus mõni minut ja ei toimunud mingit muutust. Järsku BÄM, teel olevale tuvile sõitis auto otsa. Temast jäi järele ainult verine sulehunnik. Ja siis ma mõistsin - see saia pilduv tuvi ei olnud loll. Ta oli külmavereline mõrtsukas. Ta meelitas teise tuvi meelega tänavale. Ma lihtsalt seisin seal täielikus šokis. Ja see mõrvar pööras oma pea minu poole. Ta lihtsalt vaatas mind oma pilkumatu silmaga. Ta teab, et ma nägin kõike pealt. Ta teab, et mõrvale ei saa jätta tunnistajaid.

Kui minuti pärast buss saabus, oli see tuvi kadunud. Aga ma tean, et ta jälgis mind. Ma tundsin kuklas kripeldust, mis ütles mulle, et ta on seal. Ma olen kindel, et ta jälitas mind koju. Nüüd ta teab, kus ma elan. Ma tean, et ta ainult ootab, et ma langeksin mõnda ta lõksu ja ta saaks minust lahti. Ja kõige hullem on, et ta teab, et ma tean.

Kui nüüd päris aus olla, siis seda tuvi ma ei karda pooltki nii palju, kui ma kardan Liset. On ta ju selgesõnaliselt lubanud mind mõrvata kõige selle jama eest, mis ma olen korraldanud. Ta on otsusele jõudnud, et kõige targem on seda teha, kuni ta on veel alaealine ja seetõttu ollakse kohtus tema vastu leebemad.
Tundes teda, on mul ka põhjust mures olla, sest mitte mingi nipiga ei saa minu surm tulla kiire ja valutu. Ta paneb mu kannatama iga pisemagi asja eest, mis ma kunagi teinud, öelnud või isegi mõelnud olen.
Minu luureinfo paljastas, et veel pole selgunud minu surma aeg või meetod, aga kogemus on näidanud, et see juhtub enne järgmist septembrit kõige piinarikkamal moel, mis väike preili suudab ette kujutada.

Ja võibolla ma olen sellise saatuse ära teeninud. Juhtus nimelt selline asi, et emt otsustas mulle anda nutitelefoni kuuks ajaks kasutada. Nad küll loodavad, et ma ostan selle kuu lõppedes ära, aga pean vist kohe ütlema, et nende lootused on asjatud. Ei möödu päevagi, mil mul ei teki tunnet, et ma ei tahaks seda telefoni puru visata või niisama vetsupotist alla lasta. Ma kardan, et see telefon on puhas kurjus. Ma oleks justkui reetnud kogu oma olemuse.
Nüüd, kui ma olen sõpradega väljas ja mul tekib tunne, et ma tahaks teada, mis toimub välismaailmas, siis mul on see võimalus ja kõige hullem on see, et ma kasutan seda võimalust. See on täiesti kohutav tunne. Ma ei saa aru, kuidas inimesed sellega elada saavad. Telefon on olnud alati asi, mida kasutan vajadusel, aga nüüd kasutan seda siis, kui laiv seltskond mulle enam huvi ei paku, mida juhtub ehmatavapanevalt palju.
Ehk. Kui keegi näeb mind avalikus kohas ja mul on telefon käes, siis palun saatke mulle FBs sõnum, et ma selle ära paneks ja õhtu jooksul enam välja ei võtaks.

Lisa*(loeb ainult politseinik)
Kui juhuslikult peaks tõesti juhtuma nii, et ma lähipäevil suren, siis ma soovin, et Lise jäetakse uurimisest kõrvale ja otsitakse seda tuvi. Asi pole kindlasti selles, et see väike neiu sellega hakkama ei saaks... Asi on selles pilgus, millega see tuvi mind vaatas... Ma sain kohe aru, et teda ei maksa alahinnata.
Ma annaks erilised tundemärgid ka sellele tuvile, aga no tõesti.... See oli tuvi. Välja võin tuua ainult eriti õela pilgu, aga lähema vaatluseta ei eristaks teda suvalisest tuvist, kes tegeleb kesklinna bussipeatuse täis kakamisega.

Kuum ja märg...

...suurepärased omadused tüdruku puhul. Mitte aga nii meeldiv, kui sa töötad Läti leivavabrikus kastipesijana. Ühes otsas lendab sulle kuuma auru näkku ja teises tulevad veest lausa tilkuvad kastid välja. Töö näeb välja selline:

Kast tuleb masinast, ootan, kuni on kaks kasti väljas, võtan ühe ühte kätte ja teise teise kätte. Siis laon nad aluse peale. Seda kordan umbes 32 korda, kuni alusel on 64 kasti. Selle aluse täitmine võtab aega umbes 6-7 minutit. Edasi viin selle aluse kuskile nurka ja asun uut täitma. Päeva jooksul peaksime täitma vähemalt 80 alust. Siiani oleme täitnud seda normi kaheksa tööpäeva jooksul täpselt 2 korda.

Tööpäevad kestavad 12 tundi. See on umbes 11.5 tundi rohkem, kui ma taluda suudan. Tegemist on kohutavalt nüri tööga ja ma vihkan sellest iga hetke. Samas on mul kohutavalt palju aega, et mõelda oma elu üle järgi. Kastipesemine ei nõua just eriti suurt ajutegevust ja see laseb mu peal tegeleda täiesti oma asjadega, seega olen ma vaaginud oma elu tähtsamaid otsuseid ja mõelnud, mida oleks võinud teisiti teha.

Töögraafik näeb välja selline: kaks päevast vahetus, millele järgnevad 2 öist vahetust. Päevased kestavad kella 6st hommikul kella 6ni õhtul. Öised õhtust hommikuni. Ma pole siiani selgusele jõudnud, kumb on hullem. Hommikul kell pool viis ärgata ja tööle minna, või kaks allnighterit jutti rasket tööd teha. Edasi järgnevad 4 vaba päeva, mille saame täiesti ise sisustada. 

Kolleegide iseloomustamiseks sobib sõna "huvitav". Ei saa just öelda, et nad mõistuse poolest hiilgaks ja ma sügavalt kahtlen, et nende IQ ületab nende jalanumbri. Aga kuna ma pole veel siin linnas McDonaldsit leidnud, siis tundub, et see leivatehas on koht, kuhu lähevad need inimesed, kelle jaoks haridus on ainult sõna.

Linna võin iseloomustada sõnadega kohutav, igav, tühi, jumalast maha jäetud, lagunev, getto. Tegemist on küll Lätiga, aga läti keelt ma pole siiani veel kuulnud. Ei saa muidugi välistada, et ma olen seda kuulnud ja pole aru saanud, aga üldiselt tundub, et levinum on siin vene keel. See on hea, sest kuus aastat vene keele õppimist koolis on piisav, et aru saada, et ma ei saa mitte midagi aru, mis kohalikud räägivad. Kui meil tööl kästakse midagi teha, siis vaatame sõbraga üksteisele otsa ja hakkame mõistatama. Mõnest sõnast saame isegi aru ja nende põhjal paneme kokku mingi tööülesande. Kui meid hakatakse imelikult vaatama, siis proovime midagi muud teha. Kui see ka ei toimi, siis küsime uuesti üle ja kui me mõne minuti möödudes talle ikka nõutult otsa vaatame, siis ta tavaliselt läheb minema. 

Meile öeldi, et kui nad jätavad meist lolli mulje, et meie vene keelt ei oska, siis me peame neile inglise keeles vastu rääkima ja omakorda nendest lolli mulje jätma. Kui siin linnas mõnelt teenindajalt küsida, et kas ta inglise keelt rägib, siis tema sõnavara piirdub fraasiga "a little bit". Minu edasisest jutust nad tavaliselt aru ei saa. Seega tuleb võtta kasutusele oma hiilgavad vene keele teadmised ja rohkete käeviibutustega neile selgeks teha, mida ma soovin. Tavaliselt annab see häid tulemusi, sest enamasti olen ma saanud lõpuks seda, mida ma olen soovinud.

Linn on rahvaaru poolest sama suur kui Tartu, aga kesklinnas ei ole mitte midagi teha. Kohalikud (kes räägivad inglise keelt) räägivad, et siin linnas on ainult üks pubi ja sealgi on ainult metal muusika. Baare on siin rohkelt - oma kolm tükki kokku. Siin on ka kolm korralikku klubi, aga kohalike sõnade järgi käivad ühes ainult keskealised inimesed, teises saad sisse astudes tervituseks kohe molli (lihtsalt selle eest, et sa sinna läksid) ja kolmandast nad isegi ei julgenud meile rääkida. Veel on siin piljard, bowling (mida käisime täna proovimas) ja kino. Kino on täitsa kena, aga siin on ainult üks suur viga. Enamus filmid on vene keeles ja Läti keelsete sutiitritega. See muudab filmi vaatamise meie jaoks natuke raskeks. Siiski, üks õhtu näitasid nad ka Man of Steeli, mis oli inglise keeles. Subtiitird olid küll vene ja läti keeles, aga me ei lasnud nendest ennast häirida. Peale meie oli veel kinos täpselt 6 inimest. Aga mulle tundus, et 8 inimest korraga saalis on seal vist rekord, sest tegu oli laupäeva õhtuga...

Algselt lootsin, et see kuu välismaal parandab minu vene keele oskust, aga nüüdseks olen aru saanud, et ainus, mis ma siin õpin on see, kui vähe ma tegelikult vene keelt mõistan. Siiski, enamus inimesi saab minust aru, kui ma piisavalt kätega lehvitan, aga minul on väga raske nendest aru saada. 

Oleme käinud ka kaks korda ujumas (vabadel päevadel). Esimene kord olime kohaliku karjääri ääres, kus oli küll ilus ja selge vesi, aga rand puudus täielikult. Teine kord käisime Leedus. Seal nägime küll randa, aga seda otsides selgus, et see asub saare peal. Kulutasime ligi tund aega sõites ümbes järve, aga lõpuks leidsime tee, mis viis meid kohale. Järgmises Leedu rannas leidsime ka hüppetorni. Kõige kõrgem tase oli umbes 10 meetrit. Üles ronides oli esimene mõte küll, et tahaks kohe trepist alla tagasi ronida, aga kuna seal kohalikud tüdrukud vaatasid, ei saanud me seda endale lubada. Lisaks oleks natuke narr minna koju ja öelda, et hüppasime kõrguselt teiselt korruselt... Seega tuli hüpata. Võtsimegi julguse kokku ja leap of faith viis mind veele üha lähemale. Poolel teel arvasin küll, et ma suren ära enne, kui isegi veeni jõuan, aga lõpuks läks kõik õnnelikult ja maandusin vees elusana. Mul on isegi reie tagumisel küljel suur sinikas ja õlg, mis oli paar päeva paigast ära, et seda tõendada.

Vabad päeva koosnevad suurest õllejoomisest. Kuna linnas midagi teha pole, siis ostame siin kohalikku odavat õlu... Ja siis joome selle kõik ära. Kui järgmises uuringus Läti Eestist alkotarbimises mööda läheb, siis võite julgelt meid süüdistada.

Kokku võibki võtta meie reisi kahe sõnaga: Õlu ja Kastid.

Ja varsti on mul tunne, et kui ma veel neid kaste näen, siis ma lihtsalt annan neile jalaga.

Elu enamvähem Venemaal.

Neile, kes veel ei ole kursis, siis ma olen lõpuks jõudnud Lätti. Asun Daugavpilsi kesklinnas ja veedan siin järgmise kuu. Aga ega ma pole siin niisama lulli löömas. Tulin siia ikka tööle. Ametinimetus on mul "kastipesija", aga kuna ma veel seda tööd teinud pole, siis ma täpselt ei oska öelda, mis mu ametikohustused on, aga ma eeldan, et sellel on midagi pistmist kastide pesemisega. 

Igatahes.. alustan tööga homme varahommikul ja üks vahetus on 12 tundi. Nagu KAKSTEIST. See on üsna pikk aeg. Aga töö on graafiku alusel ja seega on üldiselt 3-4 vahetust nädalas. Ja see tähendab ka nädalavahetusi, sest inimestel on kombeks süüa leiba ka siis.

Teekond siia oli pikk ja kannatusterohke. Sõit kestis google mapsi järgi pea 5 tundi. Oleksime selle läbinud isegi 4 tunniga, aga suuremahuliste teetööde tõttu osutus see liiga raskeks. Auto oli selline mõnus pisike VW Yolo, mis hakkas suurematel kiirustel kohutavast hirmust värisema. Korra tuli ka suurem vihmahoog, mis tõi endaga kaasa mõne eluohtliku olukorra, aga minu 1.5 aastane juhistaaž siiski ei lasknud sellel sündida. Tuleb tunnistada, et kohalikud teed sakivad ja kohati oleks tee kõrval põllul palju mugavam sõita olnud.

Ma tean, et ma pole siia pikka aega midagi kirjutanud, aga teile, mu lugejad, ütlen ma, on see paras. Te olete ära teeninud selle, et iga kord, kui te siia vaatate, näete, et ma pole mitte midagi kirjutanud. Teil ei ole mõtet minult nii palju oodata. See blogi on olnud juba pikka aega üleval ja kas te tõesti ei ole õppinud, et ma ei kirjuta siia eriti tihti? Ma haletsen teid, te elutud ussikesed, kellel pole oma aega millegi paremaga sisustada, kui siin minu mõttetuste lugemisega. Aga ma luban, et kui ma saan rohkem aimu, kuidas mu elu järgneva kuu jooksul hakkab välja nägema, siis ma kirjutan sellest, sest aegajalt mul tõesti ei ole siin midagi paremat teha, kui neid sisutühje ridu siia ekraanile kribada. Ma tunnen isegi endale kaasa, et ma sellega tegelen, aga mul tõesti ei ole mitte midagi paremat teha ja palun ärge mõistke mind hukka nii, nagu mina mõistan teid.

Jou

Ma käisin reisil.

Veel seepi.

Nagu ma lubasin, ei saa ma seda asja niimoodi jätta. Olen juba aru saanud, et kõik rindadega olevused on minu vastu ja ma kardan, et see postitus teid ka ei veena. Siiski olen ma võtnud vaevaks näidata, miks te kõik eksite. Igaks juhuks mainin, et kuna minu arvamused ei põhine faktidel, võivad siin jutus esineda mõned pisemad vead.

On kasulik eelnevalt läbi lugeda vastus minu esmesele postitusele seebist aadressil:
http://lisemaailm.blogspot.com/2013/05/seebisoda-kristeniga-krr.html

Võtsin kogu teksti pulkadeks ja näitasin, miks (vähemalt minu ja enamus teiste poiste) arvates naised eksivad.

Esimesena võtan ette selle nuusutamise. Kui on juba teada, mida sa tahad, siis milleks üldse hakata muid shampoone nuusutama? Ja mainiti veel, et uued seebid lubavad üht-teist ja kolmandat... MIDA NAD LUBAVAD? Teevad juuksed veel puhtamaks? Kas su praegune shampoon ei tee juukseid siis puhtaks?!

Ja siis on veel need kemikaalid... Mina koosnen kemikaalidest, sina koosned kemikaalidest, shampoon koosnabki kemikaalidest ja tänapäeval on väga raske leida midagi, mis ei koosne kemikaalidest. Ja las ma ütlen teile midagi: kemikaalid ei ole kõik halvad!

Orgaanilisus... Keda see huvitab? Enamik meist ei osta orgaanilist toitu lihtsalt selle pärast, et see on orgaaniline... GM toidud on ju maitsvamad ja mahlasemad. Ja ärge tulge väitma, et ei ole... Toitu muudetakse ikka paremuse poole. Ei ole ju mõtet teha seda kehvemaks...

Kemikaalide lõhnad - mina oma treenitud ninaga ei suuda enamasti neid eristada. Kui mina shampooni nuusutan, tunnen ma seal ainult pakil reklaamitut männivaigu või ookeani värskuse lõhna..

Värvid.

Värvid mõjutavad tõesti mu tuju. Aga kui nüüd päris aus olla, ei ole mul sooja ega külma selles, mis värvi mu SEEP on. Mul on maal praegugi seepi, mille on mu mingi vaarisa teinud ja minu jaoks pole mingi probleem ennast sellega pesta. See on helepruun ja mind tõesti ei häiri see värv.

Vaht on valge, sest see on optiline illusioon? KEDA HUVITAB? Kui ma näen, et see on valge, siis on mul tõesti savi, et tegemist on mingi illusiooniga. Kui mu silm tuvastab selle valgena, siis minu jaoks on vaht valge.

Tubli, sa leidsid netist söödava seebi tegemise õpetuse. Aga kas keegi tõsimeeli arvab, et mina, kes ma olen ääretult laisk inimene, hakkan endale ISE seepi keetma ainult selleks, et ma saaksin ta ära süüa?!? Minu seep peab tulema poest. Ma ei pea end piisavalt kompetentseks, et hakata kodus seepi küpsetama. Seebi jaoks on olemas POED.

"Kui nüüd pakendit uurida, siis leiab,et pisaratevaba seep on VÄHEM ärritav ja VÄHEM aluseline, kui tavalised seebid." Andke andeks, aga ainsad sõnad, mida ma oma shampooni pudelilt loen on "Shampoo" ja "For Men" ja selle viimase osas olen ma mõnikord nõus silma kinni pigistama. Ma tahan öelda, et shampoonipudel pole mingi õhuvärskendaja, mille silti saab lugeda siis, kui vetsus igav hakkab...

A bottle of Shampoo is the bottle we deserve, but not the one we need right now. So we'll make him wait, because he can take it. Because he is not our hero. He is a silent guardian... A watchful protector... The Shapoo.

Ja nii ta valvab seal riiulil.. Ootab oma aega, mil keegi ta endale pähe määrib. Ta ei oota midagi vastutasuks selle eest, et ta alati olemas on. Ta on lihtsalt shampoon.... Nagu tõsiselt.....

Kogu tõde seebist.

Kas ma olen ainus, kes satub segadusse, kui on vaja osta seepi või shampooni vms?! Miks on vaja luua seepe, mis (kirjade järgi pakendil) annavad mulle jõudu, ergutavad mind vms? Kõik, mis mina ootan seebist on see, et ta vahutaks ja et ma peale pesu oleksin puhtam, kui ma olin enne.

Ma usun, et vähemalt kõik kutid suudavad minuga samastuda, kui ma kirjeldan tunnet, mis mind valdab, kui ma olen poes naisolevusega, kes peab endale seepi või shampooni valima. Ta teab, millist ta tahab... Ta on ostnud seda juba viimased kaks aastat, aga ikka peab ta vajalikuks nuusutada läbi iga viimne kui shampoonipudel. Ja seda kõike mille nimel? Kamoon, naised, tegemist on seebiga... Vahet pole, kuidas ta lõhnab, puhtaks teeb ta su nagunii. Ja lõpuks võtate nagunii selle sama seebi, milles te saate kindlad olla...

Mina see-eest harilikult ise endale seepi ei osta. Minu seebid-shampoonid tulevad mulle ise koju kätte ja ma võin alati kindel olla, et need on ema poolt üle nuusutatud. Samas, kui ma ise käin seepi ostmas, valin ma harilikult esimese pudeli, millel on selgelt kirjas "for men" ja et tegemist on shampooniga või seebiga.

Ja siis on veel värvilised seebid....

Kellel on vaja, et tema seep oleks värviline?! Sa hõõrud ennast näiteks rohelise lögaga, mis suir hõõrumise peale muutub vahuks. Vaht on tavaliselt ikka valge (kuidas nad seda küll saavutavad), seega ei ole lõppude lõpuks mingit vahet, mis värvi su seep on.

Ma oleksin tõsiselt vaimustunud, kui leitutataks seep, mida annab süüa. Siiani on kõik seebid, mis mulle juhuslikult (või mõnikord vähem juhuslikult) suhu on sattunud väga mõru maitsega olnud. 

Ja mis värk on selle pisaravaba shampooniga, mis on mõeldud beebidele? Ma spetsiaalselt katsetasin, kas on ohutu seda vennale silma kallata ja selgus, et kohe, kui shampoonil tekkis kasvõi väike kontakt minu silmaga, tekkis mul tahtmine silmad peast välja kraapida. Inimesed, ärge seda kodus järele proovige!

Tegemist ei olnud kohe kindlasti pisaravaba shampooniga.

Okei, homme on inka riigieksam ja siin ma olen... Kirjutan seebist... Kuna minu rasvaprotsent on madal, ei ole reaalne, et minust eksami ebaõnnestumise korral isegi seepi saaks teha.

Vastus tuli tund aega hiljem.
http://lisemaailm.blogspot.com/2013/05/seebisoda-kristeniga-krr.html
Kes võitis? Otsustage ise, aga nii ma seda asja ei jäta. IT IS ON!!

Aga loodame parimat. On veel plaan kirjutada paar filmi arvustust ja vb isegi oma kogemusest eksamitega.

Minust läbi teiste silmade.

Minu kõige lihtsam postitus so far... Mida arvavad inimesed minust peale ligi kolme aastast kooselu?

Alati valmis kõigega kaasa tulema, nõus tegema mida iganes. Naljatilk, suudab enda üle naerda.Tore klassivend, laheda jutuga :)"Härra Brüno" Ei karda teistest erineda, kasvõi uue ja uhke soenguga. Alati on valmis kaasalööma erinevates üritustest, kuni nad liiga tema uskumustega vastuollu ei lähe. Hea sõber kes enamasti oma sõna peab. Hea kaaslane kellega pühapäeva õhtust piljardit mängida või niisama vessarit kimuda. Hea huumorimeele ja naljadega. Paljajalu ja lühikeste pükstega kooli? Miks ka mitte. Huberti sünnipäevale Happy Dringiga rebaseid hirmutama? Miks ka mitte. Mees, kellele pohmell on tundmatu sõna. Tüdrukute saamiseks ei pea ta pingutama, ise jooksevad nad tema pikali. Südametunnistus on tema jaoks ainult sõna. Kui miski tundub liiga suur vaev, siis leiab ta kindlasti viisi, kuidas seda lihtsamalt saab teha, olgu selleks õpetaja moosimine või tavapärane spikerdamine. Vahva klassivend, aegumatuks klassikaks on tema "pastakaloopimismängud"ei anna kunagi alla ka siis, kui ta on aru saanud, et ta on kaotanud, sportlik, kiire ei tee väga tunnis kaasa ja on pidevalt lebos -> teeb täpselt nii palju, kui tal vaja onLahe sell, palju läbi elatud, elame veelgi. Brüno.Poiss, kes ei ütle ühelegi peole "ei" ja võtab peaaegu iga kihlveo vastu. Valmis kõike tegema. Nutti ja tehnikaoskusi jagub.huvitavate ideedegaSuur vaidleja, egoist. Ütleb otse välja, mida mõtleb. Hulljulge ja sportlik. Klassi kõige huvitavamate soengutega. Kõige rohkem jäävad meelde kirjanduse ja eesti keele tunnid, kus istun Kristeni ees. Kuna Kristen häälitseb terve tunni, on raske õpetajat kuulata. Lisaks liigutab ta teiste inimeste toole, sikutab tüdrukute juukseid (või üritab neid lõigata), torgib pastakaga või seob inimesi laua külge. Lisaks harrastab ta tunnis mängida pastakatega.Kristen on kõige julgema soenguga ja kõige randomimate kommentaaridega. Mõtted liiguvad uskumatuid teid pidi selleks, et kõiki alati oma ütlustega üllatada. Spordipoiss, aga raamatuid vist lugeda ei viitsiNii, see poiss on siis minu parim sõber meie klassist. Tema parim omadus on, et ta ei löö peaaegu mitte millegi ees risti ette. Olgu plaani nii kahtlase väärtusega kui tahes, kui see sealt tõotab kas või natuke huumorit välja kooruda, siis võib kindel olla, et Kristen on nõus. Ta pakub ka ise igasuguseid hulle asju välja ja see aasta tegi ta mulle näiteks sünnaks purgi, kus on iga päeva jaoks mingi ülesanne. Kõige suurem sündmus oli muidugi "Soeng", mis tekitab klassis jutuainet siiamaani ja kirjutab Kristeni suurte tähtedega klassi ajalukku. See, kas tema julguse põhjuseks on võimetus negatiivseid tagajärgi ette näha või lihtsalt täielik pohhuism, on mulle jäänud selgusetuks. Kristenil on ka kõige naljakam blogi. Viimasel ajal tuleb sinna tekste küll harva, aga neid lugedes saab alati naerda. Samuti on Kristen suur fantaasia- ja audioraamatute fänn. Kui raamat talle meeldib, siis selle paksus ei lähe talle üldse korda. Samas kohustuslikust kirjandusest on ta kokku vast umbes 2 raamatut läbi lugenud. Ta on arvatavasti ka meie klassis suurim filmifanaatik. Raske on leida filmi, mida Kristen pole vähemalt 2 korda näinud. Samas ei ole see tema enda jaoks probleemiks ja kui sa tahad, vaatab ta hea meelega koos sinuga filmi ka kolmandat korda. Talle meeldib ka trikiratas ja Simple Session on tema jaoks üks aasta suursündmusi. Ta on ka olnud juba 2 aastat minu ustav trennikaaslane ja kahjuks tuleb tõdeda, et ta on minust palju tugevam. Kristeni negatiivseimaks omaduseks on laiskus. Ta jätab abslouutselt kõik kooliasjad viimasele minutile ja isegi siis ei võta neid eriti tõsiselt. Sellise suhtumise kohta on tal imekspandavalt head hinded, mis näitab, et tegelikult on kutt ikka sitaks tark. Võib-olla kui mõni asi teda tõsiselt huvitaks, teeks ta rohkem tööd, aga üldselt on tema motoks ikkagi teha nii vähe kui võimalik, nii vähese vaevaga kui võimalik. Kristen on ka suht-koht kohutav small-talkis, kui ta just purjus ei ole. Üldiselt on Kristen inimene, kes muudab ümbritsevate inimeste elu palju lõbusamaks ja sunnib neid oma comfort zone'ist välja tulema. Mõned seigad, mis meenuvad: Kristen maikaga inka suulisel arvestusel; Kristen maikaga klassipildil; Kristen 1. aprillil rannariietega koolis; "Soeng"; Kristen Beierile luuletust lugemas; Kristen tegemas kellegagi (ei mäleta, kes) võidu, et kes suudab biuka töös kasutada rohkem sõna majakas; Kristen paneb mate arvestuse ajal kõlaritest "Eye of the Tigeri mängima".Sõbralik poiss, kes õpetas mulle, et kogu aeg ei saa tegutseda, mõeldes tagajärgedele ning kahetseda tuleb käest lastud võimalusi, mitte tehtud tegusid.

Kevad

Ma tean, et ma pole eriti aktiivne siin viimasel ajal olnud, aga võin uhkusega öelda, et mul pole isegi kahju. Lõpuks on mul tunne, et käes on tõesti kevad. Seega mida ma teen? Muidugi istun läpakaga õues ja valvan oma magavat venda. Ühtlasi näen ma oma päevituse kallal vaeva. Nimelt on mul jalas ainult lühikesed püksid ja mul on ikka kohutavalt palav. Ja see ongi kindel märk, et käes on kevad.

Aga miks ma ikkagi siia kirjutan? Well.. asi on selles, et mul pole tõesti midagi teha. Kuna päike on väga ere, ei ole mul võimalik siin õues mingit filmi vaadata. Seega kirjutan ma siia puhtalt igavusest, ehk ei maksa midagi erilist oodata siit. 

Päike paistab, ilm on soe ja ma vaatan, kuidas erinevad siplegad ja kärbsed proovivad minu maas oleva särgi sisse pesa teha. Aga ma ei hakka neid isegi takistama praegu, sest vastasel juhul peaksin ma pärast uuesti neist lahti saama. Mul jääb üle vaid loota, et nad varsti avastavad, et minu särk ei ole nii põnev, kui nad arvavad ja annavad lihtsalt alla. 

Käisin täna ka esimest korda rattaga sõitmas. Ja tegemist oli väga mõnusa reisiga. Teekond kooli oli kenasti allamäge ja ei valmistanud erilisi raskusi. Teekond tagasi oli märgatavalt raskem, aga siiski talutav. 

Ja ma lihtsalt higistan siia klaviatuuri peale... Palav on.. ja mitte midagi pole siia parata.

Aga viimasel ajal on tõesti märgata, et elu liigub ülesmäge. Mul kohe tõesti ei ole millegi üle nuriseda, seega ma ei hakkagi siin midagi kurtma. Jätan selle järgmiseks korraks, aga ma ei väida täie kindlusega, et see järgmine postitus kunagi lähiajal võib tulla.

Ma kardan, et see postitus võib kohe väga traagilise lõpu leida, sest kohe, kui mu vend ärkab, pean ma temaga tuppa tagasi kolima. Seega hoidke pöialt, et see ei juhtuks veel niipea.

Jäänud veel nädal aega esimese eksamini. Selleks on muidugi kirjand (ja mu vend juba liigutab) ja ma tõesti arva, et minu kirjandist ei saa eriti asja. Siiani pole ma kogu oma elu jooksul kirjutanud ühtegi rahuldavat kirjandit, seega ei ole mul tõesti eriti kõrgeid ootusi. Ja mu vend ärkas.

Tsau!

Küünelakk ja juuksed...

Tundub, et mul tuleb siis siia midagi ka vahelduseks kirjutada. Muidu saab veebruar läbi ja ma olengi siia ainult ühe pisikese märgi maha jätnud. Inimesed muutuvad kärsituks ja hakkavad juba kurtma, et ma olen laisaks muutunud. Sellele on muidugi väga raske vastu vaielda, sest laiskus ongi vist ainus põhjus, miks ma siia midagi ei ole kirjutanud. Aga nüüd hoidke oma tooliservadest kinni, sest minu laiskus on üle läinud ja ma võtan jälle aega ühe tillukese pooltunnikese, et jagada teiega midagi (ma veel ei tea mida, aga küll ka see kohe selgub).

Alustan näiteks sellest, et möödas on arvestused (juba ammu tegelikult) ja isegi hinded olen kätte saanud. Saak oli selline tavaline, mis tähendas, et keskmine hinne ületas 4.0-i, aga seda üsnagi napilt. Vähemalt on ema rahul ja see tähendab, et ka mina olen rahul. Eks elus kipub tavaliselt nii olema, et kui miski emale sobib, siis eks peab ta ka mulle sobima... Keegi kavalpea oli otsustanud, et meie kolmapäevad on liiga lühikesed ja seega lisati meile sinna lõppu veel üks matemaatika tund. Aitäh.....

See nädal on möödunud üsnagi tõbiselt. Esmaspäeval oli kurk valus ja kuna pühapäev venis pikale ja hommikul oli seega suur uni, tundus ainuõige valik jääda koju. Nii ta ka läks. Jäin koju ja tegin tasa need paar nädalat, kus ma ei jõudnud Breaking Badi vaadata. Nüüd olen jälle sellega graafikus ja tuleb tunnistada, et seekord rahvasuu ei valetanud ja tegemist on tõesti huvitava sarjaga. Teisipäev olin koolis ainult natkunene. Ei saa ju üle pingutada selle kooliga. Kolmapäeval olin teisipäevasest poolikust koolipäevast nii väsinud, et otsustasin jälle koju jääda. Täna (neljapäeval) otsustasin siiski kooliga proovi teha. Kannatasin ära kõik tunnid ja selle kõige peale läks ainult kaks tervet pakki salvrätte. 

Erisoov: küünelakk....

Minu kokkupuude küünelakiga on üsnagi põgus. Leidis see aset perioodil, mil mu õde selle avastas ja mina olin veel nii väike, et ei osanud seda väga karta. Seega saan rääkida ka isiklikust kogemusest. Muidu võin mainida, et mul pole küünelaki vastu midagi, aga seda seni, kuni sel pole otest kokkupuudet minu küüntega. Kohati on täitsa huvitav vaadata, et mida naised on oma küüntele joonistanud. Kes hoolitseb nende eest, kes on nad käest ära lasnud.... Sellised pikad ja teravad küüned mulle eriti ei meeldi, sest nende vastu on väga raske võidelda, kui nad peaksid soovima minu ihusse tungida. Aga küüned peaksid tüdrukul olema ikka nii pikad, et ta saaks mul korralikult selga sügada. 

Hiljuti sain teada, et see värvimise protsess on märgatvalt pikem ja keerulisem, kui ma arvasin. Ma eeldasin, et sellega läheb maksimaalselt 15 minutit. Mis see siis ära ei ole? Võtad selle pisikese pintsli ja võõpad kiirelt värske värvikihi küünele peale.... Aga ei... Selleks on vaja ikka eelnevalt küüned ära puhastada, kuivatada, lihvida jne. Kui see osa on tehtud, võib hakata värvima. Värvitakse nagu autot. Kõigepealt kruntvärvi paar kihti, siis põhivärvi mitu kihti. Ja seda kõike MILLEKS? Miks ei piisa lihtsalt ühest kihist värvist? 

Õiendus: Selle värvimise protsessi mõtlesin ma enamuses ise välja ja seega võib esineda reaalsusega väikseid erinevusi. Sellegipoolest olen ma arvamusel, et umbes nii see peaks käima ja ei ole midagi, mida te saaksite teha, et minu arvamust muuta. Mina olen mees ja seega ma tean, milline üks tavaline värvimine peaks välja nägema...

Erisoov2: juuksed...

Kokkupuude juustega on mul vähe suurem kui küünelakiga. Juuksed on mul olnud nii kaua, kui ma suudan meenutada. Tahaks nüüd uhkusega mainida, et ma pole kunagi oma juukseid värvinud, aga need, kes on minuga rohkem kokku puutunud, teavad, et seda ma öelda ei saa. Te ei kujuta ette, kui hirmus kogemus võib olla ühe poisi jaoks juuste värvimine. Selline asi jätab armid kogu eluks. Pidin järgnevatel nädalatel lugematul arvul kordadel seletama, miks mul täpselt salgud blondeeritud on ja aus olla, siis see hakkas juba ära tüütama. Seega lasin need maha võtta. 

Tüdrukute puhul on ilusad (ja kindlasti pikad) juuksed sageli hea suhte üheks eelduseks. (sorri, lühikeste juustega tüdrukud, aga te ei meeldi mulle). Värv polegi enamasti eriti oluline. Mõtlesin küll varem, et kui juuksed ikka päris sinised on, siis on asi vähe imelik, aga tuleb tunnistada, et ka see arvamus on nüüd muutunud. Üldiselt meeldivad mulle sirged juuksed, aga ka seda ei saa ma täie veendumusega väita, sest mõnikord on mul hoopis patsi või loki tuju.
Juuksed on väga keeruline teema minu jaoks, aga üldiselt saan vist mainida, et mida pikemad ja sirgemad nad on, seda rohkem nad mulle meeldivad. Aga see muidugi ei tähenda, et te kõik peaksite nüüd asuma juukseid ruttu kasvatama ja sirgendama. Olge ikka edasi nii, nagu teile endale meeldib (eeldusel, et teile ei meeldi kiilakas olla. Kui meeldib, siis palun ärge minu silma alla sattuge).

vot

Ära palun lihtsalt veidi aega unda, eks?

Olen haige. Ikka päris haige kohe. Teisiäpeval oli kirjand ja ma pole sellest alates olnud endine... Kolmapäevast alates ma kooli ei jõudnud. Mind murdis maha haigus, mis on eriti levinud Skandinaavias ja Kanadas. Nimelt on tegemist kurguvaluga. Kolmapäeva hommikul oli kurk nii valus, et lausa kipitas kergelt. Kombineerides selle suure unega selgus, et mina sellest tõvest omal käel võitu ei saa ja seega tegin ainumõeldava teo ja läksin magama. Sellega vabanesin sellest une faktorist ja järgi jäi ainult kerge kurguvalu, mida ei saa tegelikult isegi korralikult valuks nimetada. Kuna ma kolmapäeval magasin väga pikalt, oli mul õhtul keeruline uinuda ja seega otsustasin ma ka neljapäeval "haigusega" kodus olla. Jube hea oli magada ja mitte tunda süümekaid selle üle, et teised peavad parajasti koolis igavlema - PARAS TEILE! 

Eile käisin TTÜs luurel. Pean tunnistama, et nad saavad enda promomisega väga hästi hakkama. Me kõik saime väikse kingikoti, mis sisaldas TTÜ komme (mis on head ja näevad ka väga vinged välja),  pastaka (ka hea, sest mu praegune pastakas hakkab lõppema) ja moblapaela - selle, millega sa teoorias saad mobla kaela riputada, aga mida ei kasuta ükski endast lugupidav inimene. Ei näegi väga nende tootmisel mõtet, sest inimesed, kes vähegi soovivad endast teistele head muljet jätta seda ei kanna. Veel olid meil head kõnelejad, kes nägid kurja vaeva, et meid veenda TTÜsse tulema. Ja pean tunnistama, et ma tahan sinna minna nüüd rohkem, kui varem. Aga esimese aasta õpiks ikkagit veel tartus. Eriala valiks ilmselt mehhatroonika, millest ma väga midai ei tea, aga eks need teadmised tulevad hiljem.

Käisime ka lennusadamas, mis oli üks väga suur maja (angaar), kus elutsesid allveelaevad, niisama laevad ja lennukid. Ei suuda leida sõnud, et kirjeldada pikalt ja laialt erinevaid laevu, sest no kammoon, mida ma peaks suutma kirjutada siia laevadest?? Aga laes olid suured ja vinged propellerid ja mingid pikad rõdud vms olid lainelised ja seega jäin ma nendel kõndimisest merehaigeks ja see laksis.

Aitab, kõik, ärge mind enam segage. See postitus on lühike ja ta sakib, aga see on kõik, mis mul teile praegu pakkuda on, et ärge virisege, ärge toppige oma nina teiste asjadesse ja ärge nokkige minu kallal.

Well, f*ck.

Tegin väikse valearvestuse. Tänaseks oli vaja teha inkas kõne teemal "Leadership". Meile öeldi, et me seda ette kandma ei pea, aga kuna klassikaaslased mind väga tugevalt "toetasid", oleks selle mitte esitamine olnud juba ebaviisakas. Seega korjasin oma julguse ja eneseväärikuse kokku ja lugesin ette eelneval õhtul valmis kirjutatud vihkamiskõne. Seda esitades proovisin hoida silmsidet õpetajaga, et saada teada, kui tekib see hetk, kus ma peaksin klassist välja jooksma. Siiski seda ei toimunud ja Kubi oli väga meelitatud, et ma teda Hitleriga võrdlesin.

Kõne ei ole eriline meistriteos, seega ärge oodake sealt mingit sügavamat mõtet. Peale kirjutamist läksin kohe magama ja seega lugesin seda ka ise esimest korda alles tunnis.  

Enjoy:

They say that in proper countries dictatorship is dead. So how come it still survives in our English class? I believe that if we all put our heads together we can really make a difference.

It seems to me that our english class is being run by a dictator. It’s like we have no control over our lives and actions in the classroom. So what can we do?

Can we really just accept it as part of our lives and step aside and let our lives be controlled by someone who has no care for others?

I believe that we can change how things are run by standing up for ourselves and by not being afraid of our teacher. We must be able to overcome the thought of possible dire consequences and not be afraid to stand up for what we believe in.

We can find comfort in history. Only in very few occasions, dictatorship has prevailed. The most famous case is North Korea. However, in the end even they will be brought to see reason and they will answer for their crimes against humanity. Just like Hitler and Stalin. They too thought that they’d never fall and would live forever, but if we take a look at what has happened to them, we see that they are the monsters parents use to scare children. 

So we come to realise that the way students are treated can’t last forever. Eventually some brave souls will take a chance and will stand up to form a new order. The present may be dark, but in the future I can see a light. A light that indicates that things will change – and for the better. I am one of these brave people who will lead students to victory or will get an X for trying.

I hope I wont stand alone and you all will join me against this evil reign. You are the only people who can make your lives better, so I hope you are with me. Together we are strong, together we are undefeatable and together we will prevail!

Thank you for your attention. :)

2013 begins..

Enne, kui sa seda postitust loed, veendu, et oled eelnevalt lugenud eelmise postituse. Ma tean, et ei ole eriti hoolsalt siia midagi kirjutanud, aga ela oma elu, mis see sinu asi on. Kirjutan siia siis, kui tahan ja ei ole midagi, mis te saaksite teha, et seda muuta. 

2013 aasta algas hästi, nagu ma mainisin eelnevalt. Üldjoones jätkus ta samuti hästi ja ei oskagi kohe leida midagi, mille üle kurta. See harilikult tähendab, et postitus sakib, sest on ju hea lugeda, kui näed, et sinul on läinud paremini ja saad vähemalt ennast seda luges hästi tunda. Siiski, seekord ma loodan, et sinu viimased päeavad on sakkinud ja seda lugedes sa haletsed ennast nagu väike kasutu ussike, kes sa ka oled.

On saanud täis aasta aega BodyPumpi ja selle aja jooksul oli vist 35 BP treeningut. Otsustasime seda Keviniga tähistada ja alustasime sellega UpHillist. Kes ei tea, siis UpHill on trenn, mis koosneb põhiliselt väntamisest selle jalgratta peal, mis edasi ei liigu. Kõik algas ilusti. Tuli vändata hästi kiiresti kergel raskusel ja kuna see oli üsnagi lihtne, siis ma olin endaga rahul. Siis algas see raskuste juurde keeramine. Ja see oli hetk, kus asi läks käest ära. Edasi tuli 10-15 minutit suurel raskusel püsti seistes vändata, nagu sõltuks sellest su elu. Mulle pole kunagi selline väntamine meeldinud ja tuleks vist öelda, et see trenn ainult süvendas seda arvamust. Peale 5t minutit rasket väntamist oli mul tunne, et ma ikka väga väga tahaks koju minna, aga kuna treener utsitas edasi, siis ei saanud ju alla anda. Edasi läks asi väga piinarikkaks, sest ma tundsin, kuidas minu säär sooviks kergelt krampi tõmmata. Siiski seda õnneks ei juhtunud ja ma sain sealt trennist selle lõppedes vähemalt oma eneseväärikuse riismetega põgeneda.

Ühtlasi proovisin ka trenni Interval Toning, mida andis sama treener, kes seda UpHilligi. Ta oli väga üllatunud leides saalist eest kaks isiskut, kes ei olnud naised. Mul oli küll tunne, et "gaoing where no man has gone before" oli saanud tõeks. Siiski, Kevini õde ütles, et sinna vahel (harva) ikka eksib mõni mees, lihtsalt mitte eriti tihti. See trenn oli kohati väga piinlik, sest erinevad tantsuliigutused ei olnud ilmselt välja mõeldud pidades silmas mehi. Aga selles trennis ei saanud kannatada ainult minu ego. Kannatada sai ka kõht, sest nii rasket kõhtu ei ole isegi BodyPumpis. Lõpuks oli tunne, et enam ei jaksa ja surm tunduks üsnagi meeldiv väljavaade. Aga siiski ma nii kergelt ei pääsenud.

Täna ootab ees BodyPump, mille juures on positiivne vähemalt see, et ma vähemalt tean, mida oodata. Ma tean, et see on raske trenn ja ma tean, et ma tahaks ka seal kergelt oma elu lõpetada, aga seda tunnet ma vähemalt oskan oodata. Samas kui eelnevalt kirjeldatud trennides oli saal naisi täis ja ei olnud sellist õhkkonda, et kohe tuleb surm. 

Kooli talendiõhtul osalesid tublid 5 gruppi, kellest 4  tegelesid mingisuguse muusikaga. Olgem ausad, kõik olid päris osavad, aga silma jäi neiu, kes laulis Uninvitedi. See on nüüd laul, mis on mind neljapäevast saati kummitanud. Ma ei saa tast lahti ja ma ei saa ka selle ümisemist vältida, et suur aitäh sulle, rebane... Ülejäänud olid samuti väga head, aga tõesti ei jätnud sellist muljet, et nad oleksid võinud võita. Kuigi võitsid 12b klassi esindajad, oli tegemist ilmselgelt korruptsiooniga, sest pole aus, kui võidab korraldav klass. 

Olen käinud ka palju kinos viimasel ajal, aga ei viitsi tõesti pikemalt nendel visiitidel peatuda. Selleks sai mul juba liiga palju siia trennist kirjutatud. 

Mainin ka ära, et homme on mul olnud load juba tervelt aasta aega ja on lausa üllatav, et ma siiani elus olen.

Sellega ma lõpetangi oma kirjutise. Tea, et sina, kes sa seda loed, oled kohutav inimene ja ma tõesti loodan, et sul läheb tulevikus hästi ja sa seeläbi suudad ennast parandada.

2012 ja muud loomad.

Nii, lõpuks võtan ennast kokku ja proovin siia jätta mingi jälje. Alustan sellest, et lõpuks ostsin ma endale läpaka ära. Tegemist on korraliku HP pilliga, mis on piisavalt võimekas, et saada hakkama kõigega, mis ma talt nõuan, mis tähendab, et ta on ümmarguselt 10 korda võimsam kui mu vana lauaarvuti. Olen oma ostuga rahul ja arvan, et sama raha eest oleks olnud raske leida paremat masinat.

Sünnipäev oli awesome. Oli ta küll juba tükk aega tagasi, aga see ei vähenda selle epicnessi. Tänan kõiki, kes kohale ilmusid. Olite suurepärased külalised (peale mõne üksiku vahejuhtumi). Järgmine kord võiks siiski oksendamise vetsu või kaussi jätta ja magamise peaks ka trepi pealt ära kolima, aga muud pole küll kurta.

Lapsed mängisid väga kenasti nii päris kitarri kui ka selle elektroonilist varianti. Laulmine läks samuti rahvale väga kenasti peale ja on tunne, et seda peab ka järgmisel peal rakendama.

Igatahes suured tänud kõigile, kes õnne soovisid, aga väike nõuanne, et kui kingite kaarti, siis oleks ka kena vähemalt oma nimi sinna sisse kirjutada, et ma saaksin ka hiljem lugeda, kes mulle õnne soovis. Aga kaatidel olid ka ilusad pildid, et vast saame hakkama.

Maailmalõpu elasime samuti üle... Tundub, et mul oli õigus ja kalender ei olnudki surmav. Nüüd sooviks näha saadet, kus oleksid peategelasteks need inimesed, kes kõik oma vara invessteerisid mingi punkri ehitamiseks. Oleks nii kena näha pettumust nende näos, kui nad on juba aru saanud, et nad tegid kõik need ettevalmistused kasutult.

Aastavahetus oli norm. Väike tsill sõpradega ja siis teekond kesklinna, kus sai vaadata lendavaid rakette ja pudeleid. Oli ka kena vaadata, kuidas purjus inimesed olid segaduses ilmastikunähtusest nimega vihm. Endid me sellest väga segada ei lasknud. Korra tuli mingi pomps mulle head uut ja paremat soovima ja ma soovisin seda talle ka vastu, aga kui ta käe minu sampuse järgi sirutas, siis oli küll gg, sest seda temaga jagada mul küll plaanis polnud. Edasi läks õhtu üllatavalt hästi. Asjad laabusid iseenesest ja õhtu oli täis meeldivaid üllatusi.

Lots of backlog...

Mul ütles suts enne sünnipäeva arvuti üles ja kuna ma pole veel viitsinud endale uut osta, siis on minu eetriaeg üsnagi piiratud ja ma ei viitsi seda kulutada siin. Lähipäevil saan aga oma isikliku arvuti ja siis luban kirjutada sünnipäevast, aastavahetusest ja teie poolt vabalt valitud teemal ka. See muidugi tähendab, et mõni lugeja peab mulle mainima, mis teema ta mulle valib.

Et varuge kannatust ja teadke, et ma pole teid unustanud.