Audioraamatud.

Nagu lubatud, kirjutan nüüd nendest uudsetest leiutistest vähe lähemalt.

Algselt olin ma väga audioraamatu vastane, sest tundus suts imelik kuulata tundide viisi, kuidas mingi kutt sulle vaikselt kõrva unejuttu puhub. Nüüd aga pean tunnistama, et see tunne on kuidagi lõõgastav. See annab sulle võimaluse teha mitte midagi ja ometigi on sul võimalus öelda, et sa teed midagi.

Paned klapid kõrva, viskad pikali ja kujutad ette, et sa loed raamatut (või vaatad filmi oma kõrvadega). Praegu läheb mul juba 5s raamat üsnagi lühikese aja jooksul ja pean mainima, et need 5 ei jää mu viimasteks. 

Praeguseks on läbi kolm raamatut John Greenilt, üks Stephen Kingilt ja praegu on käsil The Great Gatsby.

Stephen Kingi The Long Walk oli üsnagi masendav, aga vähemalt huvitav. Terve raamat oli kuttidest, kes lihtsalt kõndisid nii kaua kui jaksasid. Stardis oli neid 100 ja kui kellegi tempo liiga madalaks langes, lasti ta lihtsalt maha. Lõpuks selgus ka võitja, kes oli kokku kõndinud umbes 300 miili, mis minu jaoks tähendaks seda, et ma oleksin olnud umbes 280 miili tagapool kuulihaavaga  kraavis. - Soovitan

John Greenilt olen lugenud (kuulanud) Abundance of Kathrines, Paper Towns ja Looking for Alaska. Kõik olid vägagi meeldivad ja võin julgelt soovitada ka teistele. Isiklik lemmik oli Abundance of Kathrines, aga ei oskagi päris täpselt öelda miks.

Kõik need raamatud on mul praegu ka arvutis olemas, et kui on kellelgi soovi, siis andke teada ja ma võin hea meelega neid jagada. Kui ei soovi miuga otseselt ühendust võtta, siis on need raamatud ka torrneti kujul saadaval ja iga google kasutaja on tõenäoliselt suuteline need üles leidma.

Happy 9/11 !

Mäletan, et kirjutasin siia täpselt aasta tagasi midagi sellest, et 9/11 oli kohutav katastroof ja et on möödunud sellest 10 aastat n shit. Aga nüüd, kui on möödunud juba 11 aastat, siis tähendab, et nüüd on okei sellel teemal nalja visata. Siiski, ma veel praegu ei riski sellega ja ilmselt tuleb veel oodata, et ka teised mõistaksid, et nüüd on see naljatamine OK. Kuna eelmine aasta kirjutasin sellest, et tegemist oli jubeda tragöödiaga, siis oleks tsuti igav kirjutada seda sama jama uuesti. Seega võin käsi südamel öelda, et minul isiklikult on sellest saatuslikust päevast 11 aastat tagasi üsnagi savi. Ses mõttes, et mind kohe absoluutselt ei kõiguta enam see, mis juhtus rohkem kui 10 aastat tagasi.

Rõõmsamatel teemadel sellest, et ma olen haige. Kui eelmise haiguse ajal kirjutatud postitust ma täitsa nautisin, siis seekord on mul raskem sellest kirjutada, sest eelmisel korral kulutasin ma juba enamus oma haigus-related naljad ära. Võin aga mainida, et mu nina on kinnisem kui mu püksilukk bioloogia tunnis (ma kinnitan, et mu püksilukk pole kunagi kinnisem olnud). Kurk oli samuti valus, aga kahjuks läks see üle ja ma ei ole suuteline seda piina pelgalt mälu järgi kirjeldama.

Kuna mu õde lõikas mulle uue soengu, siis teoreetiliselt peaksin ma endale nüüd regulaarselt hommikuti vaha pähe määrima. Kahjuks/õnneks ei ärka ma hommikuti nii vara, et mul oleks aega sellega tegeleda ja seega näevad minu haledad katsetused välja üsnagi juhuslike plätserdustena. Ühtlasi otsustas mu õde, et kui ta juba mulle midagi tellib, siis tellib ta mulle juba kohe hulga kraami. Seega on minu poole veel teel ka mingisugune liitrine šampoon, mida ma tõesti ei näe lõppemas veel sellel aastakümnel. Veel sain ma palsami, mida olen varasemalt pähe pannud ainult tänu teadmatusele. Võttes riiulilt suvalise pudeli ja siis avastades, et leitud segu ei vahuta minu peas. Aga nüüd, kui ma talitan õpetuse järgi on mul tunne, et ma olen suuteline tundma mentooli lõhna oma juuste kaudu. Ja see juba on midagi, sest tavaliselt tunnevad mu juuksed lõhna sama palju, kui minu kinnine nina praegu suudab.

Ilmselt te imestate, et miks ma siia midagi kirjutan. Siis vastuseks võin öelda, et homme on bioloogia töö, mis tähendab, et ma otsin igasuguseid ettekäändeid, et selleks õppimist vältida. Olen selles juba nii osavaks muutunud, et võin seda ilmselt hommikuni vältida.

Olen ka hakanud kuulama audiobooke ja pean tunnistama, et need on üsnagi nauditavad. Kahjuks ma praegu ei viitsi neist pikemalt kirjutada, aga luban, et järgmises sissekandes kirjutan neist põhjalikult ja lisan ka omapoolsed soovitused.

Kui aga kellelgi on soovitusi, siis ärge jääge võõraks.



Ignoreeri seda linki. See on mulle enesele meeldetuletusesks.
http://www.youtube.com/watch?v=W-C-aIxZsLs&feature=related

Am I the only one...?

Jah, ma olen tagasi ja plaanin edaspidi kirjutada jällegi vähe visamalt. Ei viitsi ilmselt eriti pikalt kirjutada, aga kui ma suudaksin näiteks 1-2 korda nädalas siis mingi jälje maha jätta, siis oleks ju täitsa kenasti, sest nagu ma uurisin, siis näiteks augustis kirjutasin ma siia täpselt ühe korra, mis mõjus minu lehe vaatajatele laastavalt. Praegu on vaatamistega kord nii ja kord naa. Kui näiteks pühapäeval oli midagi 40 vaatamisega, siis eile oli neid täpselt 6. Täna on jälle selline rahuldavam number, aga ma tean, et te suudate paremini. Ma ise ka vaatan, et kui keegi sellest asjast väga ei huvitu, siis pole ka minul seda mõtet siin enda jaoks kirjutada.

Igatahes, kool on olnud viimased kaks päeva nii, nagu üks kool juba kord on. 70% tüütu ja 30% lõbus. Kõige jubedam on see vara ärkamine ja kui järgmisena tuleb kohe bioloogia tund, siis on küll tunne, et võiks ju oma elu lõpetada vähe kiiremini, kui seda Kraana teeb. Matemaatika on samuti kohati selline, et parema meelega laseks ennast 75 minutit nüri lusikaga pussitada, kui kuulaks seda tõenäosusteooriat. Aga peab mainima, et seltskond on suurepärane ja päevad on tihedad, et aega puhkamiseks jääb ikka väga vähe.

Olen viimasel 4 päeval teinud korralikult trenni ja proovin seda taset mitte alla lasta, mis tähendab, et ei tohi tekkida ühtegi trennivaba päeva. See tundub raskena, sest juba praegu soovin sellest loobuda, aga tuleb loota, et ma ei murdu pinge all ja saan vähemalt 2 nädalat sellega hakkama.

Täna autot garaasi pannes tekkis mul küsimus, et mida teeb keskmine eestlane, kui autot parkides tuleb raadiost mingi hea lugu. Mina isiklikult otsustasin umbes 3 minutit niisama autos garaasis istuda ja lahkuda alles peale loo lõppu. See polnud mul esimene selline juhus ja ma lihtsalt mõtlesin, et kas on meil siina ka teisi, kes tegelevad sellise rumalusega.

Tulevikus on plaan ka  minna hokisse tagasi, aga paregu lihtsalt pole seda ajakest. Tuleb loota, et tekib mingi selline vaba päev, aga praegu seda küll kuskilt näha ei ole.

Täna peate leppima sellise lühema kirjutisega, aga ärge ikka päid norgu laske ja olge ikka püsivad külastajad.

Ühtlasi oli see minu 150nes postitus, et olge minu üle uhked, sest ma arvasin, et tõenäoliselt see number ei muutu isegi kahekohaliseks, aga vot tutkit.

Hakkab jälle pihta.

Viimasel ajal olen kohe eriti laisk olnud. Olen olnud isegi nii laisk, et kui mul oleks südametunnistus, siis annaks see ennast praeguseks hetkeks juba kindlasti tunda. Ainus põhjus, miks ma siia midagi kirjutanud ei ole on see, et ma lihtsalt pole viitsinud. Ja fakt on see, et ma ei viitsi eriti midagi ka praegu kirjutada, aga lihtsalt väikesest viisakusest otsustasin, et peaks siia veel enne kooli mingi märgi maha jätma.

Ma ei viitsi praegu kirjutada siia ei Norrast, ei praktikast ja kohe kindlasti ei viitsi ma praegu teha siia lühikokkuvõtet oma suvest. Seega teen ma ainsat asja, mis tunduks praegu loogiline ja kirjutan siia koolist.

Kui vanasti olid mul asjad juba ammu enne kooli valmis ja minu tuppa vaadates oli kohe näha, et laps läheb kooli, siis praegu olen ma ennast juba sama lõdvaks lasnud kui keskmine õpilane õppeaasta lõpus. See tähendab, et ainus koolile viitav asi minu toas on üksik laual lebav pastakas, mille ma hommikul kotti pistan. See aasta ei korraldanud mitte mingisugust koolieelset shoppingut, vaid lootsin lihtsalt, et mul on eelnevatest aastatest kõik vajalik kraam veel alles.

Ees ootab mind viimane tavaline kooliaasta. Tõenäoliselt on see ka viimane aasta Tartus, sest kohalikes ülikoolides ei õpetata mitte midagi, mis minu jaoks kasvõi natukene intrigeeriv tunduks. Seega tuleb sellest aastast viimast võtta ja elada piiri peal (live on the edge). Mingeid kindlaid plaane pole, aga kui mingi üritus timub, siis ma annan endast parima, et kohal olla. Seda isegi siis, kui toimub mingisugune mõttetu loeng. Üritan veel võtta viimast kohalikest sõpradest ja klassikaaslastest, sest mine sa tea, kas me veel kunagi kohtume. Seega paluks ka kõigilt teistelt, et see viimane aasta oleks vinge ja meeldejääv.

Suvi on juba kergelt üle visanud, sest kaua sa ikka viitsid kõik hommikud maha magada ja edaspidi aknast seda koledat ilma vaadata. Hiljuti vaatasin facebookis, kus rahvas kirjutab, kuidas nad näevad hotelliaknast välja vaadates delfiine and shit, samas kui mina näen aknast vaadates ainutl seda, kuidas mööduv rekka minu aknale vihmavett pritsib.

Ei taha kindlasti öelda, et suvi oleks olnud mõttetu, sest sain ka ise palju käidud ja nähtud. Sellest kirjutamine aga jääb kuskile tulevikku, sest praegu ei ole te veel valmis kuulama (lugema) minu tegudest. 

On väga meeldiv teid kõiki jälle näha ja ma loodan, et sellest viimasest aastast võtame me kõik ikka päris viimase välja.

!!!!

Elekterrr!!

Ma tõesti ei viitsi siia midagi praegu kirjutada, aga siiski tunnen kohustust seda teha. Ma ei viitsi praegu kirjutada Norrast, sest mul pole praegu pilte. Seega kirjutan ma oma praktikast Tallinnas.

Neile kes ei tea, ma olen biorobootika praktikal TTÜs. Praeguseks on mul olnud juba kaks päeva praktikat ja ma ei ole teinud absoluutselt mitte midagi, mis oleks kuidagi seotud kas bioloogia või robootikaga. Küll aga olen saanud palju kogemusi elektroonika vallas ja pean mainima, et mulle see asi täitsa istub. Olen juba koostanud kaks circuit boardi (need rohelised plaadid, mis on igas elektroonilises asjas ja mille nime ma eesti keelde tõlkida ei oska).

Olen siin koos Andreasega ja meid juhendab üks kohalik biorobootik, kes näeb välja nagu biorobootik välja nägema peab. Kergelt ülekaaluline, pikk pats, habe, pisikesed prillid ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Ei taha teda nüüd küll laita, sest tõenäoliselt on tegemist mingisuguse geeniusega elektroonika vallas. 

Praktika on minu arvates vähemalt vägagi huvitav. Kohalikud robootikud ehitavad seal mingisugust kunstilist kala, kes peaks liikuma nagu päris kala. Seda katsetatakse mingis veetunnelis, kus üks kutt juba teist päeva vahib selle kala liikumist vees. Minu jaoks oleks selline asi üsnagi raske, sest see meenutab natukene kella tiksumise kuulamist, mida ma eriti kaua taluda ei suuda. 

Kuna kell on palju ja mu tahtmine on üsnagi otsakorral lõpetan selle postituse soovides õnne Joonasele (loe "Roland").

Läksin kalale.

Nii umbes 4 tunni pärast asun teele Norra poole. Ees ootab mind umbes 2 nädalat kalapüüki. Korra olen juba seal käinud ja Norra jättis ikka väga võimsa mulje. Tagasi jõudes luban siia ka paar pilti panna, et saaksite vähegi aimu sealsest loodusest.

Kell 4 hakkan liikuma vaikselt Soome. Sõidame peaaegu läbi terve Soome, kuni jõuame Põhja-Norra. Sõit ise kestab ligi 15 tundi ja on üks osa sellest reisist, mida ma väga entusiastlikult ei oota.

Ilmselgelt mul seal metsade vahel netti (ega arvutit) ei ole, seega pole erilist mõtet järgmist postitust enne 10ndat kuupäeva oodata.

Võtke aga teadmiseks, et ma olin tubli ja käisin vahepeal jälle verd andmas ja olen nüüd kokku juba 2 liitrit ennast teiste hüvanguks loovutanud.

Soovin teile küike kõige paremat ja loodan, et jõuan eluga tagasi sealt trollide maalt, et saaksin siia vähe pikemalt kirjutada.

Praegu aga soovin teile ilusat und, kuna minule jääb seda nii kolme tunni jagu, ja loodan, et andestate mulle minu suvise vähese kirjutamise.

*norrakeelne hüvastijätt*

Undiin.

Nädalavahetus möödus väga kultuuriliselt. Harisin ennast nii kino kui ka teatri vallas. Alustan just selle teatrist. 

Nimelt käisin vaatamas Emajõe suveteatri suurlavastust (raadios öeldi nii) Undiini. Kõik edasine jutt võib sisaldada spoilereid, aga ma proovin neid vältida (eriti TDKR-i osas).

Nagu selgus, oli Undiin näkk vms. Kahjuks jäin vist korra tukkuma ja mingi vahepealne osa läks kaduma, aga see on andestatav, sest etendus oli ju ikkagi 3 tundi pikk (koos vaheaegadega). Tükk rääkis igatahes undiini armastusest inimese vastu, mis oli teiste undiinilaste jaoks üsnagi sama, mis kristlastele saatanaga vennastumine. Point on selles, et varsti läks asi käest ära (nagu teatris ikka juhtub) ja teistel undiinidel polnud loo peategelase undiini vastu enam eriti sõbralikud tunded. Need vaenulikud tunded olid vist tingitud mingist kokkuleppest, mida murti (sel ajal tukkusin ja ei tea, mis kokkuleppest neil lõpus jutt käis).

Aga üldiselt võin öelda, et tegemist oli üsnagi huvitava etendusega ja mina, kui inimene, kes on palju teatrit näinud, võin seda julgelt ka teistele soovitada. Kohalik ajastu oli seal umbes keskaeg, millele vihjasid rüütlid oma mõõkade ja asjadega, aga see ei takistanud teises vaatluses kuningal musta Renualt'iga saabumast. Ilmselt oli tegemist mõne väiksema/vaesema maa kuningaga, sest vastasel juhul oleks ta endale vähemalt parema auto saanud lubada.

Head huumorit tegi ka Raivo E. Tamm, kelle puhul mul pole õrna aimugi, et mida see "E" seal sümboliseerib, sest Wiki ütles mulle, et ta tegelik nimi on Raivo Tamm... Kui keegi teab, mida see E sael teeb, siis palun andke mulle ka teada. Igatahes ta tegi head huumorit ja sellist huumorit, mida on mul siin raske kirjeldada. Hääl oli tal igatahes täpselt sama, mis mu eelmise aasta bossil, keda oli ka lausa lust kõnelemas kuulda.

Ja Tume Rüütel Tõusiski. Tubli! Vedas tal. 

Ja ma käisin tema tõusmist ka kinos esilinastusel vaatamas. 25 tundi tagasi (praeguse aja järgi) sain veel öelda, et ma olin 300 inimese seas, kes on seda filmi näinud ja vot see oli uhke tunne. 

Mul olid selle filmi suhtes väga kõrged ootused ja pean ütlema, et ma ei pettunud karvavõrdki. Film oli täpselt nii hea, nagu ma olin lootnud (kui mitte parem). Hoolimata sellest, et film kestis 165 minutit, ei tekkinud seal kordagi sellist igavuse momenti. Filmiks sai varutud kõik vajalik söögikraam: suur (liitrine) Fanta, suur popcorn (korralikult maitsestatuna), 2 mahlast juustuburgerit (veel ahjusoojad) ja piisaval kogusel tubakalisi tooteid. Seega võib öelda, et selleks filmiks olin ikka väga korralikult valmistunud.

Filmi nimi oleks ka võinud olla The Dark Knight Rises Again vms, sest egas ta alles esimest korda ei tõusnud. Tõsi, see oli küll esimene kord kui ta tõusis peale seda, kui ta murti, aga samas oli see ka esimene kord, kui ta murti. Aga ärgem narrigem mehe mütsi, sest ega mehel midagi viga polnud. Igatahes, soovitan seda filmi kõigile, kes on vähemalt Batman Begins-i näinud, sest neil oli omavahel kerge seos. Aga oleks kena, kui oleks ka teine osa vaadatud. 

Tegemist oli ühe selle aasta oodatuima filmiga. Sinna nimekirja kuuluvad ka Avengers, Expendables 2 ja The Hobbit. Muud filmid, mida ma kinno vaatama lähen, on lihtsalt boonuseks, aga need on sellised "Must See" filmid.

Ei mäleta, kas olen siin kirjutanud, aga minu tuppa on mingid hiired tekkinud. Ja seda kõige otsesemas mõttes. Üks reede Rakverest tagasi tulles avastasin oma laualt puuris kolm hiirt. Ma ei tea, mis tõugu nad on, kust nad tulid ja mis nende nimed on, aga ma tean, et minust tulevikus eriline hiiresõber ei saa. Nad on küll väliselt armsad ja karvased, aga natukene tüütab ära küll, kui nad igal ööl otsustavad endale läbi puuri põranda põgenemistunnelit kaevama hakata. Ja nad lihtsalt ei anna alla. Lõpuks ma saan nende peale kurjaks ja viskan nad füüsiliselt toast välja (tegelikult asetan nad õrnalt koos puuriga koridori ja siis sulgen ruttu ukse). Lisaks pole nad midagi kuulnud vanasõnast "Ära hammusta kätt, mis sind toidab", sest minul on igatahes sõrmed juba armistunud. 

Loodan, et nad otsustavad siit varsti lahkuda samamoodi, nagu nad siia ka tekkisid, sest mul on tunne, et kui ma varsti korralikult magada ei saa, siis võivad need hiired tänaval kohtuda mõne näljase kassiga (juhuslikult muidugi).

Mina neile nimesid pole andnud, sest nad nagunii nendele ei reageeri ja seega kutsun ma neid kollektiivselt Hiirteks. Ma usun, et ka nemad on selle korraldusega rohkem rahul, kui see, et ma nimetaksin nad Tupsudeks vms (mitte et ma nad nii nimetaksin. Ma nimetaksin nad ilmselt Kreeka jumalate järgi nt. Ares, Hades, Zeus vms).

Aga kui keegi soovib neid endale, siis võite julgelt ühendust võtta. Puuri saab kaasa ainult siis kui võtad kõik kolm korraga või lihtsalt viimase hiire.