Ei suuda enam...

Olen ennast viimasel ajal üsnagi käest lasnud. Plaanis oli, et ma ikka kirjutan siia üsnagi tihedalt, aga viimaste nädalate sündmused on selle blogimise üsnagi tahaplaanile lükanud. Mitte, et need kindlad sündmused oleksid sellised, millest ma kirjutada ei taha või ei saa, aga sellised, millest ma lihtsalt kirjutada eriti ei viitsi.
Üldsegi on hakanud see blogimise tahe kuidagi vähenema. Ma plaanin küll seda jätkata, aga minu jaoks muutub järjest raskemaks koondada endas seda energiat, et siia jälle mõned read kirja saada. Ja jällegi, ma ei taha öelda, et mulle ei meeldiks siia kirjutada, aga ma nagu lihtsalt ei suuda enam siin kirjutada sellise pühendumusega nagu varem.

Nüüd, kus ma olen selgitanud, miks ma siia ei kirjuta nii sagedasti kui varem, võib vist liikuda edasi vähe blogmisväärsematel teemdel.

Alustan sellest, et kinoskäik, mille organiseerisime, läks väga edukalt. Kokku tuli umbes 10 inimest, seega oli meil hea seltskond. Film, mille meile valis Matthias, oli Johnny English, mis osutus üsnagi õigeks valikuks vaatamata sellele, et see oli hinnatud lastefilmiks. Sai nali ja SSS-i pisitillukene märjukese anum lõid üsnagi toreda meeleolu. Film oli täitsa hea, vaatamata sellele, et kõik stoori oli väga etteaimatav. Seega, soovitan seda filmi soojalt kõigile.

Peale kino hõrenesid meie read märgatavalt ja seega suundusime linna ainult 5-kesi. Avastasime, et Baribal on kella 2-ni lahti, seega lõime seal vähe aega surnuks. Piljard läks võrdlemisi kesiselt(minu mäng oli üsnagi heitlik ja ebastabiilne), aga see polnudki peamine.

Lisan, et teel Baribali, toimus ühe salajase mäe otsas(selle mäe, mis paikneb riiamäel kohtumaja kõrval) selline väikene vennastumine. Pmst meist keegi polnud seal varem käinud ja esimese asjana läksime seda mäge rüvetama. Rohkem ma siinkohal sellest ei räägi, kes teab, see teab.

Üleeile sain ma kirja!!! Nagu postkastis oli ümbirk, millel oli minu nimi peal ! Seda ei juhtu eriti tihti ja kui juhtubki, on see tavaliselt midagi, mis ma olen tellinud vms. Seekord oli aga erand. Kiri oli statistikaametilt ja selgus, et minuga tahetaks jälle eksperimenteerida. Aga see pole tavaline küsimustik, vaid seekord pean helistama kellelegi(nime ei avalda) ja kokkusaamise organiseerima. Tahetakse teada mida ma tean ja oskan, mis on ka ühtlasi uuringu nimi. Kirjas oli ka öeldud, et on väga oluline, et ma osaleksin ja et ma esindan sadu inimesi. Seega ma kasutan kindlasti võimalust, et näidata neid sadu inimesi heast küljest.

Inimene, kellega pean kokku saama on mulle võõras. Seega tegin laiaulatusliku taustauuringu Google näol. Tulemused olid hirmutavad. Inimene, kes mind küsitleb, õpetab mingid sotsioloogiat, aga ühtlasi ka enesekaitset ja karated. Facebooki pildil oli ta vibuga, seega ei ole see kõik väga julgustav.

Igatahes, kui ma mingil perioodil kadunuks jään, teadke, et süüdi on statistikaamet.

Solaarium

Pole siia juba nädal aega(minu nädal kestab 6 päeva) sõnagi kirjutanud. Ja seda mitte selle pärast, et mul polnud meeles, aga mul on olnud ääretult kiired ajad. Nüüd aga on need ajad möödas ja saab taas asuda oma rahulikuma elustiili juurde(mitte, et see rahulikum just rahulik oleks, aga ta on rahulikum).

Räägin siis kronoloogilises(loogilises) järjekorras, alustades sündmustega arvestustest. Kõige enam meeldisid mulle need arvestused, mis said kiiresti läbi(nad meeldisid mulle alles siis, kui nad olid juba läbi, aga asi seegi). Hinded tulevad, mis nad tulevad, aga ega see polegi peamine. Öeldakse ju, et õpime, et saada  targaks, mitte hinnete pärast - ja oi kui räigelt meile valetatakse. Näiteks võin tuua kasvõi füüsika arvestuse, kus oli selgelt näha, et TERVE klass oli kodus hoolikalt "õppinud" ja kõigil oli kodus tehtud väikene "kordamisleht", mis töö ajal ei lahkunud kordagi laualt. Seega võin julgelt öelda, et suur osa inimesi(julgelt enamus) "õpib" hinnete pärast, mitte targaks saamise eesmärgil.

Vene keelest nii palju, et minu plakat oli AWESOME!!!(ema tegi) Siiski, idee tuli minult ja  minu põhiplaan oli teha plakat, mis on kõige suurem. Oma rühmas see igatahes oli suurim, hõivates lahtirullituna ligi kahe meetrise osa tahvlist(ja seinast). Oleksin teinud suurema, aga ei leidnud rohkem tapeeti, seega pidin leppima sellise pisikesega.

Muidu hinde sain 4. Ljubof otsustas siiski minu jutule panna 13-st 10 punkti, mis polnud päris aus, arvestades, et jutu tõlkis ära inimene, kes nagu vene keelt lausa mõistab ja, et ma lugesin suure osa oma vihikust maha(muidugi mitte avalikult vaid vihik oli ikka peidetud klassivenna lauale...).

Üldiselt võin arvestuste nädala kohta öelda seda, et selle kõige meeldivam osa on see, et ta on läbi.

Autokool, trennid jms sujuvad ikka vanaviisi, et ilmselt pole mõtet nendel seekord väga peatuda ja ma saan edasi liikuda märgatavalt huvitavamate(vähemalt minu jaoks) teemade juurde.

Ma käisin solaariumis. Käisin seal esimest korda elus ja mulle täitsa meeldis. Igaks juhuks tegin ka pildi, juhuks, kui leidub inimesi, kes mind ei usu(jah, sellised inimesed eksisteerivad). Igatahes pikutasin selles samas masinas, ja peab tõdema, et seal oli hea ja soe lebada. Minu ostetud 8 minutit said isegi natukene liiga ruttu täis. Siiski, pean mainima, et mind häiris seal puhuv tuuleke, mida mul polnud võimalik välja lülitada selle masina liialt väikeste mõõtmete tõttu. Iga kord, kui ma üritasin, lõin küünarnuki vastu lage või seina ära.

Lisan ka seda, et minu masin ei teinud minuga eriti koostööd. Läksin oma tuppa, võtsin riided seljast, heitsin sinna pikali, tõmbasin kaane kinni ja vajutades START nuppu, ei juhtunud absoluutselt mitte midagi. Seega vajutasin uuesti - ikka ei midagi. Seega tegin ainuvõimaliku otsuse ja klõpsisin kõik leitud nupud läbi. Masin ei ärganud ikka ellu. Seega otsustasin panna püksid jalga ja kutsuda spetsialist. Mõeldud, tehtud. Tore tädi tuli ja tegi oma arvutis paar klõpsu ja ütles, et nüüd peaks töötama. Läksin uuesti masinasse, vajutasin seda stardi nuppu jaaaa ikka ei midagi. Vajutasin uuesti ja seekord vähe intensiivsemalt ja seekord läksid masinal lambid põlema. Edasi läks asju juba nagu lepase reega(ma mõtlen, et kõik läks hästi).
Minu eelnevad kogemused solaariumiga olid saadud vaadates mingid Final Destinationi, kus kaks tütarlast oma kastides ära põlesid, seega võib vist öelda, et minu retk oli vähe edukam.

Sellel pildil on tegemist väikese üritusega sõbra juures. Õhtu oli nii mõneski mõttes üsnagi produktiivne. Pildil on näha(vasakult paremale) tavaline lauaarvuti koos oma 19 tollise monitoriga, üsnagi tutikas läpakas, kõigest paar päeva vana telekas(ei mäleta mitu tolli täpselt) ja xBox. Muidugi on seal ka nii mõndagi lisavarustust näiteks iPod touch, 2 Guitar Hero plastik kitarri, 2 xBoxi pulti, telekapult, laualamp ja palju muud. Muidu aga saab öelda, et üritus oli tore ja seda võiks korrata. 

Rääkides nüüd sellest Defrage bändist, võin(suure saladuskatte all) öelda, et ma sain ka endale nende plaadi. Nimelt, see sõber kes ostis "laenas" mulle seda ja ma lasin need laulud iTunesi endale, et ka mina saan nüüd nautida sellelt albumilt rohkem kui ühte lugu. And so far so good.

Kolmapäeval on plaan minna mingi rahvaga kinno, et kui on keegi huvitatud, siis võtke ühendust. Ühtlasi võiks ka keegi tulla lagedale mingi ideega, et mida me vaatama läheks. Praegu on kindel ainult see, et läheme. Kes need meie on, mida ja mis kell me vaadata plaanime on veel täielik müsteerium.

Ja nende sõnadega lõpetan selle pika ja väsitava postituse, et olge ikka vinged ja tšillid edasi ja kõik, kes minu sõnu loevad, nendele suur respekt.  Järgmist postitust ei pea ilmselt nii kaua ootama, aga ma igaks juhuks ei hakka midagi lubama.

Arvestatav.

Ja ongi käes see suur ja kuri arvestustenädal. Ta on tegelikult juba vaikselt neljapäevast(minu jaoks) saadik kestnud. Ja peab mainima, et so far, so good, mis tähendab, et mata läks võrdlemisi hästi(kui võrrelda seda näiteks oma jala otsast saagimisega), aga ma üllatasin isegi ennast oma ajalooliste teadmistega.

Ajaloo sain ma nimelt 5-, mis näitab, et minu teadmised ajaloost on peaaegu kõikehõlmavad. Õppinud ma eriti polnud, aga see ei tähenda, et ma läksin arvestama täiesti ilma ettevalmistuseta. Minu hiilgav plaan oli see, et ilmun arvestusele relvastatuna mingi küpsisepakiga ja peab mainima, et see minu arvates töötas väga kenasti.

Ljubofile ma siiski ilmselt küpsist ei vii - ta peaks rõõmustama, kui ma arvestusele kurikaga ei ilmu(ma pole seda veel välistanud), aga ilmselt ma piirdun mingi plakatiga. Samas võib teha ka suure plakati, mida annab rulli keerata jne... Aga liigume edasi.

Ma kuulsin, et inimestele(tüdrukutele, kes olgem ausad on loodud ju mehe küljeluust, mehele abiliseks) ei meeldi, et ma kirjutan siia liiga palju jõusaalist... Nagu wtf?! Minu arvates on see ju üsnagi selge, miks ma sellest siia kirjutan. Nimelt, see on teema, mida ma valdan päris hästi ja seega saan siin näidata oma teadmisi and stuff. Kõik jutt ei peagi kõigile arusaadav olema. Ma näiteks ei saa päris tihti isegi aur, mida ja millest ma siia kirjutan... Aga kas see mind takistab?

Point on see, et kui ei meeldi, ära loe! Aga enne kui lõpetad lugemise, soovita seda ka sõbrale, äkki talle meeldib, sest lugejaid pole kunagi liiga palju.

Lisan ka selle, et täna hommikul(nagu minu jaoks ikka päris hommikul kohe) avastasin, et minu blogi on vaadatud 3 korda(muidugi praeguseks on see arv juba tõusnud). Nagu kas te pole aru saanud, et minu keskmine kirjutamise aeg on umbes kell 20:00(ise ükskord vaatasin, et see on kontrollitud fakt). Pole mõtet seda lehte hommikuti lugeda, sest mina ei viitsi sinna hommikul midagi kirjutada. Isegi siis, kui mul on kohutavalt palju vaba aega, ei sisusta ma oma hommikut Bloggeris, vaid pigem magan vms. Igatahes, minu mõte on see, et teil pole mõtet oma vaba aega minu blogis hommikuti sisustada, sest siis pole siia midagi uut oodata.

Liigume nüüd edasi homse kirjanduse arvestuse juurde. Praegu pole ma veel midagi vaadanud, aga õhtuks on oodata minu teadmistele selles vallas lisa. Olen küll lugenud läbi kõik raamatud(ise ka imestan), aga nagu rahvasuu räägib, on mul üldiselt vaja teadmisi Faustist, millest ma sain aru peaaegu sama hästi, kui ma saan kreeka keelest(mis tähendab, et ma ei mõistnud sealt "M"-igi). Seega otsustasin, et pean lisaks lugema kokkuvõtte, millest polnud samuti abi. Seega puurin ma täna veel vähe konspekti ja loodan, et sealt saan vastused oma(õpetaja) küsimustele.

Kirjutan ka sellest, et pühapäeval käisin klassivenna juures pannkooki söömas.... Tundub imelik, aga tõde on see, et eks ta oli kah vähe imelik. Siiski lisan, et peale klassivenna, oli seal ka 5-7 tüdrukut(sõltuvalt sellest, kui täpne mu mälu on). Igatahes koogid olid maitsvad ja seltskond kena, seega võib öelda, et üritus oli kordaläinud ja loodan, et see ka kunagi kordub.

Täna puutusin Lõunaka ees kokku mõne liikmega bändist Defrage. Tulid uiskudel minu juurde ja küsisid, kas on minutike aega. Vastasin, et on. Kutt hakkas väga kiiresti(kui ma ütlen "väga kiiresti", siis ma ka mõtlen väga kiiresti, sest mina sain aru umbes igast kolmandast sõnast) seletama, kus nad on soojendusesinejad olnud ja mis asjadel osalenud jne. Igatahes lõpus ta pakkus oma plaati osta, millest ma keeldusin, aga sõber mitte. Tema oli tark ja soetas albumi 10€-ga. Kodus kuulasin neilt ühe laulu ja siis hakkasin kahetsema, et ise seda albumit ei ostnud. Imo on kutid väga andekad ja nende muusika on lausa muusika mu kõrvadele., seega kui keegi tuleb teile kuskil parklas Defrage plaati müüma, siis palun, olge targemad kui mina ja ostke see plaat ära. Loodan vaid seda, et sõber laseb mul enda omast koopia teha.

Lisan ka nende laulu lingi. Loodan, et nad ei pahanda.

http://www.youtube.com/watch?v=8RJm-6kBg10

FIFA 11

Praegu kirjutan Kevini läpakast, seega on minu õigekiri üsnagi kesine. Lisaks olen kergelt ebaadekvaatses olekus, seega pole minu mõtted ilmset kõigile ja kõigele eriti arusaadavad. 

Kirjutan praegu, kuna pole veel sellises olekus blogisse mingit jälge maha jätnud. 

Alustan(ja tõenäoliselt ka lõpetan) sellest, et täna oli hoki. Ilmselt te teadsite ka sellest, sest ma eelmisel korral juba kirjutasin sellest. Peab mainima, et mulle ei meeldi see, mis ma siiani olen siia kirjutanud, seega palun, ärge mind ainult selle tekstri põhjal arvustage!

Põhiküsimus, mille üle täna inimesed pead vaevavad on see, kas FIFA 11 on parem Kevin, Matthias või Brandon. Kindlalt võin öelda, et mina see pole, seega jääb tsempioni otsustamine teiste kaela.

Lisan ka seda, et täna pokkeris mina kaotasin ja olen oma rahadega negatiivis. Mitte küll palju, aga asi on põhimõttes ja seega ma olen miinustes. Mäkis läks mul täna(kahe külastusega) nii kuus korda rohkem raha, kui pokkeriga.

Aga nüüd tagasi sinna FIFA poolele. Mina isiklikult arvan, et meie tsempion on Kevin, kellel on ka koduväljaku eelis ja kes on ka ainus, kes teab, kuidas mängida PS3 peal. Meie teised mängijad on siiani mänginud ainult arvutis. Seega on minu arvamus üsnagi kenasti põhjendatud.

Nüüd räägin sellest, et üks sõber oli täna kadunud. Mitmed inimesed võtsid minuga ühendust, otsides seda inimest, aga lõpuks asi lahenes iseenesest, kui see otsitav inimene ärkas üles ja leidis ennast kodust. Oma sõnade jõrgi tal polnud õrna aimugi, kuidas ta sinna sattus ja ka teised inimsed polnud tega eelmisest õhtust saadik näinud. Igatahes selgus, et ta telefon oli kadunud ja ta magas kodus. Seega võib öelda, et asi lõppes õnnelikult.

Pöördudes tagasi FIFA poole mainin ka selle ära, et Matthias lõi penalti mööda. Nagu WTF, kuidas saab selle mööda lüüa?!

Igatahes mina olen kokkuvõttes Matthiase poolt(kuna ta lubas avada ühe gini oma võidu puhul), aga ma siiski arvan, et Kevini võidulootused on kõige suuremad.

Praegu sai keegi kollase ja mul pole õrna ainugi, kesse oli(aus olla, siis ei huvita ka).

Nüüd on idee natukene sellist juttu ajada, mis ei nõua mult ainult nähtud asjada kirjeldamist, seega ma jätkan rääkimist meie bussiliikulse teemadel. 

Mina isiklikult olen üsnagi rahul meie praeguse bussisüsteemiga, aga tean inimesi, kes elavad kohtades, kuhu(või kust) ei saa bussiga mitte kuhugi. Üldiselt ma arvan, et see süsteem ei muutu ja kedagi(sealt bussifirmast) ei huvita, kas mõned üksikud inimesed saavad bussiga tööle vms.

Räägin ka seda, et täna hokis kohtusin Madli ja Madlega(ühega neist ma olin juba kohtunud, aga ei tea nime järgi kummaga) ja nagu alati, on uued tutvused väga meeldivad.

Minu tänase kirjutise eesmärk on tõestada, et ka üsnagi vintis peaga saab kirjutada mõistlikku juttu(ilmselt ma kukun selles suhtes läbi). Võin ka rääkida sellest, et minu parema käe keskmise sõrme tipu parem pool on liigse saalihoki tulemusena üsnagi õhukeseks kulunud. Lausa nii õhukeseks, et lausa valus on. Ja mitte ainult vaadata, aga ka proovides midagi kätte võtta.

Kuna mul praegu sai tõesti mõte otsa ja ma olen oma kirjutisega üsnagi rahul(oleks ma kainem, mulle absoluutselt ei meeldiks see, mida ma siia olen kirjutanud, aga positiivne on see, et praegu mind see absoluutselt ei huvita.) Mulle ka ei meeldi see, et Kevini klaviatuuril on sulud ühe võrra nihkes, seega kirjutan ma siia alati võrdusmärke jms, et kui neid leiate, süüdistage Kevinit.

Aga praegu kõigile igati kehva ja masendavat elu soovides,

MINA.

Kala lendas keldris ribadeks.

Pffff....

Ma tõesti üritan siia midagi kirjutada, aga minu mõte on lihtsalt praegu nii aeglane, et jääb isegi kurvis pidurdavale teole alla...

Sina lugesid praegu ühe rea, aga minu jaoks on möödunud juba oma 5 minutit, seega proovi palun panna ennast minu olukorda, kus peab kirjutama absoluutselt mitte millestki, aga seda peab siiski tegema huvitavalt. Kui ma hakkaksin siin mingit random bs-i ajama, ei viitsiks seda isegi mu oma ema lugeda(ma loodan, et ta seda ka praegu ei loe, aga igatahes...).

Mulle ei meeldi see, kui keegi kirjutab blogi nii, nagu kirjutaks ta päevikut(see tähendab, et kirjutab lihtsalt sellet, mis päeval tegi jms. Kogu blogi mõte on(imo) teiste meelt lahutada ja võibolla ka teistele millegi kohta informatsiooni anda vms). Ja seega jõuan ma selleni, et mulle ei meeldi mu blogi, kuna ma olen viimasel ajal hakanud väga palju sellist mõttetut teksti siia panema. Kui ma kirjutan täpselt seda, mis ma eile vms tegin, siis ei ole teistel inimestel väga mõtet seda lugeda, sest olgem ausad, selline jutt on väga kuiv ja igav. Ma ei taha öelda, et mul elu oleks selline, aga kui ma kirjutaksin pmst nagu nimekirja, et mida ma täna tegin jms, siis see ei tunduks nii meelt lahutav.

Ja nüüd edasi liikudes... 

Alustan sellest, et mingi aeg tagasi(hakkab peale) käisin kinos. Film oli Real Steel, mis oli(nagu oodatud) täitsa huvitav vaadaata, aga muidu täielik jama. Ma ei taha öelda, et mulle see film ei meeldinud, aga see oligi(täpselt nagu minu blogi) põnev vaadata, aga absoluutselt mitte mingit sisu. Kinos oli meid 7-ne seltskond, seega mina olin sunnitud ostma TAVALSE pileti, mis oli 4.15€. Olek tulnud ka Andreas, oleks saanud osta 2 kambapiletit, mis oleks teinud minu pileti hinnaks 3.50€. Seega plaanin ma oma 65 senti Andreaselt sisse kasseerida.

Tänane hoki oli üsnagi tavaline. Mis tähendab, et ma sain keskmisest rohkem palliga(ja Brandoniga) pihta. Minu muidu kaunile kehale lisandusid ilusad pallimustriga sinikad(ma vähemalt usun, et nad sinna ilmusid, aga ma ei saa veel kindlalt öelda, sest ma pole kontrollinud). Gill(mingi osav vilistlane) ei olnud täna oma tavalisel tasemel, seega saime ka meie, lihtsurelikud vahel palli puutuda. Eneli oli võtnud kaasa oma kodustatud Hollandlase(kes ei ole kreeklane), kes oli ilmselt mingit hokit varem mänginud(aga mitte saalihokit). Nimi oli tal Nick, et tulge homme ka hokisse ja saage tuttavaks.

Tekitasin ka Brandonile raskeid kehavigastusi. Kutt jooksis seina ääres palliga ja ma sõitsin talle küle pealt sisse, jättes talle valiku, kas ta jääb seisma ja loovutab palli või osaleb laupkokkupõrkes postiga. Ta valis selle viimase, seega järgmisel hetkel nägin teda siruli maas lebamas. Ja pean mainima, et see tekitas kohe hea enesetunde :D Igatahes hakkas see mulle meeldima ja paar minutit hiljem jooksin ma talle uuesti otsa ja ta lõpetas jälle põrandal. Kolmandat korda ma enam seda üritanud, sest siis oleksid inimesed juba midagi kahtlustama hakanud.

Pärast siiski tegime Brandoniga ühe sõbraliku piljardi(mina kaotasin). Võiksin leida väga palju erinevaid veenvaid ja vähem veenvaid põhjuseid minu kaotusele, aga ma lihtsalt ei hakka sellega vaeva nägema ja ütlen, et täna pidin tunnistama tema paremust. See aga ei tähenda, et see ka järgmine kord nii oleks.

Pealkiri on seekord pühendusega ühele toredale neiule Tallinnast, kelle idee oli see "kala lendas keldris ribadeks". Isiklikult mulle tundub see natukene  imelik, aga eks see lause ütleb ka inimese kohta midagi. 

Lihtsalt lisan, et see polnud siin mitte mingis mõttes pahasti mõeldud(isegi, kui oli öeldud). 

Kõndivad surnud.

Mõtlesin, et kirjutan selle endale siia üles, et siis äkki ei lähe meelest. Pühapäevast hakkab the Walking Deadi teine hooaeg, mis tähendab, et alates esmaspäevast, on see juba internetis saadaval. Samas järelemõeldes, on siia meeldetuletuse kirjutamine üks minu kehvemaid ideid, kuna ma ei loe oma postitusi. Ma ei loe neid isegi siis, kui ma olen nende kirjutamise lõpetanud.
Kui ma siiski juhuslikult satun seda lugema, avastan, et teemad pole eriti hästi üksteisest eraldatud, mis muudab minu jutu pointile pihta saamise keeruliseks ise mulle endale.

 Liikudes edasi, räägin, et tänases selja(ja triitsepsi) trennis oli päris võimas tunne. Lõuatõmbeid(laia haardega, mitte neid tavalisi kergeid) loendasin mina 9(Kevin loendas 8), mis ületas minu eelmist rekordit 4 võrra. Ei saa ka just öelda, et pole tükk aega teinud, sest viimati tegin neid lõuatõmbeid neljapäeval. Sarnane lugu on rööbaspuudel surumisega. Varem nägin kurja vaeva, et teha kasvõi  6 tükki. Täna esimese seeria ajal tegin 7. Avastasin, aga, et jõudu jäi väga palju üle ja järgmise seeria ajal pigistasin juba 14 tükki. Kolmandast ma väga midagi enam ei oodanud(sest olin arvamusel, et olen väsinud), aga siiski surusin seal 15 tükki. Seega suurendasin isiklikku rekordit umbes 250% võrra :) Selle üle võib juba uhke olla.

Koolis avastasin, et minu telefoni vibra ei tööta, mis tähendab, et mingi kõne korral pean ma lootma jääma ainult helile. Helin on mul üsnagi vaikne ja arvestades seda, et õues on mul tavaliselt mingi muusika kõrvas, pole ma enamasti suuteline nendele kõnedele reageerima. Siiski on mul ka sellele lahendus, nagu ma täna bussis avastasin. Tuleb lihtsalt aru saada, kuna enamus inimesi, kes paiknevad sinu läheduses, sind imelike nägudega põrnitsema hakkavad(eriti kurjade nägudega on tavaliselt üle 120-aastased vanamammid, kellel on isegi paha tuju kurgi hinna tõusu pärast). Kui on juba tajuda, et inimesed vaatavad sind rohkem, kui on viisakas ja kohati isegi naeravad(jah, naeravad teise õnnetuse üle), oleks targem oma mobiiltelefoni kontrollida.

Lisan sellise õnneliku uudise, et ma ei pidanudki vene keeles oma jutustamist vastama!! Ljubofile oli ilmselt minuga niivõrd lähestikku istumine ikka väga vastumeelne, muidu ta poleks jätnud kasutamata võimalust mulle järjekordne kena kolmekene sinna päevikusse väänata. Järgmine tund on neljapäeval, millest ma olen sunnitud õppesõidu(hambaarsti vms) tõttu suuremalt jaolt puuduma. Seega on ees selle aasta esimene vene keele tund, mida ma lausa ootan.

Titooova Ljuboff-boff-boff-boff !!!!

Normaalne.

Nonii, pole siia midagi korralikku juba mitu päeva kirjutanud ja ilmselt pole ka tänane kirjutis mingi eriline meistriteos(see ajas rändamise teooria vms oli minu arvates päris võimas kirjutis). Igatahes liikudes edasi, võib öelda, et aeg on möödunud üsnagi sportlikult. Jõmmis läks pühapäeval kenasti 3 tundi. Nagu 3 TUNDI! Tavaliselt piisab 1.5st tunnist, aga ei, mitte seekord. Midagi erilist ei teinud, aga võtsime rahulikult.

Laupäevane saalihoki oli üsnagi kesine hoki poolest, aga muust väga vajaka ei jäänud. Lõin kellal patarei välja(jalgpalliga, mis oli samas ka võrkpall) ja selle tagasi saamine oli juba keerulisem. Jama seisnes selles, et isegi, kui võtsin pingi alla ja Roland seisis pingil ja tegi pätti, ma vaevu ühe käega ulatusin kellani.

Igatahes suure pusimise järel saime kella alla. Panin patarei tagasi ja siis algas raskem osa. Kell oli vaja tagasi saada. Igatahes sama jama algas uuesti. Turnisin sinna otsa ja ei ulatunud selle konksuni. Siis hakkas Roland vibama seal talla all ja sadasime mõlemad saali põrandale pikali. Ootasin, et saan kohe kellaga ka pihta, aga üllataval kombel jäi kell seinale. Ei tea, kas see oli jumalik sekkumine või lihtsalt joppas, aga kell jäi igatahes sinna üles. Ja ripub seal tänapäevani.

Tänane hoki möödus vähe hokisemalt. Midagi eriti mainimisväärset polnud. Sain korra palliga otse p33nisesse, mis kergelt öeldes oli täitsa valus. Siniseks siiski ei läinud(pärast kontrollisin), seega ootan ja loodan täielikku paranemist lähimate tundide jooksul. 

Ja jälle vaatan seda teksti ja see tundub haletsusväärselt lühike. Ma tean, et ma suudaksin seda kõike nii 10 korda pikemalt kirjutada, aga ilmselt muutuks see mõttetu blogi, mida lugedes sajad inimesed oma aega raiskavad, veelgi igavamaks. Ja olgem ausad, te raiskaksite siis siin 10 korda rohkem aega. Ühtlasi proovin ka mina oma aega kokku hoida ja mul sai mõte jälle otsa ja ma jälle kirjutan, et mul sai mõte otsa ja ma arvan, et tänaseks on kõik.

Väga ebameeldivat õhtut,

Kõigile...                  peaaegu...

Aidake mind !

Nii,
kui keegi teab, kuidas teha nii, et ma saaksin teise tabi(sinna ideede omasse) postitada nii, nagu sellesse peamisesse, siis andke mulle palun teada. Praegu saan sinna ainult ühe asja kirjutada. Ei taha ka iga asja jaoks eraldi tabi teha, seega oleks väga tore, kui keegi annaks mulle informatsiooni selle kohta.
Loodan, et minu mõte on kenasti arusaadav. Kui ei ole, siis küsige ja ma täpsustan. Ja kui keegi teab, aga ei jaga seda minuga, ootavad teda karmid tagajärjed(kui ma sellest teada saan muidugi).
Ette tänades,
Mina.

Ideede nurgake.

Ja ongi käes hetk, mil ma üsnagi varsti(ilmselt lähima tunni jooksul) avan ideed nurgakese vms. Eilne klassireis oli ääretult inspireeriv, et mõtteid, millest kirjutada on isegi liiga palju.

Igatahes liigume edasi selles tabis, mis ei kuulu hulludele ideedele ja arvamustele.
Tallinnase läksin varustatuna mooni- ja kaneelirullide ja näkileivaga. Vaatasime mingeid talusid, mis olid toodud sinna Eestimaa erinevatest paikadest. Ei olnud väga paeluv. Kuna nimekiri, mis määras selle, kas sa lähed leiba tegema või vanaaegsesse koolitundi, läks liikvele alles bussis, olid leivateo kohad paberi minuni jõudes juba täis. Seega läksin kooli -.- Aga nagu selgus, polnudki asi nii hull, kui ma olin kartnud ja see värk möödus päris lõbusalt...

Siis oli linnaekskursioon, mis oli üsnagi tavaline. Erinevad kirikud and stuff... Teater oli täitsa vaadatav, kuigi häiris mind peaosatäitja hinge puudumine. Ja tema punased juuksed(Ginger)...

Bussireis tagasi oli miinu aju jaoks üks väistavamaid kogemusi ever. Pärast seda mul pea lihtsalt surises, nagu otseses mõttes. Oli tunda, kuidas info ajus liigub jne. Sellest kirjutan ma lähiajal täpsemalt seal nn "idee nurgas".

J nüüd pange kõik, kes käivad Kubi rühmas tähele, et peate mulle (soovitatavalt) esmaspäevaks 11€ tooma. Ei tea kas see õpikud ja tv-d või mingi muu kombinatsioon, igatahes saime kõik sõnumid, et mina korjan seda raha, seega hakake tooma!

My c0ck is much bigger than yours...

Ja nüüd asja juurde.

Autokooli igavam osa on nüüd möödas. Pimedasõit läheb vast lihtsalt kirja mõni päev, kui tänavavalgustus ei põle vms. Aga üldiselt on mul veel 14 tundi sõitu jäänud. Peaks varsti mõne testi ka ära lahendama ja autokooli teooria arvestuse ära tegema.

Täna pean lõpetama Fausti lugemise. Mina isiklikult arvan, et märgatavalt huvitavam oleks näiteks vaadata värvi kuivamist või proovida oma juuksekarvu kokku lugeda vms. Minu raamatus on umbes 600-700 lehte mingit luuletust ja ma pean sellest tera üle 200 lk läbi lugema. See on umbes sama tore, kui proovida ise endal jalga amputeerida(mulle ei meeldi).
Seega otsustasin, et on palju otstarbekam oma aega kulutada kirjutamisele, kui jura see on, kui seda tegelikult lugeda. Ja peab tunnistama, et siiamaani olen täitsa rahul.

Järgmise sõidutunni panin alles järgmiseks neljapäevaks kella 13:15, mis tähendab, et ma olen sunnitud puuduma suuremast osast vene keele tunnist. Ise arvan, et investeerides aja sinna, pole see päris nii maha visatud, kui proovides Ljuboviga mõistlikku juttu rääkida.

Panin ka 58GB Top Geari tirima. Hooajad 1-12. Praeguseks olen ära vaadanud neist täpselt 3 osa, aga eks see nende läbi vaatamine ongi selline projekt pikemaks ajaks. Algus on seal kohati ikka päääris jura, aga eks nende paremate hetkede nimel tasub see end ära.

Mingil ajal võiks teha siia blogisse veel mingi lisa tabi, kuhu kirjutaksin nsma mõtteid jms. Siis ei peaks kõike juttu siia segamini laskma. Aga praegu on mul ainult mõtteid, millest kirjutada, aga seda, kuidas ja mida neist kirjutada ma veel ei tea. Võiks kirjutada tulnukatest, kujutlusvõimest, lauakommetest, filmidest ja veel kõigest muust, mis aga pähe torkaks.
Praegu aga peab see natukene ootama, sest ma hetkel tõesti ei viitsi sellega tegeleda.

(To Roland III)

Süüdi.

Tunnen ennast praegu vägagi süüdlaslikult, kuna tekitasin (ilmselt siiski mitte püsivaid) kehavigastusi (minu silmis ->) süütule tütarlapsele.(tegemist pole vägistamisega) Tekitasin need suured ja rasked vigastused hokipalliga. Igatahes võin mainida veel, et mul on väga kahju, et nii juhtus jms bs.

Nüüd kui sellega on ühelpool, lasen tavalist liini edasi. Eeeemmm.. jne.
Homme näiteks VIIMANE autokooli teooria tund. Siis peaksin saama teooria eksami ära teha. See peaks olema üsnagi lihtne, et ma selle pärast eriti ei muretse. Sõitu tuleb mul veel 14 tundi teha(võimalusel käin 2 tundi korraga, siis saab nagu kiiremini läbi). Sõidueksami pärast ka väga ei muretse, sest sõidan nagu kaskdöör(nii ütles vähemalt mu sõiduõpetaja).

Õpetajate päevaks võeti raha meie klassifondist. See mulle ei meeldinud, kuna see tähendas, et ka mina toetan Ljubovile moosi ostmist. Minu plaan oli sellest 40-st sendist Ljubovi osa maha arvestada ja näidata sellega üles nagu disrespecti vms. Siiski saan nautida seda, et kolmapäeval on tunnid märgatavalt lühemad ja seega ka kindlasti palju huvitavamad. Ja neljapäeval vabsjee Tallinnasse teatrisse ja muuseumisse vaba õhku vaatama vms. Võib vist öelda, et ootan juba, et homne päev läbi saaks.

Tahaks veel kirjutada siia paljudest erinevatest asjadest, aga üks miinus selles, et blogi on avalik ongi see, et pean arvestama, et seda loevad ka inimesed, kelle kõrvadale(silmadele) see jutt pole mõeldud.

Mõtlesin, et vaatan South Parki, aga otsustasin siis, et kirjutan siia instead.

Viimati kirjutasin kolmapäeval? Siis kui midagi kirjutada polnud. Nüüd on natukene rohkem juhtumisi, millest rääkida, aga ka seekord pole mingit suur põrutavat uudist.

Alustan tänasega, sest see nagu kõige värskemalt meeles. Ühtlasi ei suuda meenutada midagi, mida ma viimased ka päeva(tänast mitte arvestada) olen teinud.
Hommikul oli plaan minna kella 12-ks hokit mängima. Arvestasin juba sellega, et ma väga vara ärgata ei viitsi ja panin ettenägelikult äratuse kella 10:40-ks. Seda kella ma vist ei kuulnud, või ta otsustas mulle käru keerata ja mind kellast mitte teavitada. Igatahes, kui ma ärkasin, avastasin, et kell oli 11:40. Nagu terve tund hiljem, kui ma olin arvestanud. Sellegipoolest, ei lasnud ma pead norgu, kuigi polnud absoluutselt mingit võimalust jõuda kella 12-ks. Pakkisin kiiruga asjad ja vaatasin bussiaega. Selgus, et buss tuleb 3 minuti pärast. Tavalises tempos on mul tee peatuseni 6-7 minutit. Aga ma sookord läbisin selle jahmatava 2 ja poole minutiga :D ja jõudsin kenasti bussile. Seega jäin ma ainult 15minutit hiljaks, üllatades teisi, kes olid ilmselgelt lootnud, et ma seal oma nägu ei näita.
Muidu riietudes, avastasin, et ma olin kaasa võtnud ainult ühe tossu!! Nagu wtf? tavaliselt ma võtan nad kaasa või jätan üldse maha, aga seda, et ma ainult ühe kaasa võta, seda pole juhtunud.
Jube pikk lõik eksole?
Igatahes juhuts see, et ma mängisin välisjalanõudes, mis kindlasti takistasid mul mõnda väravat löömast vms.

Muidu oli hoki, mida mängisime 2 tundi(!!!!!!), väga väsitav. Siiski, ma nutisin seda täiel rinnal.
Pärast lendasin sõbraga kannu sööma, kus ma sain süüa hommikusööki(umbes pool neli).

Ja tiba peale seda käisin Keviniga jõmmis, kus väga midagi uut ja huvitavat polnud. Siiski tõmbas käed tuimaks ja kõik muu väsimusest...Mul sai mõte otsa ja ei suuda leida sobivat sõna sinna...

Igatahes, ma tahaksin siia veel midagi kirjutada ja mul isegi on mõtteid, aga ma praegu olen tõesti nii väsinud, et ma lihtsalt ei viitsi. Seega ma lõpetan selle kirjutise tänaseks ära.

Kõigile väga kurnavat ja jubedat elu soovides,
MINA.