Normaalne.

Nonii, pole siia midagi korralikku juba mitu päeva kirjutanud ja ilmselt pole ka tänane kirjutis mingi eriline meistriteos(see ajas rändamise teooria vms oli minu arvates päris võimas kirjutis). Igatahes liikudes edasi, võib öelda, et aeg on möödunud üsnagi sportlikult. Jõmmis läks pühapäeval kenasti 3 tundi. Nagu 3 TUNDI! Tavaliselt piisab 1.5st tunnist, aga ei, mitte seekord. Midagi erilist ei teinud, aga võtsime rahulikult.

Laupäevane saalihoki oli üsnagi kesine hoki poolest, aga muust väga vajaka ei jäänud. Lõin kellal patarei välja(jalgpalliga, mis oli samas ka võrkpall) ja selle tagasi saamine oli juba keerulisem. Jama seisnes selles, et isegi, kui võtsin pingi alla ja Roland seisis pingil ja tegi pätti, ma vaevu ühe käega ulatusin kellani.

Igatahes suure pusimise järel saime kella alla. Panin patarei tagasi ja siis algas raskem osa. Kell oli vaja tagasi saada. Igatahes sama jama algas uuesti. Turnisin sinna otsa ja ei ulatunud selle konksuni. Siis hakkas Roland vibama seal talla all ja sadasime mõlemad saali põrandale pikali. Ootasin, et saan kohe kellaga ka pihta, aga üllataval kombel jäi kell seinale. Ei tea, kas see oli jumalik sekkumine või lihtsalt joppas, aga kell jäi igatahes sinna üles. Ja ripub seal tänapäevani.

Tänane hoki möödus vähe hokisemalt. Midagi eriti mainimisväärset polnud. Sain korra palliga otse p33nisesse, mis kergelt öeldes oli täitsa valus. Siniseks siiski ei läinud(pärast kontrollisin), seega ootan ja loodan täielikku paranemist lähimate tundide jooksul. 

Ja jälle vaatan seda teksti ja see tundub haletsusväärselt lühike. Ma tean, et ma suudaksin seda kõike nii 10 korda pikemalt kirjutada, aga ilmselt muutuks see mõttetu blogi, mida lugedes sajad inimesed oma aega raiskavad, veelgi igavamaks. Ja olgem ausad, te raiskaksite siis siin 10 korda rohkem aega. Ühtlasi proovin ka mina oma aega kokku hoida ja mul sai mõte jälle otsa ja ma jälle kirjutan, et mul sai mõte otsa ja ma arvan, et tänaseks on kõik.

Väga ebameeldivat õhtut,

Kõigile...                  peaaegu...