Vägistades diagrammi...

Viimasel paaril päeval on läinud kogu ärkveloldud aeg liiklusteooria õppimisele. Peab muidugi tõdema, et seda ärkveloldud aega pole palju olnud. See ilm juba lihtsalt toob une peale ja siis kolistab õues ja ei lase magama jääda, muutes mind veel unisemaks. Igatahes on nüüdseks mul liiklusteooria õpik läbi lahendatud. Kõik 960 küsimust ja vead üle vaadatud, et ma arvan, et ma olen valmis. Autokoolis ootab mind ees 60 küsimust, millest valesid vastuseid võib olla täpselt neli. ARKis on 30-st küsimusest lubatud eksida viiel korral, seega sinna ma lähen mütsiga lööma...

See õppimine igatahes hakkab mind vaikselt hulluks ajama, sest igal pool näen ma nüüd 0 ja +.(vastusevariandid testides). Loodan, et see asi saab kiirelt ühelepoole ja ma saan oma eluga edasi liikuda.

Point on see, et mul on vaja sünnipäevaks load kätte saada ja sünipäev on umbes 22 päeva kaugusel...

Ja täna lõpetangi selle lühikese kirjutise, sest mul on käel külm ja ma olen seda siin juba 20minutit kirjutanud, mis tähendab, et minu kirjutamise kiirus on umbes 2 sõna minutis, mis mind ei rahulda ja sega ma ei jätka kirjutamist, kui ma ei suuda oma tavalist kirjutamise taset säilitada.

Head neljapäeva!

100

Olen seda juba mitu päeva edasi lükanud, aga viimaks olen valmis kirjutama siia oma sajandat postitust. Mul hakkas nüüd viimaks nii igav, et ma tõesti ei suutnud leida ettekäänet, et see kirjutis edasi lükata. Lubasin kirjutada blogimisest ja erinevatest sellega seonduvatest asjadest ja seda ma nüüd plaaningi teha.

Kui ma alustasin blogimist, polnud mul õrna aimugi kuidas blogida. Ma kirjutasin täiesti  mõttetutest asjadest ja sedagi kõige mõttetumal viisil. Näitena võin tuua selle, kui ma kirjutasin, et mul pole mõtteid ja ma täna siia muud ei kirjuta. Nagu WTF? Mis on sellise asja mõte? Sama hästi võid kõndida kellegi juurde ja talle öelda, et sul pole talle midagi öelda. Sa lihtsalt ei tee selliseid asju... Parem on juba lihtsalt jätta rääkimata.

Nüüd aga ma olen targem. Isegi siis, kui mul pole midagi öelda, leian ma mingi pisikese teemakillukese ja muudan ta oma kirjutiseks. See pole lihtne, aga ma usun, et viimasel ajal on ka see asi hakanud edenema.

Miks ma alustasin blogimist? 

Võiksin öelda, et alustasin mingitel sügavatel isiklikel põhjustel, aga siis ma valetaksin. Ma arvan, et ma tahtsin lihtsalt oma mõtteid laiema avalikkusega jagada. Mõtted, mida ma jagada ei taha, jäävad minu pähe kindlasse kohta. Aga need, mida ma jagada tahan, lõpetavad enamuses sellel lehel. Kui ma alustasin blogimist, lootsin ma seda, et paar kindlat inimest seda loeksid(nimesid nimetamata). Ei oska kindlalt öelda, kas kõik need inimesed ka seda loevad ja aus olla, siis on blogimise algusest möödunud juba nii palju aega, et ega mind väga ei huvita ka, aga oleks siiski tore teada.

Miks ma jätkan blogimist?

Sellele küsimusele on üsnagi lihtne vastata. Mulle see lihtsalt meeldib(enamasti). On aegu, mil see tundub rohkem kohustus, kui vaba tahe, aga on ääretult hea tunne, kui saad hakkama mingi eriti hea tekstiga. Ühtlasi peaks olema kasulik oma mõtted sõnadesse panna, sest nii teed sa need ka endale selgeks.(Ma täpselt ei tea küll, kuidas see kasulik on, aga ma olen päris kindel, et ta on.)

Kas ma soovitan blogimist ka teistele?

EI! Palun ära tee seda viga, mis mina tegin. Blogimine on nagu haigus. Kohati on minu ainsad mõtte, et mida ma blogisse kirjutan. Ma hakkasin vahepeal ainult oma blogi nimel elama. Käisin üritustel lihtsalt selleks, et sellest siin kirjutada(mitte, et ma midagi kahetseks, aga siiski...). Asi peaks olema ikka nii, et ma teen, mis tahan ja kui oli huvitav, siis kirjutan sellest siia, mitte vastupidi. Oma blogi alustamine on nagu saatanale käe andmine. Sa pühendad oma blogile alguses natukene aega, aga lõpuks võtab ta sult ikka su hinge. Ma ei kujuta ette, kuidas ma peaksin lõpetama blogimise, kui ma tean, et on mitmed kümned inimesed, kes loevad minu mõtteid päevast päeva. Ei taha neile pärast otsa vaadata ja öelda, et ma lihtsalt ei viitsinud enam.

Asi pole ka lihtsam siis, kui teed blogi, mis on pmst nagu trennipäevik või kus on unenäod, sest ka siis tekib kihk sinna iga päev kirjutada. See hakkab lihtsalt sinu elu juhtima. Mina näiteks teengi nüüd pilte enam-vähem ainult selleks, et neid blogisse panna. Muidugi ma neid kõiki siia ei pane, aga nende tegemise hetkel on mul mõttes blogi...

Seega ärge alustage oma blogiga, kui te pole valmis sellega elama...

DFTBA

Uskuge mind, sellel pealkirjal on tähendus. Need pole mingid suvalised tähed, mis mulle pähe kargasid, aga selleni ma jõuan..

Tänane kirjutamise kihk tulenes sellest, et minu suure 18nda sünnipäevani on jäänud veel ainult 1 kuu. Nagu ainult 30 päeva(tänast mitte arvestades). Tuleb veel ära teha need lapselikud teod, mida ma kuu aja pärast enam teha ei saa. Aus olla, siis selliseid pähe ei torka, sest need tavalised nagu mendile alakana vahele jääda jms on juba tehtud. Lotopiletit ja erinevaid lapsepileteid saab ju ka edasipidi osta jne...

Pigem tuleb asju mida saab teha juurde. Peas juba keerlevad erinevad tegevused, mis hõlmavad ka poest legaalset alko ostmist. Siiani on alati olnud väikene rist, et küsitakse dokki. Alati seda ei juhtu, aga kui juhtub, peab ruttu luuletama kokku loo, kuidas rahakott jäi autosse, aga raha on püksitaskus olemas jne...

Seega ootan suure õhinaga seda uut etappi minu elus.

Mõtlesin, et mainin ära ka selle, et see on minu 99-sas postitus, mis tähendab, et järgmine on sajas. Siis plaanin ma kirjutada veidi lähemalt blogimisest, minu arvamusest sellest, miks ma sellega tegelen jms. Praegu veel täpsemaid ideid pole, aga kui olukord nõuab, küll siis tulevad.

Ja need tänased kätekõverdused... Neid ma tegin 52. Ma pole elusees neid nii palju teinud, aga samas viimati tegin neid ka eelmina aasta, kui olid need samuti hinde peale(siis tegin 30tk). Tundub, et see suur jõmmiskäimine tasub ennast viimaks ära.

Lisan ka väikese hääletuse, et kui kellelgi on ideid, et mida ma peaksin enne 18 saamist tegema, siis andke teada!

DFTBA, 

Don't Forget To Be Awesome !

Hummmmmid AAARRRRGGGHHH !

Ja jälle alustan mõtisklusega, et minu suur entusiasm blogimise osas on tiba vähenenud. Ma küll plaanin seda jätkata, aga ei suuda ennast piisavalt kokku võtta, et vanas tempos edasi lasta. Olid ajad, mil ma ootasin suure rõõmuga aega, mil ma saan jälle siia mõned read kirja panna, aga nüüd on see muutunud juba rohkem kohustuseks. Tagasiside minu blogi kohta on olnud siiani enamuses positiivne ja seega et taha ma oma fännidele(nimetan neid fännideks parema sõna puudumisel) pettumust valmistada.

Mainin ära selle, et tänane hokivõistlus läks kergelt aiataha. Kaotasime juba esimese mängu. Kaotasime ta küll napilt ja suure pinge all, aga kaotus on kaotus. Meil olid omad võimalused ja neil olid omad, aga lõpuks (10nda penaltiga) õnnestus neil skoorida(erinevalt meis). Seega peame tunnistama 10nda klassi hummide paremust, mis on raske, kuna tegemist on (meie jaoks) väikeste lastega ja lisaks veel hummid...pfff..

Raamat, mille ma soetasin, läheneb lõpule kogu oma 850-leheküljelises hiilguses ja pean tunnistama, et tegu on ääretult põneva lugemisega. Kirjanik on teinud tubli töö. Raamatuga jõuan lõpule vast homme. Jõuaksin juba täna, aga pole seda viitsimist, seega jääb see homsesse.

Homme ootavad mind koolis ees kõtekõverdused. Pole neist just eriti vaimustuses, aga ega ma neid ei karda ka. Et saada viit, on vaja teha 34, mis ei tohiks raskusi tekitada. See-eest viie+ jaoks on vaja pigistada edast 48 pumpa välja, mis võib isegi mulle kergelt üle jõu käia. Siiski loodame parimat, sest järjekordne 5 viiks minu keskmise hinde alla....

Eesti keeles sain kirjandi tubli 4 punktiga(hinne oli (neli punktiga, mis on nagu väikese miinusega). Selle üle olen võrdlemisi uhke arvestades seda, et viit keegi ei saanud. Sellise kirjandi moodi asja, kus oli vaja vastata küsimustele jms sain 25-st punktis 24, mis oli klassis ka parim tulemus(kuigi ma polnud ainus, kes sellise punktisumma sai). See näitab, et ükskõik, mida mult küsitakse, olen ma alati suuteline vastama. Seda isegi siis, kui mul pole teemast õrna aimugi. Ja kooli teema on nüüd ammendatud.

Täna tuli jälle selline vähem humoorikas kirjatükk, aga ma tõesti proovin ennast parandada ja jõuda tasemele, milleni ma küündisin varem.

Lisan ka selle, et see "naljakas" blogi, millest ma siin viimasel ajal rääkinud olen, on nüüd kinni pandud. Ma kahtlustan, et see on kuidagi seotud minuga, aga ega kindel ei saa olla. Loodan aga, et see kutt jätkab oma asjaga, sest sellisel hallil ajal oleks meil kõigil(vähemalt haritud inimestel) vaja midagi, mille üle naerda.

Neeger

Täna jääb mingi sissejuhatus siit ära, sest mul pole õrna aimugi, kuidas seda tänast kirjutist alustada.

Igatahes eile otsustasin, et ma ei ole võimeline õppima autokooli teooriaeksamiks ühe õhtuga, seega jätsin need testid kus seda ja teist ja läksin sõbra juurde. Tema tegi mind tuttavaks Skyrimiga, millest olen viimasel ajal väga palju head kuulnud. Igatahes on mul plaan nüüd See teooria teha järgmine nädal, aga eks näeb, kas ma selleks ajaks saan selle selgeks.

Nagu vb keegi juba teab(ilmselt ei tea) tuli hiljuti välja raamat nimega Inheritance, mis on neljas ja viimane osa Eragonile. Mul oli see juba tellitud ja täna matemaatika tunnis sain sõnumi, et minu pakk on kohal. Seega käisin lõunakas ja tõin ta ära ja on plaan täna selle raamatuga vähe tuttavamaks saada. Mulle isegi meeldib vahel lugeda, aga ainult siis, kui loetav raamat pole kohustuslik.

Pean täna veel oma kirjandi lõpuni kirjutama, mis pole minu jaoks just kõige meelsam ajaviide. Siiski, pean välja mõtlema, et kuidas ma põhjendan genotsiidi vajalikkust. Ma tean oma peas, miks see on vajalik, aga selle paberile kirjakeelde tõlkimisega läheb keeruliseks. Peaks veel mainima kuidagi viisakalt, et kõik neegrid ja aafriklased ja indialased, enamus ameeriklasi ja suur osa hiinlastest tuleks magama panna. Siis on veel küsimus, et kuidas seda teostada, sest see maagiline laipade arv on kuskil 5 miljardi ringis. Meie planeet suudab ära kannatada umbes 2 miljardit inimest, seega tundub loogiline, et tuleb kuskilt need 5 miljardit kärpida.

Nägin linnas neegrit (kirjutasin blodiga, et oleks ikka ekstra neeger). Oma peas ma mõrvasin teda korduvalt ja mõni kord ka eriti piinarikkalt, aga väljaspool minu pead ma lihtsalt vaatasin teda lootes, et mu pilk ta põlema süütab.

Ja ongi tänaseks kõik. Pole seda tuhinat peal, et siia pikalt ja laialt oma neegrivihkamisest ja muudest asjadest rääkida, aga kui mõnikord meeles on siis kindlasti räägin.

Siiralt,

Sinu Rassist.

Andke andeks, aga ma lihtsalt ei suuda...

...vastu panna kiusatusele veel(ja seekord natukene lähemalt) kirjutada selle 12-aastase blogist.
Alustan seekord vabandusega(mis pole minu pikas blogimiskarjääris esimene). Selgus, et see 12-aastane on hoopis 2 aastat vanem kui ma arvasin. Neile, kes arvutada ei suuda, ütlen, et see maagiline number on 14. Seega minu suured vabandused sellele inimesele. Ma tõesti ei tahtnud teda oma kirjutisega pahandada, aga kahjuks nii ta läks. Seega ainus loogiline asi mida teha, on minu arvates teda edasi pahandada, sest mis kahju see mulle ikka enam teha saab...

Minu arvates on selle blogi lugemine ääretult huvitav. Mitte selles mõttes, et tema kirjutatu oleks põnev või kaashaarav, aga minu arvates on igati huvitav proovida leida mõtet tekstis, mis näeb välja, nagu oleks selle kirjutanud pime inimene, kellel pole õrna aimugi kuidas tähed klaviatuuril paiknevad. Terve see blogi on minu arvates kirjutatud koodis. Niikaua, kuni sa ei ole veel suutnud seda koodi lahti murda on see huvitav, aga kohe, kui sa hakkad vaikselt aru saama, millest sinna on kirjutatud, kaob kõik see salapära. Siis äkki avastad, et mis kuradi p***a ma siin loen.

Kahjuks ma ei lisa selle blogi linki, et te kõik saaksite vähe naerda, aga kui te minult ilusti küsite, võin ma selle teile anda. Selline meistriteos ei peaks jääma kuhugi unustusse, kus teda keegi ei loe. Avastasin, et see teeb minu tuju palju paremaks, kui ma loen sellist nonsensi ja mõtlen salaja endamisi, et ma olen temast palju parem inimene. Muidugi ma teda isiklikult ei tea, aga tundub selline huvitav sell. See-eest teab teda minu sõbra sõber, või arvestades hiljutisi sündmusi, minu sõbra endine sõber.

Peale seda, kui ta avastas, et ma olen oma blogis teda vähe maha teinud, võttis kutt ennast käsile ja leidis minu blogist tervelt 5 kirjaviga. Ma olin selle numbri väiksusest jahmunud. Ootasin, et see number on vähemalt 3-kohaline kui mitte suurem. Siiski, ma ei andesta seda. Mitte keegi ei või minu blogist kirjavigu otsida ja loota, et pääseb ilma karistuseta ! 

Seega ilma edasise arutluseta toon välja mõne lõigu tema blogist:

Ja edasi ss poodi korra ja klassi ja tglt klassi ees veitc möned ajasid juttu. I SAWED MANNU TOO!

Mind teeb murelikuks just see koht, kus ta väidab, et ta saagis Mannut ka. Kas võib olla tegemist mõne sarimõrvariga, kellele meeldibki inimesi saagida? Või on tegu lihtsa hooplemisega? (selle leidis SSS)

Kodus Tv oo seepi vaatan lahe juu :D Akseli pärast nägin lausa poolest tunnist kümme minutit vähem :S :D Okei ja ss arvuti ärakui mingi jama veel aga bye teile loege ikka.

Muidu üsnagi arusaadav, aga see viimane lause ajab mul pea täiesti krussi. Mitte ei saa aru, mida ta sellega öelda tahab.

Andre ja Sten loopisid üksteise pastakat. Verona ajas veitc juttu mönega. Elluga. Silts hellas Krissule veitc tunnis :D Ja pärast krissu vastu. Lotta-k öpis kaasa tubli laps.

Seda ma ei hakka kommenteerimagi välja arvatud see, et ma ütlen, et ma ei kommenteeri.

Ja olgu see järgmistele hoiatuseks. Kui keegi veel hakkab minu blogist kirjavigu otsima, teen ta siin, oma mängumaal, kus mina olen kuningas, täiesti maatasa.

Keiri ja Mannuga poes...

Avastasin, et mul pole jällegi mitte midagi paremat teha, kui proovida siia mõni rida kirja saada. Viimastel päevadel olen ma blogimises üsnagi aktiivne olnud ja seega olen endaga ka üsnagi rahul. Viimase postitusega ma küll eriti rahul pole, aga kuna ma seda muuta ei viitsi, las ta jääb. Olen aus ja ütlen kohe ära, et ega siit midagi eriti huvitavat täna teada ei saa.

Hakkan vaikselt oma uue(ja huvitava) soenguga harjuma. Mulle täitsa meeldib see kergelt jahe tunne kuklas mis tekib, kui viibin õues ja kerge tuuleke puhub. Inimeste tagaiside on olnud väga erinev ja kohati on tekkinud tahtmine oma soengut muuta. Siiski ma neid triipe ühe ööga tagasi ei kasvata isegi siis, kui ma sööksin erinevaid aineid, mis stimuleerivad juuste kasvu. Kui keegi muidugi teab selliseid aineid, siis võtke vaevaks ja informeerige ka mind.

Homme ootab mind ees töö matas. Tegu on jälle mingite võrrandutega, mis tähenadb, et niikaua kuni Kiisel ei otsusta mingeid siiniuseid ja taaniuseid sisse panna, peaks olema kõik korras. See nädal tõotab tulla võrdlemisi kesine, mis tähendab, et tuleb arvestada vähemalt 2-3 tööga. Sellist jama eelmistel nädalatel polnud. Mainin ka ära, et eelmisel nädalal hindas Parisoo minu six-packi hindele 5+, et ma olen nüüd veel väheke enesekindlam teatud aspektides.

Avastasin ka ühe täitsa huvitava blogi, mida kirjutab umbes 12-aastane kutt. Ega sealt midagi huvitavat ei leia, aga pean tunnistama, et see on üsnagi paeluv lugemine. Aru saan ma umbes igast kolmandast sõnast. Loen seda teksti ja tundub, nagu oleks tegemist eesti keelega, aga see on selline eriline eesti keel, millest saavad ilmselt aru ainult need, kelle haridustase pole ületanud 5ndat klassi. Muidu respect kutile blogi eest, aga ta võiks proovida seal ajada vähe arusaadavamat teksti.

Lisasin väikese lõigu sealt, et oleks kõigile arusaadav, millest ma räägin:

Enne tunde keiri ja mannuga poes.
Essa tund inimese õpetus. Jep mingi grupitöö
 Vahetund polnud midagi. Teine tund Inka öps ajas mingi teksti ja ss muud midagi. Vahetund oli selline, et läksin inimese öpetuse ja krõpsud koolis:D Inimese õpetusest õpimise mingit teemat. Vahetunnis Ats ja Mairis veitc seal sille ja lotaga :D Keemia mingi tööd kaasa tegin ja pot ajas mminngit jama. Söögivahetund ja bussa. Bussas pani mannu hullu ja irnuda sai veitc.

Nagu aru saada, käis kutt enne kooli Keiri ja Mannuga poes, siis oli väikene grupitöö. Peale vahetundi ajas õpetaja neile mingit teksti. Siis olid krõpsud koolis(wtf?). Tuli vahetund, kus Ats ja Mairis seal veits Sille ja Lotaga. Keemias tegi blogi autor vist natukene tööd kaasa ja siis tuli mingi bussa, mis tundub olevat üsnagi naljakas.

Mina sain sellest vähemalt niimoodi aru. Huvitav, kas tema lugejad(need lugejad, kes pole mina) mõistavad seda kummalist keelt. Ma täitsa usun, et nad võivad olla sama segaduses kui mina ja lihtsalt ajada sarnast mulli vastu ja teha näo et nad kõik mõistavad üksteist.

Kas see võib olla see kauaoodatud tõendikillukene, mis näitab, et meie noorsugu(minust veel noorem sugu) on läinud halvale teele? Kui praegu käiakse enne tunde Keiri ja Mannuga poes, siis kas see võib sillutada teed enne kooli poe nurga juures suitsetamisele vms? Ja kuhu sealt edasi? Eks te mõele ise, sest ma ei oska seda teemat enam eriti edasi arendada.

Mul on autokooli lõpuni jäänud ainult üks sõidutund veel. Muidugi veel eksamid, aga üldiselt on vaja veel korra seal kohal käia. Teoooriaeksami panin neljapäevaks peale sõidutundi. Praeguseks olen lahendanun teste ainult nii palju, kui üks füüsika tund jõudsin, mis tähendab, et tuleb ääretult huvitav kolmapäevaõhtu.

Nagu näha, sain ilma mingite mõteteta siia päris kena jutukese kokku. Sellest järeldan, et minu oskused pole veel kuhugi kadunud. Vastupidi - nad ainult arenevad. Kui ma vaatan oma esimesi postitusi, siis tuleb naeru pärast pisar silma, aga praegused peaksid juba lugejale pisara silma ajama, et autor saaks kenasti teie üle naerda. Ja selle mõtteteraga lõpetan tänase romaani.

WTF Kassai !?

Nagu ütleb pealkiri, pole ka mina enamuste Kassai otsustega rahul. Täpsemalt ja pikemalt ilmselt pole väga mõtet seletada, kuna olen üsnagi kindel, et kõik nägid seda eilset mängu. Peab kahjuks tõdema, et ega me midagi selle tulemuse osas ette võtta ei saa, seega ainus asi mida me saame teha on suur ja mahlane kättemaks. Peaksime panema Viktori needma seda päeva(seda eilset päeva), mil ta võttis vastu selliseid erakordselt "erapooletuid" otsuseid. Ta ei meeldinud mulle juba alates hetkest, mil ma nägin, et kõik kolm kohtunikku olid pärist samast kohast(ei mäleta täpselt aga vbla oli Ungari?). Ja ega ma siis rohkem midagi selle mängu kohta ei oskagi öelda. Kõik kuri on juba ära öeldud.

Aga nüüd räägin edasi mängu vaatamisest. Toimus see siis pubis Big Ben, kuhu ma juhuslikult varem oma jalga tõstnud polnud. Koht oli kena ja ilus, seinal pilt härra Churchillist. Seltskond oli samuti suurepärane, et üldisel ainus asi mille üle ma kurta saan, on kohtunik.

Ja nüüd jutustan teile loo, kuidas minu õde soovib saada juuksuriks.Tegelikult ma sellest väga ei jutusta, küll aga jutustan sellest, mis juhtus tema kolmanda meeskatseisikuga(minuga). Lubasin tal siis lõpuks mulle mingi soeng teha ja tema valik langes juuksetatoole. Mina oleksin alguseks näiteks lihtsalt lõikust proovinud, aga saab ka teisiti. Ma ei lasnud tal mulle soengut varem teha, kuna minu arvamus on see, et see, kui ta ÕPIB juuksuriks, ei tee teda veel juuksuriks. Sama asi on see, et kui mina õpin füüsikat, ei ole ma veel Reemann. 

Ei kui ma nüüd aus olen, olen ma tulemusega üsnagi rahul. Ei oodanud päris sellist tulemust, aga ma olen rahul ja mulle täitsa meeldib. Kui oleks asi vastupidi, peaksin hakkama nüüd kiiresti juukseid tagasi kasvatama enne, kui ma ennast laiemale avalikkusele näitan.

Väike pilt ka, mis on seekord tehtud fotokaga, mis tähendab, et kvaliteet on märgatavalt parem. Pilt ei anna küll päris kõike nii kenasti edasi, aga vähemalt saab aru, millega on tegemist.

11.11.11.11.11.11......Close Enough.

Ja täna on see ajalooline päev, mis sisaldab rekordarvul ühtesid viimase saja aasta jooksul(siis oli tegelt 1 üks rohkem). Pildi kellast sain lausa 11ndal sekundil ja ma sain selle ausõna esimesel katsel, et polnud vajadust kella tagasi keerata... Need ühed jõudsid minu juurde informaatika tunnis, kus ma seekord oma tabelit ei jõudnud isegi alustada. Olin liialt ametis oma Minecrafti mapi kaitsmisega, et pöörata mujale tähelepanu. Ühel hetkel avastasin oma kaustast umbes 2000 uut faili, mida ma päris kindlasti sinna ise ei paigaldanud. Ja neid tekkis aina juurde. Egas midagi, saatsin kõik need failid edasi klassivennale, kellel neid on ilmselt rohkem vaja kui mul.

Täna on JALGPALL!!!! Et iga viimne kui eestlane peaks olema teleka ette liimitud. Seega, kui tänaval kedagi näete, teadke, et see pole eestlane, mis jätab ainsaks teiseks võimaluseks venelase, seega minge kohe kallale. Ise on plaan vaadata seda Big Benist, et tõotab tulla huvitav elamus. Positiivne on see, et seal pole ilmselt iirlasi, sest kui Eesti peaks kaotama, ei jää ma kaassüüdlaseks mõrvas. 

Sõber oli Eesti võidus nii kindel, et juhul kui me kaotame, võima ma ta koera ära süüa. Seega loodan, et me võidame, sest minu arusaam hotdogist on vähe erinev omas mahlas röstitud taksist. 

Väike pilt veel, kus qutid söövad pitsat, hoolimata sellest, et enamus on juba lõpetanud.

Homme on plaan siia kirjutada kõigest, mis mul täna meelest läks ja uskuge mind, seda on palju. Ma täpselt ei tea mis, aga olen päääris kindel, et seda on palju.

They're taking the hobbits to Isengard !

Alustan tänast kirja teatega, et mul pole midagi öelda. Täna tuleb siis jälle üks selline nn improvoor. Tuleb kohe hoolega kaaluda kõike seda, mis ma siin rääkida saan. On palju millest ma tahaks rääkida, aga ei viitsi ja on palju, mida ma viitsiksin arutada, aga lihtsalt ei taha. Ega te ei peagi ju minu tegemistest ja mõtetest teadma. Kui on huvi siis küsige.

Mõtlen, et esimese asjana räägin oma tänasest huvitavast unenäost, milles ma igaks juhuks nimed ära muudan. Ärge oodake siin mingisugust loogikat, sest tegemist on siiski unega.

Põhitegevus toimus kuskil pimedas teartis(ei oska öelda, kas tegemist ikka oli teatriga, sest pime oli, aga minu peas oli see igatahes teater, et nimetagem seda nii). Täpselt ei mäleta millest asi alguse sai(kesse oma une algust ikka mäletab?), aga mingil hetkel otsustas Madis(nimi muudetud), et tal on mingisugused võimed ja kui ta sureb, saab ta alustada täiesti uut elu kuskil mujal. Muidugi polnud alguses keegi sellega nõus(kohal oli pmst terve klass ja muu rahvas), aga lõpuks jäime siiski teda uskuma ja olime nõus teda aitama. Mäletan, et ma aitasin tal isegi poomisnöörile silmuse siduda(jah ma oskan seda ilusat poomise sõlme teha). Seda, kuhu köie kinnitasime ma tõesti ei tea ja aus olla siis väga ei huvita ka. Igatahes, nagu ma juba mainisin, oli seal kottpime ja minu väikese käeviipe peale tuli laest alla selline ilus valgusetriip, mis valgustas täpselt poodavat.
No mingil hetkel me tõmbasime ta siis lae alla rippu, kus mingi aja pärast hakkas vaeseke karjuma ja tõmblema(ma eriti ei nautinud seda kohta, aga ma ei suutnud oma und päris kontrollida...). Kui ta oli juba üsna poodud(vähemalt minu jaoks piisavalt poodud) ilmus ta minu jalge ette, kus ta nahk hakkas mullitama ja tõmbus punaseks ja kortsu ja suitses ja pmst kõike muud koledat, mida sa suudad või ei suuda ette kujutada. Mingil hetkel hakkas see asi mulle väga vastu ja ma otsustasin üles ärgata. Vaatasin kella ja leidsin, et see näitab 1:59, mis tähendas, et oli täpselt paras aeg teha väike vetsupaus ja võtta lonks vett. Siis lendasin ruttu voodisse tagasi, et koletised mind kätte ei saaks ja tõmbasin teki kõrvanibudeni.

Praegu järele mõeldes tundub see uni kuidagi väga veider ja creepy. Ei saa öelda, et mulle meeldib selliseid asju vaadata, aga eks ta oli omamoodi hea meelelahutus. Mingil hetkel(kui ma veel magasin) olin ma rohkem hirmunud, kui ma varem oma elus olnud olen(või oli ka see uni). Seega oli see palju õudusttekitavam kui enamus õudukaid. Siiski kirjutan ma oma hirmu selle alla, et ma magasin. Ärkvel olles olen ma palju julgem(ja siis ei pea ma poomist vaatama).

Mõtlen ka seda, et kas seal oli peidus mingi sügavam mõte. Tõenäoliselt mitte, sest mu aju pole suuteline väga keerukaid metafoore välja mõtlema isegi siis kui ma seda kontrollin, rääkimata siis selle tegemisest ilma minuta roolis. 

Aga jätame nüüd selle masendava teema.

Täna on siiski ju mardipäev, mis tähendab, et pange kõik uksed lukku ja laske tuled ära. Või olen ma ainus, kes nii teeb? Praeagu pole neil isegi enam mõtet tulla, sest kommid ja mandariinid, mis olid neile mõeldud, on leidnud oma viimase puhkepaiga minu soolestikus. Samas kui mõni mardisant siiski  otsustab mulle uksetaha tulla, võin ma talle aknast lehvitada ja teha žesti, mis vastab mõistele GTFO. Seega olen ma täna eriti mardises meeleolus, et parim mis sa täna teha saad, on minu silma alla mitte sattuda.

Kõigile head mardipäeva ja eriti rasket elu soovides,

MINA.

Mind tulistati !

Nagu lubatud, hakkan siia nüüd midagi kirjutama. Proovin täna sellist vähe mõistlikumat juttu ajada, et ka kõige aeglasema mõtlemisega inimesed minust kenasti aru saaksid.

Alustan siis sellest, et räägin, kuidas ja miks mind tulistati. Toimus see suurema osa pühapäevast, kui käisin Taaviga airsoftis. Hommikul lendasime Kuremaale, mis minu jaoks on koht, kus ma väiksena ujumas käisin. Nimelt ainus, mida ma sellest kohast teadsin oli see, et seal oli üks võrdlemisi kesine ujula. Aga see oli veel enne Aura aega. 

Seekord aga võtsime suuna mingile vanale sigalale. Oli teine üks vana ja lagunenud kompleks ja võttes asja juriidilisest küljest, polnud meil ka mingit luba seal eramaal oma lahinguid pidada. Siiski, meid sealt ära ajama ei tuldud, kuigi oleks olnud päris huvitav vaadata, mis politsei teeb, kui on vastamisi umbes 25 hambuni relvastatud isikuga. Ilmselt oleks nad lubanud meil seal edasi jännata.

Ja nüüd edasi mängu juurde.

Enamus mängijaid olid juba kogenud ja omasid üsnagi aukartust äratavat varustust. Samas kui minul oli 1 püss. Suur ja võimas relv teine, aga siiski oli mul ainult üks relv. Aga ei saa öelda, et see oleks mind aeglustanud. Jooksin ringi ja lennutasin plastikut igale vennale, kes oli piisavalt rumal, et minu silma alla sattuda. Muidugi sain ma ka ise päris korraliku koguse 6mm-se läbimõõduga sinikaid. Enamus kätele, aga üks kena valang leidis ka uue kodu minu peas. Mul oli muidugi korralik kaitsevarustus(müts) peas, et võib öelda, et jube valus oli.

Mulle meeldis algus, kus Taaviga lendasime kohe ühte pudelit(meie primary objective) vallutama. Kutt tegi mulle pätti ja viskas mind aknast sisse. Ruttu saatsin pudeli akna poole teele ja Taavi pani sellega kohe jooksu, jättes mind üksi kolme venna vastu, kes ruumi kaugemast otsast nähtavale ilmusid. Sukeldusin kohe mingi müüri taha ja avasin tule. Saatsin neist ühe vähemalt spawni tagasi ja kui selgus, et nende arvuline ülekaal võib saada otsustavaks, võtsin peas vastu otsuse, et kohe kui nad tulistamise lõpetavad, lendan läbi akna välja tagasi. Plaani töötas täpselt nii, nagu ma ühelt healt plaanilt ootasin ja ma pääsesin selleks korraks eluga.

Rohkem ja pikemalt ma väga ei viitsi sellest üritusest kirjutada, aga võtke teadmiseks, et mulle väga meeldis ja võimalusel lähen ka järgmine kord.

Pärast seda oli vaja teha ära pühapäevane jõmm, mis läks seekord väga edukalt. Korralik purakas oli sees ja raskused tundusid kuidagi kergemad kui tavaliselt. Kevin arvas sama.

Muidu oli veel plaan minna õhtul kaastrefneristidega tennist mängima, aga minu õnneks oli saal juba mingi võistluse tõttu hõivatud, seega sain minna koju puhkama ja haavu lakkuma.

Koolis niipalju, et ma oma vene keele tööd kätte veel ei saanud, seega ei ole ma veel oma arvamust Ljubofist see periood kujundanud. Töö oli muidu lihtne, aga kui ta ikka väga tahab, saab ta kindlasti mingi kena kolmekese mulle ära väänata. Informaatikas oli mul esimest korda kahju, et ainult üks tund oli. Mägi oli tunnist puudu ja seega sain ma rahulikult oma maja Minecraftis nikerdada. Kardan aga seda, et inimesed saavad kadedaks minu nikerduse üle ja kustutavad minu uhke mapi ära. Selle vältimiseks kopeerisin selle igaks juhuks oma kümnesse kausta, et oleks ikka kindel, et ma järgmine tund saan jätkata.

Hoki oli täna kohe eriti meeldiv. Osaliselt ilmselt tänu sellele, et meil oli seal rohkem rahvast kui Metallica kontserdil. Selle negatiivne külg oli muidugi see, et igaüks sai mängida umber pool sekundit, aga minu arvates oli see pool sekundit üks paremini kulutatud pool sekundit minu elus(vähemalt täna...). 

Praegu siin näkitsen ühe ääretult maitsva kaeraküpsise servakest ja mõtlen, et kas peaks kirjutama siia natukene endast. Praegu kaldun ma rohkem selle poole, et ma jätan selle mõneks järgmiseks korraks, aga idee iseenesest mulle meeldib.

Minul algas jälle mandariinihooaeg, mis tähendab, et ma saan jälle koorida mandariine nii, et lõpuks jääks mulle pihku koorest mingisugune kujund. Siiani on minu püüdlused piirdunud asjaga, mis meenutab kas Londistet või meeste suguelundit(koos keradega).

See on minu 91 postitus, mis tähendab, et see maagiline 100 pole enam kaugel. Too postitus võiks tulla natukene "eriline", aga ilmselt tuleb välja jälle selline tavaline huinjaa, et ärge oma lootusi väga kõrgele ajage.

Jätkan korra seda airsofti teemat, öeldes, et kui ma järgmine kord lähen, valin oma riietust vähe hoolikamalt. Praegu on plaanis võtta oma matkasaapad, mis on pmst kõigekindlad, papsi kalamehepüksid ja vesti, mis on kenasti laigulised(nagu päris sõjavägi juba). Selle varustusega olen ma(loodetavasti) sama nähtamatu kui lilleke rohus või lausa kummitus, et saan oma vaenalsele alati ligi hiilida ilma, et ta mind näeks...

V

Remember remember the fifth of November
Gunpowder, treason and plot.
I see no reason why gunpowder, treason
Should ever be forgot...

Alustan siis oma juttu mainides, et täna on 5-s november. Üldiselt oleks mul suht savi, mis päeval ma kirjutan, aga ega siis iaga päev pole viies november. 

Ülevalolev väike luuletus(õigemini osa luuluetusest) on pärit filmist V for Vendetta(vähemalt minu jaoks on ta sealt pärit. Tegelikkuses ilmselt siiski mitte.). Film, mida ma igaks juhuks eile sõbraga vaatasin. Pole seda jama vaja, et ma sellest päevast õigesti aru ei saa. Igatahes, 5 nov on päev, mil aastal 1605 üritas Guy Fawkes Inglismaal parlamendihoonet hävitada. Midagi sellest, et hoone on sümbol ja selle sümboli hävitamine vabastab rahva jne.

Minu point on see, et see on sitaks epic film ja ma soovitan seda kõigile. Mitte ainult neile, kellele meeldib action jms, vaid ma soovitan seda ka kõigile teistele.

9GAG tegi ka sellele päevale palju reklaami, ärgitades kõiki 9gaggereid kandma sel päeval halli särki. Kindlasti on inimesi, kes seda ka teevad ja ma ise teeksin ka, aga mul pole seda võimalust. Minu vabandus on selline, et kuigi minu riidekapis on ainult üks hall särk on see ostetud mulle minu vanaema poolt Ameerikast. Seega, nagu te juba arvasite, pole see päris minu mõõdus. Imimesed Ameerikas on harjunud vähe teiste mõõtudega, seega sealne M suurus ulatub minu nabani ja samas mahutab ta vajadusel kolm mind. Ameeriklased on lühikesed ja paksud. Seda tõestab ka see, et särgi suurus on "M", mis näitab, et selline ongi meie keskmine ameeriklane. Aga aitab nendest...mul läks sõna meelest.....Stereotüüpidest....

Igatahes nüüd minu tegemistest(jah nüüd läheb jutt igavaks). Hommikul olin sunnitud vara ärkama, et jõuda enne hokit ära käia ARKis. Seekord läks minu rolleri arveslevõtmine edukalt. Tegin papsiga ostu müügi lepingu, et asi saaks seekord minu nimele. Nüüd on mul õigus teha sellega, mida süda lustib. Tõenäoliselt läheb see siiski kevadel müüki, et saaksin täiendusi oma autofondi.

Edasi oli siis hoki(nagu ma juba enne mainisin), mis oli väsitav nagu ikka. Sain uue kollektsiooni sikikaid , mis on üsnagi kenasti terve keha peale laiali jaotatud, et saab öelda, et igalt poolt on valus. Leevenduseks saime peale trenni kooki(minu arvates oli tegemist tordiga, aga kuna kõik ütlesid kook, jääme praeguseks selle juurde). Kook tuli meie tänaselt sünnipäevalapselt ja oli väga maitsev(kook oli maitsev, mitte sünnipäevalaps). Siiski olime sunnitud seda sööma näppudevahelt hoolimata sellest, et sama hästi võisid proovida süüa sõrmedega suppi, aga asi maitses nagu mingi hästi maitsev asi(minu kujutlusvõime jättis mind siinkohal üksi).

Ja kui keegi on sünnipäevalapsega sina-peal, erinevalt minust, võiksite teda minu poolt tänada.

Täna lendame jälle mingi kambaga kinno vaatama filmi In Time, kus mängib härra Timberlake. Ei tea ja praegu eriti ei huvita ka, millest film räägib, aga kui on viitsimist siis pärast nägemist kirjutan. Igatahes, kui on inimesi, kes sooviksid meiega ühineda, siis teadke, et te ei saa.... Piletid on juba pmst välja müüdud.

Homme tõotab tulla eriti action-filled päev, millest ma kirjutan siis, kui ma ta üle elan(juhul kui ma elan).  

Häid pühi kõigile mu lugejatele ! Ja, kallid lugejad, soovige seda ka kõigile minu mitte-lugejatele.

URRR !!!

Lõpuks siis võtsin ennast kokku ja kutsusin selle küsitleja endale külla. Algul lubas tulla nii 10 minuti jooksul, aga kuna ma olin alles sööma asumas, lükkasin ma seda kohtumist edasi tunni võrra. 

Nüüd on igatahes see katsumus seljataga. Egas ta midagi huvitavat ei küsinudki. Uuris palju ma tööd teinud olen ja mis ma tööl teinud olen. Pärast pidin arvutis mingeid ülesandeid lahendama. Ülesanded olid nii kerged, et isegi minu vanaema oleks saanud nende lahendamisega hakkama. Ja see juba ütleb midagi, sest mu vanaema oskab suuri vaevu arvuti sisse lülitada. Just hiljuti sain õhtul talt kõne, kus ta küsis nõu, et mis ta tegema peab, kui tal tuli kiri ette, et Brauseril on uued küpsised saadaval. Soovitasin tal küpsiste kõrvale teed teha ja vahepeal OK-i vajutada vms.

Igatahes küsitluse preemiaks sain Tehnikamaailma 6 kuu tellimuse. Oli valida 35 erineva ajalehe/-kirja vahel, kaasaarvatud 2 kuu tellimus Postimeest vene keeles.

Eile jõmmis nägin(Kevin nägi ka) oma silmaga, kuidas mingi jäme vend tegi 250kg-se kangiga küki. Tegi ainult ühe küki, aga mulle meeldis tema ettevalmistus selleks katsumuseks.
Algul kõndis vähe ringi saalis(ilmselt kogus julgust) ja kui arvas, et on piisavalt powerit, otsis oma kotist nuuskpiirituse(ma vähemalt arvan, et see oli nuuskpiiritus), mida ta seal õhinal kohe nuusutama hakkas. Ilmselt see piiritus mõjus, sest härra hakkas peaaegu koheselt urisema.Seisis seal minu ja Kevini kõrval täitsa üksi ja muudkui urises. Siis pingutas viimase valju mürina saatel oma vööd ja kõndis kangini. Seal läks tal ka natukene aega, et purakas endas kokku koguda ja siis asus asja kallale. Sõber(tema sõber) tegi tast pilti ka, et oleks ikka tõestus(oleks see kang minu õlul olnud, oleks ma ka pilti teinud) ja asi lõppes sellega, et kõik lahkusid kangist väga rahulolevatena.

Mõtlesin, et järgmisena kirjutan siia midagi näiteks tulnukatest. Tundub selline huvitav teema, millest on lihtne mingisugust huumorit välja lüpsta, seega tundub see teema minu jaoks perfect. Siiski, see peab veel vähe ootama, sest ma praegu lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda, seega peate oma päevase huumorilaksu mujalt kätte saama.

Avastasin ka selle, et minu teadmised eesti keelest ja selle õigekirjast jätavad ikka kõvasti soovida. Pole ligi aasta aega ühtegi viga tekstist ostinud ja neid parandanud ja võin kindlalt öelda, et see oli time well spent. Siiski nüüd, kui ma tean, et minu jutus on tõenäoliselt sitaks vigu sees, vabandan juba ette ära, kui kellelgi peaks tekkima raskusi minu mõistmisega.

Ja kui keegi teab, kuidas jätta tüdruk maha nii, et tüdruk teeks ise suhtele lõpu, aga ei hakkaks sind läbinisti jälestama(või lihtsalt vihkama), siis andke teada. Eelistaks, et tüdruk pärast lahkuminekut lausa sõbraks jääks.

Selgituseks, et see pole vajalik mulle, vaid sõbrale. Ükskõik kas usud või mitte.

Kui sa oled selle blogi püsikülastaja, oled sa minu silmis juba sammu võrra lähemal taevasse jõudmisele.

ploomk.blogspot.com peatoimetaja

Kristen.