Mind tulistati !

Nagu lubatud, hakkan siia nüüd midagi kirjutama. Proovin täna sellist vähe mõistlikumat juttu ajada, et ka kõige aeglasema mõtlemisega inimesed minust kenasti aru saaksid.

Alustan siis sellest, et räägin, kuidas ja miks mind tulistati. Toimus see suurema osa pühapäevast, kui käisin Taaviga airsoftis. Hommikul lendasime Kuremaale, mis minu jaoks on koht, kus ma väiksena ujumas käisin. Nimelt ainus, mida ma sellest kohast teadsin oli see, et seal oli üks võrdlemisi kesine ujula. Aga see oli veel enne Aura aega. 

Seekord aga võtsime suuna mingile vanale sigalale. Oli teine üks vana ja lagunenud kompleks ja võttes asja juriidilisest küljest, polnud meil ka mingit luba seal eramaal oma lahinguid pidada. Siiski, meid sealt ära ajama ei tuldud, kuigi oleks olnud päris huvitav vaadata, mis politsei teeb, kui on vastamisi umbes 25 hambuni relvastatud isikuga. Ilmselt oleks nad lubanud meil seal edasi jännata.

Ja nüüd edasi mängu juurde.

Enamus mängijaid olid juba kogenud ja omasid üsnagi aukartust äratavat varustust. Samas kui minul oli 1 püss. Suur ja võimas relv teine, aga siiski oli mul ainult üks relv. Aga ei saa öelda, et see oleks mind aeglustanud. Jooksin ringi ja lennutasin plastikut igale vennale, kes oli piisavalt rumal, et minu silma alla sattuda. Muidugi sain ma ka ise päris korraliku koguse 6mm-se läbimõõduga sinikaid. Enamus kätele, aga üks kena valang leidis ka uue kodu minu peas. Mul oli muidugi korralik kaitsevarustus(müts) peas, et võib öelda, et jube valus oli.

Mulle meeldis algus, kus Taaviga lendasime kohe ühte pudelit(meie primary objective) vallutama. Kutt tegi mulle pätti ja viskas mind aknast sisse. Ruttu saatsin pudeli akna poole teele ja Taavi pani sellega kohe jooksu, jättes mind üksi kolme venna vastu, kes ruumi kaugemast otsast nähtavale ilmusid. Sukeldusin kohe mingi müüri taha ja avasin tule. Saatsin neist ühe vähemalt spawni tagasi ja kui selgus, et nende arvuline ülekaal võib saada otsustavaks, võtsin peas vastu otsuse, et kohe kui nad tulistamise lõpetavad, lendan läbi akna välja tagasi. Plaani töötas täpselt nii, nagu ma ühelt healt plaanilt ootasin ja ma pääsesin selleks korraks eluga.

Rohkem ja pikemalt ma väga ei viitsi sellest üritusest kirjutada, aga võtke teadmiseks, et mulle väga meeldis ja võimalusel lähen ka järgmine kord.

Pärast seda oli vaja teha ära pühapäevane jõmm, mis läks seekord väga edukalt. Korralik purakas oli sees ja raskused tundusid kuidagi kergemad kui tavaliselt. Kevin arvas sama.

Muidu oli veel plaan minna õhtul kaastrefneristidega tennist mängima, aga minu õnneks oli saal juba mingi võistluse tõttu hõivatud, seega sain minna koju puhkama ja haavu lakkuma.

Koolis niipalju, et ma oma vene keele tööd kätte veel ei saanud, seega ei ole ma veel oma arvamust Ljubofist see periood kujundanud. Töö oli muidu lihtne, aga kui ta ikka väga tahab, saab ta kindlasti mingi kena kolmekese mulle ära väänata. Informaatikas oli mul esimest korda kahju, et ainult üks tund oli. Mägi oli tunnist puudu ja seega sain ma rahulikult oma maja Minecraftis nikerdada. Kardan aga seda, et inimesed saavad kadedaks minu nikerduse üle ja kustutavad minu uhke mapi ära. Selle vältimiseks kopeerisin selle igaks juhuks oma kümnesse kausta, et oleks ikka kindel, et ma järgmine tund saan jätkata.

Hoki oli täna kohe eriti meeldiv. Osaliselt ilmselt tänu sellele, et meil oli seal rohkem rahvast kui Metallica kontserdil. Selle negatiivne külg oli muidugi see, et igaüks sai mängida umber pool sekundit, aga minu arvates oli see pool sekundit üks paremini kulutatud pool sekundit minu elus(vähemalt täna...). 

Praegu siin näkitsen ühe ääretult maitsva kaeraküpsise servakest ja mõtlen, et kas peaks kirjutama siia natukene endast. Praegu kaldun ma rohkem selle poole, et ma jätan selle mõneks järgmiseks korraks, aga idee iseenesest mulle meeldib.

Minul algas jälle mandariinihooaeg, mis tähendab, et ma saan jälle koorida mandariine nii, et lõpuks jääks mulle pihku koorest mingisugune kujund. Siiani on minu püüdlused piirdunud asjaga, mis meenutab kas Londistet või meeste suguelundit(koos keradega).

See on minu 91 postitus, mis tähendab, et see maagiline 100 pole enam kaugel. Too postitus võiks tulla natukene "eriline", aga ilmselt tuleb välja jälle selline tavaline huinjaa, et ärge oma lootusi väga kõrgele ajage.

Jätkan korra seda airsofti teemat, öeldes, et kui ma järgmine kord lähen, valin oma riietust vähe hoolikamalt. Praegu on plaanis võtta oma matkasaapad, mis on pmst kõigekindlad, papsi kalamehepüksid ja vesti, mis on kenasti laigulised(nagu päris sõjavägi juba). Selle varustusega olen ma(loodetavasti) sama nähtamatu kui lilleke rohus või lausa kummitus, et saan oma vaenalsele alati ligi hiilida ilma, et ta mind näeks...