Olen seda juba mitu päeva edasi lükanud, aga viimaks olen valmis kirjutama siia oma sajandat postitust. Mul hakkas nüüd viimaks nii igav, et ma tõesti ei suutnud leida ettekäänet, et see kirjutis edasi lükata. Lubasin kirjutada blogimisest ja erinevatest sellega seonduvatest asjadest ja seda ma nüüd plaaningi teha.
Kui ma alustasin blogimist, polnud mul õrna aimugi kuidas blogida. Ma kirjutasin täiesti mõttetutest asjadest ja sedagi kõige mõttetumal viisil. Näitena võin tuua selle, kui ma kirjutasin, et mul pole mõtteid ja ma täna siia muud ei kirjuta. Nagu WTF? Mis on sellise asja mõte? Sama hästi võid kõndida kellegi juurde ja talle öelda, et sul pole talle midagi öelda. Sa lihtsalt ei tee selliseid asju... Parem on juba lihtsalt jätta rääkimata.
Nüüd aga ma olen targem. Isegi siis, kui mul pole midagi öelda, leian ma mingi pisikese teemakillukese ja muudan ta oma kirjutiseks. See pole lihtne, aga ma usun, et viimasel ajal on ka see asi hakanud edenema.
Miks ma alustasin blogimist?
Võiksin öelda, et alustasin mingitel sügavatel isiklikel põhjustel, aga siis ma valetaksin. Ma arvan, et ma tahtsin lihtsalt oma mõtteid laiema avalikkusega jagada. Mõtted, mida ma jagada ei taha, jäävad minu pähe kindlasse kohta. Aga need, mida ma jagada tahan, lõpetavad enamuses sellel lehel. Kui ma alustasin blogimist, lootsin ma seda, et paar kindlat inimest seda loeksid(nimesid nimetamata). Ei oska kindlalt öelda, kas kõik need inimesed ka seda loevad ja aus olla, siis on blogimise algusest möödunud juba nii palju aega, et ega mind väga ei huvita ka, aga oleks siiski tore teada.
Miks ma jätkan blogimist?
Sellele küsimusele on üsnagi lihtne vastata. Mulle see lihtsalt meeldib(enamasti). On aegu, mil see tundub rohkem kohustus, kui vaba tahe, aga on ääretult hea tunne, kui saad hakkama mingi eriti hea tekstiga. Ühtlasi peaks olema kasulik oma mõtted sõnadesse panna, sest nii teed sa need ka endale selgeks.(Ma täpselt ei tea küll, kuidas see kasulik on, aga ma olen päris kindel, et ta on.)
Kas ma soovitan blogimist ka teistele?
EI! Palun ära tee seda viga, mis mina tegin. Blogimine on nagu haigus. Kohati on minu ainsad mõtte, et mida ma blogisse kirjutan. Ma hakkasin vahepeal ainult oma blogi nimel elama. Käisin üritustel lihtsalt selleks, et sellest siin kirjutada(mitte, et ma midagi kahetseks, aga siiski...). Asi peaks olema ikka nii, et ma teen, mis tahan ja kui oli huvitav, siis kirjutan sellest siia, mitte vastupidi. Oma blogi alustamine on nagu saatanale käe andmine. Sa pühendad oma blogile alguses natukene aega, aga lõpuks võtab ta sult ikka su hinge. Ma ei kujuta ette, kuidas ma peaksin lõpetama blogimise, kui ma tean, et on mitmed kümned inimesed, kes loevad minu mõtteid päevast päeva. Ei taha neile pärast otsa vaadata ja öelda, et ma lihtsalt ei viitsinud enam.
Asi pole ka lihtsam siis, kui teed blogi, mis on pmst nagu trennipäevik või kus on unenäod, sest ka siis tekib kihk sinna iga päev kirjutada. See hakkab lihtsalt sinu elu juhtima. Mina näiteks teengi nüüd pilte enam-vähem ainult selleks, et neid blogisse panna. Muidugi ma neid kõiki siia ei pane, aga nende tegemise hetkel on mul mõttes blogi...
Seega ärge alustage oma blogiga, kui te pole valmis sellega elama...
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar