They're taking the hobbits to Isengard !

Alustan tänast kirja teatega, et mul pole midagi öelda. Täna tuleb siis jälle üks selline nn improvoor. Tuleb kohe hoolega kaaluda kõike seda, mis ma siin rääkida saan. On palju millest ma tahaks rääkida, aga ei viitsi ja on palju, mida ma viitsiksin arutada, aga lihtsalt ei taha. Ega te ei peagi ju minu tegemistest ja mõtetest teadma. Kui on huvi siis küsige.

Mõtlen, et esimese asjana räägin oma tänasest huvitavast unenäost, milles ma igaks juhuks nimed ära muudan. Ärge oodake siin mingisugust loogikat, sest tegemist on siiski unega.

Põhitegevus toimus kuskil pimedas teartis(ei oska öelda, kas tegemist ikka oli teatriga, sest pime oli, aga minu peas oli see igatahes teater, et nimetagem seda nii). Täpselt ei mäleta millest asi alguse sai(kesse oma une algust ikka mäletab?), aga mingil hetkel otsustas Madis(nimi muudetud), et tal on mingisugused võimed ja kui ta sureb, saab ta alustada täiesti uut elu kuskil mujal. Muidugi polnud alguses keegi sellega nõus(kohal oli pmst terve klass ja muu rahvas), aga lõpuks jäime siiski teda uskuma ja olime nõus teda aitama. Mäletan, et ma aitasin tal isegi poomisnöörile silmuse siduda(jah ma oskan seda ilusat poomise sõlme teha). Seda, kuhu köie kinnitasime ma tõesti ei tea ja aus olla siis väga ei huvita ka. Igatahes, nagu ma juba mainisin, oli seal kottpime ja minu väikese käeviipe peale tuli laest alla selline ilus valgusetriip, mis valgustas täpselt poodavat.
No mingil hetkel me tõmbasime ta siis lae alla rippu, kus mingi aja pärast hakkas vaeseke karjuma ja tõmblema(ma eriti ei nautinud seda kohta, aga ma ei suutnud oma und päris kontrollida...). Kui ta oli juba üsna poodud(vähemalt minu jaoks piisavalt poodud) ilmus ta minu jalge ette, kus ta nahk hakkas mullitama ja tõmbus punaseks ja kortsu ja suitses ja pmst kõike muud koledat, mida sa suudad või ei suuda ette kujutada. Mingil hetkel hakkas see asi mulle väga vastu ja ma otsustasin üles ärgata. Vaatasin kella ja leidsin, et see näitab 1:59, mis tähendas, et oli täpselt paras aeg teha väike vetsupaus ja võtta lonks vett. Siis lendasin ruttu voodisse tagasi, et koletised mind kätte ei saaks ja tõmbasin teki kõrvanibudeni.

Praegu järele mõeldes tundub see uni kuidagi väga veider ja creepy. Ei saa öelda, et mulle meeldib selliseid asju vaadata, aga eks ta oli omamoodi hea meelelahutus. Mingil hetkel(kui ma veel magasin) olin ma rohkem hirmunud, kui ma varem oma elus olnud olen(või oli ka see uni). Seega oli see palju õudusttekitavam kui enamus õudukaid. Siiski kirjutan ma oma hirmu selle alla, et ma magasin. Ärkvel olles olen ma palju julgem(ja siis ei pea ma poomist vaatama).

Mõtlen ka seda, et kas seal oli peidus mingi sügavam mõte. Tõenäoliselt mitte, sest mu aju pole suuteline väga keerukaid metafoore välja mõtlema isegi siis kui ma seda kontrollin, rääkimata siis selle tegemisest ilma minuta roolis. 

Aga jätame nüüd selle masendava teema.

Täna on siiski ju mardipäev, mis tähendab, et pange kõik uksed lukku ja laske tuled ära. Või olen ma ainus, kes nii teeb? Praeagu pole neil isegi enam mõtet tulla, sest kommid ja mandariinid, mis olid neile mõeldud, on leidnud oma viimase puhkepaiga minu soolestikus. Samas kui mõni mardisant siiski  otsustab mulle uksetaha tulla, võin ma talle aknast lehvitada ja teha žesti, mis vastab mõistele GTFO. Seega olen ma täna eriti mardises meeleolus, et parim mis sa täna teha saad, on minu silma alla mitte sattuda.

Kõigile head mardipäeva ja eriti rasket elu soovides,

MINA.