Head vana lõppu ja uue algust !!!

Et ei lõppeks jook ja ei kimbutaks ment. Soovin (peaaegu)kõigile kõike ja kõige paremat ja loodan, et uus aasta tuleks vähe parem kui eelmine. Aus olla, siis mina arvan, et see aasta oli minu jaoks üks paras pettumus. Ei oskagi kohe öelda miks, aga lihtsalt on selline tunne, et ma ei saavutanud päris seda, mida ma soovisin.

Liiga kaua olen viibinud eemal oma armastatud blogist, aga nüüd olen tagasi, et pole vaja muretseda.

Vahepeal on möödunud ligi nädal aega. Ja peab mainima, et tegemist oli ühe ääretult tegusa nädalaga.

Alustan sellest, et tänan kõiki, kes mulle sünnipäeval(või hiljem/varem) õnne soovisid. Teie õnnitlused läksid mulle hinde ja südamesse ja igasse muude kehaõnarusse. Igatahes, teadke, et ma olen teile tänulik ja loodetavasti pean ka teie sünnipäevi meeles.

Poes veel dokumenti küsitud pole, mis on natukene pettumust valmistav. Oleks vaja kedagi, kes lihtsalt küsiks korra seda, et ma saaksin selle talle nina alla lükata ja näkku naerda, et ma pole nii noor nagu sa arvad.

Jõulud möödusid rahulikult ja nendest polegi midagi erilist rääkida. Tänan jällegi kõiki kingitegijaid ja õnnesoovijaid. Soovin siinkohal ka HÄID JÕULE inimestele, kellele mul pole olnud võimalust soovida.

Täna hommikul käisin ma verd andmas. Oli väga huvitav kogemus ja ma tunnen südamest kaasa inimestele, kellel seda võimalust pole. Tahaks öelda, et käisin seal, et olla mingisugune elupäästja, aga tegelikult olin ma lihtsalt uudishimulik. Mind absoluutselt ei huvita see, mis nad minu verega teha tahavad. Küll huvitas mind see, et missugune see doonorlus välja näeb. Seega seda ma sinna välja uurima läksingi.

Esimese asjana pidin ära täitma mingi küsimustiku, kus tuli vastata ntx küsimusele, et kas oled viibinud Suurbritannias aastatel 1980-1990. Seega mõtlesin, et see mind  väga ei puuduta. Edasi võeti mult vereproov, mis oli ka ühtlasi kogu preotseduuri kõige valusam osa. Selgus, et minu veretüüp on 0- Nendele, kes ei tea, võin öelda, et see on kõige haruldasem veri Eestis. See tähendab, et ma olen eriline. Ootasin siis ka vähe erilisemat kohtlemist, aga seda ei tulnud.

Edasi viidi mind mingisse teise ruumi, kus küsiti veel mõned küsimused ja serveeriti Limpa kõrremahla. Teinud mahlale otsa peale, läksin oma teekonnal viimsesse punkti, kus ma siis loovutasin ligi pool liitrit endast. Nõel, mille nad mulle käsivarde torkasid tundus masendavalt suur, kuid oli õnneks hästi teravaks ihutud, et erilist valu tunda ei olnud.

Seal ma siis lebasin ja veritsesin oma 5-10 minutit kuni sai mulle määratud kilekott täis. Nõel võeti veenist välja ja mind saadeti minema. Järgmises ruumis pakuti mulle veel teed(mille pidin ise valmis keetma) ja küpsiseid. Lõpuks sain oma kleepsu välja vahetada mingi maiustuse vms vastu. Valisin ühe kena tassi. Erinevaid tasse oli seal 3tk, mis tähendab, et mul läheb veel pool aastat, enne, kui mul õnnestub kokku koguda kõik erinevad. 

Oli küll pikk vahe eelneva postitusega, aga ma olen väsinud ja vähe uimane, mis tähendab, et ma tõesti ei viitsi siia praegu pikemalt midagi kirjutada. 

Head vaheaega ja (igaks juhuks) Head uut aastat !!!

Loetud sekundid.

Minu suurpäevani on jäänud arvuti kella põhjal(selle postituse kirjutamise algusest) 76 minutit. Ma plaanin nautida sellest iga viimset kui hetke, sest need on minu viimased minutid selles ilmas lapsena. 

Kui ma nüüd sellele mõtlen, on mul juba tunne, et ma olen saanud vanaks. Varem arvasin, et ma saan lihtsalt vanemaks, aga nüüd ja praegu on tunne, et ma saan vanaks.

Tean, et lubasin kooli ilmuda ülikonnaga, aga praktilistel eesmärkidel olen pidanud sellest üritusest loobuma. Valge särk läheb siiski loosi. Nagu lubasin, jagan ka koolis kommi, et tulge ja otsige mind üles ja kui veab, jagan teiegagi saaki. Praeguseks on jäänud sünnipäevani alla 5000 sekundi ja neist iga viimne kui üks on arvel. 

Egas ma praegu ei oskagi midagi väga rohkemat rääkida, sest mul on uni ja ma plaanin enamuse jutust jätta hetkeks, kui patch 1.8 on juba olemas. 

On ka plaan minna lähiajal verd andma, et kui keegi täisealistest soovib minuga ühineda, siis andke julgesti teada.

Aga aitab praeguseks. Selline tillukene postitus jääbki minu viimaseks kirjutiseks lapsena. Alates homsest võib siin(teoreetiliselt) juba palju küpsemaid teoseid oodata.

Väike värdjas päkapikk.

Üleskutse kõigile treffneristidele. See nädal nüüd kõik päkapikumütsidega kooli! Loome koos koolis vähe seda jõulumeeleolu. Kui minu aktiivsed lugejad ei järgi minu eeskuju, on nad minu silmis surnud. Ainus vabandus oleks siis mõne lähedase inimese surm või tõsine kurguhaigus. Muud inimesed on kohustatud kandma seda mütsi.

Jällegi vabandan, et ei ole viitsinud siia juba pikemat aega kirjutada. Näen, et inimesed usinalt uurivad minu blogi ja mul on kahju neile pettumust valmistada siia mitte sõnagi kirjutades. 

Tutvusin täna lähemalt ühe toreda jänesega. Täpsemalt jänese anatoomiaga.... Šokolaadi- ja tšillikastmes. Oli väga maitsev. Limpsisin isegi kondid puhtaks. Aga ärge pidagi mind julmaks inimeseks. Mina polnud see, kes selle loomekese piinad lõpetas(ja neid piinu alustas). Mina olin ju süütu kõrvalseisja, kes lihtsalt otsustas sellel jänesel ühe jala ära süüa....

Homsest algab minu sünnipäevanädal. Neljapäeval on plaan tulla ülikonnaga(ja mütsiga), mis teeks minust tõsise isapäkapiku. Olen seda neljapäeva juba väga pikalt oodanud. Umbes sellest ajast saadik, kui ma sain teada, mis asi see alkohol täpsemalt on.

Nädalalõpp ei kulgenud päris nii, nagu ta oli algselt plaanitud. Nimelt rikkusid minu plaanid ära mingid patsillid, mis tekitasid mulle eluohtliku palaviku 37.0 Arvestades seda, et minu normaalne kehatemperatuur on umbes 25, siis oli mul ääretult kehva olla. Seisin surmaga silmitsi ja sülitasin talle näkku, karjudes: "SA EI VÕTA MIND ENNE MU SÜNNIPÄEVA!" Tundub, et see mõjus. Praegu olen jälle enam-vähem elu ja tervise juures ja tundub, et olen ka sunnitud kooli peale mõtlema.

Midagi hirmast see nädal ees ei oota. Tunniplaan on ka üsnagi konkreetne ja lubab palju aega lihtsalt lõõgastumiseks. KESSE KURAT OLI, KES ÜTLES, ET 11KLASS ON RASKE?! Siiani on olnud üks suur pidu ja pillerkaar. Ei kujutaks ettegi seda, kui tunniplaanis oleks kirjas kunst, muuskia, keemia, vene keel and stuff. Siis peaks vist külle vaikselt eneka peale mõtlema hakkama.

Sain raamatukogust kirja, et minu kauaoodatud raamat(A Feast for Crows) on saabunud. Olin järjekorras nii kaua juba olnud, et mul oli see lausa meelest läinud. Siiski, korjasin ta sealt ära ja plaanin lähiajal ka sellega lähemalt tutvust teha.

Ühtlasi üle pika aja kaklesin ühe kassiga. Õigemini kakles kass minuga. Jalutas mööda ja ilmselt tal tuli selline vähe vihasem tuju peale ja ta otsustas minu kätt vähe pureda. Asi lõppes, nagu oligi oodata, tema võidu ja minu veritsemisega. Siiski, mina arvan, et moraalselt jäin siiski mina peale, sest ma ei karjunud, ega andnud alla, ega palunud tal lõpetada.

Siia kirjutamine muutub üha raskemaks. See on minu 105-s või 106-s postitus ja ma hakkan vaikselt paanikasse sattuma, sest mul saavad naljad otsa. See on üsnagi tõsine probleem. Proovige mind ilma naljata ette kujutada... Tulemus on üsnagi võigas.. Pean kiiremas korras leidma mingi uue ja hea allika, et oma naljatagavara täiendada, sest kui minu postitused hakkavad oma naljakust/naljalisust(ei tea, kumb on õige sõna) kaotama, siis ma ei näe eriti mõtet selle blogiga jätkata.

Igatahes praegu ma veel ei lõpeta, sest minul(ja mõnel teisel inimesel) on veel minu võimetesse usku. Aga, kui teile tundub, et seda teksti lugedes teil enam suunurgad ei tõuse, siis palun andke mulle teada ja ma proovin ennast parandada või hoopis löön blogile käega(seda viimast ma muidu väga ei eelista).

Beacause F**K you that's why!

Alustan seekord siis arvestusnädala kirjeldamisega. Algus on olnud võrdemisi hea. Inka möödus ilmselt eriti edukalt põhjustel, millest ma siin pikemalt rääkima ei hakka. Vene keelega on selline lugu, et on täitsa võimalik, et ma pigistan sellest arvestusest kolmekese välja. See oli juba piisavalt hull, et ma seda ühe korra tegema pidin, teist korda ma enam seda läbi elada ei taha.

Homme ootab mida ees täiesti vaba päev, mille plaanin kulutada erinevatele füüsist arendavatele tegevustele. Alustades hommikuse uisutamisega ja lõpetades väikese batuudiga. Siinkohal kutsun kõiki üles minuga ühinema. Kui vaja täpsemalt infot, siis võtke minuga ühendust.

Tuli ka kutse Red Hot Chilli Peppersi kontserdile. Peab mainima, et ma pole suur fänn, aga see muusika meeldib mulle sellegipoolest. Asja negatiivne külg on see, et pilet on 50€. Oleks nii 30€, poleks asjas üldse küsimust - oleks kindel minek, aga eks peab uurima, et kui saab suurema seltskonna kokku, võiks ju täitsa minna. Seega, kui on inimesi, kes oleks asjast huvitatud, võiksime hakata vaikselt midagi korraldama.

Jõmm edeneb ka jõudsalt ja selle koha pealt pole midagi ette heita. Muskel kasvab ja sellega ühes kasvab ego. Valk ja kreatiin hakkavad ka varsti lõppema, aga praeguseks veel piisab.

Sünnipäevani on jäänud vaid ühekohaline arv päevi, mis tähendab, et ma olen juba peaaegu 18. Ootan seda hetke juba suure ärevusega, sest see tähendaks, et ma saan õiguse hääletada. Saan ka muid õigusi, mis pole praegu väga olulised. Varem oli plaan 18 saades magada bussiepeatuses, aga see sai õnnetuse näol juba suvel teoks. Nüüd ei olegi mingit kindlat sihti silme ees.

Kätekõverdused on siiani saanud kõige rohkem hääli, mis tähendab, et ma juba eile alustasin nendega. Plaan on jätkata nendega kuni sünnipäevani. Kuklale kasvatan samuti juukseid üha intensiivsemalt. Lasin ka õel juukseid vähe pügada. See katse oli juba palju edukam ja ma ei pea peeglisse vaadates värisema. Siiski, pean mainima, et on üsnagi jube hetk, kui juuksur, hoides käes lõikusmasinat, järsku hüüatab OIH! See võttis küll südamealt vähe õõnsaks, aga muidu olen lõpptulemusega väga rahul.

Praegu kuulan siis Red Hot Chilli Peppersit, et ennast vähe nende loominguga kurssi jälle viia. Siiani on kõige parema mulje jätnud samad laulud, mis mulle juba varem meeldisid:

Dani California

Californication

Snow(Hey Oh)

Tell Me Baby 

Otherside

Soovitan neid ka teistele.

Tean, et oli plaanis siin täna hoopis teistel teemadel arutleda, aga kuna ma vähe viivitasin selle kirjutamisega, siis läksid need muud teemad mult juba peast minema. Seega peate rahulduma selle praeguse kirjatükiga.

DFTBA

Ei olnud täna plaanis kirjutada,

aga ma lihtsalt ei suuda oma emotsioone kontrollida. 

Käisin korra Facebookis ja avastasin, et mind on jälle mingitele üritustele kutsutud. Inimesed, palun saage aru, et ma tõesti ei soovi neljapäeva õhtul kuskile Põlvasse mingid garaazibändi kuulama minna. Ärge kutsuge mind ka kuhugi, kui te mind ei tea. Mind lisavad inimesed, keda ma isegi näinud pole ja küsimusele "tean ma sind?" vastavad nad umbes "otseselt kohtunud pole, aga olen sind näinud vms". Kui sa ei tea kes ma olen, siis miks sa tahad internetis minu sõber olla? Mind ei huvita see, et sa oled mind näinud. Kui sa pole ennast tutvustanud või ma pole sinust varem midagi kuulnud, sa minu sõber olla ei saa.

Ühtlasi on sellised suvakad just need, kes minu seina oma mõttetute, kuskilt kopeeritud piltide ja anekdootidega koormavad. Raisad kutsuvad mind Farmville jms mängima. Nahhui sa kutsud mind mängima, kui sa ei tea kes ma olen ! Ma põhimõtte pärast juba ei mängi FBs midagi. Üleüldse tegelen selle gaminguga võrdlemisi vähe(väljaspool informaatikatundi). Olen juba nii mõnelegi inimesele mingi väikese maagia peale pannud, et ma ei näe enam seda, mis nad kirjutavad, sest muidu ei jääks minu seinale ruumi asjadele, mis tegelikult ka mind puudutavad.

Seega, kui sa ei tea kes ma olen, ära lisa mind sõbraks, ma ei võta seda kutset vastu. Kui tahad minu sõber olla, soovitan alustada väikesest vestlusest. Nii, kui ma sind juba tean, võin teha mööndusi ja sinu sõber olla.

Mainin ka seda, et kui(te olete aru kaotanud ja) osalete mingil FB loosimisel, siis ärge palun kutsuge ka mind sinna osalema(siis võite, kui tõesti tahate, et ma attendiksin),aga mingil suvaka iPhone loosimisega ärge hakake vaeva nägema. TE EI VÕIDA NAGUNII! Te olete niigi koledad ja rõvedad pubekad, et palun tehke endale teene ja näidake, et te saate aru, et tegemist on pettusega. Sest iga kuradi kord, kui ma näen, et keegi minu "sõpradest" osaleb mingil "100000000 esimses saavad mingit sitta" läheb mul kops üle maksa(nagu suurest vihast tingituna otseses mõttes üle maksa) ja ma tahaks kellegi peale karjuda. Kui te olete idioodid, siis te ei pea seda nii avalikult eksponeerima. Palun hoidke see pigem enda teada(näete targemad välja) ja lihtsalt võib-olla ei hakkagi kogu maailm teid vihkama.

Kui sa seda lugedes ei tunne ennast puudutatuna, siis anna andeks, et tekitasin sinus minu vastu negatiivseid tundeid. Kui aga on sul tunne, et ma kirjeldasin just SIND väga täpselt, siis tea, et ma vihkan sind iga rakukesega oma kehas.

Ja selle rõõmsa mõttega ma lõpetangi selle tänase (võrdlemisi) kurja kirja. Olge ikka tublid edasi ja ärge laske pead norgu jms.

tehtud'

Sain nüüd lõpuks autokooli teooria tehtud. 60-st küsimusest vastasin valesti ühele küsimusele, mis tähendab, et ma tean nüüd liiklusteooriat läbi ja lõhki. Eksamisõidule sain aja 16ndaks. Ainus aeg, mis oli vaba oli 9:15, mis tähendab, et peale sõitu jääb mul aega umbes 15minutit, et leida tee matemaatika arvestusele. Siiski, ma pole mures, sest tänane päev oli üks suur õnnestumiste jada(kui üks eesti keele kolm välja arvata).

Sain vene keele jutustamise 5-. See tuli mulle üllatusena, sest ma polnud selleks eriti midagi õppinud ja seega tuli improvoor. Jutt oli pmst nagu "ood Treffnerile", mis ilmselt läks õpetajale hästi peale. Olin ka sunnitud Ljubofile tunnistama, et ma tegelikult ei soovi saada loomaarstiks. Sellegipoolest, jäi minu vene keskmine hinne 3.9 peale, mille üle ma olen ääretult uhke, sest see tähendab, et ma saan kirjalikus arvestuses juurde 4 punkti, mis on punkti võrra rohkem kui ma oodata julgesin. Kuid siiski pean ma töös teenima vähemalt tubli 41 punkti, mis tähendab, et midagi peab siiski õppima. 

Viimased nädalad on möödunud jube kiirelt ja pole eriti mingit vaba aega olnud, aga nüüd on tulemas arvestuste nädal, vaheaeg ja ka minu supersweet 18 on 15 päeva kaugusel. Kätekõverdused ikka eriti ei edene, aga rööbaspuud eilses kehalises õnnestusid, mis tähendab, et minu Treffeneri ajaloo esimene perioodi 5+ on tulekul. Ise arvan muidugi seda, et olen väärt kuut miinust, aga ega sinna midagi parata ei ole.

Keemia arvestusest plaanin ära saada, hoolimata sellest, et homme ootab mind ees tunnikontroll, milles mul pole õrna aimugi kuidas homofoobseid propeeniseid ja etanaale omavahel reageerima panna. Siiski lähen selle peale välja, et eks kuidagi kobistab ära.

Polegi viimasel ajal olnud palju, millest kirjutada, sest keegi pole minu peale urisenud, mind pole varitsetud ja rünnatud, ega isegi kergelt ähvardatud.seega on kätte jõudnud need rahulikumad ajad, mis tähendavad, et ka minu siinseid postitusi jääb vähemaks. Mulle see küll ei meeldi, aga ma ei viitsi siia ka mingit suvalist sitta ka kirjutada. Ma ikka kirjutan siia sellist erilist ja korralikult läbi mõeldud sitta.

Koolis oli ka mingi karjääri test vms, mis pidi näitama, et kelleks on sul mõtet saada. Minu tulemused näitasid, et minust saab kunstiliste kalduvustega teadlasest BOSS. Minule see amet täitsa istuks. Avaldati ka arvamust, et ma peaksin pühenduma rohkem kirjutamisele ja vb looma mingi raamatu, aga ma arvan, et tulemus oleks nii kohutav, et keegi ei julgeks selle raamatu pealkirja isegi sosistada. Üldiselt ma olen ka ise seda kirjaniku karjääri kaalunud, aga kuna mul pole õrna aimugi kuidas ja millest kirjutada, jään ma ilmselt oma liistude juurde ja libistan oma teksti siia tagasihoidlikule veebilehele.

Pole vaja muretseda, et ma kuhugi ära kaon, isegi siis, kui minust siin pikemat aega midagi kuulda pole(minu jaoks on juba 3 päeva üüratult pikk aeg), sest nagu ma olen siin juba korduvalt maininud, ma jätkan oma lugudega.

Vahepeal mainin ära ka selle, et olen sügavalt pettunud Rimis. Pood, mida ma pidasin suurepäraseks, on mind nüüd alt vedanud. Tahtsin ükspäev piima osta ja SEAL POLNUD TILKAGI PIIMA!!! Tõsi, seal oli mingit kollase pakiga piimamoodi vedelikku, aga seda ma ei julgenud isegi vaadata kartuses, et saan sealt mingi pisiku külge. Veel oli seal 1 liiter(ainult 1 ja viimane pakk) 0.05%-list piima, mis on nagu vesi, aga valge. Seega inimesed, kui teil on vaja piima, ärge jumala pärast minge rimisse ja olgu see meie suur ja kuri salaplaan Rimi piimatööstus põhja lasta.

Homme on tänane juba eile.

Pealkirja mõtles välja Kevin. Minu arvates on tegemist lausega, mis on ajatu ja millest võib saada suur hitt. Igatahes, kui keegi soovib seda kasutada, siis pöörduge Kevini juurde ja ma olen kindel, et,väikese tasu eest, on ta nõus teile loa andma.

Neljapäeval toimus balli peremehe ja -naise konkurss, mida ma attendisin. Ei saa jätta oma kommentaare selle kohta endale. Kallis e-klass, palun andke mulle andeks, kui ma nüüd kellegi ideed maha teen, aga ma räägin nii, nagu mina ja inimesed minu ümber asju  nägid.

Algatuseks mainin ära, et oli suur viga võtta igast klassist 2 paari ja lasta neil kõigil mingi etendus teha. Arvestades seda, et peaaegu igal paaril oli võetud teemaks Titanicu sisukokkuvõte, EI OLNUD eriti huvitav ühte ja sama asja korduvalt üle vaadata. Korraldajad oleksid võinud anda klassidele alguses teemad kätte, et ei tekiks seda jama, et me peaksime vaatama ühte asja mitu, mitu, mitu, mitu korda. Suur aplaus muidugi nendele, kes otsustasid teha midagi, mis erines teistest. Muidugi mängib siin ka rolli see, kui hästi nad sellega hakkama said, sest isegi siis, kui on ääretult hea idee, ei tule asjast midagi välja, kui näitlejad on kehvad. 

Aga muidu oli üritus üsnagi hästi korraldatud, seega suur aplaus e-klassile. Siiski pean ütlema, et balli teema "Titanic" oli minu arvates täiesti vale valik. Tõsi, et Titanic oli suur ja uhke laev, aga peab mõtlema ka sellele, et seal sai surma mitmeid sadu inimesi. Pole eriti viisakas(kasutan seda sõna parema puudumisel) teha näidendeid, kus näidatakse inimeste uppumist selleks, et inimesed selle üle naeraksid. Samahästi võiks järgmise balli teemaks olla 9/11, sest need olid ju väga kenad tornid, hoolimata sellest, et nendes hukkus hulgaliselt inimesi.

Loodan, et tegin oma seisukoha selgeks.

Nüüd jätkame vähe rõõmsamatel teemadel ja alustuseks mainin, et 

"Ei noo jep pärast MSNNIS sain Mannuga asja ühele poole (Y) Ei noo ajasin juttu siis tema ja Keiriga. Ega noo Happy teemat vist eriti ei olnud. :D Ei noo korra isegi Kristinaga rääkisin. :D"

on tagasi. Selgus, et kutt oli lihtsalt oma blogi aadressi ära muutnud ja seega meid kõiki üle kavaldanud, aga kasutades oma uurijaoskusi, õnnestus mul, kasutades ääretult keerulisi spioonivõtteid(ma küsisin tema enda käest, et mis ta blogi uus aadress on), saada ligipääs ta blogisse. Et kui keegi soovib aadressi, siis olge lahked ja küsige, aga nagu enne, ma seda siia üles ei pane.

Eile avastasin ühe ääretult jubeda jutu. Tegemist on mingi hiina/jaapani vms autoriga. Ma ei soovita seda neile, kes võivad suurest hirmust saada südameataki vms ja neile, kes on allergilised sitaseente vastu. Muidu aga nautige:

http://comic.naver.com/webtoon/detail.nhn?titleId=350217&no=31&weekday=tue

Hääletus on otsustanud, et ma peaksin tegema kätekõverdusi. No ma proovisin ja tegin kokku neid umbes kuus. Rohkem ma ei kannatanud, sest minu vasakusse õlga lõi sisse üüratu valu, mis mind mõnevõrra tagasi hoidis.

Seega liikusin edasi järgmise ülesande juure, milleks oli juuste kasvatamine. Võin käsi südamel öelda, et olen sellega igal vabal hetkel tegelenud ja vahel olen isegi korraks tunnist lahkunud, et oma juukseid kasvatada. Luban, et tegelen soengu taastamisega päevad ja ööd ja ei lõpeta enne, kui sellest on järel vaid halb mälestus.

DFTBA

Vägistades diagrammi...

Viimasel paaril päeval on läinud kogu ärkveloldud aeg liiklusteooria õppimisele. Peab muidugi tõdema, et seda ärkveloldud aega pole palju olnud. See ilm juba lihtsalt toob une peale ja siis kolistab õues ja ei lase magama jääda, muutes mind veel unisemaks. Igatahes on nüüdseks mul liiklusteooria õpik läbi lahendatud. Kõik 960 küsimust ja vead üle vaadatud, et ma arvan, et ma olen valmis. Autokoolis ootab mind ees 60 küsimust, millest valesid vastuseid võib olla täpselt neli. ARKis on 30-st küsimusest lubatud eksida viiel korral, seega sinna ma lähen mütsiga lööma...

See õppimine igatahes hakkab mind vaikselt hulluks ajama, sest igal pool näen ma nüüd 0 ja +.(vastusevariandid testides). Loodan, et see asi saab kiirelt ühelepoole ja ma saan oma eluga edasi liikuda.

Point on see, et mul on vaja sünnipäevaks load kätte saada ja sünipäev on umbes 22 päeva kaugusel...

Ja täna lõpetangi selle lühikese kirjutise, sest mul on käel külm ja ma olen seda siin juba 20minutit kirjutanud, mis tähendab, et minu kirjutamise kiirus on umbes 2 sõna minutis, mis mind ei rahulda ja sega ma ei jätka kirjutamist, kui ma ei suuda oma tavalist kirjutamise taset säilitada.

Head neljapäeva!

100

Olen seda juba mitu päeva edasi lükanud, aga viimaks olen valmis kirjutama siia oma sajandat postitust. Mul hakkas nüüd viimaks nii igav, et ma tõesti ei suutnud leida ettekäänet, et see kirjutis edasi lükata. Lubasin kirjutada blogimisest ja erinevatest sellega seonduvatest asjadest ja seda ma nüüd plaaningi teha.

Kui ma alustasin blogimist, polnud mul õrna aimugi kuidas blogida. Ma kirjutasin täiesti  mõttetutest asjadest ja sedagi kõige mõttetumal viisil. Näitena võin tuua selle, kui ma kirjutasin, et mul pole mõtteid ja ma täna siia muud ei kirjuta. Nagu WTF? Mis on sellise asja mõte? Sama hästi võid kõndida kellegi juurde ja talle öelda, et sul pole talle midagi öelda. Sa lihtsalt ei tee selliseid asju... Parem on juba lihtsalt jätta rääkimata.

Nüüd aga ma olen targem. Isegi siis, kui mul pole midagi öelda, leian ma mingi pisikese teemakillukese ja muudan ta oma kirjutiseks. See pole lihtne, aga ma usun, et viimasel ajal on ka see asi hakanud edenema.

Miks ma alustasin blogimist? 

Võiksin öelda, et alustasin mingitel sügavatel isiklikel põhjustel, aga siis ma valetaksin. Ma arvan, et ma tahtsin lihtsalt oma mõtteid laiema avalikkusega jagada. Mõtted, mida ma jagada ei taha, jäävad minu pähe kindlasse kohta. Aga need, mida ma jagada tahan, lõpetavad enamuses sellel lehel. Kui ma alustasin blogimist, lootsin ma seda, et paar kindlat inimest seda loeksid(nimesid nimetamata). Ei oska kindlalt öelda, kas kõik need inimesed ka seda loevad ja aus olla, siis on blogimise algusest möödunud juba nii palju aega, et ega mind väga ei huvita ka, aga oleks siiski tore teada.

Miks ma jätkan blogimist?

Sellele küsimusele on üsnagi lihtne vastata. Mulle see lihtsalt meeldib(enamasti). On aegu, mil see tundub rohkem kohustus, kui vaba tahe, aga on ääretult hea tunne, kui saad hakkama mingi eriti hea tekstiga. Ühtlasi peaks olema kasulik oma mõtted sõnadesse panna, sest nii teed sa need ka endale selgeks.(Ma täpselt ei tea küll, kuidas see kasulik on, aga ma olen päris kindel, et ta on.)

Kas ma soovitan blogimist ka teistele?

EI! Palun ära tee seda viga, mis mina tegin. Blogimine on nagu haigus. Kohati on minu ainsad mõtte, et mida ma blogisse kirjutan. Ma hakkasin vahepeal ainult oma blogi nimel elama. Käisin üritustel lihtsalt selleks, et sellest siin kirjutada(mitte, et ma midagi kahetseks, aga siiski...). Asi peaks olema ikka nii, et ma teen, mis tahan ja kui oli huvitav, siis kirjutan sellest siia, mitte vastupidi. Oma blogi alustamine on nagu saatanale käe andmine. Sa pühendad oma blogile alguses natukene aega, aga lõpuks võtab ta sult ikka su hinge. Ma ei kujuta ette, kuidas ma peaksin lõpetama blogimise, kui ma tean, et on mitmed kümned inimesed, kes loevad minu mõtteid päevast päeva. Ei taha neile pärast otsa vaadata ja öelda, et ma lihtsalt ei viitsinud enam.

Asi pole ka lihtsam siis, kui teed blogi, mis on pmst nagu trennipäevik või kus on unenäod, sest ka siis tekib kihk sinna iga päev kirjutada. See hakkab lihtsalt sinu elu juhtima. Mina näiteks teengi nüüd pilte enam-vähem ainult selleks, et neid blogisse panna. Muidugi ma neid kõiki siia ei pane, aga nende tegemise hetkel on mul mõttes blogi...

Seega ärge alustage oma blogiga, kui te pole valmis sellega elama...

DFTBA

Uskuge mind, sellel pealkirjal on tähendus. Need pole mingid suvalised tähed, mis mulle pähe kargasid, aga selleni ma jõuan..

Tänane kirjutamise kihk tulenes sellest, et minu suure 18nda sünnipäevani on jäänud veel ainult 1 kuu. Nagu ainult 30 päeva(tänast mitte arvestades). Tuleb veel ära teha need lapselikud teod, mida ma kuu aja pärast enam teha ei saa. Aus olla, siis selliseid pähe ei torka, sest need tavalised nagu mendile alakana vahele jääda jms on juba tehtud. Lotopiletit ja erinevaid lapsepileteid saab ju ka edasipidi osta jne...

Pigem tuleb asju mida saab teha juurde. Peas juba keerlevad erinevad tegevused, mis hõlmavad ka poest legaalset alko ostmist. Siiani on alati olnud väikene rist, et küsitakse dokki. Alati seda ei juhtu, aga kui juhtub, peab ruttu luuletama kokku loo, kuidas rahakott jäi autosse, aga raha on püksitaskus olemas jne...

Seega ootan suure õhinaga seda uut etappi minu elus.

Mõtlesin, et mainin ära ka selle, et see on minu 99-sas postitus, mis tähendab, et järgmine on sajas. Siis plaanin ma kirjutada veidi lähemalt blogimisest, minu arvamusest sellest, miks ma sellega tegelen jms. Praegu veel täpsemaid ideid pole, aga kui olukord nõuab, küll siis tulevad.

Ja need tänased kätekõverdused... Neid ma tegin 52. Ma pole elusees neid nii palju teinud, aga samas viimati tegin neid ka eelmina aasta, kui olid need samuti hinde peale(siis tegin 30tk). Tundub, et see suur jõmmiskäimine tasub ennast viimaks ära.

Lisan ka väikese hääletuse, et kui kellelgi on ideid, et mida ma peaksin enne 18 saamist tegema, siis andke teada!

DFTBA, 

Don't Forget To Be Awesome !

Hummmmmid AAARRRRGGGHHH !

Ja jälle alustan mõtisklusega, et minu suur entusiasm blogimise osas on tiba vähenenud. Ma küll plaanin seda jätkata, aga ei suuda ennast piisavalt kokku võtta, et vanas tempos edasi lasta. Olid ajad, mil ma ootasin suure rõõmuga aega, mil ma saan jälle siia mõned read kirja panna, aga nüüd on see muutunud juba rohkem kohustuseks. Tagasiside minu blogi kohta on olnud siiani enamuses positiivne ja seega et taha ma oma fännidele(nimetan neid fännideks parema sõna puudumisel) pettumust valmistada.

Mainin ära selle, et tänane hokivõistlus läks kergelt aiataha. Kaotasime juba esimese mängu. Kaotasime ta küll napilt ja suure pinge all, aga kaotus on kaotus. Meil olid omad võimalused ja neil olid omad, aga lõpuks (10nda penaltiga) õnnestus neil skoorida(erinevalt meis). Seega peame tunnistama 10nda klassi hummide paremust, mis on raske, kuna tegemist on (meie jaoks) väikeste lastega ja lisaks veel hummid...pfff..

Raamat, mille ma soetasin, läheneb lõpule kogu oma 850-leheküljelises hiilguses ja pean tunnistama, et tegu on ääretult põneva lugemisega. Kirjanik on teinud tubli töö. Raamatuga jõuan lõpule vast homme. Jõuaksin juba täna, aga pole seda viitsimist, seega jääb see homsesse.

Homme ootavad mind koolis ees kõtekõverdused. Pole neist just eriti vaimustuses, aga ega ma neid ei karda ka. Et saada viit, on vaja teha 34, mis ei tohiks raskusi tekitada. See-eest viie+ jaoks on vaja pigistada edast 48 pumpa välja, mis võib isegi mulle kergelt üle jõu käia. Siiski loodame parimat, sest järjekordne 5 viiks minu keskmise hinde alla....

Eesti keeles sain kirjandi tubli 4 punktiga(hinne oli (neli punktiga, mis on nagu väikese miinusega). Selle üle olen võrdlemisi uhke arvestades seda, et viit keegi ei saanud. Sellise kirjandi moodi asja, kus oli vaja vastata küsimustele jms sain 25-st punktis 24, mis oli klassis ka parim tulemus(kuigi ma polnud ainus, kes sellise punktisumma sai). See näitab, et ükskõik, mida mult küsitakse, olen ma alati suuteline vastama. Seda isegi siis, kui mul pole teemast õrna aimugi. Ja kooli teema on nüüd ammendatud.

Täna tuli jälle selline vähem humoorikas kirjatükk, aga ma tõesti proovin ennast parandada ja jõuda tasemele, milleni ma küündisin varem.

Lisan ka selle, et see "naljakas" blogi, millest ma siin viimasel ajal rääkinud olen, on nüüd kinni pandud. Ma kahtlustan, et see on kuidagi seotud minuga, aga ega kindel ei saa olla. Loodan aga, et see kutt jätkab oma asjaga, sest sellisel hallil ajal oleks meil kõigil(vähemalt haritud inimestel) vaja midagi, mille üle naerda.

Neeger

Täna jääb mingi sissejuhatus siit ära, sest mul pole õrna aimugi, kuidas seda tänast kirjutist alustada.

Igatahes eile otsustasin, et ma ei ole võimeline õppima autokooli teooriaeksamiks ühe õhtuga, seega jätsin need testid kus seda ja teist ja läksin sõbra juurde. Tema tegi mind tuttavaks Skyrimiga, millest olen viimasel ajal väga palju head kuulnud. Igatahes on mul plaan nüüd See teooria teha järgmine nädal, aga eks näeb, kas ma selleks ajaks saan selle selgeks.

Nagu vb keegi juba teab(ilmselt ei tea) tuli hiljuti välja raamat nimega Inheritance, mis on neljas ja viimane osa Eragonile. Mul oli see juba tellitud ja täna matemaatika tunnis sain sõnumi, et minu pakk on kohal. Seega käisin lõunakas ja tõin ta ära ja on plaan täna selle raamatuga vähe tuttavamaks saada. Mulle isegi meeldib vahel lugeda, aga ainult siis, kui loetav raamat pole kohustuslik.

Pean täna veel oma kirjandi lõpuni kirjutama, mis pole minu jaoks just kõige meelsam ajaviide. Siiski, pean välja mõtlema, et kuidas ma põhjendan genotsiidi vajalikkust. Ma tean oma peas, miks see on vajalik, aga selle paberile kirjakeelde tõlkimisega läheb keeruliseks. Peaks veel mainima kuidagi viisakalt, et kõik neegrid ja aafriklased ja indialased, enamus ameeriklasi ja suur osa hiinlastest tuleks magama panna. Siis on veel küsimus, et kuidas seda teostada, sest see maagiline laipade arv on kuskil 5 miljardi ringis. Meie planeet suudab ära kannatada umbes 2 miljardit inimest, seega tundub loogiline, et tuleb kuskilt need 5 miljardit kärpida.

Nägin linnas neegrit (kirjutasin blodiga, et oleks ikka ekstra neeger). Oma peas ma mõrvasin teda korduvalt ja mõni kord ka eriti piinarikkalt, aga väljaspool minu pead ma lihtsalt vaatasin teda lootes, et mu pilk ta põlema süütab.

Ja ongi tänaseks kõik. Pole seda tuhinat peal, et siia pikalt ja laialt oma neegrivihkamisest ja muudest asjadest rääkida, aga kui mõnikord meeles on siis kindlasti räägin.

Siiralt,

Sinu Rassist.

Andke andeks, aga ma lihtsalt ei suuda...

...vastu panna kiusatusele veel(ja seekord natukene lähemalt) kirjutada selle 12-aastase blogist.
Alustan seekord vabandusega(mis pole minu pikas blogimiskarjääris esimene). Selgus, et see 12-aastane on hoopis 2 aastat vanem kui ma arvasin. Neile, kes arvutada ei suuda, ütlen, et see maagiline number on 14. Seega minu suured vabandused sellele inimesele. Ma tõesti ei tahtnud teda oma kirjutisega pahandada, aga kahjuks nii ta läks. Seega ainus loogiline asi mida teha, on minu arvates teda edasi pahandada, sest mis kahju see mulle ikka enam teha saab...

Minu arvates on selle blogi lugemine ääretult huvitav. Mitte selles mõttes, et tema kirjutatu oleks põnev või kaashaarav, aga minu arvates on igati huvitav proovida leida mõtet tekstis, mis näeb välja, nagu oleks selle kirjutanud pime inimene, kellel pole õrna aimugi kuidas tähed klaviatuuril paiknevad. Terve see blogi on minu arvates kirjutatud koodis. Niikaua, kuni sa ei ole veel suutnud seda koodi lahti murda on see huvitav, aga kohe, kui sa hakkad vaikselt aru saama, millest sinna on kirjutatud, kaob kõik see salapära. Siis äkki avastad, et mis kuradi p***a ma siin loen.

Kahjuks ma ei lisa selle blogi linki, et te kõik saaksite vähe naerda, aga kui te minult ilusti küsite, võin ma selle teile anda. Selline meistriteos ei peaks jääma kuhugi unustusse, kus teda keegi ei loe. Avastasin, et see teeb minu tuju palju paremaks, kui ma loen sellist nonsensi ja mõtlen salaja endamisi, et ma olen temast palju parem inimene. Muidugi ma teda isiklikult ei tea, aga tundub selline huvitav sell. See-eest teab teda minu sõbra sõber, või arvestades hiljutisi sündmusi, minu sõbra endine sõber.

Peale seda, kui ta avastas, et ma olen oma blogis teda vähe maha teinud, võttis kutt ennast käsile ja leidis minu blogist tervelt 5 kirjaviga. Ma olin selle numbri väiksusest jahmunud. Ootasin, et see number on vähemalt 3-kohaline kui mitte suurem. Siiski, ma ei andesta seda. Mitte keegi ei või minu blogist kirjavigu otsida ja loota, et pääseb ilma karistuseta ! 

Seega ilma edasise arutluseta toon välja mõne lõigu tema blogist:

Ja edasi ss poodi korra ja klassi ja tglt klassi ees veitc möned ajasid juttu. I SAWED MANNU TOO!

Mind teeb murelikuks just see koht, kus ta väidab, et ta saagis Mannut ka. Kas võib olla tegemist mõne sarimõrvariga, kellele meeldibki inimesi saagida? Või on tegu lihtsa hooplemisega? (selle leidis SSS)

Kodus Tv oo seepi vaatan lahe juu :D Akseli pärast nägin lausa poolest tunnist kümme minutit vähem :S :D Okei ja ss arvuti ärakui mingi jama veel aga bye teile loege ikka.

Muidu üsnagi arusaadav, aga see viimane lause ajab mul pea täiesti krussi. Mitte ei saa aru, mida ta sellega öelda tahab.

Andre ja Sten loopisid üksteise pastakat. Verona ajas veitc juttu mönega. Elluga. Silts hellas Krissule veitc tunnis :D Ja pärast krissu vastu. Lotta-k öpis kaasa tubli laps.

Seda ma ei hakka kommenteerimagi välja arvatud see, et ma ütlen, et ma ei kommenteeri.

Ja olgu see järgmistele hoiatuseks. Kui keegi veel hakkab minu blogist kirjavigu otsima, teen ta siin, oma mängumaal, kus mina olen kuningas, täiesti maatasa.

Keiri ja Mannuga poes...

Avastasin, et mul pole jällegi mitte midagi paremat teha, kui proovida siia mõni rida kirja saada. Viimastel päevadel olen ma blogimises üsnagi aktiivne olnud ja seega olen endaga ka üsnagi rahul. Viimase postitusega ma küll eriti rahul pole, aga kuna ma seda muuta ei viitsi, las ta jääb. Olen aus ja ütlen kohe ära, et ega siit midagi eriti huvitavat täna teada ei saa.

Hakkan vaikselt oma uue(ja huvitava) soenguga harjuma. Mulle täitsa meeldib see kergelt jahe tunne kuklas mis tekib, kui viibin õues ja kerge tuuleke puhub. Inimeste tagaiside on olnud väga erinev ja kohati on tekkinud tahtmine oma soengut muuta. Siiski ma neid triipe ühe ööga tagasi ei kasvata isegi siis, kui ma sööksin erinevaid aineid, mis stimuleerivad juuste kasvu. Kui keegi muidugi teab selliseid aineid, siis võtke vaevaks ja informeerige ka mind.

Homme ootab mind ees töö matas. Tegu on jälle mingite võrrandutega, mis tähenadb, et niikaua kuni Kiisel ei otsusta mingeid siiniuseid ja taaniuseid sisse panna, peaks olema kõik korras. See nädal tõotab tulla võrdlemisi kesine, mis tähendab, et tuleb arvestada vähemalt 2-3 tööga. Sellist jama eelmistel nädalatel polnud. Mainin ka ära, et eelmisel nädalal hindas Parisoo minu six-packi hindele 5+, et ma olen nüüd veel väheke enesekindlam teatud aspektides.

Avastasin ka ühe täitsa huvitava blogi, mida kirjutab umbes 12-aastane kutt. Ega sealt midagi huvitavat ei leia, aga pean tunnistama, et see on üsnagi paeluv lugemine. Aru saan ma umbes igast kolmandast sõnast. Loen seda teksti ja tundub, nagu oleks tegemist eesti keelega, aga see on selline eriline eesti keel, millest saavad ilmselt aru ainult need, kelle haridustase pole ületanud 5ndat klassi. Muidu respect kutile blogi eest, aga ta võiks proovida seal ajada vähe arusaadavamat teksti.

Lisasin väikese lõigu sealt, et oleks kõigile arusaadav, millest ma räägin:

Enne tunde keiri ja mannuga poes.
Essa tund inimese õpetus. Jep mingi grupitöö
 Vahetund polnud midagi. Teine tund Inka öps ajas mingi teksti ja ss muud midagi. Vahetund oli selline, et läksin inimese öpetuse ja krõpsud koolis:D Inimese õpetusest õpimise mingit teemat. Vahetunnis Ats ja Mairis veitc seal sille ja lotaga :D Keemia mingi tööd kaasa tegin ja pot ajas mminngit jama. Söögivahetund ja bussa. Bussas pani mannu hullu ja irnuda sai veitc.

Nagu aru saada, käis kutt enne kooli Keiri ja Mannuga poes, siis oli väikene grupitöö. Peale vahetundi ajas õpetaja neile mingit teksti. Siis olid krõpsud koolis(wtf?). Tuli vahetund, kus Ats ja Mairis seal veits Sille ja Lotaga. Keemias tegi blogi autor vist natukene tööd kaasa ja siis tuli mingi bussa, mis tundub olevat üsnagi naljakas.

Mina sain sellest vähemalt niimoodi aru. Huvitav, kas tema lugejad(need lugejad, kes pole mina) mõistavad seda kummalist keelt. Ma täitsa usun, et nad võivad olla sama segaduses kui mina ja lihtsalt ajada sarnast mulli vastu ja teha näo et nad kõik mõistavad üksteist.

Kas see võib olla see kauaoodatud tõendikillukene, mis näitab, et meie noorsugu(minust veel noorem sugu) on läinud halvale teele? Kui praegu käiakse enne tunde Keiri ja Mannuga poes, siis kas see võib sillutada teed enne kooli poe nurga juures suitsetamisele vms? Ja kuhu sealt edasi? Eks te mõele ise, sest ma ei oska seda teemat enam eriti edasi arendada.

Mul on autokooli lõpuni jäänud ainult üks sõidutund veel. Muidugi veel eksamid, aga üldiselt on vaja veel korra seal kohal käia. Teoooriaeksami panin neljapäevaks peale sõidutundi. Praeguseks olen lahendanun teste ainult nii palju, kui üks füüsika tund jõudsin, mis tähendab, et tuleb ääretult huvitav kolmapäevaõhtu.

Nagu näha, sain ilma mingite mõteteta siia päris kena jutukese kokku. Sellest järeldan, et minu oskused pole veel kuhugi kadunud. Vastupidi - nad ainult arenevad. Kui ma vaatan oma esimesi postitusi, siis tuleb naeru pärast pisar silma, aga praegused peaksid juba lugejale pisara silma ajama, et autor saaks kenasti teie üle naerda. Ja selle mõtteteraga lõpetan tänase romaani.

WTF Kassai !?

Nagu ütleb pealkiri, pole ka mina enamuste Kassai otsustega rahul. Täpsemalt ja pikemalt ilmselt pole väga mõtet seletada, kuna olen üsnagi kindel, et kõik nägid seda eilset mängu. Peab kahjuks tõdema, et ega me midagi selle tulemuse osas ette võtta ei saa, seega ainus asi mida me saame teha on suur ja mahlane kättemaks. Peaksime panema Viktori needma seda päeva(seda eilset päeva), mil ta võttis vastu selliseid erakordselt "erapooletuid" otsuseid. Ta ei meeldinud mulle juba alates hetkest, mil ma nägin, et kõik kolm kohtunikku olid pärist samast kohast(ei mäleta täpselt aga vbla oli Ungari?). Ja ega ma siis rohkem midagi selle mängu kohta ei oskagi öelda. Kõik kuri on juba ära öeldud.

Aga nüüd räägin edasi mängu vaatamisest. Toimus see siis pubis Big Ben, kuhu ma juhuslikult varem oma jalga tõstnud polnud. Koht oli kena ja ilus, seinal pilt härra Churchillist. Seltskond oli samuti suurepärane, et üldisel ainus asi mille üle ma kurta saan, on kohtunik.

Ja nüüd jutustan teile loo, kuidas minu õde soovib saada juuksuriks.Tegelikult ma sellest väga ei jutusta, küll aga jutustan sellest, mis juhtus tema kolmanda meeskatseisikuga(minuga). Lubasin tal siis lõpuks mulle mingi soeng teha ja tema valik langes juuksetatoole. Mina oleksin alguseks näiteks lihtsalt lõikust proovinud, aga saab ka teisiti. Ma ei lasnud tal mulle soengut varem teha, kuna minu arvamus on see, et see, kui ta ÕPIB juuksuriks, ei tee teda veel juuksuriks. Sama asi on see, et kui mina õpin füüsikat, ei ole ma veel Reemann. 

Ei kui ma nüüd aus olen, olen ma tulemusega üsnagi rahul. Ei oodanud päris sellist tulemust, aga ma olen rahul ja mulle täitsa meeldib. Kui oleks asi vastupidi, peaksin hakkama nüüd kiiresti juukseid tagasi kasvatama enne, kui ma ennast laiemale avalikkusele näitan.

Väike pilt ka, mis on seekord tehtud fotokaga, mis tähendab, et kvaliteet on märgatavalt parem. Pilt ei anna küll päris kõike nii kenasti edasi, aga vähemalt saab aru, millega on tegemist.

11.11.11.11.11.11......Close Enough.

Ja täna on see ajalooline päev, mis sisaldab rekordarvul ühtesid viimase saja aasta jooksul(siis oli tegelt 1 üks rohkem). Pildi kellast sain lausa 11ndal sekundil ja ma sain selle ausõna esimesel katsel, et polnud vajadust kella tagasi keerata... Need ühed jõudsid minu juurde informaatika tunnis, kus ma seekord oma tabelit ei jõudnud isegi alustada. Olin liialt ametis oma Minecrafti mapi kaitsmisega, et pöörata mujale tähelepanu. Ühel hetkel avastasin oma kaustast umbes 2000 uut faili, mida ma päris kindlasti sinna ise ei paigaldanud. Ja neid tekkis aina juurde. Egas midagi, saatsin kõik need failid edasi klassivennale, kellel neid on ilmselt rohkem vaja kui mul.

Täna on JALGPALL!!!! Et iga viimne kui eestlane peaks olema teleka ette liimitud. Seega, kui tänaval kedagi näete, teadke, et see pole eestlane, mis jätab ainsaks teiseks võimaluseks venelase, seega minge kohe kallale. Ise on plaan vaadata seda Big Benist, et tõotab tulla huvitav elamus. Positiivne on see, et seal pole ilmselt iirlasi, sest kui Eesti peaks kaotama, ei jää ma kaassüüdlaseks mõrvas. 

Sõber oli Eesti võidus nii kindel, et juhul kui me kaotame, võima ma ta koera ära süüa. Seega loodan, et me võidame, sest minu arusaam hotdogist on vähe erinev omas mahlas röstitud taksist. 

Väike pilt veel, kus qutid söövad pitsat, hoolimata sellest, et enamus on juba lõpetanud.

Homme on plaan siia kirjutada kõigest, mis mul täna meelest läks ja uskuge mind, seda on palju. Ma täpselt ei tea mis, aga olen päääris kindel, et seda on palju.

They're taking the hobbits to Isengard !

Alustan tänast kirja teatega, et mul pole midagi öelda. Täna tuleb siis jälle üks selline nn improvoor. Tuleb kohe hoolega kaaluda kõike seda, mis ma siin rääkida saan. On palju millest ma tahaks rääkida, aga ei viitsi ja on palju, mida ma viitsiksin arutada, aga lihtsalt ei taha. Ega te ei peagi ju minu tegemistest ja mõtetest teadma. Kui on huvi siis küsige.

Mõtlen, et esimese asjana räägin oma tänasest huvitavast unenäost, milles ma igaks juhuks nimed ära muudan. Ärge oodake siin mingisugust loogikat, sest tegemist on siiski unega.

Põhitegevus toimus kuskil pimedas teartis(ei oska öelda, kas tegemist ikka oli teatriga, sest pime oli, aga minu peas oli see igatahes teater, et nimetagem seda nii). Täpselt ei mäleta millest asi alguse sai(kesse oma une algust ikka mäletab?), aga mingil hetkel otsustas Madis(nimi muudetud), et tal on mingisugused võimed ja kui ta sureb, saab ta alustada täiesti uut elu kuskil mujal. Muidugi polnud alguses keegi sellega nõus(kohal oli pmst terve klass ja muu rahvas), aga lõpuks jäime siiski teda uskuma ja olime nõus teda aitama. Mäletan, et ma aitasin tal isegi poomisnöörile silmuse siduda(jah ma oskan seda ilusat poomise sõlme teha). Seda, kuhu köie kinnitasime ma tõesti ei tea ja aus olla siis väga ei huvita ka. Igatahes, nagu ma juba mainisin, oli seal kottpime ja minu väikese käeviipe peale tuli laest alla selline ilus valgusetriip, mis valgustas täpselt poodavat.
No mingil hetkel me tõmbasime ta siis lae alla rippu, kus mingi aja pärast hakkas vaeseke karjuma ja tõmblema(ma eriti ei nautinud seda kohta, aga ma ei suutnud oma und päris kontrollida...). Kui ta oli juba üsna poodud(vähemalt minu jaoks piisavalt poodud) ilmus ta minu jalge ette, kus ta nahk hakkas mullitama ja tõmbus punaseks ja kortsu ja suitses ja pmst kõike muud koledat, mida sa suudad või ei suuda ette kujutada. Mingil hetkel hakkas see asi mulle väga vastu ja ma otsustasin üles ärgata. Vaatasin kella ja leidsin, et see näitab 1:59, mis tähendas, et oli täpselt paras aeg teha väike vetsupaus ja võtta lonks vett. Siis lendasin ruttu voodisse tagasi, et koletised mind kätte ei saaks ja tõmbasin teki kõrvanibudeni.

Praegu järele mõeldes tundub see uni kuidagi väga veider ja creepy. Ei saa öelda, et mulle meeldib selliseid asju vaadata, aga eks ta oli omamoodi hea meelelahutus. Mingil hetkel(kui ma veel magasin) olin ma rohkem hirmunud, kui ma varem oma elus olnud olen(või oli ka see uni). Seega oli see palju õudusttekitavam kui enamus õudukaid. Siiski kirjutan ma oma hirmu selle alla, et ma magasin. Ärkvel olles olen ma palju julgem(ja siis ei pea ma poomist vaatama).

Mõtlen ka seda, et kas seal oli peidus mingi sügavam mõte. Tõenäoliselt mitte, sest mu aju pole suuteline väga keerukaid metafoore välja mõtlema isegi siis kui ma seda kontrollin, rääkimata siis selle tegemisest ilma minuta roolis. 

Aga jätame nüüd selle masendava teema.

Täna on siiski ju mardipäev, mis tähendab, et pange kõik uksed lukku ja laske tuled ära. Või olen ma ainus, kes nii teeb? Praeagu pole neil isegi enam mõtet tulla, sest kommid ja mandariinid, mis olid neile mõeldud, on leidnud oma viimase puhkepaiga minu soolestikus. Samas kui mõni mardisant siiski  otsustab mulle uksetaha tulla, võin ma talle aknast lehvitada ja teha žesti, mis vastab mõistele GTFO. Seega olen ma täna eriti mardises meeleolus, et parim mis sa täna teha saad, on minu silma alla mitte sattuda.

Kõigile head mardipäeva ja eriti rasket elu soovides,

MINA.

Mind tulistati !

Nagu lubatud, hakkan siia nüüd midagi kirjutama. Proovin täna sellist vähe mõistlikumat juttu ajada, et ka kõige aeglasema mõtlemisega inimesed minust kenasti aru saaksid.

Alustan siis sellest, et räägin, kuidas ja miks mind tulistati. Toimus see suurema osa pühapäevast, kui käisin Taaviga airsoftis. Hommikul lendasime Kuremaale, mis minu jaoks on koht, kus ma väiksena ujumas käisin. Nimelt ainus, mida ma sellest kohast teadsin oli see, et seal oli üks võrdlemisi kesine ujula. Aga see oli veel enne Aura aega. 

Seekord aga võtsime suuna mingile vanale sigalale. Oli teine üks vana ja lagunenud kompleks ja võttes asja juriidilisest küljest, polnud meil ka mingit luba seal eramaal oma lahinguid pidada. Siiski, meid sealt ära ajama ei tuldud, kuigi oleks olnud päris huvitav vaadata, mis politsei teeb, kui on vastamisi umbes 25 hambuni relvastatud isikuga. Ilmselt oleks nad lubanud meil seal edasi jännata.

Ja nüüd edasi mängu juurde.

Enamus mängijaid olid juba kogenud ja omasid üsnagi aukartust äratavat varustust. Samas kui minul oli 1 püss. Suur ja võimas relv teine, aga siiski oli mul ainult üks relv. Aga ei saa öelda, et see oleks mind aeglustanud. Jooksin ringi ja lennutasin plastikut igale vennale, kes oli piisavalt rumal, et minu silma alla sattuda. Muidugi sain ma ka ise päris korraliku koguse 6mm-se läbimõõduga sinikaid. Enamus kätele, aga üks kena valang leidis ka uue kodu minu peas. Mul oli muidugi korralik kaitsevarustus(müts) peas, et võib öelda, et jube valus oli.

Mulle meeldis algus, kus Taaviga lendasime kohe ühte pudelit(meie primary objective) vallutama. Kutt tegi mulle pätti ja viskas mind aknast sisse. Ruttu saatsin pudeli akna poole teele ja Taavi pani sellega kohe jooksu, jättes mind üksi kolme venna vastu, kes ruumi kaugemast otsast nähtavale ilmusid. Sukeldusin kohe mingi müüri taha ja avasin tule. Saatsin neist ühe vähemalt spawni tagasi ja kui selgus, et nende arvuline ülekaal võib saada otsustavaks, võtsin peas vastu otsuse, et kohe kui nad tulistamise lõpetavad, lendan läbi akna välja tagasi. Plaani töötas täpselt nii, nagu ma ühelt healt plaanilt ootasin ja ma pääsesin selleks korraks eluga.

Rohkem ja pikemalt ma väga ei viitsi sellest üritusest kirjutada, aga võtke teadmiseks, et mulle väga meeldis ja võimalusel lähen ka järgmine kord.

Pärast seda oli vaja teha ära pühapäevane jõmm, mis läks seekord väga edukalt. Korralik purakas oli sees ja raskused tundusid kuidagi kergemad kui tavaliselt. Kevin arvas sama.

Muidu oli veel plaan minna õhtul kaastrefneristidega tennist mängima, aga minu õnneks oli saal juba mingi võistluse tõttu hõivatud, seega sain minna koju puhkama ja haavu lakkuma.

Koolis niipalju, et ma oma vene keele tööd kätte veel ei saanud, seega ei ole ma veel oma arvamust Ljubofist see periood kujundanud. Töö oli muidu lihtne, aga kui ta ikka väga tahab, saab ta kindlasti mingi kena kolmekese mulle ära väänata. Informaatikas oli mul esimest korda kahju, et ainult üks tund oli. Mägi oli tunnist puudu ja seega sain ma rahulikult oma maja Minecraftis nikerdada. Kardan aga seda, et inimesed saavad kadedaks minu nikerduse üle ja kustutavad minu uhke mapi ära. Selle vältimiseks kopeerisin selle igaks juhuks oma kümnesse kausta, et oleks ikka kindel, et ma järgmine tund saan jätkata.

Hoki oli täna kohe eriti meeldiv. Osaliselt ilmselt tänu sellele, et meil oli seal rohkem rahvast kui Metallica kontserdil. Selle negatiivne külg oli muidugi see, et igaüks sai mängida umber pool sekundit, aga minu arvates oli see pool sekundit üks paremini kulutatud pool sekundit minu elus(vähemalt täna...). 

Praegu siin näkitsen ühe ääretult maitsva kaeraküpsise servakest ja mõtlen, et kas peaks kirjutama siia natukene endast. Praegu kaldun ma rohkem selle poole, et ma jätan selle mõneks järgmiseks korraks, aga idee iseenesest mulle meeldib.

Minul algas jälle mandariinihooaeg, mis tähendab, et ma saan jälle koorida mandariine nii, et lõpuks jääks mulle pihku koorest mingisugune kujund. Siiani on minu püüdlused piirdunud asjaga, mis meenutab kas Londistet või meeste suguelundit(koos keradega).

See on minu 91 postitus, mis tähendab, et see maagiline 100 pole enam kaugel. Too postitus võiks tulla natukene "eriline", aga ilmselt tuleb välja jälle selline tavaline huinjaa, et ärge oma lootusi väga kõrgele ajage.

Jätkan korra seda airsofti teemat, öeldes, et kui ma järgmine kord lähen, valin oma riietust vähe hoolikamalt. Praegu on plaanis võtta oma matkasaapad, mis on pmst kõigekindlad, papsi kalamehepüksid ja vesti, mis on kenasti laigulised(nagu päris sõjavägi juba). Selle varustusega olen ma(loodetavasti) sama nähtamatu kui lilleke rohus või lausa kummitus, et saan oma vaenalsele alati ligi hiilida ilma, et ta mind näeks...

V

Remember remember the fifth of November
Gunpowder, treason and plot.
I see no reason why gunpowder, treason
Should ever be forgot...

Alustan siis oma juttu mainides, et täna on 5-s november. Üldiselt oleks mul suht savi, mis päeval ma kirjutan, aga ega siis iaga päev pole viies november. 

Ülevalolev väike luuletus(õigemini osa luuluetusest) on pärit filmist V for Vendetta(vähemalt minu jaoks on ta sealt pärit. Tegelikkuses ilmselt siiski mitte.). Film, mida ma igaks juhuks eile sõbraga vaatasin. Pole seda jama vaja, et ma sellest päevast õigesti aru ei saa. Igatahes, 5 nov on päev, mil aastal 1605 üritas Guy Fawkes Inglismaal parlamendihoonet hävitada. Midagi sellest, et hoone on sümbol ja selle sümboli hävitamine vabastab rahva jne.

Minu point on see, et see on sitaks epic film ja ma soovitan seda kõigile. Mitte ainult neile, kellele meeldib action jms, vaid ma soovitan seda ka kõigile teistele.

9GAG tegi ka sellele päevale palju reklaami, ärgitades kõiki 9gaggereid kandma sel päeval halli särki. Kindlasti on inimesi, kes seda ka teevad ja ma ise teeksin ka, aga mul pole seda võimalust. Minu vabandus on selline, et kuigi minu riidekapis on ainult üks hall särk on see ostetud mulle minu vanaema poolt Ameerikast. Seega, nagu te juba arvasite, pole see päris minu mõõdus. Imimesed Ameerikas on harjunud vähe teiste mõõtudega, seega sealne M suurus ulatub minu nabani ja samas mahutab ta vajadusel kolm mind. Ameeriklased on lühikesed ja paksud. Seda tõestab ka see, et särgi suurus on "M", mis näitab, et selline ongi meie keskmine ameeriklane. Aga aitab nendest...mul läks sõna meelest.....Stereotüüpidest....

Igatahes nüüd minu tegemistest(jah nüüd läheb jutt igavaks). Hommikul olin sunnitud vara ärkama, et jõuda enne hokit ära käia ARKis. Seekord läks minu rolleri arveslevõtmine edukalt. Tegin papsiga ostu müügi lepingu, et asi saaks seekord minu nimele. Nüüd on mul õigus teha sellega, mida süda lustib. Tõenäoliselt läheb see siiski kevadel müüki, et saaksin täiendusi oma autofondi.

Edasi oli siis hoki(nagu ma juba enne mainisin), mis oli väsitav nagu ikka. Sain uue kollektsiooni sikikaid , mis on üsnagi kenasti terve keha peale laiali jaotatud, et saab öelda, et igalt poolt on valus. Leevenduseks saime peale trenni kooki(minu arvates oli tegemist tordiga, aga kuna kõik ütlesid kook, jääme praeguseks selle juurde). Kook tuli meie tänaselt sünnipäevalapselt ja oli väga maitsev(kook oli maitsev, mitte sünnipäevalaps). Siiski olime sunnitud seda sööma näppudevahelt hoolimata sellest, et sama hästi võisid proovida süüa sõrmedega suppi, aga asi maitses nagu mingi hästi maitsev asi(minu kujutlusvõime jättis mind siinkohal üksi).

Ja kui keegi on sünnipäevalapsega sina-peal, erinevalt minust, võiksite teda minu poolt tänada.

Täna lendame jälle mingi kambaga kinno vaatama filmi In Time, kus mängib härra Timberlake. Ei tea ja praegu eriti ei huvita ka, millest film räägib, aga kui on viitsimist siis pärast nägemist kirjutan. Igatahes, kui on inimesi, kes sooviksid meiega ühineda, siis teadke, et te ei saa.... Piletid on juba pmst välja müüdud.

Homme tõotab tulla eriti action-filled päev, millest ma kirjutan siis, kui ma ta üle elan(juhul kui ma elan).  

Häid pühi kõigile mu lugejatele ! Ja, kallid lugejad, soovige seda ka kõigile minu mitte-lugejatele.

URRR !!!

Lõpuks siis võtsin ennast kokku ja kutsusin selle küsitleja endale külla. Algul lubas tulla nii 10 minuti jooksul, aga kuna ma olin alles sööma asumas, lükkasin ma seda kohtumist edasi tunni võrra. 

Nüüd on igatahes see katsumus seljataga. Egas ta midagi huvitavat ei küsinudki. Uuris palju ma tööd teinud olen ja mis ma tööl teinud olen. Pärast pidin arvutis mingeid ülesandeid lahendama. Ülesanded olid nii kerged, et isegi minu vanaema oleks saanud nende lahendamisega hakkama. Ja see juba ütleb midagi, sest mu vanaema oskab suuri vaevu arvuti sisse lülitada. Just hiljuti sain õhtul talt kõne, kus ta küsis nõu, et mis ta tegema peab, kui tal tuli kiri ette, et Brauseril on uued küpsised saadaval. Soovitasin tal küpsiste kõrvale teed teha ja vahepeal OK-i vajutada vms.

Igatahes küsitluse preemiaks sain Tehnikamaailma 6 kuu tellimuse. Oli valida 35 erineva ajalehe/-kirja vahel, kaasaarvatud 2 kuu tellimus Postimeest vene keeles.

Eile jõmmis nägin(Kevin nägi ka) oma silmaga, kuidas mingi jäme vend tegi 250kg-se kangiga küki. Tegi ainult ühe küki, aga mulle meeldis tema ettevalmistus selleks katsumuseks.
Algul kõndis vähe ringi saalis(ilmselt kogus julgust) ja kui arvas, et on piisavalt powerit, otsis oma kotist nuuskpiirituse(ma vähemalt arvan, et see oli nuuskpiiritus), mida ta seal õhinal kohe nuusutama hakkas. Ilmselt see piiritus mõjus, sest härra hakkas peaaegu koheselt urisema.Seisis seal minu ja Kevini kõrval täitsa üksi ja muudkui urises. Siis pingutas viimase valju mürina saatel oma vööd ja kõndis kangini. Seal läks tal ka natukene aega, et purakas endas kokku koguda ja siis asus asja kallale. Sõber(tema sõber) tegi tast pilti ka, et oleks ikka tõestus(oleks see kang minu õlul olnud, oleks ma ka pilti teinud) ja asi lõppes sellega, et kõik lahkusid kangist väga rahulolevatena.

Mõtlesin, et järgmisena kirjutan siia midagi näiteks tulnukatest. Tundub selline huvitav teema, millest on lihtne mingisugust huumorit välja lüpsta, seega tundub see teema minu jaoks perfect. Siiski, see peab veel vähe ootama, sest ma praegu lihtsalt ei viitsi sellega tegeleda, seega peate oma päevase huumorilaksu mujalt kätte saama.

Avastasin ka selle, et minu teadmised eesti keelest ja selle õigekirjast jätavad ikka kõvasti soovida. Pole ligi aasta aega ühtegi viga tekstist ostinud ja neid parandanud ja võin kindlalt öelda, et see oli time well spent. Siiski nüüd, kui ma tean, et minu jutus on tõenäoliselt sitaks vigu sees, vabandan juba ette ära, kui kellelgi peaks tekkima raskusi minu mõistmisega.

Ja kui keegi teab, kuidas jätta tüdruk maha nii, et tüdruk teeks ise suhtele lõpu, aga ei hakkaks sind läbinisti jälestama(või lihtsalt vihkama), siis andke teada. Eelistaks, et tüdruk pärast lahkuminekut lausa sõbraks jääks.

Selgituseks, et see pole vajalik mulle, vaid sõbrale. Ükskõik kas usud või mitte.

Kui sa oled selle blogi püsikülastaja, oled sa minu silmis juba sammu võrra lähemal taevasse jõudmisele.

ploomk.blogspot.com peatoimetaja

Kristen.

Ei suuda enam...

Olen ennast viimasel ajal üsnagi käest lasnud. Plaanis oli, et ma ikka kirjutan siia üsnagi tihedalt, aga viimaste nädalate sündmused on selle blogimise üsnagi tahaplaanile lükanud. Mitte, et need kindlad sündmused oleksid sellised, millest ma kirjutada ei taha või ei saa, aga sellised, millest ma lihtsalt kirjutada eriti ei viitsi.
Üldsegi on hakanud see blogimise tahe kuidagi vähenema. Ma plaanin küll seda jätkata, aga minu jaoks muutub järjest raskemaks koondada endas seda energiat, et siia jälle mõned read kirja saada. Ja jällegi, ma ei taha öelda, et mulle ei meeldiks siia kirjutada, aga ma nagu lihtsalt ei suuda enam siin kirjutada sellise pühendumusega nagu varem.

Nüüd, kus ma olen selgitanud, miks ma siia ei kirjuta nii sagedasti kui varem, võib vist liikuda edasi vähe blogmisväärsematel teemdel.

Alustan sellest, et kinoskäik, mille organiseerisime, läks väga edukalt. Kokku tuli umbes 10 inimest, seega oli meil hea seltskond. Film, mille meile valis Matthias, oli Johnny English, mis osutus üsnagi õigeks valikuks vaatamata sellele, et see oli hinnatud lastefilmiks. Sai nali ja SSS-i pisitillukene märjukese anum lõid üsnagi toreda meeleolu. Film oli täitsa hea, vaatamata sellele, et kõik stoori oli väga etteaimatav. Seega, soovitan seda filmi soojalt kõigile.

Peale kino hõrenesid meie read märgatavalt ja seega suundusime linna ainult 5-kesi. Avastasime, et Baribal on kella 2-ni lahti, seega lõime seal vähe aega surnuks. Piljard läks võrdlemisi kesiselt(minu mäng oli üsnagi heitlik ja ebastabiilne), aga see polnudki peamine.

Lisan, et teel Baribali, toimus ühe salajase mäe otsas(selle mäe, mis paikneb riiamäel kohtumaja kõrval) selline väikene vennastumine. Pmst meist keegi polnud seal varem käinud ja esimese asjana läksime seda mäge rüvetama. Rohkem ma siinkohal sellest ei räägi, kes teab, see teab.

Üleeile sain ma kirja!!! Nagu postkastis oli ümbirk, millel oli minu nimi peal ! Seda ei juhtu eriti tihti ja kui juhtubki, on see tavaliselt midagi, mis ma olen tellinud vms. Seekord oli aga erand. Kiri oli statistikaametilt ja selgus, et minuga tahetaks jälle eksperimenteerida. Aga see pole tavaline küsimustik, vaid seekord pean helistama kellelegi(nime ei avalda) ja kokkusaamise organiseerima. Tahetakse teada mida ma tean ja oskan, mis on ka ühtlasi uuringu nimi. Kirjas oli ka öeldud, et on väga oluline, et ma osaleksin ja et ma esindan sadu inimesi. Seega ma kasutan kindlasti võimalust, et näidata neid sadu inimesi heast küljest.

Inimene, kellega pean kokku saama on mulle võõras. Seega tegin laiaulatusliku taustauuringu Google näol. Tulemused olid hirmutavad. Inimene, kes mind küsitleb, õpetab mingid sotsioloogiat, aga ühtlasi ka enesekaitset ja karated. Facebooki pildil oli ta vibuga, seega ei ole see kõik väga julgustav.

Igatahes, kui ma mingil perioodil kadunuks jään, teadke, et süüdi on statistikaamet.

Solaarium

Pole siia juba nädal aega(minu nädal kestab 6 päeva) sõnagi kirjutanud. Ja seda mitte selle pärast, et mul polnud meeles, aga mul on olnud ääretult kiired ajad. Nüüd aga on need ajad möödas ja saab taas asuda oma rahulikuma elustiili juurde(mitte, et see rahulikum just rahulik oleks, aga ta on rahulikum).

Räägin siis kronoloogilises(loogilises) järjekorras, alustades sündmustega arvestustest. Kõige enam meeldisid mulle need arvestused, mis said kiiresti läbi(nad meeldisid mulle alles siis, kui nad olid juba läbi, aga asi seegi). Hinded tulevad, mis nad tulevad, aga ega see polegi peamine. Öeldakse ju, et õpime, et saada  targaks, mitte hinnete pärast - ja oi kui räigelt meile valetatakse. Näiteks võin tuua kasvõi füüsika arvestuse, kus oli selgelt näha, et TERVE klass oli kodus hoolikalt "õppinud" ja kõigil oli kodus tehtud väikene "kordamisleht", mis töö ajal ei lahkunud kordagi laualt. Seega võin julgelt öelda, et suur osa inimesi(julgelt enamus) "õpib" hinnete pärast, mitte targaks saamise eesmärgil.

Vene keelest nii palju, et minu plakat oli AWESOME!!!(ema tegi) Siiski, idee tuli minult ja  minu põhiplaan oli teha plakat, mis on kõige suurem. Oma rühmas see igatahes oli suurim, hõivates lahtirullituna ligi kahe meetrise osa tahvlist(ja seinast). Oleksin teinud suurema, aga ei leidnud rohkem tapeeti, seega pidin leppima sellise pisikesega.

Muidu hinde sain 4. Ljubof otsustas siiski minu jutule panna 13-st 10 punkti, mis polnud päris aus, arvestades, et jutu tõlkis ära inimene, kes nagu vene keelt lausa mõistab ja, et ma lugesin suure osa oma vihikust maha(muidugi mitte avalikult vaid vihik oli ikka peidetud klassivenna lauale...).

Üldiselt võin arvestuste nädala kohta öelda seda, et selle kõige meeldivam osa on see, et ta on läbi.

Autokool, trennid jms sujuvad ikka vanaviisi, et ilmselt pole mõtet nendel seekord väga peatuda ja ma saan edasi liikuda märgatavalt huvitavamate(vähemalt minu jaoks) teemade juurde.

Ma käisin solaariumis. Käisin seal esimest korda elus ja mulle täitsa meeldis. Igaks juhuks tegin ka pildi, juhuks, kui leidub inimesi, kes mind ei usu(jah, sellised inimesed eksisteerivad). Igatahes pikutasin selles samas masinas, ja peab tõdema, et seal oli hea ja soe lebada. Minu ostetud 8 minutit said isegi natukene liiga ruttu täis. Siiski, pean mainima, et mind häiris seal puhuv tuuleke, mida mul polnud võimalik välja lülitada selle masina liialt väikeste mõõtmete tõttu. Iga kord, kui ma üritasin, lõin küünarnuki vastu lage või seina ära.

Lisan ka seda, et minu masin ei teinud minuga eriti koostööd. Läksin oma tuppa, võtsin riided seljast, heitsin sinna pikali, tõmbasin kaane kinni ja vajutades START nuppu, ei juhtunud absoluutselt mitte midagi. Seega vajutasin uuesti - ikka ei midagi. Seega tegin ainuvõimaliku otsuse ja klõpsisin kõik leitud nupud läbi. Masin ei ärganud ikka ellu. Seega otsustasin panna püksid jalga ja kutsuda spetsialist. Mõeldud, tehtud. Tore tädi tuli ja tegi oma arvutis paar klõpsu ja ütles, et nüüd peaks töötama. Läksin uuesti masinasse, vajutasin seda stardi nuppu jaaaa ikka ei midagi. Vajutasin uuesti ja seekord vähe intensiivsemalt ja seekord läksid masinal lambid põlema. Edasi läks asju juba nagu lepase reega(ma mõtlen, et kõik läks hästi).
Minu eelnevad kogemused solaariumiga olid saadud vaadates mingid Final Destinationi, kus kaks tütarlast oma kastides ära põlesid, seega võib vist öelda, et minu retk oli vähe edukam.

Sellel pildil on tegemist väikese üritusega sõbra juures. Õhtu oli nii mõneski mõttes üsnagi produktiivne. Pildil on näha(vasakult paremale) tavaline lauaarvuti koos oma 19 tollise monitoriga, üsnagi tutikas läpakas, kõigest paar päeva vana telekas(ei mäleta mitu tolli täpselt) ja xBox. Muidugi on seal ka nii mõndagi lisavarustust näiteks iPod touch, 2 Guitar Hero plastik kitarri, 2 xBoxi pulti, telekapult, laualamp ja palju muud. Muidu aga saab öelda, et üritus oli tore ja seda võiks korrata. 

Rääkides nüüd sellest Defrage bändist, võin(suure saladuskatte all) öelda, et ma sain ka endale nende plaadi. Nimelt, see sõber kes ostis "laenas" mulle seda ja ma lasin need laulud iTunesi endale, et ka mina saan nüüd nautida sellelt albumilt rohkem kui ühte lugu. And so far so good.

Kolmapäeval on plaan minna mingi rahvaga kinno, et kui on keegi huvitatud, siis võtke ühendust. Ühtlasi võiks ka keegi tulla lagedale mingi ideega, et mida me vaatama läheks. Praegu on kindel ainult see, et läheme. Kes need meie on, mida ja mis kell me vaadata plaanime on veel täielik müsteerium.

Ja nende sõnadega lõpetan selle pika ja väsitava postituse, et olge ikka vinged ja tšillid edasi ja kõik, kes minu sõnu loevad, nendele suur respekt.  Järgmist postitust ei pea ilmselt nii kaua ootama, aga ma igaks juhuks ei hakka midagi lubama.

Arvestatav.

Ja ongi käes see suur ja kuri arvestustenädal. Ta on tegelikult juba vaikselt neljapäevast(minu jaoks) saadik kestnud. Ja peab mainima, et so far, so good, mis tähendab, et mata läks võrdlemisi hästi(kui võrrelda seda näiteks oma jala otsast saagimisega), aga ma üllatasin isegi ennast oma ajalooliste teadmistega.

Ajaloo sain ma nimelt 5-, mis näitab, et minu teadmised ajaloost on peaaegu kõikehõlmavad. Õppinud ma eriti polnud, aga see ei tähenda, et ma läksin arvestama täiesti ilma ettevalmistuseta. Minu hiilgav plaan oli see, et ilmun arvestusele relvastatuna mingi küpsisepakiga ja peab mainima, et see minu arvates töötas väga kenasti.

Ljubofile ma siiski ilmselt küpsist ei vii - ta peaks rõõmustama, kui ma arvestusele kurikaga ei ilmu(ma pole seda veel välistanud), aga ilmselt ma piirdun mingi plakatiga. Samas võib teha ka suure plakati, mida annab rulli keerata jne... Aga liigume edasi.

Ma kuulsin, et inimestele(tüdrukutele, kes olgem ausad on loodud ju mehe küljeluust, mehele abiliseks) ei meeldi, et ma kirjutan siia liiga palju jõusaalist... Nagu wtf?! Minu arvates on see ju üsnagi selge, miks ma sellest siia kirjutan. Nimelt, see on teema, mida ma valdan päris hästi ja seega saan siin näidata oma teadmisi and stuff. Kõik jutt ei peagi kõigile arusaadav olema. Ma näiteks ei saa päris tihti isegi aur, mida ja millest ma siia kirjutan... Aga kas see mind takistab?

Point on see, et kui ei meeldi, ära loe! Aga enne kui lõpetad lugemise, soovita seda ka sõbrale, äkki talle meeldib, sest lugejaid pole kunagi liiga palju.

Lisan ka selle, et täna hommikul(nagu minu jaoks ikka päris hommikul kohe) avastasin, et minu blogi on vaadatud 3 korda(muidugi praeguseks on see arv juba tõusnud). Nagu kas te pole aru saanud, et minu keskmine kirjutamise aeg on umbes kell 20:00(ise ükskord vaatasin, et see on kontrollitud fakt). Pole mõtet seda lehte hommikuti lugeda, sest mina ei viitsi sinna hommikul midagi kirjutada. Isegi siis, kui mul on kohutavalt palju vaba aega, ei sisusta ma oma hommikut Bloggeris, vaid pigem magan vms. Igatahes, minu mõte on see, et teil pole mõtet oma vaba aega minu blogis hommikuti sisustada, sest siis pole siia midagi uut oodata.

Liigume nüüd edasi homse kirjanduse arvestuse juurde. Praegu pole ma veel midagi vaadanud, aga õhtuks on oodata minu teadmistele selles vallas lisa. Olen küll lugenud läbi kõik raamatud(ise ka imestan), aga nagu rahvasuu räägib, on mul üldiselt vaja teadmisi Faustist, millest ma sain aru peaaegu sama hästi, kui ma saan kreeka keelest(mis tähendab, et ma ei mõistnud sealt "M"-igi). Seega otsustasin, et pean lisaks lugema kokkuvõtte, millest polnud samuti abi. Seega puurin ma täna veel vähe konspekti ja loodan, et sealt saan vastused oma(õpetaja) küsimustele.

Kirjutan ka sellest, et pühapäeval käisin klassivenna juures pannkooki söömas.... Tundub imelik, aga tõde on see, et eks ta oli kah vähe imelik. Siiski lisan, et peale klassivenna, oli seal ka 5-7 tüdrukut(sõltuvalt sellest, kui täpne mu mälu on). Igatahes koogid olid maitsvad ja seltskond kena, seega võib öelda, et üritus oli kordaläinud ja loodan, et see ka kunagi kordub.

Täna puutusin Lõunaka ees kokku mõne liikmega bändist Defrage. Tulid uiskudel minu juurde ja küsisid, kas on minutike aega. Vastasin, et on. Kutt hakkas väga kiiresti(kui ma ütlen "väga kiiresti", siis ma ka mõtlen väga kiiresti, sest mina sain aru umbes igast kolmandast sõnast) seletama, kus nad on soojendusesinejad olnud ja mis asjadel osalenud jne. Igatahes lõpus ta pakkus oma plaati osta, millest ma keeldusin, aga sõber mitte. Tema oli tark ja soetas albumi 10€-ga. Kodus kuulasin neilt ühe laulu ja siis hakkasin kahetsema, et ise seda albumit ei ostnud. Imo on kutid väga andekad ja nende muusika on lausa muusika mu kõrvadele., seega kui keegi tuleb teile kuskil parklas Defrage plaati müüma, siis palun, olge targemad kui mina ja ostke see plaat ära. Loodan vaid seda, et sõber laseb mul enda omast koopia teha.

Lisan ka nende laulu lingi. Loodan, et nad ei pahanda.

http://www.youtube.com/watch?v=8RJm-6kBg10

FIFA 11

Praegu kirjutan Kevini läpakast, seega on minu õigekiri üsnagi kesine. Lisaks olen kergelt ebaadekvaatses olekus, seega pole minu mõtted ilmset kõigile ja kõigele eriti arusaadavad. 

Kirjutan praegu, kuna pole veel sellises olekus blogisse mingit jälge maha jätnud. 

Alustan(ja tõenäoliselt ka lõpetan) sellest, et täna oli hoki. Ilmselt te teadsite ka sellest, sest ma eelmisel korral juba kirjutasin sellest. Peab mainima, et mulle ei meeldi see, mis ma siiani olen siia kirjutanud, seega palun, ärge mind ainult selle tekstri põhjal arvustage!

Põhiküsimus, mille üle täna inimesed pead vaevavad on see, kas FIFA 11 on parem Kevin, Matthias või Brandon. Kindlalt võin öelda, et mina see pole, seega jääb tsempioni otsustamine teiste kaela.

Lisan ka seda, et täna pokkeris mina kaotasin ja olen oma rahadega negatiivis. Mitte küll palju, aga asi on põhimõttes ja seega ma olen miinustes. Mäkis läks mul täna(kahe külastusega) nii kuus korda rohkem raha, kui pokkeriga.

Aga nüüd tagasi sinna FIFA poolele. Mina isiklikult arvan, et meie tsempion on Kevin, kellel on ka koduväljaku eelis ja kes on ka ainus, kes teab, kuidas mängida PS3 peal. Meie teised mängijad on siiani mänginud ainult arvutis. Seega on minu arvamus üsnagi kenasti põhjendatud.

Nüüd räägin sellest, et üks sõber oli täna kadunud. Mitmed inimesed võtsid minuga ühendust, otsides seda inimest, aga lõpuks asi lahenes iseenesest, kui see otsitav inimene ärkas üles ja leidis ennast kodust. Oma sõnade jõrgi tal polnud õrna aimugi, kuidas ta sinna sattus ja ka teised inimsed polnud tega eelmisest õhtust saadik näinud. Igatahes selgus, et ta telefon oli kadunud ja ta magas kodus. Seega võib öelda, et asi lõppes õnnelikult.

Pöördudes tagasi FIFA poole mainin ka selle ära, et Matthias lõi penalti mööda. Nagu WTF, kuidas saab selle mööda lüüa?!

Igatahes mina olen kokkuvõttes Matthiase poolt(kuna ta lubas avada ühe gini oma võidu puhul), aga ma siiski arvan, et Kevini võidulootused on kõige suuremad.

Praegu sai keegi kollase ja mul pole õrna ainugi, kesse oli(aus olla, siis ei huvita ka).

Nüüd on idee natukene sellist juttu ajada, mis ei nõua mult ainult nähtud asjada kirjeldamist, seega ma jätkan rääkimist meie bussiliikulse teemadel. 

Mina isiklikult olen üsnagi rahul meie praeguse bussisüsteemiga, aga tean inimesi, kes elavad kohtades, kuhu(või kust) ei saa bussiga mitte kuhugi. Üldiselt ma arvan, et see süsteem ei muutu ja kedagi(sealt bussifirmast) ei huvita, kas mõned üksikud inimesed saavad bussiga tööle vms.

Räägin ka seda, et täna hokis kohtusin Madli ja Madlega(ühega neist ma olin juba kohtunud, aga ei tea nime järgi kummaga) ja nagu alati, on uued tutvused väga meeldivad.

Minu tänase kirjutise eesmärk on tõestada, et ka üsnagi vintis peaga saab kirjutada mõistlikku juttu(ilmselt ma kukun selles suhtes läbi). Võin ka rääkida sellest, et minu parema käe keskmise sõrme tipu parem pool on liigse saalihoki tulemusena üsnagi õhukeseks kulunud. Lausa nii õhukeseks, et lausa valus on. Ja mitte ainult vaadata, aga ka proovides midagi kätte võtta.

Kuna mul praegu sai tõesti mõte otsa ja ma olen oma kirjutisega üsnagi rahul(oleks ma kainem, mulle absoluutselt ei meeldiks see, mida ma siia olen kirjutanud, aga positiivne on see, et praegu mind see absoluutselt ei huvita.) Mulle ka ei meeldi see, et Kevini klaviatuuril on sulud ühe võrra nihkes, seega kirjutan ma siia alati võrdusmärke jms, et kui neid leiate, süüdistage Kevinit.

Aga praegu kõigile igati kehva ja masendavat elu soovides,

MINA.

Kala lendas keldris ribadeks.

Pffff....

Ma tõesti üritan siia midagi kirjutada, aga minu mõte on lihtsalt praegu nii aeglane, et jääb isegi kurvis pidurdavale teole alla...

Sina lugesid praegu ühe rea, aga minu jaoks on möödunud juba oma 5 minutit, seega proovi palun panna ennast minu olukorda, kus peab kirjutama absoluutselt mitte millestki, aga seda peab siiski tegema huvitavalt. Kui ma hakkaksin siin mingit random bs-i ajama, ei viitsiks seda isegi mu oma ema lugeda(ma loodan, et ta seda ka praegu ei loe, aga igatahes...).

Mulle ei meeldi see, kui keegi kirjutab blogi nii, nagu kirjutaks ta päevikut(see tähendab, et kirjutab lihtsalt sellet, mis päeval tegi jms. Kogu blogi mõte on(imo) teiste meelt lahutada ja võibolla ka teistele millegi kohta informatsiooni anda vms). Ja seega jõuan ma selleni, et mulle ei meeldi mu blogi, kuna ma olen viimasel ajal hakanud väga palju sellist mõttetut teksti siia panema. Kui ma kirjutan täpselt seda, mis ma eile vms tegin, siis ei ole teistel inimestel väga mõtet seda lugeda, sest olgem ausad, selline jutt on väga kuiv ja igav. Ma ei taha öelda, et mul elu oleks selline, aga kui ma kirjutaksin pmst nagu nimekirja, et mida ma täna tegin jms, siis see ei tunduks nii meelt lahutav.

Ja nüüd edasi liikudes... 

Alustan sellest, et mingi aeg tagasi(hakkab peale) käisin kinos. Film oli Real Steel, mis oli(nagu oodatud) täitsa huvitav vaadaata, aga muidu täielik jama. Ma ei taha öelda, et mulle see film ei meeldinud, aga see oligi(täpselt nagu minu blogi) põnev vaadata, aga absoluutselt mitte mingit sisu. Kinos oli meid 7-ne seltskond, seega mina olin sunnitud ostma TAVALSE pileti, mis oli 4.15€. Olek tulnud ka Andreas, oleks saanud osta 2 kambapiletit, mis oleks teinud minu pileti hinnaks 3.50€. Seega plaanin ma oma 65 senti Andreaselt sisse kasseerida.

Tänane hoki oli üsnagi tavaline. Mis tähendab, et ma sain keskmisest rohkem palliga(ja Brandoniga) pihta. Minu muidu kaunile kehale lisandusid ilusad pallimustriga sinikad(ma vähemalt usun, et nad sinna ilmusid, aga ma ei saa veel kindlalt öelda, sest ma pole kontrollinud). Gill(mingi osav vilistlane) ei olnud täna oma tavalisel tasemel, seega saime ka meie, lihtsurelikud vahel palli puutuda. Eneli oli võtnud kaasa oma kodustatud Hollandlase(kes ei ole kreeklane), kes oli ilmselt mingit hokit varem mänginud(aga mitte saalihokit). Nimi oli tal Nick, et tulge homme ka hokisse ja saage tuttavaks.

Tekitasin ka Brandonile raskeid kehavigastusi. Kutt jooksis seina ääres palliga ja ma sõitsin talle küle pealt sisse, jättes talle valiku, kas ta jääb seisma ja loovutab palli või osaleb laupkokkupõrkes postiga. Ta valis selle viimase, seega järgmisel hetkel nägin teda siruli maas lebamas. Ja pean mainima, et see tekitas kohe hea enesetunde :D Igatahes hakkas see mulle meeldima ja paar minutit hiljem jooksin ma talle uuesti otsa ja ta lõpetas jälle põrandal. Kolmandat korda ma enam seda üritanud, sest siis oleksid inimesed juba midagi kahtlustama hakanud.

Pärast siiski tegime Brandoniga ühe sõbraliku piljardi(mina kaotasin). Võiksin leida väga palju erinevaid veenvaid ja vähem veenvaid põhjuseid minu kaotusele, aga ma lihtsalt ei hakka sellega vaeva nägema ja ütlen, et täna pidin tunnistama tema paremust. See aga ei tähenda, et see ka järgmine kord nii oleks.

Pealkiri on seekord pühendusega ühele toredale neiule Tallinnast, kelle idee oli see "kala lendas keldris ribadeks". Isiklikult mulle tundub see natukene  imelik, aga eks see lause ütleb ka inimese kohta midagi. 

Lihtsalt lisan, et see polnud siin mitte mingis mõttes pahasti mõeldud(isegi, kui oli öeldud). 

Kõndivad surnud.

Mõtlesin, et kirjutan selle endale siia üles, et siis äkki ei lähe meelest. Pühapäevast hakkab the Walking Deadi teine hooaeg, mis tähendab, et alates esmaspäevast, on see juba internetis saadaval. Samas järelemõeldes, on siia meeldetuletuse kirjutamine üks minu kehvemaid ideid, kuna ma ei loe oma postitusi. Ma ei loe neid isegi siis, kui ma olen nende kirjutamise lõpetanud.
Kui ma siiski juhuslikult satun seda lugema, avastan, et teemad pole eriti hästi üksteisest eraldatud, mis muudab minu jutu pointile pihta saamise keeruliseks ise mulle endale.

 Liikudes edasi, räägin, et tänases selja(ja triitsepsi) trennis oli päris võimas tunne. Lõuatõmbeid(laia haardega, mitte neid tavalisi kergeid) loendasin mina 9(Kevin loendas 8), mis ületas minu eelmist rekordit 4 võrra. Ei saa ka just öelda, et pole tükk aega teinud, sest viimati tegin neid lõuatõmbeid neljapäeval. Sarnane lugu on rööbaspuudel surumisega. Varem nägin kurja vaeva, et teha kasvõi  6 tükki. Täna esimese seeria ajal tegin 7. Avastasin, aga, et jõudu jäi väga palju üle ja järgmise seeria ajal pigistasin juba 14 tükki. Kolmandast ma väga midagi enam ei oodanud(sest olin arvamusel, et olen väsinud), aga siiski surusin seal 15 tükki. Seega suurendasin isiklikku rekordit umbes 250% võrra :) Selle üle võib juba uhke olla.

Koolis avastasin, et minu telefoni vibra ei tööta, mis tähendab, et mingi kõne korral pean ma lootma jääma ainult helile. Helin on mul üsnagi vaikne ja arvestades seda, et õues on mul tavaliselt mingi muusika kõrvas, pole ma enamasti suuteline nendele kõnedele reageerima. Siiski on mul ka sellele lahendus, nagu ma täna bussis avastasin. Tuleb lihtsalt aru saada, kuna enamus inimesi, kes paiknevad sinu läheduses, sind imelike nägudega põrnitsema hakkavad(eriti kurjade nägudega on tavaliselt üle 120-aastased vanamammid, kellel on isegi paha tuju kurgi hinna tõusu pärast). Kui on juba tajuda, et inimesed vaatavad sind rohkem, kui on viisakas ja kohati isegi naeravad(jah, naeravad teise õnnetuse üle), oleks targem oma mobiiltelefoni kontrollida.

Lisan sellise õnneliku uudise, et ma ei pidanudki vene keeles oma jutustamist vastama!! Ljubofile oli ilmselt minuga niivõrd lähestikku istumine ikka väga vastumeelne, muidu ta poleks jätnud kasutamata võimalust mulle järjekordne kena kolmekene sinna päevikusse väänata. Järgmine tund on neljapäeval, millest ma olen sunnitud õppesõidu(hambaarsti vms) tõttu suuremalt jaolt puuduma. Seega on ees selle aasta esimene vene keele tund, mida ma lausa ootan.

Titooova Ljuboff-boff-boff-boff !!!!

Normaalne.

Nonii, pole siia midagi korralikku juba mitu päeva kirjutanud ja ilmselt pole ka tänane kirjutis mingi eriline meistriteos(see ajas rändamise teooria vms oli minu arvates päris võimas kirjutis). Igatahes liikudes edasi, võib öelda, et aeg on möödunud üsnagi sportlikult. Jõmmis läks pühapäeval kenasti 3 tundi. Nagu 3 TUNDI! Tavaliselt piisab 1.5st tunnist, aga ei, mitte seekord. Midagi erilist ei teinud, aga võtsime rahulikult.

Laupäevane saalihoki oli üsnagi kesine hoki poolest, aga muust väga vajaka ei jäänud. Lõin kellal patarei välja(jalgpalliga, mis oli samas ka võrkpall) ja selle tagasi saamine oli juba keerulisem. Jama seisnes selles, et isegi, kui võtsin pingi alla ja Roland seisis pingil ja tegi pätti, ma vaevu ühe käega ulatusin kellani.

Igatahes suure pusimise järel saime kella alla. Panin patarei tagasi ja siis algas raskem osa. Kell oli vaja tagasi saada. Igatahes sama jama algas uuesti. Turnisin sinna otsa ja ei ulatunud selle konksuni. Siis hakkas Roland vibama seal talla all ja sadasime mõlemad saali põrandale pikali. Ootasin, et saan kohe kellaga ka pihta, aga üllataval kombel jäi kell seinale. Ei tea, kas see oli jumalik sekkumine või lihtsalt joppas, aga kell jäi igatahes sinna üles. Ja ripub seal tänapäevani.

Tänane hoki möödus vähe hokisemalt. Midagi eriti mainimisväärset polnud. Sain korra palliga otse p33nisesse, mis kergelt öeldes oli täitsa valus. Siniseks siiski ei läinud(pärast kontrollisin), seega ootan ja loodan täielikku paranemist lähimate tundide jooksul. 

Ja jälle vaatan seda teksti ja see tundub haletsusväärselt lühike. Ma tean, et ma suudaksin seda kõike nii 10 korda pikemalt kirjutada, aga ilmselt muutuks see mõttetu blogi, mida lugedes sajad inimesed oma aega raiskavad, veelgi igavamaks. Ja olgem ausad, te raiskaksite siis siin 10 korda rohkem aega. Ühtlasi proovin ka mina oma aega kokku hoida ja mul sai mõte jälle otsa ja ma jälle kirjutan, et mul sai mõte otsa ja ma arvan, et tänaseks on kõik.

Väga ebameeldivat õhtut,

Kõigile...                  peaaegu...