Luuletus

Kauaoodatud ood kunstile. Lõpp on suts puudu. Kuna youtube ei tunnistanud minu video formaati, siis ma pakun teile praegu sellist versiooni.

Rape the Beier week continues.

Alustasime selle projektiga juba ammu. Pikemat aega oli plaan vahetada tahvli ees vastajad ära. Neile, kes ei tea, beier kutsub iga tund nii 3-4 inimest vastama. Me olime arvamusel, et tal ei ole näod ja nimed eriti süstematiseeritud, mis tähendaks, et väga vahet pole, kes vastama läheb. Seega, kavandasime masterplaani, et kui ta kutsub mind vastama, läheb klassivend ja vastupidi. Tükk aega olime mõlemad küsimata juba, et asi oli ainult aja küsimus. Plaani oli klassile selgitatud, et nad seal vale vastaja peale protesteerima ei hakkaks ja kõike untsu ei keeraks. Siiski, kui öeldi klassivenna nimi ja mina kohe püsti tõusin, ei suutnud osa rahvast ennast talitseda ja näitas üles kahtlast käitumist. Läksin siis tahvli juurde ja hakkasin antud teemal jutustama. Teema oli erakordselt lihtne. Kui ma lõpetasin, ütles Beier, et tubli, Kristen, viis. Ma olin sellest natukene üllatunud ja kuna ma ei oodanud sellist vastust, siis ei olnud mul ka head comebacki. Õnneks ta minu käest ei küsinud, et miks ma kellegi teise eest vastasin, vaid küsis otse selle kuti käest, kelle asemel ma läksin, et miks ta ei vabandanud. Selle küsimusega ei osanud klassivend eriti midagi vastata ja tegi ainsat asja, mis tundus loogiline, ja sattus paanikasse. Vastus oli midagi umbmäärast ja mitte eriti paikapidavat. Siiski, lõppes kõik väga hästi (vähemalt minu jaoks). Mina sain viie ja respekti beierilt, samas kui teine kutt pidi teema järgi vastama ja sattus beieri musta nimekirja.

Projekt number kaks. See juhtus kohe järgneval tunnil, mis oli ühtlasi ka viimane kunsti tund ever. Eelneval õhtul lõime Keviniga aega surnuks ja mingil hetkel otsustasime, et me ei viitsi õppida järgmist kunsti teemat. Seega tegime esimest asja, mis pähe tuli ja tegime luuletuse. Luuletusse kaasasime nimesid õpitavast teemast ja üritasime panna sisse mõtte, et meil on kahju, et kunst lõppeb. Muidugi, mõeldes eesseisva arvestuse peale, mul sellest nii kahju polegi. Aga lõpptulemus sakkis kohutavalt, mis tähendas, et me olime sellega täitsa rahul. Esialgne plaan oli see, et kui kumbagi meist vastama kutsutakse, siis läheb see vastaja ja loeb klassi ees selle luuletuse ette. Beier aga jättis viimase tunni puhul vastamise ära ja oligi meie suurepärasel plaanil kriips peal. Pidime ruttu lagedale tulema uue plaaniga, sest meil oli luuletus ja me ei soovinud seda raisku lasta. Kuna mul polnud soovi tõsta niisama kätt ja öelda, et õpetaja, ma jubedalt tahaks teile luuletust lugeda, siis oli see klassivend, kes tõstis käe ja ütles, et MINA tahan jubedalt luuletust lugeda. Beier oli järjekordselt suts hämmingus ja tahtis minult seda lehte ära rabada, et luuletust ise lugeda, aga ma keeldusin sellest loobumast ja läksin hoopis ise klassi ette (jälle....), et rahvast üllatada. Beier oli vist minuga seal üsna rahul, sest ta isegi naeris rahvaga kaasa, mida ei ole vist keegi varem näinud (rahvas on näinud teda muhelemas, aga naemas ...). Lõpetuseks küsisin, et kas ma pean ikka arvestusele minema, millele ta vastas, et pean küll. Aga ta pani mulle ja kaasautor Kevinile viied. Seda me ei osanud ette näha ja ega see meile midagi head ei teinud ka, aga ikka on tore saada natuke tunnustust. Kuna oli rahvast, kes minu esitust filmisid, siis on oodata siia varsti ka viodeoklippi.

Luuletus:

Ood kunstile

Eesti kunst, kahekümnes sajand,
oli meil seda nüüd siis vaja?
Adamson-Eric, Andrus Johani,
oleme nüüd jõudnud selle traagilise kohani,
kus kunstiajalooga on kogu moos
ja me enam ei pea teadma, kes on Enn Põldroos.
Nagu kunagi tõenäoliselt ütles Viiralt,
mul on tõesti kahju, siiralt,
et me enam eal ei kohtu,
aga ilmselt leiame ka selle vastu rohtu.
Ja kuigi mul seda tunnistada on häbi,
ma ikka ei tea, kes on Konrad Mägi,
aga väike päkapikk akna taga nägi,
et seda ei tea ka Siim-Sander Sägi.

Kuna teisipäeval ootab mind arvestus kunstis, siis võiks kiiremas korras tulla lagedale mõne uue vinge plaaniga, et saada kunstis ikka täie raha eesti. Kui kellelgi on mõningaid häid ideid, siis jagage neid ka minuga ja kui kellelgi on mingit suur ja karvast kostüümi, siis võiks seda ka minuga jagada, sest niisama jälle maikaga minna tunduks viimasel aastal kuidagi lahja.

Ja ma tahaks tänada kõiki, kes tulid ja ballil minu soengut mõnitasid. Te olete super!

Doing shit so you don't have to.

Enne, kui te seda postitust loete veenduge, et olete tutvunud kindlasti eelmisega. Ma mõtlesin, et ei hakka ühte monsterpostitust tegema ja selle asemel lõpetan eelmise ilusti laibaga ära ja jätkan seda vähe värskemate teemadega.

Eile käisin seda kõige viimast Twilighti filmi vaatamas. Ja pange tähele, et see tekst võib sisaldada ka spoilereid, aga kuna mul on tunne, et minu lugejaskond on täies koosseisus kõik raamatud rohkem kui ühel korral läbi lugenud, siis te ilmselt selle pärast ei muretse. Igatahes, nagu oligi oodata, film sakkis täiega. Ja ma ei ütle seda selle pärast, et ma oleksin mingi heiter, vaid selle pärast, et ta tõesti sakkis. Filmi kogu point oligi selline, et kui eelnevas osas said peategelased lapse, siis selles osas mingi a'la peretuttav nägi seda last ja arvas, et nad on lapse vampiiriks muutnud, mis on seadusega keelatud. Seega koguti mingi tunnikesega kokku selline suurem armee (mõlemad osapooled kogusid armee). Seadust tulid ellu viima vist itaallased, kelle suhtumine oli vägagi mõistev. Mingil hetkel läksid läbirääkimised untsu ja pmst kõik said surma. Siis selgus, et tegelikult kaklust polegi veel toimunud ja kõik tegevus, mida meile näidati viimase 15minuti jooksul oli mingi potensiaalne tulevik, mida üks nö "hea vampiir" näitas pahade bossile. Kuna selles tulevikus sai ka see boss surma, siis käitus ta üsnagi mõistlikult ja võttis oma väed kaasa ja läks koju. Siis elasid kõik õnnelikult edasi.

Nagu ma juba mainisin, siis ma ei olnud sellest eriti vaimustunud. Kokkuvõttes ei muutnud see film mitte midagi juba valitsevas olustikus. Tegemist oli lihtsalt väikese arusaamatusega, milles jõuti sõbralikult kokkuleppele. Ootasin, et kuna tegemist on viimase filmiga, tuleb see üsnagi epic, aga selgus, et ma eksisin. Epicuks ei saa seda mitte kuidagi nimetada. Kohati jäid mulle mõned kohad arusaamatuks, sest ma polnud raamatut lugenud, aga õnneks oli minu kaaslane lahkesti nõus mulle need kohad lahti seletama, mistõttu olin ma hiljem suuremas segaduses kui alguses. 

Kui keegi peaks veel kunagi sellist filmi kinos näitama, siis võtke teadmiseks, et ma tulen isiklikult teie juurde ja viskan teile selja tagant külmutatud pitsaga kuklasse. Olen kuulnud, et see on päris valus, aga kui soovite omal nahal teada saada, siis laske käia ja tehke uus sarnane film. I dare you!

Enne, kui ma alustasin eelmist postitust, olid mul suured plaanid siia kirjutamisest, aga tundub, et täna ma rohkem ei viitsi siia kirjutada. Tuleb vaid loota, et ma suudan ennast tulevikus kokku võtta ja siia tihedamini ja paremini kirjutada.

Aa ja lisa eelmisele postitusele, et see kohalik strippar ballil oli natukene liiga vana meie keskmise ballikülastaja jaoks. Seega olgu see õppetunniks, et ei saa põrsast kotis osta ja tuleb ikka kaup üle vaadata enne, kui ta sadade inimeste ette lavale saadetakse.

Laupäeval lähen tõenäoliselt loomaaeda.

Meil on aega veel.

Alustan seekord kirjutamist eelnevast õhtust. Nagu tõenäoliselt siin enamik lugejaid teab, toimus eile Treffneri ball. Mul on tunne, et enamus minu lugejatest olid seal esindatud ja seega saavad loodetavasti kenasti aru, mis ma mõtlen. 

Kõik oli ette planeeritud ja peab vist tunnistama, et suht kõik läks plaanipäraselt. Olime ise ka üllatunud, sest tavaliselt asjad ei kulge nii, nagu nad peaksid. Mina olin igatahes üritusega üsnagi rahul. Olid mõned osad, mis jäid suts kripeldama, aga kokkuvõtlikult mulle meeldis. 

Jõudsin otsusele, et ma siin pigem kirjeldan balli ja räägin vähem oma isiklikust kogemusest.
Kõige suurema elamuse sain ma koogist, mis oli tehtud täpselt nii nagu veneajal - ehk kohutavalt. Maitses see nagu margariin ja ohtralt suhkrut, mistõttu peale esimest kohte ampsu oli tugev soov ülejäänud ports vastu seina visata ja põgeneda vastassuunas.
Nüüd tahaks öelda, et vähemalt oli vinge tantsida, aga iga kuradi kord, kui mina tantsupõrandale selle kavatsusega jõudsin, oli sealt puud muusika, mille järgi oleks olnud reaalne ennast liigutada. Alati oli seal kas mingi kutt kidraga või lihtsalt vaikus. Oleks ikka võinud rohkem standardtantse olla.

Positiivsest nii palju, et kõik oli vähemalt ajakavas. Üllatus oli tõesti suurepärane. Siiski oleks siis võinud vähe volüümi juurde keerata, sest Beierit oma argliku häälega ei olnud kohati kuulda, kui keegi otsustas teme rääkimise ajal näiteks hingata. Aga Beier esines kenasti ja tundus olevat täitsa omas elemendis seal laval. Luuletusi ma kahjuks eriti ei kuulnud, aga teda oli täitsa tore vaadata ka.

Kui ma juba mainisin, et ballina ei olnud see just kõige õnnestunum, siis üritusena mulle see täitsa meeldis. Seal oli meeldiv viibida ja ei saa just öelda, et oleks igav olnud. Jäin oma suurepärase kaaslasega samuti rahule ja lisaksin siia isegi pildi meist, aga ma ei julge, sest ma kardan, et ta kägistaks mind une pealt. Ja sellest oleks tõesti kahju, sest ma arvan, et Beier ei võtaks minu surma piisavalt hea põhjusena arvestuselt puudumiseks.

Suts enne balli käisin ka Biomeedikumis laipa näppimas. Ja täpselt seda see ka endast kujutas. Kevini õde smuugeldas meid sisse (Aitäh!) ja juhatas meid mingisse ruumi, kus oli juttude järgi laip, mida rahvas käib niisama torkimas. Seal oli aga kahjuks juba tund sees ja esimese aasta arstitudengid olid karjaga kogunenud ümber ühe võrdlemisi limase keele. Nägin seal tuttavaid nägusid, sest pooled olid seal endised treffneri õpilased (jou neile). Ega siis meiegi saanud välja näidata, et me laibast midagi ei tea. Seega panime kummikindad kätte ja asusime aktiivselt seda surnukeha suvakatest kohtadest targa näoga torkima. Selgus, et kui olla 1.5 aastat surnud, siis muutud sa üsnagi kuivaks ja kõvaks. Seega ainus pehme osa temas oli kops. see oli selline mõnus, pehme ja vetruv. Suud näiteks ma tal lahti kangutada ei suutnud. Proovisin küll, aga ta võitles visalt vastu ja lõpuks pidin tunnistama lüüasaamist. Kõrvalt lauast vaadati meid üsnagi uskumatute nägudega, sest ma arvan, et meie uurimismeetodid polnud päris standartsed. Lõpuks tulid tudengid meie laiba juurde ja me läksime näppima nende laual asuvaid inimosi. Kõige vingem oli keel. See oli julgelt üle poole kilo ja väga limane. Ilmselt seda hoiti kuskil lahuses, sest ta nägi erakordselt värske välja. Kui te kujutate ette keelt, siis teadke, et teie kujutis ei jõua tegelikkusele lähedalegi. Sain ka tõelist aju näppida. Ka see oli kuivanud, aga see ei ole oluline. Sain selle oma "to do"-listist maha tõmmata.

Voeh!

Viimasest postitusest on möödunud rohkem aega kui mulle meeldiks, aga siin ma nüüd olen. Maailmalõpp on kõigest kuua aja kaugusel ja sünnipäev on kuu + 1 päev. Tuleb loota, et iidsetel maiadel sai lihtsalt kivid otsa ja nad eksisid. Kuna nad ei arvestanud liigaastaid, siis oleks pidanud maailm lõppema juba 7 kuud tagasi, aga me oleme ikka siin. Tegelikult arvestasid maiad aega b'ak'tunides, mis on võrdne 144 000 päevaga ehk umbes 394 aastaga. Täis saab 21. dets. kolmeteistkümnes baktun , mis tähendab, et lihtsalt tuleb neil uus peale. eelmise baktuni vahetusel ei toimunud mitte midagi ja ma isegi uurisin, et tol päeval ei toimunud ajaloos mitte midagi huvitavat. Seega tundub, et meil pole karta midagi.

Käisime mingil ajal klassiga Tallinnas teatris mingit etendust vaatamas. Mulle nimie ei tule meelde, aga võin mainiga, et etendus oli väga pikk. Kestis oma 3.5 tundi ja need olid väga rasked tunnid, sest selgus, et toolid olid seatus mõeldes inimestele, kellel ilmselt polnud jalgu. Tahaks nüüd öelda, et bussisõit oli vähemalt lõõgastav, aga kahjuks ta ei olnud. Ka seal ei olnud eriti mõeldud inimestele, kel pikkust üle meetri ja see tähendas, et taas polnud jalgu kuhugi panna. Kui tavaliselt arutame bussis kõrgemat intelligentsi nõuvaid küsimusi, siis seekord jäi ka see vahele, sest suure ebamugavuse tõttu kulus kõik veri jalgade mitte krampi tõmbumise peale ja keerulisemate ajutegevuste jaoks lihtsalt ei jäänud enam midagi alles. Koju saime  alles suts enne kella kahte ja see tähendas, et järgnev koolipäev oli raske mitte uinuda. Aga samas on see probleem peaaegu iga päev.

Nägin ära ka uue Bondi. Kui vanades bondides oli keskendutud filmi awesomiks muutmisele, siis uuemates on juba rohkem stoorit. Vanal ajal elasid kurikaelad õõnsates vulkaanides ja bondil oli auto, mis muutus vajadusel alleelaevaks, siis seekord erilisi tagaajamisi ei toimunud ja kurikael elas oma saarel, mille ta oli mingi nipiga kohalikust elanikkonnast tühjendanud. Bondil ei olnud ka erilist tehnoloogiat. Kui vanasti sai ta plahvatavaid pastakaid ja nähtamatu auto, siis seekord sai ta ainult relva, mis reageerib üksnes tema käejäljele ja pisikese raadiosaatja, mida ei oldud viitsitud isegi näiteks käekella sisse peita. Seega, tehnoloogilisest küljest jättis see film üsnagi palju soovida, aga kuna stoori arenes kenasti edasi, siis peab tunnistama, et filmilist väärtust oli sel korral rohkem kui tavaliselt. Kokkuvõttes oli üsnagi rahuldav 50 aasta tähtpäeva film. Tuli kohe tuju hakata neid otsast vaatama, aga see jääb ilmselt tulevikku, sest praegu on kiired ajad ja on raske leida nii palju vabu tunde, et neid kõiki näha.

Ja ma arvan, et tänaseks ongi kõik ja loodan, et järgmist postitust ei pea te nii kaua ootama. Ma loodan ka, et ma ise ei pea nii kaua hoogu võtma selle järgmise postituse jaoks ja vabandan viivituse eest. Aga lihtsalt juhtus nii, et ei toimunud eriti midagi, mis oleks väärt siin internetis ruumi raiskamist ja see mis juhtus, ei ole jutt nii laiale avalikkusele.

Olge tublid ja kallistage ennast !

Jälle kooli...

Vahepeal on möödunud meeldiv arvestusnädal ja vähe meeldivam vaheaeg. Oma jutuga alustan siis kronoloogilises järjekorras kuskilt arvestuste kandist.

Võin uhkusega öelda, et minu mata arvestuses oli ainult 1 viga. Ma veel täpselt ei tea mis see viga oli, aga ma tean, et ta oli seal. See tulenes ilmselt liiga kergest tõenäosusest ja muudest asjadest, mis ei hõlmanud siinuseid. Oli meeldiv kasutada matemaatikas üle pikkade aastate ka numbreid. Hakkasid teised juba vaikselt meelest minema. Minu suhe pole nende x-ide ja tangensitega eriti soe, sest nad tavaliselt annavad mulle vastuse, mis erineb kõikide teiste vastustest selles suhtes, et ta on vale.

Füüsika arvestus oli seekord esimene füüsika, kus ma ei kasutanud abimateriale, mis kujutavad endast väikest paberit rohke informatsiooniga asjadest, mis on täpselt töös. Seekord proovisin lahendada töö oma peaga ja peab tunnistama, et Härra R-i töö oli pettumustvalmistavalt lihtne. Minu (ja ka teiste) arvates olid mul kõik vastused ja lahendused õiged, mis peaks mulle tagama vähemalt 3+.

Mingil ajal oli ka bioloogia arvestus, kus tegime klassivennaga challenge, et kes suudab töös mainida rohkem sõna "majakas". Mina võitsin 4ga. Eriti kõrget hinnet ma sealt ei oota, aga loodan, et õpetajal on minu tööd lugedes piisavalt lõbus, et ta mulle väga madalati hinnet ei pane. Igaks juhuks kirjutasin töösse ka Dark Knighti lõpukõne: a'la biotehnoloogia on tehnoloogia, mida me väärime, aga mida me praegu ei vaja jne...

Kirjandus oli suuline, seega oli see juba algusest saadik kindel 5. Selleks ei pidanud isegi õppima ja seega ma ei hakanud mingi konspektiga isegi jändama ja läksin sinna niisama juttu ajama. Õnneks läks kõik täpselt nii nagu plaanitud.

Vaheaeg möödus väga kiiresti. Mäletan, et läksin reede õhtul magama ja täna ärkasin üles suure peavaluga ja avastasin, et ongi juba homme kooli vaja minna.

Eile näiteks käisin kinos õudukat vaatamas. Kui keegi plaanib minna seda veel vaatama, siis teadke, et see järgnev lõik sisaldab spoilereid. Ma filmi nime küll ei mäleta, aga tean, et see oli õudukas. Enne filmi lugesin kellegi teise muljeid, kes rääkis, et tegu on ääretult õudsa filmiga. Umbes poole filmini pidin taga nõustuma. Siis kruvis kenasti pinget ja sisaldas palju ehmatuskohti, mis panid kinorahva karjuma. Film oli alla 14 keelatud ja minu kõrval istusid kaks väikest tüdrukut, kes pidid sisse saamiseks dokumenti näitama. Nendele oli küll film piisavalt õudne, sest nad kiljusid korduvalt ja vahepeal piilusid ka sõrmedevahelt natukene ekraani, aga mulle tundus, et kokku nad üle 10 minuti seda filmi ei näinud ja seegi oli kahe peale kokku. Aga kahjuks pean tõdema, et filmi lõpp vajus ära ja ei olnud enam jube vaid kohati isegi naljakas. See nagu maandas pingeid ja abiks ei olnud ka see, et kõik oli väga etteaimatav ja kui lõpuks peretütar ülejäänud pere kirvega mõrvas, siis ei olnudki muud teha, kui kehitada õlgu ja öelda meh. Filmi alguse põhjal ootasin rohkem, aga ei saa öelda, et oleks kehva film olnud, sest kokkuvõttes jäid isegi mul jalad kergelt sudisema.

Korra sai ka käidud lauamänge mängimas, mis tähendas, et me ostsime ühe uue mängu. Pean tõdema, et lauamängud on kuradi kallid. Igatahes, ostsime üsnagi toreda mängu ja esimene mäng ma kohe kaotasin suurelt. Teine mäng ma juba teadsin, et on jube lihtne sohki teha ja seega ma seda ka tegin ja üllatavalt tulin välja võitjana. Siiski, ma ei soovita seda mängimisviisi kellelgi, sest nii kaob suur osa mängu võlust ära.

Tagasiteel Ihastest avastasin, et väljas tuiskab lund ja teed on kaetud jääga. Juba teises kurvis proovisin testiks pidureid ja avastasin, et nad on seal lihtsalt niisama ilu pärast. Seda oli ka rool, ja nii ma sõitsingi kohe kuskile põllule. Õnneks nägi seda pool Ihastet pealt ja sõbralikud kohalikud tõukasid mind jälle teele tagasi. Ülejäänud tee möödus vaikselt kuni 30 kilomeetrise tunnikiirusega kulgedes. Mina tundsin ennast oma suverehvidega nagu lehm libedal jääl ja õnneks ma polnud ainus, sest tee peal nägin autosid, kellel ei vedanud nii nagu mul ja nad olid tõenäoliselt sunnitud öö veetma kraavis. Kokku kestis mul sõit üle poole tunni, mis on üllatavalt pikk aeg, sest liiklust just väga palju polnud.

Veel proovsime uut mängu (teises seltskonnas) Alkopoly. Reeglid olid üsnagi lihtsad ja ise välja mõeldud. 1 pits võrdus 200 monopoly rahaga. Võlgu jääda ei tohtinud ja raha pidi kohe ära maksma. Õnneks alustasime juba kell 1 päeval ja seega sai õhtul juba omal jalal koju jalutada.

Kokkuvõtteks võib öelda, et viimased paar nädalat on olnud üsnagi teguderohked ja ka mingil määral meeldejäävad. 

Olen uhke, et pidasin sellise pika postituse lõpuni vastu ja ei andnud alla kirjutades, et rohkem ma ei viitsi. Seekord kirjutasin ära kõik, millest ma tahtsin (ja mis meeles oli).

Et olge mõnusad ja enamusi teist ma näen homme.

Winter is coming.

Mõtlesin, et kirjutan siia lihtsalt kiusu pärast, et ma ei viitsi täna siia midagi kirjutada, aga lähiajal on plaan teile ikka mingisugune väike kondike visata.

SKT

Küllap olete juba mures, et miks ma siia mitte midagi üle pika aja kirjutanud pole. Põhjus on lihtne - ma kruvin pinget. Te juba teate (loodetavasti), et kui ma suudan vähegi mõtteid koguda enne nende siia riputamist, siis on tulemus lausa hämmastav. Kui teile seekord see nii hea ei tundu, siis teadke, et see ainult tundub nii, sest on ju teada, et kui ma end juba käsile võtan, siis saab sellest (küll vahel harva) asja.

Nendel viimastel nädalatel on juhtunud nii paljut, et ma ei teagi kohe kust alustada. Seega teeme parem nii, et ma ei alustagi kuskilt ja kirjeldan asju suvalises järjekorras.

Täna näiteks käisin SKT-s, mis enamikule Seevri poolt haritud inimestele tähendab hoopis midagi muud, kui ta praegu tähendas. Käisin seega tantsimas. Läksime klassivennaga poissmeestena eeldades, et nagunii on kohal naisi rohkem kui inimesi ja meie, kaheteistkümnendikena, oleme "kuum kaup". Võib vist öelda, et meie eeldused läksid seekord täiesti täppi. Noored poisid kartsid meid ja tüdrukutel vajus selle kaheteistkümne peale suu lahti. Paaride vahetuse ajal sai nooremad konkurendid lihtsalt minema lehvitatud ja oli üllatav, kui vaguralt nad kõik reas seina äärde tagasi marssisid. Rebaste tantsuoskused olid väga varieeruvad. Oli neide, kes ei olnud ilmselt elu sees jalga keerutanud (jah, ma mõtlen sind, roosa särgiga tüdruk!) ja neid, kes olid juba piisavalt kogenud, et tunda asjast rõõmu ja mitte vaadata ainult oma jalgu (sedapuhku mõtlen ma neiut, kellega ma viimasena tantsisin.... ja korduvalt enne seda viimast tantsu). Kokku võib võtta nii, et oli täitsa tore üritus ja peab vist kunagi veel minema.

Võin veel kirjutada üsnagi huvitavast kogemusest, kui käisin teise noormehega rebaseid veega pildumas. Tegevus leidis aset sillal, sest see oli nagu kõige parem positsioon selliseks asjaks... Meie erinesime teistest trollijatest selle poolest, et me olime täielikult maskeerunud (keegi kena rebane viitas meile kui ninjadele. Aitäh!). Lisaks veepommidele olime relvastatud erinevate külmrelvadega. Minul oli igaks juhuks vööl kirves ja teleskoopnui. Ja et asi liiga leebe ei oleks, oli minu kirves omakorda relvastatud noaga. Teisel noormehel oli vööl üks kena püstol ja umbes 30-40 cm-ne macheete, mis nägi välja üsnagi hirmuäratav.

Inimesed tävaval vaatasid meie maskis nägu ja relvi üsnagi kartlikult. Enamus manasid ette oma parima poker face ja üritasid näida, nagu näeksid nad sellist värki iga päev. Teised käisid meist ringiga mööda.

Korduvalt tungisid meile kallale õpetajad, kes meid varsti, peale väikest fotosessiooni, vabaks lasid ja väitsid, et maskid polnud lubatud. Relvade kohta ei olnud kellelgi ühtegi kaebust.

Tegelikult oli mul veel plaanis siia mingitest sündmustest kirjutada, aga tundub, et jällegi ma murdun ja lähen tegelen mingi vähe tulusama tegevusega.

Audioraamatud.

Nagu lubatud, kirjutan nüüd nendest uudsetest leiutistest vähe lähemalt.

Algselt olin ma väga audioraamatu vastane, sest tundus suts imelik kuulata tundide viisi, kuidas mingi kutt sulle vaikselt kõrva unejuttu puhub. Nüüd aga pean tunnistama, et see tunne on kuidagi lõõgastav. See annab sulle võimaluse teha mitte midagi ja ometigi on sul võimalus öelda, et sa teed midagi.

Paned klapid kõrva, viskad pikali ja kujutad ette, et sa loed raamatut (või vaatad filmi oma kõrvadega). Praegu läheb mul juba 5s raamat üsnagi lühikese aja jooksul ja pean mainima, et need 5 ei jää mu viimasteks. 

Praeguseks on läbi kolm raamatut John Greenilt, üks Stephen Kingilt ja praegu on käsil The Great Gatsby.

Stephen Kingi The Long Walk oli üsnagi masendav, aga vähemalt huvitav. Terve raamat oli kuttidest, kes lihtsalt kõndisid nii kaua kui jaksasid. Stardis oli neid 100 ja kui kellegi tempo liiga madalaks langes, lasti ta lihtsalt maha. Lõpuks selgus ka võitja, kes oli kokku kõndinud umbes 300 miili, mis minu jaoks tähendaks seda, et ma oleksin olnud umbes 280 miili tagapool kuulihaavaga  kraavis. - Soovitan

John Greenilt olen lugenud (kuulanud) Abundance of Kathrines, Paper Towns ja Looking for Alaska. Kõik olid vägagi meeldivad ja võin julgelt soovitada ka teistele. Isiklik lemmik oli Abundance of Kathrines, aga ei oskagi päris täpselt öelda miks.

Kõik need raamatud on mul praegu ka arvutis olemas, et kui on kellelgi soovi, siis andke teada ja ma võin hea meelega neid jagada. Kui ei soovi miuga otseselt ühendust võtta, siis on need raamatud ka torrneti kujul saadaval ja iga google kasutaja on tõenäoliselt suuteline need üles leidma.

Happy 9/11 !

Mäletan, et kirjutasin siia täpselt aasta tagasi midagi sellest, et 9/11 oli kohutav katastroof ja et on möödunud sellest 10 aastat n shit. Aga nüüd, kui on möödunud juba 11 aastat, siis tähendab, et nüüd on okei sellel teemal nalja visata. Siiski, ma veel praegu ei riski sellega ja ilmselt tuleb veel oodata, et ka teised mõistaksid, et nüüd on see naljatamine OK. Kuna eelmine aasta kirjutasin sellest, et tegemist oli jubeda tragöödiaga, siis oleks tsuti igav kirjutada seda sama jama uuesti. Seega võin käsi südamel öelda, et minul isiklikult on sellest saatuslikust päevast 11 aastat tagasi üsnagi savi. Ses mõttes, et mind kohe absoluutselt ei kõiguta enam see, mis juhtus rohkem kui 10 aastat tagasi.

Rõõmsamatel teemadel sellest, et ma olen haige. Kui eelmise haiguse ajal kirjutatud postitust ma täitsa nautisin, siis seekord on mul raskem sellest kirjutada, sest eelmisel korral kulutasin ma juba enamus oma haigus-related naljad ära. Võin aga mainida, et mu nina on kinnisem kui mu püksilukk bioloogia tunnis (ma kinnitan, et mu püksilukk pole kunagi kinnisem olnud). Kurk oli samuti valus, aga kahjuks läks see üle ja ma ei ole suuteline seda piina pelgalt mälu järgi kirjeldama.

Kuna mu õde lõikas mulle uue soengu, siis teoreetiliselt peaksin ma endale nüüd regulaarselt hommikuti vaha pähe määrima. Kahjuks/õnneks ei ärka ma hommikuti nii vara, et mul oleks aega sellega tegeleda ja seega näevad minu haledad katsetused välja üsnagi juhuslike plätserdustena. Ühtlasi otsustas mu õde, et kui ta juba mulle midagi tellib, siis tellib ta mulle juba kohe hulga kraami. Seega on minu poole veel teel ka mingisugune liitrine šampoon, mida ma tõesti ei näe lõppemas veel sellel aastakümnel. Veel sain ma palsami, mida olen varasemalt pähe pannud ainult tänu teadmatusele. Võttes riiulilt suvalise pudeli ja siis avastades, et leitud segu ei vahuta minu peas. Aga nüüd, kui ma talitan õpetuse järgi on mul tunne, et ma olen suuteline tundma mentooli lõhna oma juuste kaudu. Ja see juba on midagi, sest tavaliselt tunnevad mu juuksed lõhna sama palju, kui minu kinnine nina praegu suudab.

Ilmselt te imestate, et miks ma siia midagi kirjutan. Siis vastuseks võin öelda, et homme on bioloogia töö, mis tähendab, et ma otsin igasuguseid ettekäändeid, et selleks õppimist vältida. Olen selles juba nii osavaks muutunud, et võin seda ilmselt hommikuni vältida.

Olen ka hakanud kuulama audiobooke ja pean tunnistama, et need on üsnagi nauditavad. Kahjuks ma praegu ei viitsi neist pikemalt kirjutada, aga luban, et järgmises sissekandes kirjutan neist põhjalikult ja lisan ka omapoolsed soovitused.

Kui aga kellelgi on soovitusi, siis ärge jääge võõraks.



Ignoreeri seda linki. See on mulle enesele meeldetuletusesks.
http://www.youtube.com/watch?v=W-C-aIxZsLs&feature=related

Am I the only one...?

Jah, ma olen tagasi ja plaanin edaspidi kirjutada jällegi vähe visamalt. Ei viitsi ilmselt eriti pikalt kirjutada, aga kui ma suudaksin näiteks 1-2 korda nädalas siis mingi jälje maha jätta, siis oleks ju täitsa kenasti, sest nagu ma uurisin, siis näiteks augustis kirjutasin ma siia täpselt ühe korra, mis mõjus minu lehe vaatajatele laastavalt. Praegu on vaatamistega kord nii ja kord naa. Kui näiteks pühapäeval oli midagi 40 vaatamisega, siis eile oli neid täpselt 6. Täna on jälle selline rahuldavam number, aga ma tean, et te suudate paremini. Ma ise ka vaatan, et kui keegi sellest asjast väga ei huvitu, siis pole ka minul seda mõtet siin enda jaoks kirjutada.

Igatahes, kool on olnud viimased kaks päeva nii, nagu üks kool juba kord on. 70% tüütu ja 30% lõbus. Kõige jubedam on see vara ärkamine ja kui järgmisena tuleb kohe bioloogia tund, siis on küll tunne, et võiks ju oma elu lõpetada vähe kiiremini, kui seda Kraana teeb. Matemaatika on samuti kohati selline, et parema meelega laseks ennast 75 minutit nüri lusikaga pussitada, kui kuulaks seda tõenäosusteooriat. Aga peab mainima, et seltskond on suurepärane ja päevad on tihedad, et aega puhkamiseks jääb ikka väga vähe.

Olen viimasel 4 päeval teinud korralikult trenni ja proovin seda taset mitte alla lasta, mis tähendab, et ei tohi tekkida ühtegi trennivaba päeva. See tundub raskena, sest juba praegu soovin sellest loobuda, aga tuleb loota, et ma ei murdu pinge all ja saan vähemalt 2 nädalat sellega hakkama.

Täna autot garaasi pannes tekkis mul küsimus, et mida teeb keskmine eestlane, kui autot parkides tuleb raadiost mingi hea lugu. Mina isiklikult otsustasin umbes 3 minutit niisama autos garaasis istuda ja lahkuda alles peale loo lõppu. See polnud mul esimene selline juhus ja ma lihtsalt mõtlesin, et kas on meil siina ka teisi, kes tegelevad sellise rumalusega.

Tulevikus on plaan ka  minna hokisse tagasi, aga paregu lihtsalt pole seda ajakest. Tuleb loota, et tekib mingi selline vaba päev, aga praegu seda küll kuskilt näha ei ole.

Täna peate leppima sellise lühema kirjutisega, aga ärge ikka päid norgu laske ja olge ikka püsivad külastajad.

Ühtlasi oli see minu 150nes postitus, et olge minu üle uhked, sest ma arvasin, et tõenäoliselt see number ei muutu isegi kahekohaliseks, aga vot tutkit.

Hakkab jälle pihta.

Viimasel ajal olen kohe eriti laisk olnud. Olen olnud isegi nii laisk, et kui mul oleks südametunnistus, siis annaks see ennast praeguseks hetkeks juba kindlasti tunda. Ainus põhjus, miks ma siia midagi kirjutanud ei ole on see, et ma lihtsalt pole viitsinud. Ja fakt on see, et ma ei viitsi eriti midagi ka praegu kirjutada, aga lihtsalt väikesest viisakusest otsustasin, et peaks siia veel enne kooli mingi märgi maha jätma.

Ma ei viitsi praegu kirjutada siia ei Norrast, ei praktikast ja kohe kindlasti ei viitsi ma praegu teha siia lühikokkuvõtet oma suvest. Seega teen ma ainsat asja, mis tunduks praegu loogiline ja kirjutan siia koolist.

Kui vanasti olid mul asjad juba ammu enne kooli valmis ja minu tuppa vaadates oli kohe näha, et laps läheb kooli, siis praegu olen ma ennast juba sama lõdvaks lasnud kui keskmine õpilane õppeaasta lõpus. See tähendab, et ainus koolile viitav asi minu toas on üksik laual lebav pastakas, mille ma hommikul kotti pistan. See aasta ei korraldanud mitte mingisugust koolieelset shoppingut, vaid lootsin lihtsalt, et mul on eelnevatest aastatest kõik vajalik kraam veel alles.

Ees ootab mind viimane tavaline kooliaasta. Tõenäoliselt on see ka viimane aasta Tartus, sest kohalikes ülikoolides ei õpetata mitte midagi, mis minu jaoks kasvõi natukene intrigeeriv tunduks. Seega tuleb sellest aastast viimast võtta ja elada piiri peal (live on the edge). Mingeid kindlaid plaane pole, aga kui mingi üritus timub, siis ma annan endast parima, et kohal olla. Seda isegi siis, kui toimub mingisugune mõttetu loeng. Üritan veel võtta viimast kohalikest sõpradest ja klassikaaslastest, sest mine sa tea, kas me veel kunagi kohtume. Seega paluks ka kõigilt teistelt, et see viimane aasta oleks vinge ja meeldejääv.

Suvi on juba kergelt üle visanud, sest kaua sa ikka viitsid kõik hommikud maha magada ja edaspidi aknast seda koledat ilma vaadata. Hiljuti vaatasin facebookis, kus rahvas kirjutab, kuidas nad näevad hotelliaknast välja vaadates delfiine and shit, samas kui mina näen aknast vaadates ainutl seda, kuidas mööduv rekka minu aknale vihmavett pritsib.

Ei taha kindlasti öelda, et suvi oleks olnud mõttetu, sest sain ka ise palju käidud ja nähtud. Sellest kirjutamine aga jääb kuskile tulevikku, sest praegu ei ole te veel valmis kuulama (lugema) minu tegudest. 

On väga meeldiv teid kõiki jälle näha ja ma loodan, et sellest viimasest aastast võtame me kõik ikka päris viimase välja.

!!!!

Elekterrr!!

Ma tõesti ei viitsi siia midagi praegu kirjutada, aga siiski tunnen kohustust seda teha. Ma ei viitsi praegu kirjutada Norrast, sest mul pole praegu pilte. Seega kirjutan ma oma praktikast Tallinnas.

Neile kes ei tea, ma olen biorobootika praktikal TTÜs. Praeguseks on mul olnud juba kaks päeva praktikat ja ma ei ole teinud absoluutselt mitte midagi, mis oleks kuidagi seotud kas bioloogia või robootikaga. Küll aga olen saanud palju kogemusi elektroonika vallas ja pean mainima, et mulle see asi täitsa istub. Olen juba koostanud kaks circuit boardi (need rohelised plaadid, mis on igas elektroonilises asjas ja mille nime ma eesti keelde tõlkida ei oska).

Olen siin koos Andreasega ja meid juhendab üks kohalik biorobootik, kes näeb välja nagu biorobootik välja nägema peab. Kergelt ülekaaluline, pikk pats, habe, pisikesed prillid ja kõik muu sinna juurde kuuluv. Ei taha teda nüüd küll laita, sest tõenäoliselt on tegemist mingisuguse geeniusega elektroonika vallas. 

Praktika on minu arvates vähemalt vägagi huvitav. Kohalikud robootikud ehitavad seal mingisugust kunstilist kala, kes peaks liikuma nagu päris kala. Seda katsetatakse mingis veetunnelis, kus üks kutt juba teist päeva vahib selle kala liikumist vees. Minu jaoks oleks selline asi üsnagi raske, sest see meenutab natukene kella tiksumise kuulamist, mida ma eriti kaua taluda ei suuda. 

Kuna kell on palju ja mu tahtmine on üsnagi otsakorral lõpetan selle postituse soovides õnne Joonasele (loe "Roland").

Läksin kalale.

Nii umbes 4 tunni pärast asun teele Norra poole. Ees ootab mind umbes 2 nädalat kalapüüki. Korra olen juba seal käinud ja Norra jättis ikka väga võimsa mulje. Tagasi jõudes luban siia ka paar pilti panna, et saaksite vähegi aimu sealsest loodusest.

Kell 4 hakkan liikuma vaikselt Soome. Sõidame peaaegu läbi terve Soome, kuni jõuame Põhja-Norra. Sõit ise kestab ligi 15 tundi ja on üks osa sellest reisist, mida ma väga entusiastlikult ei oota.

Ilmselgelt mul seal metsade vahel netti (ega arvutit) ei ole, seega pole erilist mõtet järgmist postitust enne 10ndat kuupäeva oodata.

Võtke aga teadmiseks, et ma olin tubli ja käisin vahepeal jälle verd andmas ja olen nüüd kokku juba 2 liitrit ennast teiste hüvanguks loovutanud.

Soovin teile küike kõige paremat ja loodan, et jõuan eluga tagasi sealt trollide maalt, et saaksin siia vähe pikemalt kirjutada.

Praegu aga soovin teile ilusat und, kuna minule jääb seda nii kolme tunni jagu, ja loodan, et andestate mulle minu suvise vähese kirjutamise.

*norrakeelne hüvastijätt*

Undiin.

Nädalavahetus möödus väga kultuuriliselt. Harisin ennast nii kino kui ka teatri vallas. Alustan just selle teatrist. 

Nimelt käisin vaatamas Emajõe suveteatri suurlavastust (raadios öeldi nii) Undiini. Kõik edasine jutt võib sisaldada spoilereid, aga ma proovin neid vältida (eriti TDKR-i osas).

Nagu selgus, oli Undiin näkk vms. Kahjuks jäin vist korra tukkuma ja mingi vahepealne osa läks kaduma, aga see on andestatav, sest etendus oli ju ikkagi 3 tundi pikk (koos vaheaegadega). Tükk rääkis igatahes undiini armastusest inimese vastu, mis oli teiste undiinilaste jaoks üsnagi sama, mis kristlastele saatanaga vennastumine. Point on selles, et varsti läks asi käest ära (nagu teatris ikka juhtub) ja teistel undiinidel polnud loo peategelase undiini vastu enam eriti sõbralikud tunded. Need vaenulikud tunded olid vist tingitud mingist kokkuleppest, mida murti (sel ajal tukkusin ja ei tea, mis kokkuleppest neil lõpus jutt käis).

Aga üldiselt võin öelda, et tegemist oli üsnagi huvitava etendusega ja mina, kui inimene, kes on palju teatrit näinud, võin seda julgelt ka teistele soovitada. Kohalik ajastu oli seal umbes keskaeg, millele vihjasid rüütlid oma mõõkade ja asjadega, aga see ei takistanud teises vaatluses kuningal musta Renualt'iga saabumast. Ilmselt oli tegemist mõne väiksema/vaesema maa kuningaga, sest vastasel juhul oleks ta endale vähemalt parema auto saanud lubada.

Head huumorit tegi ka Raivo E. Tamm, kelle puhul mul pole õrna aimugi, et mida see "E" seal sümboliseerib, sest Wiki ütles mulle, et ta tegelik nimi on Raivo Tamm... Kui keegi teab, mida see E sael teeb, siis palun andke mulle ka teada. Igatahes ta tegi head huumorit ja sellist huumorit, mida on mul siin raske kirjeldada. Hääl oli tal igatahes täpselt sama, mis mu eelmise aasta bossil, keda oli ka lausa lust kõnelemas kuulda.

Ja Tume Rüütel Tõusiski. Tubli! Vedas tal. 

Ja ma käisin tema tõusmist ka kinos esilinastusel vaatamas. 25 tundi tagasi (praeguse aja järgi) sain veel öelda, et ma olin 300 inimese seas, kes on seda filmi näinud ja vot see oli uhke tunne. 

Mul olid selle filmi suhtes väga kõrged ootused ja pean ütlema, et ma ei pettunud karvavõrdki. Film oli täpselt nii hea, nagu ma olin lootnud (kui mitte parem). Hoolimata sellest, et film kestis 165 minutit, ei tekkinud seal kordagi sellist igavuse momenti. Filmiks sai varutud kõik vajalik söögikraam: suur (liitrine) Fanta, suur popcorn (korralikult maitsestatuna), 2 mahlast juustuburgerit (veel ahjusoojad) ja piisaval kogusel tubakalisi tooteid. Seega võib öelda, et selleks filmiks olin ikka väga korralikult valmistunud.

Filmi nimi oleks ka võinud olla The Dark Knight Rises Again vms, sest egas ta alles esimest korda ei tõusnud. Tõsi, see oli küll esimene kord kui ta tõusis peale seda, kui ta murti, aga samas oli see ka esimene kord, kui ta murti. Aga ärgem narrigem mehe mütsi, sest ega mehel midagi viga polnud. Igatahes, soovitan seda filmi kõigile, kes on vähemalt Batman Begins-i näinud, sest neil oli omavahel kerge seos. Aga oleks kena, kui oleks ka teine osa vaadatud. 

Tegemist oli ühe selle aasta oodatuima filmiga. Sinna nimekirja kuuluvad ka Avengers, Expendables 2 ja The Hobbit. Muud filmid, mida ma kinno vaatama lähen, on lihtsalt boonuseks, aga need on sellised "Must See" filmid.

Ei mäleta, kas olen siin kirjutanud, aga minu tuppa on mingid hiired tekkinud. Ja seda kõige otsesemas mõttes. Üks reede Rakverest tagasi tulles avastasin oma laualt puuris kolm hiirt. Ma ei tea, mis tõugu nad on, kust nad tulid ja mis nende nimed on, aga ma tean, et minust tulevikus eriline hiiresõber ei saa. Nad on küll väliselt armsad ja karvased, aga natukene tüütab ära küll, kui nad igal ööl otsustavad endale läbi puuri põranda põgenemistunnelit kaevama hakata. Ja nad lihtsalt ei anna alla. Lõpuks ma saan nende peale kurjaks ja viskan nad füüsiliselt toast välja (tegelikult asetan nad õrnalt koos puuriga koridori ja siis sulgen ruttu ukse). Lisaks pole nad midagi kuulnud vanasõnast "Ära hammusta kätt, mis sind toidab", sest minul on igatahes sõrmed juba armistunud. 

Loodan, et nad otsustavad siit varsti lahkuda samamoodi, nagu nad siia ka tekkisid, sest mul on tunne, et kui ma varsti korralikult magada ei saa, siis võivad need hiired tänaval kohtuda mõne näljase kassiga (juhuslikult muidugi).

Mina neile nimesid pole andnud, sest nad nagunii nendele ei reageeri ja seega kutsun ma neid kollektiivselt Hiirteks. Ma usun, et ka nemad on selle korraldusega rohkem rahul, kui see, et ma nimetaksin nad Tupsudeks vms (mitte et ma nad nii nimetaksin. Ma nimetaksin nad ilmselt Kreeka jumalate järgi nt. Ares, Hades, Zeus vms).

Aga kui keegi soovib neid endale, siis võite julgelt ühendust võtta. Puuri saab kaasa ainult siis kui võtad kõik kolm korraga või lihtsalt viimase hiire.

Tume rüütel tõuseb.

Tundub üsnagi totakas nimi filmile, aga eks peab möönma, et sellised kipuvad nad ikka enamasti olema. Kui esimene osa oli Batman alustab, teine oli Tume rüütel ja nüüd siis lõpuks Tume rüütel tõuseb. Minu arvates oleks ta võinud juba varem tõusta, aga kes mind ikka kuulab. Kui me aga suudame pealkirjast mööda vaadata, leiame, et tegemist on suurepäraste filmidega. Kui esimene osa on lihtsalt äge (aus olla, siis ma ei mäleta praegu, millest seal juttu oli), siis teine osa oli mitte ainult äge, aga ka väga hea stooriga. Kuna ma neid koomukseid lugenud ei ole, siis pole ma ka veel kõike endale ära spoilinud. Kõik kohad ei ole etteaimatavad ja sageli juhtub seda, et tegelased ei pääse mingi ime läbi. Vaataks nagu peaaegu Game of Thronesi, kus härra George Martin hukkab oma tegelasi täiesti suvalt.

Teises osas oli kujutatud väga huvitavalt seda hea inimese kurjaks muutumist ja ka näitlemise kohta pole mitte midagi halba öelda, sest isegi pisitillukestesse rollidesse olid palgatud tuntud näitlejad.  Aga see võis ka lihtsalt tulla sellest, et eelarve oli natukene liiga suur ja kuhugi oli ju see raha panna vaja.

Jõudes pointini mainin nüüd, et lähen laupäeval uue osa esilinastusele. Ma ootan, et see film mind lihtsalt jalust rabaks. Mul peaks seal puhas awesome juba juuksed krussi ajama (kui nad seda juba eelnevalt pole). Film oli vist 164 minutit pikk, mis on ju ikkagi väga pikk aeg. Neile, kes on matemaatikas nõrgemad või töötavad ehitusel, siis see on 2 TUNDI ja 44 MINUTIT. Tegemist oleks juba nagu Sõrmuste isandaga, aga natukene jääb ikka puudu. 

Rakveres ma enam ei tööta, mis tähendab, et õhtuti on mul jälle aega võimalus tegeleda millegi huvitavaga. Ei pea enam lihtsalt lakke vahtima ja pöidlaid keerutama. Sain lahti oma venekeelsest kolleegist ja aus olla, siis ma tunnen tema "huumorist" natukene puudust. Mitte kunagi ei saanud kindel olla, mida ta järgmiseks plaanib. Minu jaoks on raske ette kujutada kellegi mõttemaailma, kelle IQ on ainult natukene väiksem kui ta jalanumber. Tunnen ka puudust tundes, et ma olen kõige targem elusorganism 10km raadiuses. Ehitusel tundsin ennast tõesti nagu Stephen Hawking loomade varjupaigas (IQ poolest, mitte ratastooli).

Ja aus olla, siis ega see ongi kõik. Mul on juba uni silmas, sest eelmine öö jäi üsnagi vahele. Mul oleks veel oi kui paljust kirjutada, aga lihtne tõde on see, et ma olen laisk ja lohakas ja mind väga ei huvita mu lugejaskonna lõõbustamine. Võibolla (jah, selle sõna võib nüüd kokku kirjutada) järgmise postituse kirjutan täiesti ilma igasuguse huumorita. Eks siis näeb, kuidas minu mõttemaailm välja näeb ilma tähelepanu hajutavate faktoriteta.

Bljät, kala tegi sohki.

Kust tulevad need jutud, et ehitajad pole intelligentsed?

Kes oli see inimene, kes lasi liikvele jutud, et ehitajad on inimesed, kes tegelevad selle alaga ainult selle pärast, et nad mitte midagi muud ei oska?

Igatahes oli tal õigus. Kõik inimesed, kes minuga koos töötavad, on seal selle pärast, et nad ei pööranud koolis õpetaja sõnadele piisavalt tähelepanu. Võin võtta näiteks kasvõi oma töödejuhataja. Tal on küll selline positsioon, et peaks olema vähe haritum, aga võta näpust. Tal on raskusi ka kõige lihtsama matemaatikaga. Töötunde pean ise kokku liitma, sest kui on vaja umbes 10 arvu kokku liita, siis tema mõistus seda enam ei jaga. Ühtlasi proovis ta korduvalt toa pindala arvutada mõõtes ära pikkuse ja laiuse ja siis need liites. Võite ette kujutada, kui raske oli mul sellises olukorras naeru kinni hoida. Lõpuks ma siiski halastasin ja mainisin, et ta peab need kaks arvu omavahel korrutama, mitte liitma.

Ja tema on seal veel üks helgemaid päid.

Ma ei väsi korrutamast, et Rakvere on maakoht. Mind tohutult häirib, et mitte ühelgi minuvanusel poisil pole juukseid peas. Kuna minul siin "omasid jopesid" pole, on neil siin arvuline ülekaal, mis teeb mul nende näost näkku mõnitamise võrdlemisi raskeks. Töökaaslasi olen küll proovinud vähe mõnitada, aga kuna nad ei ole nii intelligentsed, et minu varjatud naljadele pihta saada, pole ka sellel tegevusel enam minu jaoks oma tavalist võlu.

Selle nädalavahetuse otsustasin veeta töiselt ja seda ma ka tegin. Praeguseks olen omadega täiesti läbi ja ma saan ennast lohutada ainult selle mõttega, et viie päeva pärast on jälle nädalavahetus.

Õhtuti pole mul eriti midagi teha ja seetõttu olen vahel olnud sunnitud vaatama telekat. Kes ei tea, siis ma jälestan televiisorit. Sealt tuleb pidevalt üks ja seesama jama, mis on vürtsitatud reklaamipausidega, mis tekitavad minus soovi kellelegi nuga südamesse lüüa. Reklaamipausid on asjad, mis võiksid olla siin riigis keelatud. On palju asju, mida ma väga väga vihkan, aga seal tipus on kindlasti reklaamipausid koos sääskede ja mõttetute vestlustega.

Olen siis käinud vahel lihtsalt naabruskonda uurimas ja leidnud, et läheduses on kõik vajalik olemas. Maxima (mida ma ka vihkan), Reformierakonna hoone, IRLi hoone ja Jehoova tunnistajate koosolekusaal. Seega on kõik tsiviliseeritud eluks vajalik olemas.

Vabandan selle natukene segase ja arusaamatu postituse pärast ja toon ettekäändeks selle, et mul on minu tubakas otsas. Olen terve nädala siin ilma olnud ja kuna ma see nädalavahetus Tartusse ei saanud, ei kujuta ma ette, kuidas ma järgneva nädala üle elan. Mul pole isegi softe, mis aitaksid mind psüühilise sõltuvuse vastu ja seega kestab mul vägagi äkiline võõrutus. Keha õpib vaikselt jälle NADH2-te(vms) tootma ja mina ei saa sinna mitte kui midagi parata.

Soovin teile kõike kõige paremat ja jäägem nägemiseni.

Rakvere

Pole pikka aega juba siia midagi viitsinud kirjutada. Üheks põhjuseks on see, et Rakveres mul erilist ühendust välismaailmaga pole ja seega lihtsalt pole seda võimalust. Teiseks põhjuseks võin tuua selle, et ma lihtsalt ei ole viitsinud ja kolmandana toon ära selle, et ma lihtsalt pole viitisnud.
Tänan kõiki, kes siin iga päev usinalt uurivad, et kas juba on midagi uut lugeda. Teie huvi on kergelt öeldes liigutav.

See lihttöölise elu pole kerge. Hommikuti tuleb ärgata vara ja ega erilisi puhkepause ka pole, mistõttu õhtuks olen ikka omadega üsna läbi. Kõige raskemad on esmaspäevad, sest siis tuleb ärgata lausa kell 5 ja alustada teekonda Rakvere poole. Teistel päevadel saab vähe rohkem und, aga minu jaoks on isegi kell 7 ärkamine ligi 3 tundi liiga vara. Kuna mul seal õhtuti midagi teha pole, olen ma kohati sunnitud üsnagi vara magama minema. Kõige varem oli umbes 22:30, mis on tõenäoliselt kõige varajasem magamaminek alates sellest, kui ma sain teada, et maailm ei lõppe iga õhtu kell 21.

Rakvere on, nagu oligi oodata, on võrdlemisi väike koht. Seal elutsevad sellised väikelinnale omased kohalikud gangsterid, kellel on kõigil mingil põhjusel juuksed peast eemaldatud ja kes kannavad plätusid. Noored, kes ei tea, et igal ühel võib olla oma stiil ja see ei pea olema võetud sarjast Jersey Shore. 

Ise elan kuskil linnaosas (jah, selgub, et ka Rakveres on linnaosad), kus põhiliselt elutsevad venelased. Seda mainisid mulle kohalikud kolleegid ja tundub, et neil oli õigus. Mulle on juba proovitud transporti oodates telefoni müüa. Tegemist oli mingi algelise Nokia mudeliga ja "omanik" küsis mul selle eest 10 krooni. Jah, KROONI, aga kahjuks olin ma sunnitud keelduma, sest tal polnud mulle kaasa pakkuda laadijat ega muud lisavarustust.

Elan korteris. Nüüdsest tunnen kaasa kõigile, kes on sunnitud seda ütlema. Korteris elamine on ääretult piinarikas. Peale selle, et (minul) tuleb alati kõndida teisele korrusele, tuleb arvestada ka naabritega. Seinad on justkui papist ja nüüdseks on mul juba selge, et kõrvalkorteris on mingi väiksemat sorti koer, korteris minu oma kohal on väike laps ja kuskil läheduses harrastatakse igapäevaselt perevägivalda. On raske uinuda, kui keegi järjekindlalt vastu seina kopsib ja vastu kopsimisel pole ka mõtet, sest see ainult innustab neid. Lisaks pean ma võtmeid kaasas kandma isegi siis, kui mul korteris keegi on, sest muidu ma ei saa alumisest uksest sisse.

Positiivne sellise elustiili juures on see, et süüa saab korralikult. Kuna ma ise ei pea selle eest omast taskust maksma, siis söön ma väga korralikult. Lõunal käin kuskil kohalikus pubis (sõltuvalt sellest, kus parasjagu "kohalik" on) söömas ja õhtuks ostan tavaliselt Rimist mingit sooja sööki. Hommikuti keeran ise midagi kokku. Olen proovinud juba oma viit erinevat söögikohta ja minu arvates parim on Anne Juures. Muidu mingi väike kohalik äri, aga praed on seal odavad, üüratult suured ja väga maitsvad.

Töö ei ole otseselt raske, aga on üüratult igav. On tunne, nagu tegeleks päev läbi aiatöödega ja nendega mul pole kõige sõbralikumad suhted. Töövahenditeks on mul tavaliselt reha, labidas ja aiakäru. Tegelen nimelt haljastusega, mis tähendab, et kui kuskile on maasse mingid trassid pandud, siis mina töötan firmas, mille ülesanne on taastada maastiku algne kuju. See tähendab, et kõigepealt tuleb ära täita erinevad ebatasasused maas, rehaga läbi lasta, muru seeme laiali visata(külvata/seemendada) ja siis muru rulliga üle veereda. Muru rulli kasutamine on nagu muruniiduki kasutamine, aga kujutage ette, et niiduk kaalub 50kg. 

Ja ega seal muud keerulist polegi. Tean, et jätsin mõned huvitavad seigad mainimata, aga egas kõike head ka siin elus ei saa.

Pole tänu väärt pika postituse eest.

Töö miis.

Esmaspäevast asun siis Rakverre tööle. Täpsemalt ma eriti midagi ei tea. Kindel on see, et ma hakkan võibolla haljastusega tegelema. Nüüd on mul igatahes Vladimiriga räägitud, et asi on kindel. Ma pole kindel, kas Rakveres internet on, seega võib mul see töö kirjeldamine ja Rakvere mõnitamine järgmisesse nädalasese jääda.

Reis teispoolsusesse.

Nagu ma siin juba varem mainisin, toimus reis Venemaale. Proovige ette kujutada kõike seda, mida te Venemaast kuulnud olete ja siis korrutage see kolmega. Koht oli täiesti omalaadne. Arvasin, et need "only in Russia" naljad on vähe liialdatud, aga nagu selgus, siis selline ongi seale argipäev. 

Kõik algas ühe pika bussisõiduga. Buss lahkus 5:30 mis tähendas, et äratus oli umbes 4 ajal.  Plaanisin küll ennast enne korralikult välja magada, aga kuna sain und alles nii 2 ajal, siis läks ka see plaan vähe lappama. Bussis olin alguses täielik inimvare ja ega see ei muutunud terve reisi vältel. 4 öö jooksul oli mul keskmine uneaeg oma 3 tundi. Nii pikalt magamata olek jätab ikka oma jälje. Oli küll plaan bussis magada, aga ega ka sellest midagi välja ei tulnud. 

Piiri ääres vaadati ainult passid läbi ja selgus, et isegi mina olin Venemaa kõlbulik. Edasi jätkus pikk bussisõit, aga sedapuhku vähe kehvemate teeoludega. Esimene peatus oli Petergof, mis tundus küllaltki jura, aga eks seda tundusid kõik need turistilõksud. Peterofis olid purskkaevud, mis minu arvates ei olnud eriti atraktiivsed ja seetõttu ma nendel pikemalt ei peatu. Edasi liikusime oma hotelli, mis asus üsnagi Peterburi kesklinnas. Kesklinn erines meie kesklinnast ikka suuresti. Seal olid kõrvuti Paleed ja totaalsed slummid. Meie ümber olid siiski slummid ja nagu oodata oligi, oli ka hotell selline kergelt kopitanud. 

Esimesel õhtul tarbisime ohtralt limonaadi. Mõni läks sellega kohe nii liiale, et limonaad tuli samast otsas juba välja tagasi. Ja ega see sama jama jätkus ka kõigil järgnevatel õhtutel. Kohati käisid ka teised hotellikülalised meid vaigistamas, aga kuna me ei saanud nende imelikust kõnepruugist midagi aru, siis lasime samamoodi edasi ja järgmisel õhtul lihtsalt vahetasime oma asukohti.

Hommikusöögiks pakuti meile valikuna kas putru, helbeid või pelmeene. Esimene kord võtsin pudru, aga kuna see kohalik "kokk" ei saanud aru sõnast "kaša", siis andis ta mulle ikkagi helbeid. Järgnevatel kordadel tellisin pelmeene, mida sain taldrikul umbes 10 tükki. Nagu võite ette kujutada, ei saanud ma sellest eriti kõhtu täis ja pidin sageli omaltpoolt lisama mõne nuudli.

Käisime ka kohalikes poodides, mis olid täidetud kõikmõeldavate feik asjadega. Need russid ilmselt impordivad neid kuskilt Türgist või Rumeeniast, kus peamine ekspordiartikkel on alaealised türukud. Veel käisime mingil turul, kus oli suur oht röövitud või nuga saada. Kohalikud tajusid kohe ära, et me oleme turistid ja tulid pakkuma teksasid või muud kraami, mis nad ilmselt kuskilt varastanud olid. Vastasin enamusele, et nje panimaju ja läksime edasi. On keeruline kirjeldada seda tunnet, et on reaalne oht, et keegi lihtsalt tuleb ja pussitab sind, aga õnneks pääsesime terve nahaga.

Liiklus oli omamoodi huvitav. Fooridest ja märkidest rahvas väga ei hoolinud ja kohati istusime ligi 2 tundi lihtsalt ummikus. Korra jäi buss seisma otse ristmiku keskel, mis muidugi kohalikes rahutust tekitas, aga nad leidsid väga osavalt tee ümber meie ja peagi jätkasid oma teekonda järjekordsele mõrvakatsele.

Autod olid enamuses mõlgitud. Peaaegu igal teisel autol oli ukse sees selline suurem mõlk ja oli vähe autosid, mis olid veel sama värvi, mis nad olid tehasest väljudes. Mind üllatas sealne suur Ladade arv. Neid oli ikka tõesti väga palju. Enamus seisid siiski tee ääres üles tõstetud kapotiga, aga venelased ilmselt ikka arvavad, et tegu on erakordselt usaldusväärse autoga ja ilmselt see on ka põhjus, miks nad neid nii järjekindlalt ostavad.

Mingil õhtul käisime vaatamas ka mingi silla ülestõstmist. Nimelt igal õhtul tõstvad Ruslanid sillad üles, et suuremad laevad ka liikuma pääseks ja igal hommikul lasevad nad sillad jälle alla. See kõlab täpselt sama igavalt kui ta tegelikkuses oligi. Lihtsalt matkad kuskile jõe äärde, et vaadata, kuidas sild pooldub. Ometigi, tegemist on seal igaõhtuse suursündmusega ja minule tundus, et nii 2/3 Peterburi oli kokku tulnud, et seda jura vaadata. Nagu, kas neil midagi paremat pole õhtuti teha, kui minna ja vaadata kuidas sild üles tõuseb?

Viimasel päeval külastasime Ermitaazi, mis on Venemaa suurim kunstimuuseum. Aga kuna tegemist oli viimase õhtuga, oli ka eelneval õhtul vähe limonaadiga liialdatud ja kõik see gaas pani kõhu keerama. Veel oli seal palavam kui põrgus ja ega see kunst ka eriti huvitavam polnud. Kõige rohkem ärritas mind pilusilmade rohkus. Ma ei hakka siin spekuleerima, et kust nad päris on, aga neid olid lihtsalt kõik kohad täis. See ärritas mind rohkem kui kõik muu selle reisi ajal kokku. Ma lausa lootsin, et mõni neist prooviks minu rahakotti pihta panna, et mul oleks põhjus ühele neist kätega kallale minna. Siiski, seda ei juhutnud, aga nüüdsest peale olen mina selle poolt, et peaks nende pilusilmade rahvaarvu piirama. Just piirama nende arvelt, kes on üle piiri lipsanud. Mind ei häiri see, kui nad oma kodus riisi näost sisse ajavad, aga kui ma pean nii 100 000 pooleteisemeetrise piluka vahele endale teed rajama, siis üsnagi varsti ajab see küll kopsu üle maksa.

Kõige parem osa reisist oli mingi kohalik teater. Eesti keeles oli nimeks "Värvilised unenäod valgel ööl" vms. See oli täiesti kindlalt kõige parem asi, mida ma teatris näinud olin. Tegemist polnud niivõrd teatriga, vaid rohkem niisama shõu. Seal olid akrobaadid ja erakordselt paindlikud naised. Ja nad tantsisid seal ligi 2 tundi jutti. Etenduse poindile ma pihta ei saanud, aga ega seda polnudko vaja, sest seda oli lausa lust vaadata. Ma peaaegu nutsin, kui see lõppes. Kui nad peaksid veel kunagi kuskile minu lähemasse ümbrusesse esinema tulema, siis mina oleksin kindel vaataja. Ma ei suuda siin eriti täpselt seda etendust kirjeldada, sest ma ei saanud sellest midagi aru, aga kui keegi on huvitatud, siis lükake googlesse "ветные сны белой ночи" ja vaadake, mis te sealt leiate.

Hotellist veel niipalju, et kõik oli lausa nii heas korras, et klassivend jäi dušširuumi kinni ja administraator pidi peitliga ukse maha murdma, et teda sealt kätte saada.
Huvitav juhus oli ka siis, kui keegi noormees väljutas suure osa õhtu jooksul joodud limonaadist keset koridori ja klassiõde joostes seal libastus. Maha kukkus ta suure kõmakaga ja kohe tuli giid uurima, et mis toimus. Katsu talle siis selgeks teha, et sinuga on kõik korras, kui sa lebad okseloigus.... Mina ei jäänud seda dialoogi kahjuks kuulama, sest lähenevad sammud teatasid mulle, et on õige aeg vehkat teha.

Üldiselt võib öelda, et oli väga vinge reis. Lausa nii vinge, et ega ma enam sinna Venemaale minna ei taha, kui ma pean veel vaatamisväärsustega tutvuma. Kui minna niisama sõpradega, siis on ok, aga niimoodi muuseumidesse piinlema.... Ei aitäh.

Aga ma tänan kõiki reisikaaslasi väga meeldiva ja meeldejääva reisi eest ja loodan, et kunagi kordame veel midagi sellist. 

Homme Venemaale.

Arvestused on nüüdseks juba läbi ja võib alata see suvine jõudeaeg. Pole midagi paremat, kui alustada seda vaheaega väikese reisiga soojale maale. Istuda rannas, lasta mingil neiul endale päevituskreemi määrida, rüübata mingit koksi jms.

See-eest me läheme kuskile maale, kus asub ka Siber. Sõidaks me sinna rongiga, oleks veel eriti tore, aga ega siis elus kõike halba ka ei saa. Reisime Peterburi, kus on väga sõbralik elanikkond. Ljubof rääkis, et venelased on sind alati valmis aitama ja teed näitama and shit. Sellest hoolimata elatub 90% kohalikest ainult varastamisest. Varitsevad turiste ja võimalusel lasevad neilt midagi tuuri. Klassijuhatajagi rääkis, et neil on olnud juhtumeid, kus bussi on sisse murtud.

Aga mul on kiire, sest on vaja ka jalkat vaatama minna - ega see jalka ennast ise ei vaata.

Kahetsen, et see kirjutis sutsu lühikene on, aga tundub, et peate sellega leppima. Kui (ja juhul kui) ma tagasi tulen, siis kirjutan oma traagilistest seiklustest CCCP-is.

Da Zvidanija.

Kuidas öelda kõva häälega Arantxa?

Kõigepealt vabandan ette selle tulevase postituse eest. See võib tunduda solvav, kui sa oled:

Kaia Kanepi

Eestlane

Rumeenia vasaraheitja

Spordikommentaator

Tartu Vangla asunik

Neeger

Triin

Vaatan siin seda Kanepi - Rusi mängu ja peab tunnistama, et vaatepilt on üsna kurb. Ma ei hakka rääkima siin otseselt mängust, aga sellest, mis mängu tegelikult eriti ei puuduta.

Sattusin vaatama RolandGarros.com-ilt mängu skoori ja avastasin mängijate pildid. Ja kui ma nüüd päris aus olen, siis Arantxa Rusi poolt vaatas vastu selline väike päike. Vaade oli kohe väga meeldiv. Samas, kui ma vaatasin sinna Kanepi poole peale, siis esimesed mõtted, mis pähe tulid, olid seotud Tartu Vanglaga. Nagu tõesti, sealt pildilt vaatas vastu mingi Rumeenia vasaraheitja. Kui ma ei teaks, et ta on eeslane, siis mina teda ei tunnistaks. On natukene kurb olla eestlane, kui teda niimoodi avalikult telekas näidatakse - nime taga "EST" ja puha.
Veel kurdan ma kommentaatorite üle. Nad väga ei viitsinud oma tööd teha ja kui nad ka suu lahti tegid, tuli sealt sellist Captain Obvious-i jura. Nagu, ma ei taha kuulda seda, mida ma näen ka ise väga hästi. Selline informatsioon ei aita mind mitte vähimalgi määral. Rääkigu parem mingitest varasematest matšidest või vähemalt millestki huvitavast, aga mitte nii, nagu nad seda tegid.

Ja nüüd edasi rõõmsamatel teemadel. On alanud arvestused. Esimene - matemaatika on möödas ja tunne on päris hea. Homme ootab ees bioloogia, aga kuna mul on juba "õrn aimdus", mida ta küsib, siis am üleliia ei muretse. Kõik selle mure, mis mul vähegi on, jätan ma kunsti arvestuseks. Olen juba kokku oma 2 tundi õppinud ja peab tunnistama, et ma olen aru saanud niipalju, et ma ei ole võimeline seda kõike ära õppima. On valida, kas ma õpin ainult osad teemad, või hoopis igast teemast natuke. Ise kaldun vist selle viimase kasuks. Tuleb loota, et ma ikka tsutike meeldin beierile ja ta halastab mulle. Rahvas räägib, et ta on tegelikult väga kaastundlik isiksus, aga eelmine aasta ta demonstreeris seda, pannes mulle 3+, et ma selle peale väga lootma jääda vist ei saa.

Kui sa tunned ennast sellest postitusest kuidagi puudutatuna, siis tea, et ma ei mõelnud seda kirjutades absoluutselt sinule(kui sa pole Kanepi või Arantxa). Kui on kaebusi, siis tehke nendega ikka sama, mis alati ja jätke endateada.

Kuradi kanad....

Ma kujutan ette, et rahvas mõtleb, et mida huvitavat ma tegin, kui mind koolis polnud. Üldiselt ma vähkresin niisama voodis ennast aegajalt liigutades, et tatt ninast padja peale ei voolaks. Tundub, et ma olen haigestunud. Seda ei juhtu eriti tihti, aga nüüd tundub, et mind on tabanud surmatõbi, mida tuntakse vahel ka "nohu" nime all.

See kujutab endast olukorda, kus miljonid väikesed kanad leiavad tee sinu ninasõõrmete sügavaimatesse soppidesse ja teevad sinna pesa. Kui on kanad, siis on kindel see, et nad ka kakavad. See kollane limane löga mida nad eritavad, tekitabki suuri ebameeldivusi ja on tuntud meditsiinimaailmas sõnana "tatt". Seda olen ma eritanud juba 20-30 salvrätiku jagu, mis on võrdne umbes 14 tati ühikuga.

Ühtlasi vaevab mind ka kurguvalu, mida ma proovin erinevate nõiajookideg ohjes hoida. Saan vaevu rääkida ja kui ma peaksin vahel harva köhima(nii 2-3 korda minutis), on mul tunne, et üks minu kops proovib uuristada endale, läbi minu hingetoru, teed ülespoole. Olen joonud juba 5-6 tassi teed, mis on korralik saavutus, sest minu tass on ligi pooleliitrine. Ühtlasi joodab ema mulle sisse suuremates kogustes Vana Tallinnat ja mul jääb üle ainult loota, et see on mõeldud minu tervisliku olukorra parandamiseks.

Palavikku mul küll pole, aga selline tunne on küll, et ma vist ei jõua isegi ühte kätekõverdust teha. Ja see on halb märk. Käed värisevad ja vahel tabavad mind ootamatud külmavärinad, mis lõppedes jätavad mind lootma, et nad ei kordu. Ma ei suuda eriti sirgelt mõelda(käimisest rääkimata) ja ma isegi ei tea, kas see tuleneb haigusest või "ravimitest". 

Kõike seda kokku võttes tuleb öelda, et ma ilmselt jõuan homme kooli. Tegemist pole eriti rõõmustava mõttega, aga vahel asjad lihtsalt väljuvad minu kontrolli alt. Võin ju proovida homseks tsuti rohkem haigestuda, aga ma pole kindel, kas ma olen selleks suuteline.

Eurovisioonist niipalju, et mina seda ei vaadanud. Ma nüüd ei taha öelda, et ma seda jubedalt vihkaksin, aga ma ütlen seda ikkagi. Aastatega olen ma aretanud endas julma viha Eurovisiooni(edaspidi EV) vastu. Mäletan, kuidas ma seda väiksena vaatasin, aga nüüd olen ma targem. Olen iseenda valusatest kogemustest õppinud, et enamus seal esitatavatest lauludest on minu kõrvadele sama meeldivad kui näiteks tolmuimeja. Kui ma pean valime kahe eurolaulu vahel, on see nagu valik, et kas ma tahan amputeerida oma vasaku või parema jala. Ja kui mulle teatatakse, et mingi laul neist on võinud, ehk kõige parem, siis minu mõtetes sarnaneb see sellega, et arst tuleb ja ütleb, et sul on süüfilis - kõige parem suguhaigus. On väga raske kirjeldada täpselt kui väga ma ei taha EV-d vaadata. Tunnistan, et ma olen osasid laule kuuland(mitte kuulnud, aga lausa kuuland). Venemaa oligi läinud välja ainult huumorile. Kui kuulata laulu ilma teadmiseta, et lauljate keskmine vanus on 220, siis ei ole see mitte midagi erilist. Võidulugu oli tsuti parem(aga ainult tsuti, mis on ühikuna väiksem kui "vähe"). Võidulugu võib isegi nii 2 nädalat meie raadiojaamades vastu pidada. Mina isiklikult loodan, et vähem, aga eks kõigil on õigus omale arvamusele. Ja kui teie arvamus erineb minu omast, siis kirjutage mulle ja ma hakkan teid siin samas blogis mõnitama.

Ja nüüd ma viskan jälle pikali, sest see kirjutamine pani mul pea ringi käima ja ma kardan, et ma varsti poleks enam suuteline voodini roomamagi.

BUSSIJUHIIIIID !!!!

Tegemist pole mingi suvalise pildiga. Näitan siinkohal täpselt ära, kuidas bussijuht mind väga osavalt trollis.

Olles koduukse avanud, nägin kui buss nr 18 minu nina alt minema sõitis. Siiski, ma ei lasnud sellel ennast morjendada ja vaatasin kiirelt, et mis kell 1 tuleb. Selgus, et ma täpselt jõuan ja asusingi kohe teele. Liikusin mööda punast joont, mis tuleb alt paremalt nurgast. Jõudes Soinaste-Riia ristile, nägin, et buss number 1 seisab punktis tähistatud 1-ga. Olin rõõmus ja asusin peatuses rõõmsalt teda ootama. Ristil (punktis number 2) jäi ta foori taha. Ootasin siis agaralt edasi, aga kui tal tuli roheliseks läks, otsustas ta, et ta ei võta mind peale ja keeras lihtsalt paremale liikudes nüüd mööda rohelist joont. Esimene reaktsioon oli selline "dafuq ta teeb tüüpi?". Siis jõudis mulle kohale, et ilmselt ta mind siiski peale ei võta ja vb oli tegemist hoopis number 5 bussiga, mis tõesti läheb sealt kaudu. Asusin siis teele mööda punast joont punkti 3 suunas. Teel sinna nägin, kuidas buss tuli sealt pisikesest tänavast ja jätkas oma tavalist sõitu. Vot siis olin ma küll vihane. Ma polnud bussiga eksinud. Ta lihtsalt oli otsustanud, et teeb väikese kõrvalekalde, et mind mitte peale võtta.

Selline suhtumine mulle ei meeldi. Eriti mingilt "klienditeenindajalt", kes peaks ikke veenduma, et täidab oma kohust ja et kõik osapooled jääksid tema tööga rahule. Igatahes, tegemist oli bussijuhi poolt väga alatu teoga ja ma loodan, et see ei lase tal vähemalt täna öösel magada.

Ühtlasi on ka käes see hetk, kus ma saan jälle doonordama minna. Kui keegi värsketest täisealistest, kes tunnevad, et on vähemalt 50kg, soovivad minuga ühineda, siis tehke seda kiiremas korras, sest minu plaan on minna lähiajal, sest eelmised tassid hakkavad vaikselt juba ära kuluma.

Pannkookidega ei saa põrandat ära katta, sest kammil on paar piid puudu.

Hoiatan ette, et sellest jutust mingit suuremat mõtet otsida ei ole eriti mõtet. Mina seda igatahes ei leidnud. Lugeja võtab ette selle julge ja raske missiooni täitsa omal vastutusel. Kui meeldib, siis andke teada ja ma ei tee sellist asja enam mitte kunagi.

Tahtsid kord kolm põrsakest kuullaagreid osta. Selleks aga oli neil vaja rosinaid, et maksta naabrimehele, kes neid laagreid põllul kasvatas. Selgus, et kõiga kavalam on neid saada hobuste käest, sest tulnukad ei kanna mütse. Kaugel põhjas tegeles Gandalf Frodo uputamisega, sest frodo oli peitnud ära Gandalfi lemmik käpikud ja ühtlasi varastanud ka ta telekapuldi. Telekapuldis olid Gandalfil värsked Duracell patareid, mida oli Joosepil vaja, et roller tööle saada. Joosep oli juba pikemat aega sõpradega liimi ja tuhksuhkrut nuusutanud, mille tõttu olid ta silmad juba vaikselt hallikaks tõmbuma hakanud. 

Notre Dame ehitasid päkapikud, kellele olid Pariisi ehitusbossid selle töö tasuks nätsu lubanud. Nätsu ju ka päkapikkudel vaja, sest mida nad muidu talvel lastele soki sisse toovad. Kui sokid haisevad, siis võib juhtuda, et päkapikud hukkuvad hoolimata gaasimaskidest, sest vahel valvavad sokke vintpüssidega soomlased, kellele meeldib seda tehes riietuda Darth Vaderi moodi. Aegajalt juhtub, et mõni rohukonn sureb kreatiinimürgitusse, sest on ju teada fakt, et konnad ei suuda autoga sõita. Olen ka ise ükskord tuvi alla ajanud ja tean, et see mõjub pealt vaatavatele konnadele väga rängalt. Nad võtavad iga tuvi surma isikliku solvanguna ja kättemaksuks võivad nad välja mõelda midagi väga ilget. On näiteks juhtunud, et mõni võtab kätte ja varastab ära su pinksireketi. Palle nad ei puutu, sest mida ikka konnal palliga teha oleks? - No mõelge peaga!

Kui Kalevipoeg tsikli ostis, ei mõelnud ta ilmselt sellele, et kütusehinnad tõusevad ja et ta on sunnitud seda järgmised kolm aastat käekõrval lükkama. Sellest sai ta ääretult tugevad säärelihased, mida ta kasutas väiksemate kivide purustamiseks. Kõrvaklappe ei panda ju pesumasinasse, sest see võib ju pesupulbri tükki ajada ja vee liigse kareduse tõttu on ka juhtunud, et pesumasin saadab elektrilöögi lähedalasuvasse ülikooli, mille õpilased saavad seetõttu vaba päeva. Ei tohi ju juhtuda seda, et õpilased saaksid kasvõi natukene puhata. Puhkav õpilane ju hilineb tööturule ja kes niimoodi meil praegusesse põlevkivi kaevandusse maisi hakkab istutama?

Joomasõbrad proovisid tarbida liigses koguses rotimürki, et näha kellel esimesena käed otsast kukuvad. Tulnukad hiilisid kurjale Saurusele, keskmaa valitsejale, selja tagant ligi ja tegid talle sellise peapesu, et seepi lendas Jaapanissegi. Seetõttu said väikesed pilusilmad ka oma pead ära pesta ja selgus, et Aasia mustad juuksed on tingitud hoopis pesemise puudulikkusest. Tegelikult on nende juuksed täitsa sarnased meie omadega, aga meil elavad peas väikesed smurfid, kelle laisklemine paneb meil vahel pea valutama. Smurfid tegeliult polegi nii laisad, aga nad on kohutavalt lohakad. Mõned arvavad, et nende suur lohakus on tingitud haigusest, mis paneb nende põlved viltu kasvama.

Kui sa olid nii tubli ja lugesid kõik selle jutu läbi, siis anna mulle sellest teada lihtsalt öeldes, mis värvi sokid sa reedel jalga paned.

Kui ma su kätte saan, võid ühes oma sitase päiksega loodeheinamaal lupsu lüüa.

Ei ole enam seda suur kirjutamistuhinat. Siiski, tahtsin isegi vähe pilte siia riputada, aga kuna mu arvuti polnud minuga nõus, jääb ka see praegu katki.

Käisin kinos Avengersit vaatamas ja pean tõdema, et niisama meelelahutuseks oli see film vägagi hea. Seda oli põnev vaadata ja alguses ei koosnenudki terve film ainult plahvatustest. Ma isegi vaatasin kella, et näha, kuna esimene auto plahvatab, aga praeguseks on see kellaaeg juba meelest pühitud. Stoori oli täitsa jälgitav, aga kahjuks oli filmi ülesehitus üsnagi sarnane paljude omasuguste filmidega. See film nii väga ei üllatanud, kui lihtsalt kinnitas minu filmieelset arvamust, et see tuleb awesome.

Aga palun-palun likvideerige see uus 3D maania. Sellele filmile ei andnud ta eriti palju juurde. Täpsem olles, siis ainus asi, mis see 3D tegi, oli see, et ajas mul nina sügelema oma suurte prillidega.

Klassireis rappa oli samuti üsna selline, nagu oodata oligi. Tammsaare muuseum oli lihtsalt mingisugune vanade palkmajade kogum, kus kunagi elas keegi kuulus mees - üsnagi mõtetu imo. Ainus inimene, kes seda ekskursiooni nautis, oli giid. Teised enam-vähem lihtsalt olid ja kannatasid.

Uus ja huvitav oli väikene näitlemisosa. Kõik said tekstikillukese ja pidid selle klassile esitama. Mina olin Andres ja minu osaks oli Pearul nägu täis sõimata. Pearu osa mängis Brandon ja mainin, et meie esitus oli lausa suurepärane. Tuleb kohe tahtmine näitlejaks hakata.

Raba oli võrdlemisi niiske, mis tähendas, et lauad olid seal märjad ja libedad. Samas pole ka imestada, sest eks sa ise oleksid ka suts libe, kui asetseksid 10cm veekihi all. See aga tähendas, et tuli manööverdada paljajalu 1-2km mööda rada, mida sa ei näinud. Ja et asi liiga lihtne poleks, olid loomad sinna jätnud oma väikesi "üllatusi" - nagu wtf?! terve mets/raba on neile valla ja nemad käivad laudteel sital... Ühtlasi polnud ka see laudade seisukord eriti hea. Pea pooled lauad olid murdunud ja neist turritasid naelad välja. See polekski probleem olnud, aga kuna seal oli märg, ei olnud rahval susse jalas, mis tähendas, et kohale jõuti ikkagi veritsevate jalgadega.

Mulle isiklikult meeldis see. Ainult üks väike pind jäi painama. Ja see oli pind sõna kõige otsesemas mõttes. Pind kaevus sügavale minu tallanahka ja selle eemaldamiseks tuli kasutada erinevaid kirurgilisi vahendeid, nagu kööginuga, nõel ja kahvel. 

Mul oleks veel mitmeid ja mitmeid teemasid, millel siin juurelda, aga mingil põhjusel ma lihtsalt ei viitsi. Hakkan vist muutuma vanaks ja väsinuks. Igatahes, olgu põhjus see, mis ta on, aga mina selle postituse lõpetan.

Ciao !

Failiure.

Läks ja laulis see 365 day challenge. Tundub, et ma pole ikkagi suuteline ennast nii plaju kätte võtma, et siia iga päev mingi märk maha jätta. Polnud eile kodus ja seega ei saanud ma ka teada seda, et mis minu päevane challenge oli. Õhtul muidugi sain, aga siis oli juba tsuti hilja seda järgima hakata. Tänast kirja ma pole isegi veel kätte saanud, seega  ei ole ma ka kindel, et kas ma olen tänase päevaga selle ülesande sooritanud.

Igatahes ma foldin selle ära. Otsustasin, et ma saan ka ilma selleta, et mingi kutt mulle meilile korraldusi saadab, väga hästi ise hakkama. Selle tõestuseks koristasin täitsa omal algatusel toa ära.

Ja ega ma muud ei tahtnudki öelda. Teadke, et ma pole suuteline siia liiga tihti mingit sodi kirjutama, et palun käige vahel ka väljas, mitte ärge reipige seda refresh nuppu.

Ma olen segaduses.

On möödunud jälle üks tegus nädal(siin blogis võrdub nädal kümne päevaga). Enne, kui ma lähen edasi muu jutuga mainin, et alustasin 365 day challengiga. Pole plaanis seda just aasta aega järgida, aga mõtlesin, et alustaks õige nädalaga. Proovin nüüd järgmised 7 päeva siia iga päev kirjutada ja rääkida, et kuidas täpselt ma oma ülesande täitsin. Mul on küll tunne, et feilin juba homsega, aga eks näeb. 

Käisin kinos vaatamas Battleshipi, mida on väga raske kommenteerida. Ei saa kohe kindalasti öelda, et film oleks igav olnud, aga minu jaoks jäi sealt midagi puudu. Esindatud olid kõik elemendid, mis teevad filmi huvitavaks: plahvatused, laevad, tulnukad, tehnoloogia, Rihanna, pensionärid jms. Võib-olla oli asi selles, et kuna filmi tegid samad kutid, kes tegid Transformerid, siis ootasin ma neilt vähe rohkemat, aga üldiselt minagi neile ette heita küll pole.

Ühtlasi toimus öölaulupidu. Juba teist aastat järjest käisin seal oma häält ära karjumas. Minu laulmine oli sama, mis eelmine aasta - kõvasti ja valesti. Siiski nautisin ma seda kohalikku melu ja ka laulude valik oli see aasta erakordselt hea(parem kui eelmine aasta). Peale laulude oli korraldajatel kujutlusvõime otsa saanud. Kõik muu; pildistamine ühel ajal, trampimine jms oli täpselt sama, mis eelmine aastagi, et selles mõttes oli üritus suht sama, mis eelmine kordki.

Minu elus oli vist mingisugune jumalik sekkumine. Ma ei soovi sellest üksikust juhtumist eriti rääkida, seega räägin ma selle mõjust minu tulevasele elule. Ma ei tea, kas oli tegu ääretult õnneliku juhusega, või mängis rolli lihtsalt pime õnn, aga miski hoidis ära juhumi, mis oleks minu elu igaveseks muutnud. Ärge mult küsige, et mis sündmusega tegu oli, sest mul pole plaanis teile vastata. 

Ma olen sellest nii vaimustuses, kuna tegemist oli ikka väga paljude erinevate asjade väga täpse kokkulangemisega. See kõik tundub nii ebareaalne, et mul pole muud valikut, kui kahtlustada jumalikku sekkumist.

See aga ei tähenda, et ma oleksin nüüd kristlane vms. Ma leian ikka veel, et ei ole eriti mõtet elada oma elu reegleid järgides lihtsalt igaks juhuks, et äkki satun ma taevasse, mida ei pruugi olemaski olla. Ei taha nüüd ühtegi religiooni solvata, aga ma kardan, et ma teen seda sellegi poolest.

Elada terve elu järgides kindlaid reegleid, millest vähimgi kõrvalekaldumine toob kaasa igavese põlemise põrgus lihtsalt selleks, et sul oleks parem järgmine elu. Kui nüüd mõelda selle peale, et mingid hindud usuvad, et kõik, kes surevad, sünnivad koheselt uues kehas ja see keha ei pruugi olla tingimata inimese oma. Kui nad on oma elu halvasti elanud, sünnivad nad lihtsalt järgmine kord mingi eriti limase elukana ja olgu see neile paras.
Eeldusel, et ma valiksin omale mingi religiooni, oleks minu valik ilmselt kristlus. Seda selle pärast, et minu arvates on see kõige kindlam tee. Maailmas on palju erinevaid religioone ja ega nad kõik ei saagi õiged olla. Saab olla ainult üks lugu sellest, et kuidas maailm loodi. Kui(ja ainult siis kui) tegemist oli ikkagi mingi jumalusega, on maailma loomise kohta ainult üks teooria, mis tähendab, et ainult üks religioon võis selle ära arvata. Ma valiksin kristluse selleks, et kui see osutuks selleks "õigeks" ja ma oleksin valinud midagi muud, oleksid karistused kõige karmimad. Olles näiteks juut, ja surres selgub, et sa oled kogu aeg valet jumalat kummardanud, põled sa igavesti põrgus. Samas kui kristlane surres avastab, et Mooses oli see õige siis suht No big deal.
Ma siiski kardan, et ma ikka pole sellest puust, et suudaksin uskuda, et keegi üks isik on selline, kes kontrollib kõigi elu. See lihtsalt tundub kuidagi liiga keeruline ülesanne ühele isikule.
Ma ilmselt lähen selle peale välja, et usun, et võib-olla on mingisugune kõrgem võim, mis vahel üht-teist maailmas timmib, aga muidu ma oma elustiili väga ei muuda. Tuleb lihtsalt loota, et kui ma eksin, siis see eksisteeriv jumal on minu hingele armuline ja ei saada mind selle kirjutise eest otse põrgusse.

Ja järjekordne üleskutse. Kõik poisid ja tüdrukud, Teisipäeval kell 10:30 BodyPumpi. MyFitnessis. Eelnevalt tuleks kodulehel registreerida proovitreeningule ka kaasa võtta 3.2€. Kohti peaks praeguse seisuga jätkuma kõigile soovijatele, et ma loodan, et vähemalt keegi näitab üles ääretut vaprust ja tuleb sinna trenni.

Ja nii ma blogin.

Vahepeal olid suured mõtted, et millest siin kirjutada, aga nüüd, kus on jälle käes see moment, kus tuleb need mõtted siia panna, tuleb kahetsusega mainida, et need pole mul enam meeles.

Arvestused on nüüd möödas. Kui esimene pool oli üsnagi edukas, siis teine oli natuke vähem edukas. Inglise keele sain 4-, mis on tsuti kehva, aga arvestades seda, et töö oli peamiselt orienteeritud sõnadele, siis ei olnud asi just kõige hullem. Mata oli selline tavaline, et enamus oli käkitegu, aga mõni asi läks ikka vähe lappama. Eesti keelt ma väga kommenteerida ei oska. Sai jälle tehtud üsnagi kõhutunde järgi, mis tähendab, et see võib kalduda igale poole.

Positiivsematest uudistest niipalju, et VENE KEEL ON LÄBI!! Nagu forever(vähemalt gümnaasiumis). Ma ei pea enam kunagi muretsema selle pärast, et kas sõna lõppu tuleb e või ja. Nüüd on mul üsnagi savi, kui ma kohtun mõne vene keelse tekstiga, sest nüüd on mul võimalus sellega lihtsalt mitte tegeleda. Viimane periood tuli 4-, mis oli täitsa aktsepteeritav arvestades seda, et ma ei teadnud ühtegi enda hinnet enne seda, kui õpetaja hinde välja pani. Kokku tuleb minu vene keele hinne 4, mis tähendab "hea". Pole just see sõna, millega ma ise seda oskust iseloomustaksin, aga kui Ljubof nii väidab, siis kes olen mina, et vaielda.

Olen nüüd nädal aega iga päev rasket trenni teinud. Viimase 7 päeva jooksul on olnud 2 Bodypumpi, 1 eratreener, 1 hoki ja 3 tavalist jõusaali, mis tähendab, et ma olen suurepärases vormis, kui mitte arvestada seda, et ma olen väsinud.

Oli väga meelidiv käia üle mitme nädala(kui mitte kuu) hokit mängimas. Tundus, et ma pole oma endist skilli kaotanud ja olen veel täitsa mängukõlbulik. Tulid sellised väravad, mida oli endalgi raske uskuda. Hoki oli üsnagi pöörfit. Kitsas särk tasus ennast samuti ära - selgus, et ei pannudki seda ilma asjata selga.

Uuesti hakkas peale kunstiajalugu, mis tähendab, et võib-olla tuleb isegi hakata perioodi keskel õppima vahel. Plaan on seda isegi õppida muidu, kui ainult enne arvestust, aga mul on tunne, et selles kukun läbi. Ma lihtsalt pole selline õppija tüüp.

Esimene tund oli (esimeses pooles) täpselt selline, nagu oligi oodata. Teisel poolel ütles Beier, et nüüd, kus teema on ennast ammendanud, võima pakkida asjad kokku ja minna riidesse panema. Kahjuks lisas ta ka seda, et me läheme kusntigaleriisse. Seega tuli veeta pool tundi vaadates pilte, mis oli keegi teinud kanalisatsiooni kaevudest ja tulistavatest tüdrukutest. Homme pidi ta ka küsima neid, aga näidates üles seda mitte viitsimist, lähen ma selle peale välja, et ta mind ei küsi.

Nüüd, kus ma olen juba kaks korda kõnelenud klassi ees hobustest, on mul tunne, et mingil ajal peaksin tõesti võtma ennast kätte ja midagigi nendest siia kirjutama. Siiski, praegu pole tõesti sellist tuju, et võtaks ja kirjutaks siia midagi, mis tõesti nõuaks vähe keskendumist ja mõttetööd.

Sellega lõpetan järjekordse kirjutise, mis tuli välja mõttetum ja igavam kui ma lootsin, aga see-eest saan nüüd jälle tahus paar päeva lulli lasta nii, et pole vajadust siia kirjutamise peale mõelda.

Mees sõnast...

Lubasin kirjutada, aga varem polnud sellist aega, mida siia pühendada. Siiski, kuupäev pole oluline. Homme ei alga enne, kui ma üles ärkan, seega olen ma veel täpselt graafikus.

Kogemata kombel lülitusin FBs timelinele. Mul pole ikka õrna aimugi kuidas see juhtus, aga nüüd tundub, et mul tuleb sellega elada. Lisandub veel kohustus endale mingisugune huvitav Cover disainida. Plaanis on teha sarnane pilt, nagu siin blog üleval ääres on. Ainult, et teine tsitaat ja hobuse pilt. Ilmselt lisandub blogi link ka ja kui tuleb mõni hea idee, siis eks ma lisan sinna. tõmbasin spetsiaalselt Photoshopi ka, et ei peaks alati Paintiga jändama, aga praegu tundub ikkagi, et paint on kasulikum, sest seal ma isegi tean, mis ma teen. Photoshopis vehin niisma mingi pintsliga ringi.

Jõmmis sai vähe kava kohendatud ja seega on jälle suures osas  kehas tunne, nagu oleks peksa saanud. See on suurepärane tunne, kuna see näitab, et asi mõjub.

Arvestustenädala esimene pool on läinud üsnagi hästi. Bioloogias oli meil täpselt sama töö, mis B-klassil, mis tähendas, et mul vedas, kuna töös olid juhuslikult täpselt need asjad, mida ma õppinud olin. 

Muusika oli nagu.... muusika. Ristsõna ja siis lahendus. Minu koostatud ristsõna oli ääretult lihtne. Ma tõesti ei osanud seda enam lihtsamalt teha(ma ei osanud seda ka raskemalt teha, aga see pole oluline). Ntx 4-täheline sõna, teine täht on Ö ja küsimus : koht, kus olid kõik naisheliloojad? ja ega teised oluliselt sellest ei erinenud.

Brandon, suur tänu selle lihtsal ristsõna eest, mida ma lahendama pidin. Sinu küsimused olid küll sõnastatud mulle kohati tundmatute sõnadega, aga tundus, et ma sain enamusest jagu.

Aga praegu on mul jube uni ja seetõttu ei ole ma suutelin rääkima kõigest muust huvitavast. Ühtlasi ei tule mulle ka muud meelde, mis tähendab, et on sobilik aeg soovida kõigile head dööd jms.

Asi on halb.

Sirvisin vähe ajakirja "Imeline teadus" ja avastasin, et ma olen vist psühhopaat. Ajakirjas kirjeldati psühhopaadi olemust ja mõtlemist päris kenasti ja mul oli kuidagi tuttav tunne.

Psühhopaat on inimene, kes kannatab antisotsiaalse isiksusehäire all, mis avaldub sügavas empaatia, südametunnistuse ja kaastunde puudumises. Puuduvad ka muud tunded näiteks hirm, mis tähendab, et eesmärgini jõudmiseks on psühhopaat valmis riskima või kasutama vägivaldseid meetodeid.

Minust niipalju, et ma teen väga hästi vahet õigel ja valel, aga mul on enamasti sellest lihtsalt ükskõik. Ühtlasi, kui keegi kannatab, siis ma lähen hea meelega appi, aga üldiselt on mul teiste kannatustest samuti suht savi.

Ma ei ole ka võimeline ennast kellegi teise olukorda panema. Kui ma olin Sessionil, tekkis mul mõte, et kõik need inimesed minu ümber - ei ole võimalik, et neil kõigil on oma väikesed unistused, mis ilmselt täide ei lähe ja nad kõik on suutelised mõtlema. Asi on minu jaoks rohkem nii, et need inimesed, kellega ma suhtlen ja kes on minu nägemisväljas - need on minu jaoks olemas. Need, keda ma näen telekast, on täpselt sellised, kellena ma neid näen ja eraelu on neil täitsa puudu.

Andke andeks, aga tea, et isegi sina, kes sa seda loed, oled üsnagi mõttetu. Ma pole suuteline uskuma, et sul on omad ideed ja unistused. Ma võin aru saada, mida sa tahad, aga ma ei suuda uskuda, et sa võid olla sama intelligentne kui mina. See aga tähendab, et minu arvates sind tegelikult polegi olemas, mis tähendab, et ma ei pea sinuga absoluutselt arvestama.

Ajakiri kirjutab, et psühhopaadid rikuvad kõiki sotsiaalseid reegleid ja nende teod on moraalselt taunitavad, aga see ei mõjuta neid(või peaksin edaspidi ütlema "meid"?)sama palju kui teisi inimesi ega põhjusta neile süümepiinu.

Ma pole päris kindel kõiges selles tekstis, aga pean tõdema, et ma võin täitsa vabalt olla psühhopaat. Uuringud on näidanud, et kuni 1% rahvastikust võib olla selliste kalduvustega, mis tähendab, et see võimalus on suurem, kui ma esialgu arvasin.

Samas on ka võimalus, et ma olen lihtsalt suts imelik ja vähene südametunnistus ja empaatia puudumine on tingitud sellest, et ma leian, et mul pole neid vaja ja ma otsustan neid ignoreerida.

Eks te otsustage ise. Kui avastate ka endas sarnaseid kalduvusi, siis konsulteerige psühholoogiga või laske ennast lihtsalt maha.

Los juegos del hambre.

Sessionil käidud!!!!!

Väga awesome oli. Mul on rake sõnadesse panna seda, kui väga see mulle meeldis. Teadke siis vähemalt seda, et see oli kindlalt aasta tippsündmus. Mitte miski ei saa sinna isegi lähedale. See oli mul viies külastus sinna ja pean tõdema, et üritus läheb iga aastaga aina paremaks. Kui varem pidi kleepsude jaoks ise vaeva nägema, siis seekord toodi ka need lausa kätte. Sain 5 A4 täit kleepse ja ajakirju jms asju, mida ma mitte kunagi ei kasuta ja absoluutselt ei vaja.

Ühtlasi pakkus ka Nescafe seal tasuta kohvi, mis kulus hommikuti marjaks ära - Suur tänu ! Lionil oli selline kena foam pit, kuhu väikesed lapsed hüppasid, püüdes krabada šokolaadi, mis tavaliselt täpselt nende haardeulatusest välja paigutati. See oli igati meeldiv meelelahutus kohvi kõrvale.

Nagu ma juba varem mainisin, siis olen arvamusel, et rula on mõttetu ja jura. Session mind ümber ei veennud. Ikkagi tekib okserefleks nähes mõnda rulatajat. Selle sõidu vaatamine on lihtsalt nii igav, et ma parema meelega vaataks seda, kuidas käbi puu otsas vananeb. Nagu tõsiselt, juuste kasvamine on ka palju huvitavam. 

Olulisi kiidusõnu pole öelda ka Sister's sessioni kohta. 11-st sõitjast ilmus kohale täpselt 8. Seega võib öelda, et ainus hea asi selle juures oli see, et ta oli lühike. Trikke need naised seal väga ei teinud. Enamuse ajast koperdasid niisama seal väljal ringi ja arvasid, et kui nad korra publikule lehvitavad, on see väga vinge trikk. Tundus, et isegi Catfishil(kommentaator) oli raske neid kiita. Ta korrutas pidevalt seda, et box jump on liiga suur jms. Siiski, minu arvates polnud see eriline vabandus ja seega olen ma jõudnud otsusele, et ma jälestan neid edasi.

Majutus oli minu tädi juures, kes tundus olevat arvamusel, et kui ma ühe einega vähemalt 3 kilo juurde ei võta, siis ma ei söönud kõhtu täis. Ma pole elus pidanud nii palju nii tihti sööma. Jõulud olid ka parajaks katsumuseks, aga see oli juba üle mõistuse. Aga söök oli lausa vapustav. Tema õde, minu vanaema oli ju Eesti parim kokk(aastal 1970 vms). 

Sessioni tulemused mind siiski väga ei rahuldanud. Ootasin eelmise aasta teiselt kohalt natukene võimsamat esinemist, aga kutt lasi ikka väga lõdvaks. Seega lootsin, et ta jääb esikolmikust üldse välja, aga juhtus nii, et ta sai jälle teiseks. Võitja oli jällegi härra Bezanson, kes tegi seal ikka väga julgeid liigutusi. Tal õnnestus isegi viimasena rajale minnes leida jooni, mida mitte keegi polnud varem kasutanud. Ntx Sõitis liftiga üles ja hüppas sealt rattaga alla(kirjeldasin seda üsnagi kehvasti, aga kui vaatate mõnda SS-i videot, siis mõistate).

Minu selle aasta lemmik Harry Main tuli kolmandaks. Ma olen veendunud, et ta oleks pidanud vähemalt teiseks tulema, aga seda ei juhtunud. Ta tegi trikke, mida teeb terves maailmas ainult tema ja tema sõitu oli lausa lust vaadata.

Enne sessionit nägin ära ka The Hunger Games'i. Ma ei taha selle filmi kohta midagi halvasti öelda, aga mulle tundus, et midagi jäi ikkagi puudu. Stoori oli selline, nagu raamatus, mis tähendas, et üsnagi hea, aga liiga õnneliku lõpuga. Terve filmi peale oli ainult üks kurb koht ja ka see rikuti ära, kui katniss sai kohe võimaluse kõttemaksuks. Aga noh, see pole filmi, vaid raamatu süü. Filmis oleks võinud olla natukene rohkem verd ja võitlust. Põhirõhk oli siiski stooril ja kui tuli mõni taplustseen, siis kaamera värises suurest hirmust nii, et mitte midagi aru ei saanud. Muidu teostus ja filmi välimus olid suurepärased. Kõike oli kujutatud nii, nagu ta mulle raamatut lugedes tundus, mis on ainult hea, sest kui ma juba midagi ette kujutan, siis ma teen seda hästi.

Aitasin siin vähe keemia ülesandeid lahendada ja pean tõdema, et isegi nüüd, kus ma peaksin olema omandanud koga keskkooli keemiaalased teadmised, ei saa ma ikkagi mitte midagi aru. See lihtsalt pole minu ala. Ülesanded tundusid kõik olevat vormis "Maril oli 3 õuna, ta andis 2tk Jürile, arvuta päikese mass". Ehk teisisõnu - lahendamatud.

Üle pika aja üks korralik postitus. Vähemalt midagigi millega rahul olla. Ja tundub selline mõnus moment, millega see pikk kirjutis lõpetada.

ENJOY!